OLUKORD ON HALB, SAMAS KA KENTSAKAS: ERR-i korrespondent Anton Aleksejev, kes toob meile „AK“ uudiseid idapiiride tagant, on Eesti juurtega vene tüüp, elukutselt näitleja ning vägeva absurditajuga sell. Kui kusagil tungib peale sitt, ilmub ekraanile Anton, kelle eripärane reportaažistiil on vaieldamatult… eripärane! Juku-Kalle Raid helistas Antonile sõtta, ühte Kiievi keldrisse, et see vene näitleja ja Eesti ajakirjanik ennast vähe lahti lavastaks. President Alar Karis surus sõja alguse aegu, vabariigi aastapäeval, Antoni rinda väärilise ordeni. Fotod on valitud Juku-Kalle arhiivist.
Kuna Ukrainas on sõda, pole mingit muud võimalust Anton Aleksejeviga rääkida kui helistada talle otse sõtta. Kui Antoni kätte tahad saada ja ei saa, näiteks kusagilt Tallinna puhvetist – reeglina Valli baarist või Kukust – ei leia, siis ongi kusagil sõda ja Anton on seal. Kontrollitud. Telefoniühendus on täiesti mõttetu, samuti arusaadav. Ja kogu jutuajamine kestab seetõttu pikalt, mitmete katkestustega. Aga on siiski sundimatu.
Anton Aleksejev (A.A): (Justkui poole lause pealt) …Kuuled vä? Elame ühes väikses hotellis siin, Kiievi kesklinnas. Praegu istume konverentsisaalis, kus meile tehti õhtusöök, siis peame olema keldris ja see on umbes nagu pommivarjend. On tõesti maa all ja meil on siin väga tore. Oleme täiesti ohutus kohas.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Teile tehti õhtusöök? See kõlab ju ümberpiiratud Kiievis kuidagi väga luksuslikult!
A.A: Absoluutselt. Me ei ela siin nagu hotellis, et võtad toa ja veel pakutakse isegi hommikusööki. Siin on praegu väheke teine olukord. Selleks, et süüa saada, on vaja kõigepealt kuskilt toitu saada. Ja meil on selline kokkulepe, et iga kord, kui me läheme autoga kuskile võttele ja kui me näeme poodi, mis on lahti, siis igaüks – meid on siis seitse inimest – ostab midagi ja toome siia ja sellest, mis me toome, teeb hotelli meeskond, mis koosneb kolmest naisest, meile hommiku- ja ka õhtusöögi. Meie oleme siin ERR-ist, Postimehest, Delfi oma fotograafiga… Täna on pühapäev, täna saime leiba ja kapsast ja hapukurki; täna oli meil tõesti kuninglik õhtusöök.
J-K.R: Kas võib öelda, et toit on parem kui Kuku klubis?
A.A: Siin on suur probleem selles, et alkoholi ei ole. (Jaanus Piirsalu andmetel maksab liiter kangemat Kiievis juba vähemalt 40 eurot – J-K.R). Kukus on vaja sakuskat, siin aga on vaja toitu. Selles mõttes, et… Kuku klubi ma austan väga, aga Kuku võileibade ja seljankaga ma vaevalt saaksin vastu pidada ja oma tööd teha. Nojaa, Kukus on praad ka, aga päeval. Ma ei tea sellest midagi!
J-K.R: Enne kui sa presidendilt auväärse plekitüki rinda said (Anton pälvis president Alar Kariselt ordeni), olid juba aastaid ERR-is töötanud. Aga veel varasemast: sa oled sündinud Moskvas, aga sul on tegelikult Eesti juured.
A.A: 20. sajandi alguses minu vanaema vanemad elasid veel Peterburis, aga siis läks minu esivanaisa pankrotti. Tema oli puusepp. Rahaga, mis tal alles jäi, kolis ta Narva ja ostis sinna väikese kahekorruselise maja. Vestervalli 22, kui ma ei eksi. Ühel korrusel oli pood ja teisel korrusel elasid siis needsamad minu eel-Aleksejevid. Ja neid Aleksejeveid oli 18! Minu vanaema sündis veel Peterburis, ta oli kolm aastat vana, kui ta toodi Narvasse. Ja seal kasvas, läks gümnaasiumi, siis oli kodusõda, vabadussõda… Siis tuli Eesti Vabariik. Vanaema lõpetas gümnaasiumi juba Eesti Vabariigis ja läks Tartusse õppima. Natuke õppis, siis kolis Tallinna. Ja siis tuli juba NSVL Eestile kallale. Nõukogude võim ja sõda.
Kui veidi varem sakslased jõudsid, oli evakueerumine ja baabuška ehk Nina Semjonovna Aleksejeva läks Vene tagalasse ning minu isa sündis Kasahstanis hoopis. Ja tema oma isa ei tundnud üldse. 1944, uue nõuka-okupatsiooni ajal sõitis baabuška koos isaga Eestisse, Tallinnasse. Tallinnas kasvas minu isa, käis koolis, rääkis vabalt eesti keelt, aga siis, kui sai 18 täis, kolis Leningradi, sest astus teatrikooli ja lõpetas selle. No seejärel võeti sõjaväkke, teenis Karjalas, Soome piiril tankiväes. Hiljem mängis teatris Leningradis, seejärel kolis Moskvasse, mängis seal.
(Kõne katkeb, võtab veerand tundi, enne kui ühendus taastub)
J-K.R: Levi on sul seal ikka täiesti pekkis.
A.A: (Häirimatult, samast kohast jätkates) …nojah, isa läks Moskvasse, abiellus seal, kohtas minu ema, saad aru? 1971 sündisingi mina. Nii et olen moskvalane, aga ikkagi – vähemalt geograafiliselt – Eesti verd. Et mõlemad vanemad on näitlejad, läksin samuti teatrikooli 1988. Siis lagunes NSVL, aga mina sain tänu suguvõsale Eesti kodakondsuse. Isa muuseas mõnitas mind sellal, et mis Eesti kodanik sa oled, kui riigikeelt ei räägi. Pani mind eesti keele ringi.
J-K.R: Sa kunagi rääkisidki, et sinu isa harrastas kodus eesti keeles sõimata, kui oli vaja vängemalt öelda ja sina ei saanud midagi aru. Ja muidugi siis ta narris sind, et mis eestlane sa oled, kui isegi eestikeelsest sõimust aru ei saa.
A.A: Absoluutselt! Moskvas ei olnud isal keelepraktikat, polnud, kellega eesti keeles suhelda saaks. Aga mingil hetkel tekkisid esimesed eesti sõbrad hoopis tänu emale, kes oli ühel teatrikursusel koos Ülo Vihmaga, kes tol ajal oli Nukuteatri näitleja. Ema, kui nägi, et neil on eestlane grupis, ütles, et mees on Eestist pärit ja kutsus Ülo meie külla. Sellest sai suur sõprus tegelikult ja siiamaani minu kõige vanemad sõbrad ongi Ülo ja Heidi Vihma ja nende lapsed, eeskätt Peeter Vihma. Kellega ma olen väga lähedases suhtes! Nemad olid need inimesed, kellega ma hakkasin eesti keelt rääkima.
J-K.R: Venelastel on küllaltki traditsiooniline hierarhiaperekond. Kui ema-isa on näitlejad, siis tekib näitlejate dünastia. Ma saan aru, et sul mingit muud mõtet eriti ei tulnudki?
A.A: (Kõhistab telefonis naerda) Miks ma läksin sinna teatrikooli, oli hoopis, et mina olin keskkoolis põhimõtteliselt väga nõrk. Põhjuseid oli kaks: ma vihkasin prantsuse keelt, see oli selline „erikool“, mida nüüd räägin enam-vähem, tänu sellele, et ma elasin Šveitsis ja Kanadas. Aga Nõukogude Liidus ei olnud võõrkeeltest mingit tolku, sest… (ohkab) no me kõik saame ju aru, et meie võimalused kuskil kohata välismaalasi, eriti prantsuskeelseid on… (vean kihla, et sel hetkel rehmab Anton Kiievis käega).
Nii et koolis olin üks lollimaid oma klassis, kõik, mis mulle jäi, oli mingi kõrgkool, kus aktsent ehk point oleks loomingulistes omadustes, mitte teadmistes ja oskustes. Ja sellepärast siis see teatrikool. Ma eriti nagu ei tahtnud, aga ma ei näinud muid võimalusi. Kõik muud uksed olid minu ees kinni. Sisse saada oli kerge, mitte mingit probleemi, kuigi konkurss oli väga suur. Umbes 110 inimest ühe koha peale. Kõik olid talendikad ja ütleme nii, et teatrikoolis ei olnud ma ka eriti särav. Mitte kõige parem näitleja.
J-K.R: Venemaal ja ka Eestis on teatrikoolid siiani kohad, kuhu trügib miskipärast alati tohutu hulk inimesi. Nojah, mõtle, saad laval särada, saad kuulsuse, tuntuse… Hästi palju proovivad nüri järjekindlusega kaks-kolm, isegi kuus-seitse korda, kuid ikka ei saa sisse.
A.A: Jah, on sellised igavesed katsetajad, kes tulevad ja tulevad ja ikka ei saa, nad tunnevad kõiki õppejõude, aga ikkagi ei saa sisse. Mina sain kohe esimese korraga. Aga teatriga on see värk, et ajavahemik, millal sa saad sisse astuda, on lühike. Pärast kooli, kui oled 17–18, meeste jaoks see lõpp on umbes 23–24, tüdrukute jaoks isegi vähem. Kui veab, siis veab, kui ei vea, siis ei vea. (Mõtleb) Tänapäeval tegelikult ei ole väga suurt probleemi, teatritesse võetakse ükskõik keda, paljud andekaid näitlejaid leidub, kes ei ole üldse teatrikooli lõpetanud.
J-K.R: Oma käitumises oled sa küll täielik näitleja, seda võivad kõik su sõbrad öelda.
A.A: Ma arvan, et kõige paremini tuleb mul näitlemisel välja hoopis eesti aktsent vene keeles.
(Vahepeal tabab meid järjekordne sidekatkestus)
J-K.R: (Pärast ohtraid katseid on levi tagasi) Kunagi töötasid sa ka Eesti saatkonnas Moskvas.
A.A: (Õpetlikult) Vaata! Ma lõpetasin teatrikooli 1992 ja teatrites Moskvas lihtsalt ei olnud tööd. Ei olnud kohti, ei olnud raha, et palka maksta. Siis oli vaja kuidagi teenida ja ma jalutasin Eesti saatkonda. Eesti NSV Ministrite nõukogu esindusest Moskvas sai järsku EV suursaatkond! Kus positsioonidel pidid olema inimesed Eesti kodakondsusega. Kuna mina sain niisama justkui õhust Eesti passi, siis, vot, läksingi sinna. Minust sai konsulaarosakonna turvamees.
J-K.R: Sa passisid selle maja ukse peal.
A.A: Jah, valvasin ukse peal ja sain tuttavaks paljude heade inimestega. (Rõõmsalt) Kõik oli okei! Seal oli see pluss, et astusin samal ajal ka Moskva Seltsi eesti keele ringi ja hakkasin eesti keelt õppima. No mul oli ju põhimõtteliselt iga päev eesti keele praktika ja võib-olla sellepärast see kleepuski mulle niimoodi külge. Kuigi kõik käänded on mul siiamaani paigast ära.
J-K.R: Kas sul on takkajärgi võttes kunagi kahju ka olnud, et sa nii-öelda elupõliseks näitlejaks ei saanud? Teisalt ma ei tea, kui huvitav oleks kuni siiamaani mängida mingis samas kindlas Moskva teatris?
A.A: (Mõmiseb midagi telefoniraginasse) No ma ei tea. Tegelikult ma ei pannud niisama näitlejaametit maha. Aastal 1996 sai Eesti Välisministeerium ilmselt raha juurde ja saatkonnast koondati kõik Moskva eestlased ja asemele saadeti päris eestlased Eestist, kes läbisid mingi konkursi, mis oli täiesti õige samm. Siis ma mõtlesin, kurat, et mis ma nüüd teen ja läksin ikka teatrisse. Siin aitas ka kurb asjaolu, et just samal aastal suri mu isa, kes oli tõesti väga hea näitleja ja no siis töötasin ka mina ühes väikeses teatris, mille nimi oli Okolo Doma Stanislavskogo teater. Ehk Stanislavski maja kõrval. See asub Moskvas siiamaani. Läksin sinna, tundsin seal kõiki. Üks asi, et kui sa oled esinäitleja poeg, teine asi, kui sa tuled ja ütled, et ma tahan näitleja olla. Ma põhimõtteliselt olin neli aastat mujal töötanud ja ütlesin, et nüüd tahan ennast proovile panna. Seal mind võetigi vastu, oli hea teater ja hea kogemus – 1996–2014.
(Ootamatu rõhuga) Aga! Mingil hetkel sai mulle selgeks, et ma olen sitt näitleja. Minu vanemad olid paremad näitlejad kui mina. See ei olnud ikkagi minu elukutse. Saad aru, midagi ma nagu oskan, ma ei poe lati alt läbi, aga ei lenda ka üle.
(Naerab ja karjub midagi kõrvale) See oli mingis mõttes tupik… Kui sa kogu aeg näed, et keegi sinu kõrval on parem kui sina ja sa ei oska üles leida midagi enda seest, milles sa saaksid olla kõvem. Parem kui nemad. Siis tekib küsimus. No blin! Mitte milleski ma ei ole number üks. Ma olen sitt näitleja ja teatrisse ei sobi. Selle asemel ma oskan hinnata head teatrit. Ma olen selles suhtes väga valiv klient. Ma käin väga harva teatris. Veel harvem on neid hetki, kus ma pean ütlema, et kõik on super.
J-K.R: Kuule, samal ajal, kui sa 2014 veel teatris mängisid, siis sa töötasid juba ka „AK-s“?
A.A: Vastab tõele. Operaatorina. Juba aastast 2008.
J-K.R: Kuidas sa sattusid operaatoriks? Kaamerat sa ei tundnud. Ma ei tea ka, kui palju sa inimesi ERR-ist teadsid?
A.A: (Lõbuga) See juhtus niimoodi, et 2007 oli meil pronksiöö ja probleem selle kuju ning teisaldamise ümber. Mind see ka häiris, kuidagi tundus, et sõda monumendi vastu on natuke mõttetu. Aga siis oli mul juba blogi. Kirjutasin vene keelses live-journal’is postitusi, omi mõtteid. Ja kui tuli pronksiöö, läksin Eesti saatkonda, jalutasin seal ümber ja vaatasin, mis diskot need fašistid – nagu neid kutsuti – seal teevad. See oli tõeline ümberpiiramine. Käisin, vaatasin oma naisega, et issand jumal, mis toimub. Kirjutasin sellest oma blogis ja siis üks minu eesti sõpradest, kes oli tegelikult Andrei Titov, kes töötas Raadio 4 toimetajana, kirjutas, et kuule, äkki saad meile rääkida, kui me sulle homme hommikul helistame. Et mis nad seal saatkonna juures tantsivad? Ja mingi hetk küsis, et äkki sa saad ka osta endale mingi diktofoni, äkki sinust saab vabakutseline. Kuna mul teatris ei olnud palju tööd ja see tundus mulle väga huvitav, mõtlesin, et miks mitte. Et saan omale laiema auditooriumi ja midagi tolku ka sellest. No lihtsalt huvi pärast ka. Siis ma hakkasin sellega tegelema, käima kuskil miitingutel, midagi kajastama. Tegema ülevaateid, mis Venemaal toimub. Täiesti nagu kolumnist.
J-K.R: No sind huvitas poliitika ju niigi tegelikult.
A.A: (Mõtlikult) Tavaliselt näitlejaid poliitika ei huvita. Mind huvitas. Huvitas sellepärast, et minu klassivend oli tol ajal juba tuntud vene ajakirjanik ja temaga arutasime poliitikat ja aeg oli suht liberaalne. Minu unistus oli saada vene ajakirjanikuks Venemaal. Ma ei unistanud sellest, et saada eesti ajakirjanikuks. Kuigi ma oskasin ka juba eesti keelt.
(Hüüatusega) Aga mingi hetk sain Eesti saatkonnas tuttavaks ajakirjanikuga, kelle nimi oli Jaanus Piirsalu. Mulle tundus ta väga tore mees, kohtusime, võtsime napsi, kõik oli okei. Ja mingi hetk ta ütles, et kuule, Eesti televisioon tahab siia saada oma korrespondenti. Et Moskvasse ilmub selline lahe tüüp nagu Krister Paris, tal on vaja operaatorit. Äkki sinust saab operaator? Ma ütlesin, et ma ei oska, ma pole kunagi kaamerat käes hoidnud. Aga Piirsalu võtab asja suvaliselt, ajab mingit oma jura, et no kuule, nad õpetavad sulle, mis seal ikka osata. Mind kutsutigi siis Eestisse ja tehti mingi kaamerakoolitus. Parima operaatori poolt, keda tean, Ivar Toodo.
No ja siis mulle anti suur kaamera, suur statiiv… ja palju muud kraami. Sellega ma jõudsin Moskvasse, siis laekus Krister, siis Kristeri abikaasa Manona. Ja siis me hakkasime midagi provotseerima.
(Naerukõhinaga) Sealt Moskvast oli meil pilt ikka sitt ja me saime peksa iga kord. Peale igat „AK-d“ kirjutas senine kaameramees Tauno Peits ja hakkas meid viisakalt sõimama, et mis see plaan oli ja mis see pilt oli. Nii ei tehta ja nii ei tehta ja fookus oli paigast ära… Kõik pildid olid udused. Ühesõnaga, sitt operaatoritöö. See võttis tegelikult umbes viis aastat, et enam-vähem õppida, kuidas filmida. Et kogu sellest pasast, mis ma teen, saaks ikka midagi monteerida.
J-K.R: Vahepeal oli see hetk, ma mäletan väga hästi, kui ma Moskvas käisin, et sa tegid kõike üksi. Nii korrespondent kui ka operaator, mida oli kõrvalt lõbus vaadata. Et panid kaamera üles, jooksid kaamera ette, tegid mingi oma ständi, jooksid kaamera taha. Siis tegid katteplaanid ja pärast monteerisid selle kusagil korteris õlut juues kokku.
A.A: (Entusiastliku nõustumisega) Muidugi! Seda oli ka. Kui mina olin näiteks puhkusel, siis Krister pidi ise hakkama saama, ja kui Krister oli ära ja midagi juhtus, siis oli minu ülesanne filmida, rääkida ja montida. Ja nii me elasimegi! Aastatel 2008–2013.
Aga Krister ja Manona, neil sündis juba titt, otsustasid, et kolivad ikkagi Eestisse, et laps vajab eestikeelset keskkonda. Mul oli muidugi kurb, et kõige paremad sõbrad lahkuvad Moskvast. Kristeriga oleme siiamaani nagu vennad. Manontšik muidugi hoolitseb ka minu eest. Mis teha, jäin üksi Moskvasse ja hakkasin midagi tegema venekeelsele „AK-le“. Pluss saatsin kõik katteplaanid ja ka eesti „AK-le“.
Ja siis juhtus Euromaidan Ukrainas, 2013–2014. Väärtuste revolutsioon. Siis ma läksin sinna üksi, sest tundsin, et ei saa mitte minna. Et ikkagi mäss või sihuke revolutsioon. Ja ma mõtlesin, et kui ma olen ajakirjanik, siis minu koht on hoopis seal. Ja sõitsingi. Oli üks sõber, kes viskas mind Moskvast Kiievisse ühe ööga. Siis ma seal filmisin, saatsin Eestisse, see oli põhimõtteliselt hull proovilepanek, üksi läksin, võtsin enda peale vastutuse. Keegi ei saatnud, päevaraha ei makstud ja ma ei oodanud mingit otsest käsklust. See õigustas ennast, sain aru, et ma kuidagimoodi sain ka ise hakkama. Oskasin monteerida, hakkasin ka ukraina keelt õppima. Minu esimene abikaasa oli ukrainlanna, temaga hakkasin ukraina keeles rääkima. Ma ei saa öelda, et mul on puhas ukraina keel, aga saan keelest aru.
J-K.R: Sa pidid ukraina keelt õppima, kuna sinu abikaasa sugulased ütlesid, et tibla rääkigu ukraina keeles, kui tahab nendega rääkida.
A.A: (Parandab) Rääkigu ukraina keeles, kui tahab meie borši. Aastal 2016, pärast revolutsiooni, kui Venemaal juba hakati ukrainlasi sõimama fašistideks ja mis iganes, viisin oma poja Ukrainasse. Nikolai, kes on samuti eesti kodanik, käis ja vaatas ja proovis rääkida. Ja siis ma küsisin, et näed, Putin kirjutas, et venelased ja ukrainlased on vennasrahvas, et mis sa sellest arvad? Ta ütles, et ta ei tea, võib-olla me olemegi nendega vennasrahvas, ainult et see takistus on, et neil on ju teine keel! (Naerab) Ikka siis võib-olla kasuvennad. Me ei saa ikka öelda, et see on üks ja sama rahvas.
J-K.R: Sa tassisid oma poja Eestisse ja Ukrainasse ja ütlesid, et nüüd ma näitan sulle fašiste.
A.A: (Naerab jälle) Tema käis jah! (Tõsinedes) Praegu ei tahaks ma eriti oma vanemast pojast rääkida, ta elab Moskvas, ma ei taha talle probleeme tekitada.
(Veel üks leviauk, aga mõne aja pärast õnnestub ühendus taasluua)
J-K.R: Kas sa ise tahaksid minna Moskvasse tagasi? Sina, kes sa oled moskvalane.
A.A: Mina tahaksin küll minna Moskvasse tagasi. Aga arvestades hetkega, mil me sinuga räägime… Ma olen Kiievis keldris ja jumal teab, mis seal Moskvas toimub. Ma ei usu, et mind Moskvasse tagasi lastakse. Mina tahaksin muidugi minna tagasi Moskvasse, sest Eesti vaataja, telepildi tarbija seisukohast on Aleksejevist kõige rohkem tolku Moskvas. Mina tunnen inimesi Moskvas, mul on seal oma võrgustik. Selles punktis me oleme kõik nõus, nii mina kui ka minu ülemus ERR-ist kui ka enamik televaatajaid. Probleem on selles, et praegu on raske ette kujutada, kuidas sinna saada ja kuidas seal edasi elada. Venemaa võttis just vastu uue seaduse, mis karmistas kriminaalkoodeksit – kui ma näiteks läheksin Moskvasse ja ütleksin Ukrainas toimuva kohta sõda, siis see on juba Vene seaduse rikkumine. Karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. Tekib küsimus, kas ikka tasub minna.
J-K.R: Valli baaris, legendaarses Tallinna urkas, ripub seinal sinu pilt, raami sees veel vist ja puha. Kuidas see nii juhtus, ma ei teagi? Siiamaani on. Anton Aleksejev, juba aastaid.
A.A: (Kõhkleb väheke) Ma ei tea, kas ma tohin seda lugu rääkida, tegelikult küsi Manonalt ja Kristerilt. (Hakkab samas kohe entusiastlikult rääkima) No istusime kord Valli baaris laupäeval või reedel Manona ja Kristeriga. Manona oli tol ajal suure naisteajakirja peatoimetaja ja tal õnnestus saada palju reklaami, väljaanded elavad ju reklaami najal, väga õige. Probleem oli selles, et oli vaja ka tekste, ei saa ju täita kümneid lehti ainult reklaamiga. Ja siis Krister võttis ühe õlle ja ütles, aa teeme ühe intervjuu. Manona ütles, et tore idee, aga kellega teeme. Ja siis Krister ütles, et teeme temaga ja näitas näpuga minu peale. No mis ma siis ütlen? Et sa oled ju selline Moskvas resideeriv hunt ja sul on palju naisi. Ma tõesti olen mitu korda abielus olnud. Sul on palju naisi, sa oled moskvalane, kes räägib eesti keeles ja samuti eesti verd ja… Sündis väga imelik intervjuu, sellega tuli ka kaasa ka pildistamine. Mõtlesime, et teeme samas Valli baaris, keskpäeval, kui baar on tühi ja siis vist Üve Maloverjan lõikas ajakirjast pildi välja, raamis ja panigi seinale. Intervjuu kandis pealkirja „Anton Aleksejev, salapärane südametemurdja Moskvast”, kui ma ei eksi. Tahaks eksida.
J-K.R: Juba siis sa naljatasid, et noh ei tea, kuna ma presidendilt ordeni saan…
A.A: (Tõsiselt) Nali naljaks, aga vähemalt sulle võin ma tõtt öelda: ma tahtsin seda ordenit. Ja tahtsin seda ordenit mitte ainult enda jaoks. Ma tahtsin seda ordenit paljudele, kes ei ole nagu mainstream’is. Ma olen moskvalane, ma olen venelane. Samuti olen ma ajakirjanik, aga mind tuntakse rohkem eestikeelses inforuumis kui venekeelses. Ma olen näitleja jne. Ma usun, et on paljusid, kes tahaksid ka rohkem tähelepanu, andekad venelased. Ma räägin kõva aktsendiga ja ma olen venelane. Ja ma tõesti armastan Eestit. Ma veetsin nõukaajal oma koolivaheajad Eestis, oma baabuškat mäletan ja tunnen Eesti traagilist 20. sajandi ajalugu ja ma armastan Eesti Vabariiki. Miks mitte ka armastada? Mis halba ta kellelegi teinud on? Ja minu meelest on Eesti Vabariik nagu eesti naine. Külm küll, aga kui armastab, siis tõesti. Ja nüüd see orden näitas, et armastab.
J-K.R: Nüüd on sul Eestis kodu ja vähe sellest, ka väike poeg.
A.A: (Uhkelt) See tõi mulle küll palju rõõmu. Et Triin, minu elukaaslane, ootab mind ja nüüd on meiega ka meie Kabatšok, kelle riiginimi on Hans Anton Rohusaar. Kes on väga naljakas ja armas ja kellel on super ema. Ja ema sõnul on tal ka super isa.
Praegu, siin Ukrainas, ma muidugi mõtlen Ukraina peale ja oma lähedaste peale. Aga iga päev, hommikul umbes kell 8–8.30, on mul väike paus, kui me kirjutame teineteisele või räägime ja see on vägev ja annab energiasüsti terveks päevaks.
J-K.R: Mis värk sellega on, et kui sa tood Moskvast oma isetehtud marineeritud tomateid, mille saatel me oleme korduvalt viina võtnud, et Moskvas tulevad need paremini välja, kui kuskil siin?
A.A: Tegelikult – kõige paremini tulevad nad välja Ukrainas. Ukrainast ongi see retsept pärit… Õnneks tuleb varsti kevad, augustini on aega, kui tomat juba sirgub, mil tuleb leida õiget soola pluss ka õiget äädikat. Äädikaga saan hakkama, aga on vaja õiget soola, mis ei oleks jodeeritud.
