NAUTIDA JA MÕELDA KORRAGA: Juunis jõuab kinodesse Hispaania praeguse aja kõige kuulsama lavastaja Pedro Almodóvari uus film „Valu ja hiilgus“, mis pälvis lõppenud Cannes’i filmifestivalil ka kaks auhinda. Kaupo Liiv VLG Filmidest vaatas teose ära ning annab aru.
Parima meespeaosa auhinna sai Almodóvari uue filmiga „Valu ja hiilgus“ koju viia oma näitlejakarjääri parimas vormis olev Antonio Banderas. Banderas tundub olevat ka esimene tõeline selle aasta Oscari pretendent. Auhinnakappi sai lisaks Banderasele täiustada ka Almodóvari filmide muusika eest juba 25 aastat hoolitsev Alberto Iglesias.
„Valu ja hiilgus“ räägib füüsilise allakäigutee alguses olevast filmilavastajast Salvador Mallost (Antonio Banderas). Terviseprobleemide tõttu ei saa Mallo enam filme teha, ning kes on filmilavastaja, kes ei filmi?
Justkui autori kloon
Selle tutvustuse otsa võiks kirjutada veel palju erinevaid küsimusi mineviku, tuleviku ja eksistentsi kohta ning saaks ühe klišeelise ja alla keskpärase filmi põhja kokku küll. Biograafilisi mängufilme on tore vaadata lihtsalt info saamiseks, kuid mõistust nad ei kõdita. Näen oma vaimusilmas Almodóvari pead raputamas, et tema küll sellisesse lõksu ei lange ja vot ei langegi. Selle asemel on Almodóvar teinud hoopis oma parima filmi rohkem kui kümnendi jooksul. Ma ei julge öelda, et see on tema parim film üldse, aga see on selline väike meistritöö, mis läheb ajaga ainult paremaks. Paarikümne aasta pärast näidatakse seda kusagil retrospektiivil ja inimesed õhkavad, et küll on hea.
Salvador Mallo roll on ja ei ole ka Almodóvar ise. Just nii. Mallo on Almodóvar oma tervise- ning ka psühholoogiliste probleemidega, kuid mingi tahk on kõrvaldatud ja see teeb Mallost iseseisva koopia, kes on vaba päris-Almodóvarist. Salvador Mallo on justkui Almodóvari kloon, kes eksisteerib temaga samas ruumis ja kellel on samad mälestused, aga kes on saanud temast erinevaks. Raske on aru saada, mis on see, mille Almodóvar eraldas iseendast, aga igal juhul oli see väga õige tahk, et luua segu tõelisest ja väljamõeldud tegelasest. Almodóvar on öelnud, et karakter ei ole tema, aga on tema kehas ning ajalehele Variety antud intervjuus nimetas Banderas seda auto-fiktsiooniks. Need ütlused on ilmselt parimad võimalused Mallo karakteri kirjeldamiseks.
Sügav kummardus
Üks asi, mida ma filmi juures väga hindan, on selle kiirus. Film liigub sellisel kiirusel, mis laseb nautida ja mõelda samal ajal. Ei ole liiga kiire, aga samas ka ei veni. Raamatuid on alati võimalik loetu üle mõtlemiseks käest ära panna, aga kinos filmi vaadates seda luksust ei ole ning pausile panna ei saa. Režissöör peab tabama naelapea pihta ning Almodóvar on seda suutnud. Film peaaegu tõmbab sind endasse, sellesse päikselisse suvesse, kus tegevus toimub. Vähesed filmid suudavad panna sind isegi filmis olevat ilma tundma.
„Valu ja hiilgus“ on Almodóvari sügav kummardus oma publikule ning ka näitlejatele, kes on tema filmides osalenud. Ta avab maailma, milles ta elab, kuidas ta näeb asju ning mis on temast teinud selle, kes ta on. Almodóvar ei ole loonud seda filmi paljalt edevuse ega ka mineviku taganutmise pärast.
Kuigi film rändab tegevuses ka Salvadori lapsepõlve ja näitab teda elutee alguses, siis Mallo justkui ütleks meile filmis, et kuigi minevik annab meile näo ja mõjutab kogu elu, elame siiski olevikus. Intervjuus ajalehele El Pais ütleb Antonio Banderas: „Tal oli asju, mida ta tahtis pihtida oma suhete kohta näitlejate, pere ja üleüldse elu kohta. Võib-olla olid need asjad, mis vajasid ütlemist, kuid olid jäänud ütlemata.“ Lapsepõlvemeenutuste stseenides näeme Penelope Cruzi Salvador Mallo ema rollis. Nii tähtsast Almodóvari filmist ei saa ta lihtsalt puududa.
Nii head filmi iga kuu ei tule
Kes oleks olnud parem kehastama Salvador Mallot kui mitte Antonio Banderas. Banderas, kelle karjäärile pani aluse Almodóvar ning kellega on tänaseks tehtud koos kaheksa filmi.
Almodóvar ja Banderas kohtusid esimest korda 1981. aastal Calderón de la Barca näidendi etenduse ajal. Almodóvar oli Banderasele öelnud, et tollel on ilus nägu ja ta peaks filmides mängima. Kui Banderas tuttavalt küsis, et kes too lausuja oli, siis sai ta vastuseks, et üks poisike, kes tegi ühe filmi, kuid kes kunagi enam rohkem ei tee. See ennustus ei läinud õnneks tõeks.
Olgu ka öeldud, et kõverpeeglile veel ühe moonutuse lisamiseks on filmis olev Alberto Crespo (Asier Etxeandia) tegelaskuju kombinatsioon mitmest näitlejast, kellega Almodóvar on aastate jooksul koostööd teinud ning üheks nendest on Banderas ise. Nii mõnigi lause Crespo suust on pärit Banderaselt ning nii saab ta filmis vähemalt osaliselt iseendaga rääkida.
Mis puutub Almodóvari enda terviseprobleemidesse, siis seda, mis järgus need on, teab ilmselt täpselt ainult tema ise. Projekte on tal plaanis küll ning päris viimaseks filmiks ei tohiks „Valu ja hiilgus“ jääda, kuigi ta ütleb, et hirm selle hetke ees on alati olemas. Loodetavasti ei saa hirm tõeks ning miks ei võiks ta teha filme sama kaua kui portugali režissöör Manoel de Oliveira.
„Valu ja hiilgus“ jõuab kinodesse 14. juunil üle Eesti. Soovitan kõigil vaatama minna, sest nii head filmi iga kuu kinno ei tule ning filmi imelised värvid ja stseenid on suure ekraani jaoks loodud.
