OGAR AEG NÕUAB OGARAID INIMESI: Ari Dubini näol kohtume alljärgnevalt tegelasega, kes on mänedžeerinud peaaegu kõiki Eesti kunagisi supergruppe ja artiste. Otse loomulikult tähendab see sadu totraid, uskumatuid ja täiesti uskumatuid lugusid. Seda kõike võimaldas lollideriik, kus muusikud olid iseäralikud inimesed ning elasid mõnes mõttes justkui paralleelmaailmas. Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas kutsusid Ari Kuku klubisse jutupalli veeretama.
Ari Dubin on pehmelt öeldes energiline. Ja täiesti mõttetu oleks isegi korraks ette kujutada, et kõik tema jutud ühte intervjuusse või – õigemini – aeg-ajalt naeru, karjumise, vaidlemise ning tujuküllase õhtupooliku sisse ära mahuks. Mõni aeg tagasi andis Ari välja oma mälestusteraamatu “Ma lihtsalt olin kohal”. Poes seda ei müüda, Ari tuleb näoraamatust üles otsida, kui keegi peaks teost osta tahtma. Kui seda veel alles on. Kontserte organiseerib Dubin tänaseni. Aga alljärgneval jutul pole ajalises mõttes üldse saba ega sarvi, see veereb nagu lõngakera ning jätab endast põrandale maha risti-rästi jooksvad pusad. Ühesõnaga, on lõbus ja huvitav.
Juku-Kalle Raid: Mul on siin laua peal sinu raamat “Ma lihtsalt olin kohal”. Selle kohta, et sa oled kõiki Eesti bände lavale toonud, manageerinud jne on see ikka väga tagasihoidlik pealkiri.
Ari Dubin: Ei vasta tõele, päris kõiki ikka ei ole. Ma olin sellise rütmimuusika peal, rohkem roki poole.
(Muigab) Muidugi, vahepeal pidin kasutama ka igasuguseid nõkse. Saaremaal kunagi võtsin kümme rokkbändi ja siis seikse venna nagu Uno Kaupmees koos ansambiga Krõll. Kaupmees tõi kohale 2500 inimest ja siis pärast keevitasid Propeller ja kõik muud, rahvas kannatas ära. Aga oleks pannud ainult roki, poleks keegi kohale tulnud, ehk kümme tükki. Pidid natuke kavaldama. (Mõtleb) No Kukerpillidega pole ma midagi teinud ja Tarmo Pihlapi bändiga pole. Tarmo endaga muidugi olen.
J-K.R: Kas see on nüüd see koht, kus peaks helistama Ike Volkovile ja küsima, miks Kukerpillid pole sinuga koostööd teinud?
A.D: (Elavalt) Ei pea, ei pea. Me saame suhteliselt hästi läbi, temal on oma teema ja minul oma teema.
Marek Reinaas: Kas ma saan õigesti aru, et sa manageerisid muusikat, mida keegi kuulata ei tahtnud ja siis Uno Kaupmehega sõitsid tiigi sisse, et kalad kohale tuleksid ja rokk leviks Eestis?
A.D: Rokkmuusikat levitada on austav ülesanne. Kunagi Pihlamägi ütles, et tänu Led Zeppelinile me kõik, kurat, püüdlesime vabaduse poole. See oli esimene lääne muss, mida me Soome televisioonis vahtisime. Siis oli nii kihvt, et inimesed hakkasid mõtlema, et kui kapitalism on paha, nagu meile igapäevaselt räägiti, kuidas siis muusika nii hea on? Ühesõnaga, hakati kahtlema kõvasti. Tänu sellisele muusikale me püüdlesime läände. Aga ENSV-s pidi ikkagi tegema kompromisse, et rahvast kohale saada. Võtma juurde mingi naljamehe, näiteks Lembit Sibula või Tõnu Aava. Vanasti oligi nii, et algas kergemalt peale ja lõpus oli tõsisem värk. Koolipidudel muidugi võis kohe rokkpundiga peale minna.
J-K.R: Koolipeod olidki sellised põrandaalused ka.
A.D: See oli tänu komsomoli olemasolule: sa said mingid paberid ja siis tegid oma põrandaaluseid pidusid. Kui keegi oleks sisse tulnud, et mis pidu see siin on? – Kuidas, mis pidu, Lenini rajooni komsomoli aktiiv. – Kus see aktiiv siin siis on? – No vaadake, kõik tehase aktiivsed töölised tantsivad… Päriselt ei vastanud tegelikkusele ükski kinnitatud kava.
Võis isegi sellist pulli juhtuda, et kaks KGB vana tulevad sisse ja alguses vaatavad, et nagu Viru seltskond koos. Aga siis näevad, et jõle palju ilusaid tüdrukuid ja jõle kihvt muusika. Küsivad: mis üritus toimub, mina et komsomoli… Ütlevad: molodets, et millal sul jälle on? Ja tulidki jälle. Käisid vaikselt, hiilisid. Vaata, inimene on inimene. Noor mees, olgu ta kust tahes, ilusad tüdrukud on ikka hea liim. Muidugi eks julgeolek keeras palju käkki ka. Kuskil 1980-ndate alguses, kui läks juba jamaks ning algas suur kruvide keeramine.
J-K.R: Milline võib olla kõige jaburam kava, mille komsomol pidi ära kinnitama, aga mis kunagi tõele ei vastanud?
A.D: (Rehmab käega) Kuule, milline ei olnud? Kõik oligi jabur. Kogu süsteem oli nii jabur, kui üldse olla saab. Tarmo Urb pakkus välja, et kas ma ei taha hakata komsomoliklubi tegema. Hakkasin, ja iga nädal käisin kinnitamas seda kava. Sa istud, pea käte vahel, et mida ma sinna kirjutan… Ja kirjutad sinna täielikku idiootsust. Lööd mingi lehe lahti ja vaatad – Sidorov– ning kirjutadki: “Patriootiline laul, autoriks Sidorov.”
Siis lähed komiteesse, kus istub sekretär, võtab su vastu. Kurat, täiskasvanud inimene, aga ajab sihukest mulli, et… Vaatab ja seletab, kuidas meie peame kasvatama nõukogude inimesi, räägib tõemeeli, milline see muusika peab olema. Peale poolt tundi mula paneb pitsati alla ja nädala pärast algab kõik uuesti.
(Tähendusrikkalt) Ja saabub Eesti Vabariik ja – hops! – seesama vend on laulupidude üldjuht. Eesti värk, sinimustvalge, hurraa! Aga kuu aega tagasi olid valmis sind KGB-le üles andma. Vaat see on absurdne.
J-K.R: Ühesõnaga, peaaegu kõik oli pehmelt öeldes idiootne.
A.D: (Vaidleb hasartselt) Oli muidugi ka kihvte asju, nagu näiteks Pirita jõesaare kontsert. Mul oli Mere rajoonis hea sõber, partei kolmas sekretär. See vend korraldas nii, et sain saarel teha kontserdi. Mul oli seal tagasihoidlikult 6000 inimest, laval raius ansambel Propeller. Ja järsku hakkavad saarele suured veomasinad tulema, miilitsakooli kursandid peal, kõik nuiadega. 180 kursanti! Et me kohe lööme selle rahva laiali. Mina, et oodake, andke viis minutit. Ma kohe lõpetan peo ära.
(Lööb plaksu) Jooksin lava kõrvale, Volk seal. Ütlesin: näed neid sõjaväelasi seal, ütle rahvale siva, et nad kohe ära läheks. Volk läks lavale ja ütles, et me teeme veel ühe loo ja siis minge kohe kõik minema. Tegid ühe loo ja rahvas lahkus viie minutiga. See miilits ütles, et seda poleks ta uskunud, tema arvas, et kohe tuleb sõda.
M.R: Ari, aga räägi, kuidas see kõik alguse sai. Vaevalt et sa kohe pärast sündimist kukkusid kontserte korraldama.
A.D: (Õhinaga) Kaugel sellest. Ühesõnaga, mina olin selline poiss, et mul oli kaks vanemat õde. Õed mind valvasid, aga mingil ajal hakkasid neil omad asjad tekkima. Ja mina jäin siis omapead. Kruttisin raadiot ja tegin sporti. Raadiost tuli mingi väga tore muusika…
J-K.R: (Katkestab) Ära ütle, et see oli Beatles?
A.D: (Võidukalt) See oli Beatles! Ja oli ka Rolling Stones ja kõik muud kihvtid bändid. Siis korjasin bändipilte…
J-K.R: Jah, aga kuidas sa orgunnima hakkasid, see on teine asi?
A.D: Tulin sõjaväest tagasi ja isa küsis kohe, kas tahan minna tööle ja anda perekonna eelarvesse oma panuse või lähen ülikooli ja kõik raha, mis ma sealt kõrvalt teenin, on minu. Ma mõtlesin, et teine variant on parem. (Naerab tükk aega)
Astusin TPI-sse ja kui kuskil toimus meil esimene üritus, siis kõik läksid liinibussiga, aga mina ütlesin, et sõidan häälega. Et kes tuleb veel? Üks kutt oli nõus. Rääkisime tee peal viis tundi juttu ja siis ta järgmine päev küsis, et kuule, kas sa tahad tulla meie bändi manageriks? See oli Sulev Kuusik, hilisem Gunnar Grapsi kõige pikaaegsem bändikaaslane. Bändi nimi oli Monstrum. Sellest bändist teatakse jube vähe, aga toona olid meie käes kõik publikurekordid. (Loetleb) 1. keskkool, 2. keskkool, 7. keskkool, 20. keskkool, 21. keskkool, 22. keskkool, 46. keskkool, kunstikool. Kui seal noortelt küsiti, mis bändi te spordipäevale mängima tahate, siis kõik koolid kirjutasid: Monstrum.
M.R: Räägi sellest, milline tol ajal muusikamanageri argipäev oli? Me enam-vähem kujutame ette, mis tänapäeval toimub: sa rendid saali, palkad bändi jne. Mida sa seal täpselt korraldasid?
A.D: (Hüüab) Ärge hakake naerma! Algus oli selline: kõik bändid pidid olema mingi organisatsiooni või ametiühingu all. Meie olime naha- ja jalatsikoondise Välk all. Kaks korda aastas pidi mängima mingil peol sülti. Siis vennad higistasid seal, et kuule, kuidas see valss käiski? Ükskord saatsin Margus Lepa nendega süldipeole ja küsisin, et kuidas oli siis? Lepa teatas, et see valss tundus ikka jõle hevi. (Üldine naer)
Aga manageri elu hakkas nii, et helistati 20. keskkoolist…
J-K.R: (Valvsalt vahele) Oot-oot! Kust sa telefoni said?
A.D: (Põnevalt) Oi, läbi jõledate tutvuste. Korraldas mul ära nihuke vend nagu Urmas Kõiv. Ta oli Nõukogude Liidu tuubamängijate konkursi võitja, pärastine bändi Modern Fox tuubamängija. Tol ajal töötas Eesti Telefonis ja tema kaudu sain.
Helistatakse 20. keskkoolist, et me tahaksime teie ansamblit esinema, lapsed siin paluvad. Et kui palju te raha tahate. Ma teatasin, et 83 rubla. Kõik küsisid 70, 80, 100. Aga meie 83. (Salapäraselt) Huvitav, kuhu see 3 läks? Seletan. 70 rutsi läks trummar Kerstenbeckile, kelle leidsime Tartust. Läksime Tartusse, seal tuleb vastu punt rahvast. Keskel on üks pikk kutt, heledate juustega helesinisest tviidist ülikond taljesse õmmeldud, kahel pool kaks tüdrukut. Küsisime, et kas bändi ka teed või? Tema vastu, et teeks küll, aga pole nii häid mehi, kellega teha. Aga näed, tüdrukud käevangus, teistel polnud kedagi. Ju ta ikka on kõva vend. Tõime ta Tallinna ära, tunnistusel oli tal kaheksa kahte. Panime ta õhtukooli fiktiivselt õppima ja siis fiktiivse töökoha leidsime talle ja bändi kassast maksime 70 rubla. 10 rubla läks igasuguste jubinate ja värkide ostmiseks. Ja 3 rubla niimoodi – kolm taksot, 50 kopikat tükk, kohale ja kolm taksot, 50 kopikat tükk, tagasi. Oligi 83 kokku. Ja see oli siis manageri töö.
J-K.R: Millal sa diskotegemise peale ümber lülitusid?
A.D: Kui tuli Urb selle jutuga, et komsomolis tahetakse klubi avada. Tegime ära, esimeses saalis käis tants, aga tagaruum oli baar. Bändimehed istusid seal ja arutasid värki ja võtsid värki. Algul üritas Riho Baumann seal mingit kuulamisdiskot püsti ajada, aga talle öeldi, et ole vait, Baumann, pane kinni, lase inimestel rääkida.
(Vahetab teemat) Bussipargis oli mul tuttav vend, tehnilise osakonna juhataja. Tal oli tehnilise abi buss, kus ees istmeid ei olnud, panime sinna oma kola ja ta väravas ütles, et läheb objektile. Võttis bändi asjad peale ja sõitsime kuskile esinema.
J-K.R: See oli ikka paras keemia?
A.D: (Valjult) Kurat, muidugi oli! Siis ju sularaha ei tohtinud liikuda. Ametlik esinemise taks oli 2.40 või 2.60 per inimene kontserdi eest. Orjatöö.
J-K.R: Jeerum! See oli umbes pool pudelit viina!
A.D: (Vaidleb häälekalt) Natuke rohkem. Umbes 300 grammi ikka. (Pidulikult) Ametlikult pidi ENSV-s muusik pidama kontserdi 300 grammi viina eest. Muidugi käis kõik mustalt.
J-K.R: (Järjekindlalt) Kust sa ise ikkagi elamiseks raha said?
A.D: Kui TPI-s õppisin, siis saime stipendiumi. Siis käisime ka vaguneid laadimas ja sealt varastasime neidsamu õunu, mida laadisime. (Kõik naeravad)
Kurat! Laadimise eest saime 6 rubla, tegime öö läbi. Aga kui kell neli takso tuli ja ütlesime, et TPI ühikatesse, siis juht ei küsinud kunagi, et miks meil kolm kasti õunu kaasas on. Sõitsime TPI-sse ja hommikul kohvikus küsisime baaridaamilt: õunu tahad? Muidugi tahtis! Müüsime õunad maha.
J-K.R: Miks te nii vähe varastasite?
A.D: (Vaidleb) Seda ei saa isegi nimetada varastamiseks – kui sulle makstakse 6 rubla terve öö töö eest, siis sind juba varastati paljaks. Kõik võtsid ju midagi. (Mõtleb) Muidugi oleks rohkem võtnud, aga käsi polnud. Me olime neljakesi ja kolm kasti õunu vahel…
J-K.R: Sa läksid tööle ka kuhugi?
A.D: Ja-jah, ma käisin tööl ka ikka. Suviti käisin isa tehases. Seal tehti kummimänguasju, kõik haises nagu jube, tervist kahjustav töö, piima anti tasuta. Kole värk. Aga korralik papp, sügiseks mingi kaks sotti. Peale esimest kursust läksin malevasse. Meie rühm teenis üle maleva, kõik said mingi 240 rubla. Me panime tööle ikka pihta. Seal juhtus üks äpardus. Ma olin pikkade juustega, rääkisin, et mul on oma bänd, särgid-värgid…
Tõime bändi veoautoga kohale, bänd autokastis esines, Põlva rajoonis. Järsku kolhoosi vennad tulevad kohale ja hakkavad seal võrkpalli mängima. (Vihaselt) Ma ei saa aru, milles point on!? Neile ei meeldinud see värk, et müüsime seal pileteid ja piletimüük pandi kinni. Siis tegime tasuta. Kõik olid jõle rahul ja mina jõle õnnetu, sest ei saanud bändile mingit raha. Ütlesin, et davai, minu arvelt joote. Ja siis nad jõid seal 70 rubla eest, see oli ikka tõsine värk. Mina siis sain 70 rubla vähem palka.
J-K.R: Ma olen ikka mõelnud, et muusikamanager peaks olema ahne. Nagu me teame muusikaajaloost: Epstein hoolitseb kõigepealt enda eest, imeb sigarijunni, patseerib läikivas kostüümis ringi ja ülbab ajakirjanikega ning alles siis tulevad need, kes laval taidlevad.
A.D: (Uhkelt) Lugu selles, et mind võeti bändi, sest ma armastan seda muusikat. Räägin sulle sellise loo, kuidas ma üldse sattusin selle muusika juurde. Need Beatles ja Rolling Stones ja kõik olid viisakad ja laulsid ilusti. Ma olin kaks aastat sõjaväes ja kui tagasi tulin, kutsus sõber kohe kaaslastega õlut jooma. Pilt selline: ühes toas 20 venda joovad õlut ja teises toas üks vend – mina! – istub maki taga ja vahib, mokk töllakil, kuidas lindid käivad. Zeppelini teine plaat oli lindistatud.
(Otsib sõnu) See oli umbes sihuke laks nagu tuua kirgiis auulist Tallinnasse ja näidata talle arvutit! Muusika oli nii võimas! Ja kui bänd ütles, et nad teevad seda muusikat, siis mina olin müüdud. See ei olnud raha teenimise koht.
(Mõtleb) Hiljem muidugi läks kõik professionaalseks. Raha tuli hiljem, kui tulid juba filharmoonia ja Venemaa-sõidud. Üritused, festivalid.
M.R: Korraldamine käis ju põhimõtteliselt põlve otsas teil!
A.D: 1975-ndal tuli Kolja Meinard minu juurde, ta õppis Moskvas, et teeme festivali, ma toon bändid.
(Laia naeruga) Mul on alati natuke imelik tunne öelda, et ma korraldasin festivali või korraldasin ürituse, tänapäeval mingi vend ajab peale, et mis mõttes korraldasid, sul oli ikka ju tiim? Nagu praegu, et aitäh kõigile 150 inimesele, kes aitasid meie kontserdile kaasa.
(Naerab veel rohkem) Meil käis asi niimoodi, et komsomolikomitees ütlesid, et teeme festivali. Selge. Kes sul seal esinevad? Okei. Teeme ära, hakka ajama. Läksin halli, ütlesin, et tahame halli selleks kuupäevaks. Too komsomolist kirjad! Toon kirjad, pitserid all, hall on olemas. Selge, sellega korras. Helistan bändid läbi, kõik kokku lepitud, korras. Helistan võimu asjus, kokku lepitud. Küsin komsomolilt: kas piletid on? Tõid. Kes müüb? Mina. Korras. Nüüd on küsimus, kuhu vennad elama panna. Hotelli. Lähen hotelli, et näe, ma siin komsomolikomiteest, kas saab? Kas kiri on? On. Korras. Teeme banketi, palju maksab? Ahah, saatke arve. Neljane laud, kaks pudelit viina, konjak, kalamarja võileivad, kartulisalat. Nüüd toon need bändid kohale. Ja pärast öeldakse, et Tallinna linna komsomolikomitee korraldas kontserdi Kalevi spordihallis. Nii lihtne see oligi komsomolil kontserti korraldada. (Uus naerupahvakas)
(Vaiksemalt) Tagantjärele vaatasime kontserdi kuulutust. See oli täitsa absurd. Plakat: TPI aulas “esinenevad ansamblid”. Saad sa aru, mitte ühtegi nime. Ja saal on puupüsti täis – “Esinevad ansamblid” ja kogu lugu.
(Bravuuriga) Praegu on nii, et kui sa pead tooma Rolling Stonesi, siis peab erikülaline olema Elvis Presley ja teine erikülaline Jeesus Kristus. Praegu on ikka jube keeruline.
J-K.R: Eesti muss oli nõukaliidus legendaarne. See oli päris palju teistmoodi. Siin möllasid mingid Aleksander Müllerid, psühhedeelne värk, mida mujal ei leidunud.
A.D: (Lõbusalt) Hehee! Kõige naljakam oli see, et meil oli täielik infosulg. Riik proovis, et kuskilt jumala eest, suurde televisiooni või raadiosse sihukesi tüüpe ei satuks. Kujutad ette, Müller tuli peale, üks lugu algas sellega, et ta karjus: “Olen narkomaan!”
J-K.R: Juhan Viidingu sõnad.
A.D: Ja saad aru, kas on sellist jama vaja? Meil Nõukogude Liidus narkomaaniat ju ei ole. Pull oli Müstikutega. Kutsuti välja kultuuriosakonda: seltsimehed, miks on ansamblil selline nimi? Meil Nõukogude Liidus ei ole mingit müstikat. Siis ei saanud vaielda ka, aasta aega olid ilma nimeta, siis ühel kontserdil oli vaja kiiresti võtta ja sai Suuk, nad olid kuuekesi ja Suuk on tagurpidi kuus. Selline absurd.
M.R: Ühesõnaga: igas olukorras leiad lahenduse.
A.D: (Märgatava elevusega) Räägin ühe pulli loo. Teen kontserdi Tartus, mul oli kolm ansamblit. Pluss Ants Mattiisen sõnameheks, keegi veel, kas Margus Lepa või Raimo Aas, enam ei mäleta. Platsil tuiab 6500 inimest. Ja järsku ei saa enam mingit saundtšekki teha, kogu aeg lööb voolu välja. Lähen tagaruumi, kus istub Väino Land, lauluväljaku direktori asetäitja. Karjun, et, kuule, lööb voolu välja kogu aeg. Tema aga, et: muidugi lööb. Kas seal eemal vaateratast näed? Vot niikaua lööbki välja, kuni see vaateratas seal töötab, sest see võtab mingi 20 kilo elektrit. Mina: miks sa, kurat, seda mulle enne ei öelnud? Aga Land vastu: aga sa ju ei küsinud.
Jooksin mäest üles vaateratta juurde. Küsin vaateratast lülitavalt mutilt, kas ta saab selle kinni panna. Tema vastu, et ei saa, tal tund aega veel. Küsin, kuipalju tal maksab tund aega. Mutt kalkuleerib: 10 rubla. Haaran pintsakutaskust papi, näe, siin on sulle 20 rubla, pane ratas kinni!
Mutt nägi, oo, kaks kümpi, tõmbas vaateratta kohe kinni. Keegi karjub: eee, ma olen siin üleval, mutt lükkas ratta korraks uuesti käima, lasi inimesed välja.
Sellised tühjad asjad, mille peale sa pead tulema ja reageerima. Aga kui sa oled lõpetanud Viljandi kultuurikorralduse alal, siis sa nutad seal vaateratta juures.
J-K.R: Hullult kiiresti tuleb sul neid lugusid! Kas sa õppisid nii kiiresti ja osavalt rääkima manager olles või panid juba algusest peale tempot?
A.D: (Muigab) Alguses olin ikka jube kidakeelne, ma ei julgenud isegi lavale minna. TPI-s olin Olavi Pihlamäe jooksupoiss. Käisime kogu aeg tal kannul, et “mis sul seal tuleb järgmisena?”. Kui Olavi teatas, et majandusteaduskonda on vaja mingid plakatid viia, siis meie kohe sõitsime Koplisse ja panime plakatid üles. Olavil oli hea meel, et ei pidanud ise Koplisse kolistama. Siis läksime jälle, et Olavi, mis sul vaja, ja alati saime 10 esimest kohta esimeses reas oma bändipoistele. Kõik kontserdid nägime ära.
J-K.R: Kõigele lisaks oli veel üks oluline asi, miks pidi bändi tegema ja bändidega tegelema. Staatus muidugi! Kõige tagaaetum tüüp ikkagi! Praegu – no kes see ikka sellele Toit Koomele järele jookseb.
A.D: (Ei nõustu) Eks ikka jookseb. Aga jah, ega meilgi sellega probleemi polnud. Meil bändiga nii räigeid pidusid ja värki – nagu Ruja tüübid räägivad –, et hommikuni hirmus orgia ja jook, meil selliseid polnud. Meil ei olnud hirmsat joomist, kõik enam-vähem normi piires. Seal üks mees võib-olla pingutas vähe üle, aga see ei seganud üldse.
(Silm lööb särama) Kõige kurioossem lugu oli, kuidas läksime Volgiga riidu. Ta seal jõi jälle midagi ja mina ütlesin, et kõik, mina Volgiga enam ei tee. Ükskord helistab Alari Kotkas, et tead, selline jama, et ma ei leidnud ikkagi seda sõnameest. Mina, et oota, ma kohe otsin. Helistan kõikvõimalikud vennad läbi, isegi sellised, keda muidu ei võtaks. Pole kedagi. Helistasin sõbrale, et kuule, kas sul pole kedagi? Tema: Volk on siin kõrval. Volk siis lubas, et ei võta viina. Mina omakorda, et siin on 50 rubla, aga enne üritust tilkagi ei võta, niipea kui võtad, oled rahast ilma. Volk nõus, Alari nõus. Mehed pärast pajatasid, et nii kuradi igavat Volki pole mitte keegi kunagi näinud. Muidu võtab viina ja viskab nalja, nüüd luges terve tee raamatut. Ühesõnaga, bänd esineb, Volk istub ja loeb raamatut lava kõrval. Ja nüüd esineb sõnamehena Volk… Aga kohe, kui viimane lugu läbi, võttis kaks pikka sammu, hüppas laua äärde ja – pani! No aga vend on ju geenius, super vend. Aeg oli selline. Temaga on nii palju pulli saanud.
J-K.R: Saan aru, et sinu mälestusteraamatus “Ma lihtsalt olin kohal” on enamik lugusid rääkimata, sest nad on (mõtleb) eee… pehmelt öeldes vähe delikaatsed.
A.D: Anne Veski rääkis mulle, et kui Benno oli haige, siis ta luges Bennole ette seda raamatut. Ja Benno ütles, et sa mine täna Arit, et ta nii delikaatne on. Sest kui ma räägin siin Marju Länikust, siis 95% on kõik rääkimata. Ja ka teistest.
J-K.R: Kui Eesti bändid käisid Venemaal, olid nad ikka tõelised maailmastaarid. Võtame või selle Gunnar Grapsi ja need sajad lood, kuidas tal oli pidevalt 200 naist hotelliukse taga.
A.D: (Entusiastlikult) Mitte ainult temal, vaid ka Mäksil. Oli veel Jaak, absoluutne Nõukogude Liidu number üks. Alla oli teine, nemad elasid ühes hotellis tavaliselt. Neil olid eraldi autod ja värgid… Siis oli tükk tühja maad, siis järgnesid Mäks, Gunn ja lõpuks Anne, kes läks kuhugi sinna vahele. Aga lõpuks oli Anne üksi ja tõesti väga austatud inimene.
(Muigab) Ma ütlesin isegi Annele, et me pääseksime sellest 2% kaitsekuludest, mis NATO-le sai lubatud, kui ta oleks Eesti president. Et mitte ükski venelane ei tuleks Eestile kallale, kui Anne Veski oleks president. Anne ütles: ma ei saa presidendiks, ma ei oska inglise keelt. (Naerab)
