ÜKSKI PARASIIT POLE NII LOLL KUI INIMENE: KesKus’i toimetuse kultuurikoer Sabine Savannah Saba käis loomaaia väravas armeenlaste puhvetis, et ajada kübeke loomajuttu oma hea sõbra, Kõikide Loomade Suursaadiku Aleksei Turovskiga. Pika trollisõidu tarbeks võttis ta saatjana kaasa Juku-Kalle Raidi.
Aleksei Turovski ei vaja tutvustamist – vaevalt et keegi teine Eestis loomade elust sedavõrd mõnusalt pajatada oskab. Isegi Aleksei suitsud on loomapildiga: Camel. Muidugi istume Armeenia puhvetis loomaaia väravas, mis on justkui Turovski staap. Mitte vaid asukoha tõttu, vaid märkimisväärsel hulgal Kaukasuse mägedes ekspeditsioonidel käinud Alekseile meeldib ka Kaukasuse köök. Ja seda siin osatakse. Miskipärast räägib Turovski Sabale (koer väidab, et nägi kodus koisid lendamas) kõigepealt ühest maailma jäledaimast mürgist, millega nõukaajal kõikvõimalikke elukaid tapeti ja mille nime kannab ka tuntud Piiteri bänd DDT. „Seda ei maksa proovida,“ ütleb Aleksei, „see ei lagune ja arvatakse, et seda leidub tänaseni miljoneid tonne mere põhjasetetes. Nii et me sööme seda. Oi, aga miks me sellest räägime?“
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Ma ei tea, miks te mürgist räägite. Mõtleme hoopis sellele, et praegu tunnevad kõik inimesed ja loomad sind kui täieõiguslikku loomade saadikut. Ja sa oled öelnud, et mäletad huvi esimestest mälupiltidest peale.
Aleksei Turovski (A.T): (Naerab) Kui ma midagi selle kohta öelda teaksin. Nooruses mul oli loomulikult selline periood, mil tegelesin autoreflektsiooniga. Ikka pidi ju jälgima, et mida ma nüüd tegin, mida ütlesin, mida oleksin pidanud ütlema, millega tegelema, milline mulje minust jäi minust endale, minu sugulastele, kõikidele teistele. Loomulikult kõik noored mingil hetkel tegelevad sellega. Aga see aeg läks mul väga kiiresti üle. Loomade kasuks.
J-K.R: Sa olid siis lihtsalt lapsest peale loodusehull? Nagu Gerald Durrell kirjeldab…
A.T: (Rõõmustab) Võib nii öelda küll, arvatavasti jah. Kuigi – Durrelli raamatud on suurel määral nii briljantsed tänu tema vanemale vennale, uskumatult heale kirjanikule Lawrence’ile. Milline stiil! Geraldil polnud seetõttu pääsu. Kui aga võrrelda tema kirjeldatud lapsepõlve, siis see on tõepoolest nii, praktiliselt üks ühele. Peaaegu.
J-K.R: Et sa mäletad eelkõige loomi, mitte inimesi?
A.T: (Muiates) Nii palju, kui ma ennast mäletan, mäletan tõesti hoopis loomi. Ise olin olemas kuidagi kaudselt. Silmade ees on siiani pildid Nõmmelt, kust me kolisime ära, kui sain viieseks. Meie hoov, juulikuu… Isegi lõhnad on meeles. (Elavnedes) Lõhnamälu on üldse kõige tugevam, kõige kindlam ja kõige täpsem. Me kasutame seda väga vähe, sest oleme ikkagi pärisinimesed ja meie puhul töötab imetajate kohta käiv raudne reegel: mida suurem on aju, ajupoolkerad, seda nõrgem on haistmismeel. Aga haistmine ikkagi töötab. Kadunud Hardo Aasmäe rääkis mulle, kuidas ta ükskord ärkas mägedes ja tundis praeliha lõhna. Hüppas siis kiiresti telgist välja ja – ei mingit praeliha, ainult lõhn. Alles hiljem, juba all laagris, sai juhuslikult teada, et umbes 100 kilomeetri kaugusel, teise mäe tipul, praeti liha.
J-K.R: Nii või teisiti, lapsepõlves kogetud lõhnad jäävad meelde.
A.T: Kõikidel lastel – ja loomadel ka – on mälu situatiivne ja episoodiline. Olukord ja sündmus. (Meenutab) Männilõhn Nõmmel! Ja sambla peal, minu ees, sammub sõnnikumardikas. Selline suur – ja siis ma kuulen oma isa häält. Need sõnad on absoluutselt selged, kui isa ütleb mardika kohta: „Ta on küll väike, aga täiesti täiskasvanud!“ (Hüüatab) Ja mul on meeles ka see plahvatus, nagu sähvatus, momentaalne arusaamine, et muidugi on ta täiskasvanud, sest ta nii täpselt ju teab, kuhu tal on vaja minna! (Aleksei teeb näppudega mardika kõndimise liigutusi). See on minu esimene mälestus.
J-K.R: Sa võtsid endale kindlasti kentsakaid lemmikloomi ka.
A.T: (Kiitvalt) Minu tubli emme tõi mulle kõiksuguseid elukaid kohe algusest peale. Tõsi, ega ta ise ei olnud eriti nendest vaimustunud, aga mis sa teed, kui hullul lapsel on huvi. See oli mu mõlemal vanemal põhihoiakuks, et ühtegi lapse küsimust ei tohi jätta vastamata.
J-K.R: Ja vastus ei tohi olla, et tead, topski, kasvad suuremaks, saad aru…
A.T: Sisuline peab olema see vastus! Kui tõesti ei tea, siis oleta, aga mõistlikult ja valjusti. Või koos otsige. Nii nad mõlemad minusse suhtusid. Ema tõi mulle valged hiired, nojah, mitte küll kauaks. Seni, kuni nendel tekkis juba lastelaste generatsioon. Ühest paarist sai umbes 40 hiirt, siis ma viisin need tagasi Pedagoogikainstituuti, kust nad tulid. Seal töötas hiilgav loodusteadlane ja bioloog Villem Loore. Ema viis mind tema juurde, kui ma olin 7–8-aastane. Onu Villem kinkis mulle vihmausse, kinkis kulleseid, kellest said muidugi konnad, ja tingimusel, et viin nad pärast tagasi looduses õigesse kohta – ta kirjeldas täpselt, milline see koht on. Oli veel igasuguseid teisi loomi, väikeseid vee-elukaid ja… Ma juba 9–10-aastasena teadsin väga täpselt, kes on vesikirbulised vähid ja kes on aerjalalised vähid. Villem ju tegeleski peamiselt vee-elukate ja parasiitidega.
J-K.R: Ahhaa, vaat sealt sa siis parasiite armastama hakkasidki!
A.T: Just, see oli ka Villem Loorega seotud. (Siinkohal läheb Aleksei mõte uitama) Oh, ma räägin ühe loo, kuidas ma lapsena ellu jäin, see on natuke pikem lugu. (Koera poole pöördudes) Te ikka toimetate ka?
Saba: Auh!
A.T: Kui ma olin 10–11, elas minu hea kasvatajatädi Helene meie juures. Minu suurim sõber. Paar korda ta päästis mu elu, tiris mind näiteks rongi eest ära. Sest rööbaste vahel Nõmmel kasvavad ju igasugu taimed, aga suvel on taimede peal igasugu putukaid. Ja loomulikult käisin ma neid pingsalt jälgimas. (Selgitavalt) Kaubarong andis küll vilet, aga ma ei kuule ju, kui ma sel ajal vaatan, mida teevad üks ämblik ja viis sipelgat võililleõisiku peal. Siis Helene tiris mind lihtsalt rongi eest ära.
Ükskord tõi Helene suure värske ja terve lõhekala. See oli siis minu jaoks selline päris loom, sest kui ta tõi näiteks kana, siis see ei olnud pärisloom – kitkutud ja pea puudus. (Põikab hetkeks kõrvale) Kuigi, ükskord Moskvas tõi vanaema kana, kes oli pärisloom, sest oli küll kitkutud, aga pea oli alles. Ma siis võtsin sealt selle fantastilise kolju välja ja see on mul siiamaani alles.
(Keskendub uuesti lõhele) Loomulikult ma vaatasin kõik kalad üle. Ma vaatasin, mismoodi töötavad nende uimed ja nende suu ja kus on lõpused. Ronisin siis kalale suhu ja mis ma nägin! Seal suulaes ülalõua taga on väikesed valged mehikesed! Kuskil 6–7 millimeetrit, mõned väiksemad. Mul oli suurendusklaas ja ma vaatasin ja kohkusin. Koukisin nad sealt välja ja jooksin Villemi juurde. Ja Villem kinkis mulle oma artikli sellest samast parasiidist. See oli vapustav! Ilma et ma ise oleksin osanud otsida, sain teksti! Ja veel autori käest, no millest me räägime. Nii et kusagilt sealt ka see põnevus parasiitide vastu. (Mõtlikult) Kukkus kätte. Ma olen väheinitsiatiivne inimene. Oma algatusel olen ainult kolm korda pakkunud kätt ja südant ja iga kord võeti vastu. (Naerab) No ja loomulikult pakun loomaaia-ekskursioone!
J-K.R: Nõukaajal oli olemas terve rida üldisest pildist kõrvale kalduvaid inimesi, keda kutsuti samuti ühiskonna parasiitideks.
A.T: Sul on tuline õigus, parasiit oli sõimusõna. (Kahjutundega) Võib-olla on praegu ka.
J-K.R: Pigem olid need n-ö parasiidid sellised mõnusad tegelased. Ei viitsinud lollis kohas tööl käia, vaid istusid hoopis passirežiimi rikkumise või hulkurluse või tööpõlgurluse eest kinni nagu Jossif Brodski näiteks.
A.T: (Täiendab) Või rügasid palehigis juurviljaaias ja müüsid kuskil nurga taga suurepäraseid tomateid ja siis said laksu, et mittetöised tulud… (Vangutab pead)
Suured zooloogid on väitnud ja väidavad siiamaani, et vähemalt 80% kõikidest liikidest loomariigis on tegelikult parasiidid. Minuni jõudis küllalt varakult, et parasiit ei ole huvitatud bioloogiliselt peremehe tapmisest. Sest see on see hani, kes muneb talle kuldseid mune. Kuidas see saavutada, et sa sellise hane saad? See ei ole ju üldse lihtne, too rabeleb ja hakkab vastu. See on nii keeruline ja põnev.
J-K.R: Nii et kui tahaks öelda, et inimene on maakera parasiit, siis võttes arvesse parasiitlooma ja peremeesorganismi suhet, seda teha ei saa. Me ei säilita seda maakera.
A.T: (Laiutab käsi) Õige on, normaalse parasiidina inimene ei käitu, ta hävitab organismi, millest sõltub. Ükski parasiit pole nii loll! Meie, jah, selle biosfääri suhtes… Me käitume pigem nagu pärmid suhkruvees. Lõpuks upuvad pärmid oma ekskrementidesse, niiöelda peldikusse, mille nad ise täis on teinud. (Õpetlikult) Pärmide ekskrementide lahus on omakorda väga maitsev ja me nimetame seda õlleks.
J-K.R: Väga huvitav küsimus on ka sotsiaalne parasitism.
A.T: (Ergastub märgatavalt) Just! Käoparasitism. Ja loomulikult mesilased. On selliseid eluvorme, kes ise ehitada ei saa. Mett teha ei saa. Ei saa õietolmu koguda. See jõudis minuni parasiitperesid uurides, et ka loomariigis valitseb kõva reegel „Money means business“. Näiteks kuningannal on vaja töölisi ja ta läheb ja võtab teises pesas juhtimise enda peale, võtab üle. Selleks on vaja teise pesa kuninganna maha lüüa… Mesilaskuninganna peab kõigepealt tegema hästi palju tütrekesi, neid steriliseerima. Ta parasiteerib nende peal. Kogu töö teevad nemad, tema muudkui korraldab ja rabelevad teised. Väga efektiivne.
J-K.R: Ülikooli ajal käisid Kaukaasias, Taga-Kaukaasias. Paar korda Kesk-Aasias, loomulikult putukaid ja ämblikke jälitamas.
A.T: (Vahele) …Ja eluaeg tunnen palavat armastust roomajate vastu, ka kalade vastu. Aga alles hiljem. (Hüüatab) Kalad on huvitavad elukad, aga issand, kui palju neid on! Aga näiteks koos professor Juhan Auli pojaga käisin ülikoolis ka keemias koos. Küll ma olen nüüd õnnelik, et käisin ikka päris keemias ka.
J-K.R: Nii et sa võiksid vabalt omale puskariaparaadi ehitada.
A.T: Vabalt, mingit probleemi pole. (Mõtlikult) Ainult seda parajat ja õiget toru ei pruugi saada. (Rehmab käega) Aga küll me saame, kui vaja läheb! Ent kõigepealt tuleb ikkagi õppida, kuidas aparaat valmis ehitada. Loomad – kui omi lapsi õpetavad – provotseerivad neid tegema teatud ohtlikke asju, sest on surmav oodata, kuni tekib olukord, kus noorloom teeb midagi, mida sellises olukorras ei tohi teha.
J-K.R: Sa vist võrdled kogu aeg nii ennast, teist inimest kui ka inimgruppi mõne loomaga…
A.T: (Nõustub) Loomulikult, alatasa ja pidevalt. Umbes nii, et vaatan mõnd inimest ja mõtlen: „Ai-ai-ai, ükski loom nii küll ei tee!“
Näiteks, ükskord palaval suvisel päeval, ühed kutid – mis nad olid, 26–28 aastat vanad, polnud kuigivõrd purjus, polnud justkui paberitega lollid ka – võtsid riidest lahti ja hüppasid hüljeste basseini. Hülged, noored loomad, kõigest 150-kilosed, sattusid loomulikult elevusse ja hakkasid ringi ujuma ja hüppama poiste peadest üle. Poistele siis jõudis pärale, et loomad ei lase neid lesila peale, et see on nende lesila. Me püüdsime küll meelitada hülgeid kalaga enda poole, et noormehed saaksid ära minna. Aga minu hülged olid märksa vähem lollid kui need poisid ning said suurepäraselt aru, et siis on lõbu ju läbi ja mäng otsas. Ühesõnaga, me võtsime need napakad noodaga välja. Ja siis ma mõtlesin, et ei ole sellist looma, kes sellist lollust teeks.
J-K.R: Kas siin, loomaaias tuleb selliste „teadlastega“ tihti tegeleda?
A.T: Albert Einstein ütles, et maailmas on kaks lõputut asja: universum ja inimeste lollus, kusjuures universumi kohta ta ei olnud täiesti kindel. Lähtume reaalsusest, et on olemas pärisinimene, kes teeb küllaltki tarku ja ka päriselt lolle asju. Ja mõnikord kohe järjest.
J-K.R: Inimestel on kombeks ennast võrrelda loomadega, inimgruppidel ka. Võtame horoskoobid või organisatsioonid, no meil on oravapartei, ninasarvikute kontor…
A.T: Miks mitte jätta kõik need loomad rahule, ausõna! (Kurjalt) Miks see orav? Vastava poliitorganisatsiooni embleemil on ta veel sinine? Peaasi, et ei oleks punane, ilmselt sellepärast. On olemas küll mustad oravad, näiteks USA-s. Äkki on vihje, et Reformierakonna juhtimisel hakkame elama nagu USA-s? No andku jumal meie vasikale hunt ära süüa, mis puutub meisse Ameerika orav?
Nüüd ninasarvik, jällegi nii mööda, kui mööda. Päris ninasarviku kohta pean ütlema, et ta on hoopis tore, malbe, suhtlemishuviline ja väga vahva loom. Nad kohe niutsuvad, kui räägivad. (Aleksei teeb ninasarvikut järele) Niuniu!
J-K.R: Inimeste nii-öelda omadusi võrreldakse ka – nagu karu, lõvi – see on ju enamasti puhas jama…
A.T: (Resoluutselt) Muidugi on see jama. See on seotud inimese põlise omadusega, et ta on loov loom; loob interpretatsioone, seletusi. Kui inimene ei saa olla inimene, tegeledes interpreteerimisega, siis kui seoseid parasjagu pole, siis ta peab need looma. Lähtudes kas välisest sarnasusest või lihtsalt mingist oma tundest. Inimene on müütide kreaator ja müüdid on inimese jaoks tõelised lood.
J-K.R: Kui sa sattuksid kohe praegu ekspeditsioonile ja peaksid loomaaia loomadele postkaarte saatma, siis kellele saadaksid?
A.T: (Huvitatult) Loomadele? (Mõtleb pisut) See sõltub sellest, kuhu ma satuksin. Loomulikult saadaksin kõigepealt kaardi vabalt elavate sugulaste poolt. Näiteks kui kondaksin Põhja-Norras ja leiaksin jääkaru jälgi, siis loomulikult saadaksin Nordile, Fridale ja Norale, kes on nüüd juba 19 kuud vanad. Kui aga sattuksin Madagaskarile, saadaksin postkaardi varileemuritele. Pruunleemuritele ka, aga nad ei ole mulle nii lähedased. Kui sattuksin Lääne-Aafrikasse, siis saadaksin kõigepealt tervitusi šimpansitele nagu Pino ja teised. Nad on minu suured sõbrad.
Siis saadaksin Kaalu Matile kindlasti, loomulikult oma kassidele. (Teeb pausi) Seda saatmise asja peab üldse laiemalt mõtlema, huvitav, mult pole seda küsitud. Kui käin koolides – ja ma käin seal tihti – küsitakse muid asju. Viimane kord olid kõik haridusminister Jürgen Ligi esinemisest šokis. Tema esimene lause televisioonis oli, et ma ei taha teid hirmutada. Kõik olid kohe närvis, kes koomas, kes teel sinna. Ja iga kord küsitakse, kes on mu lemmikloom. Lõpuks tulin selle peale, et see ei ole vale, kui ma vastan, et see loom, kellega ma parasjagu suhtlen. Antud juhul teie, mu sõbrad! (Naerab)
Me käitume nagu pärmid suhkruvees. Lõpuks upuvad pärmid oma ekskrementidesse, nii-öelda peldikusse, mille nad ise täis on teinud.
Võrdlen inimesi loomadega kogu aeg ja mõtlen tihti umbes sedamoodi, et: „Ai-ai-ai, ükski loom nii küll ei tee!“
