HÕIGE TEISELT POOLT UST: KesKus trükib ära Ave Alavainu lustliku memopõimiku, mida poetess endast 2005. aasta kevadel pajatas. Ikka ta enda (1942–2022) mälestuseks. Väheke näitlemisest, aga rohkem kirjutamisest ja elueklektikast. Ja Ave viimasest vingest esinemisest kirjanike liidu musta laega saalis, mis pidi jääma ta viimaseks, ent muidugi ei jäänud. „Kevad on pidu!“ ütles Ave.
Natukene näitleja ma muidugi olin: lõpetasin „Vanemuise“ stuudio ehk Kaarel Irdi akadeemia, nagu seda õppeasutust pisut ironiseerivalt kutsuti, kuigi seal sai tõepoolest paaris aines kõvemat haridust kui Tartu Ülikoolis. Nimelt oli Kaarel Irdil pirakas pagas parteilisust, hea hulk sellest tulenevat julgust ja jultumustki jalaga segada, ja nii kutsus ta meile loenguid lugema sellised tol ajal ametlikult taunitud vaimuhiiglased nagu Uku Masing (religioonide ajalugu) ja Ain Kaalep (Lääne-Euroopa kirjandus). Ka eriala oli küllaltki tugev, sest pidi ta ju oma stuudiolaste saavutustega pakkuma konkurentsi Panso-koolile.
*
Lõpetasin stuudio 1968. aastal. Minu ainukeseks rolliks kutselisel laval jäi Teine Peretütar Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängus“, ja sedagi vaid tänu Evald Hermakülale, kes julges Irdile öelda: „Kui Alavainu ei mängi, siis mina ei lavasta.“ Evald oli tol ajal tohutus soosingus ning võis endale küllaltki palju lubada. Irdi kanguse väikeseks näiteks olgu see, et ta kinnitas mu küll käskkirjaga osale, aga alles pärast kolmandat etendust.
Pärast stuudiot üritasin Pärnu, Rakvere ja Viljandi teatritesse; Pärnus, tolleaegses Lydia Koidula nimelises, tegi peanäitejuht Enn Toona koos paari näitlejaga mulle katsed: lugemisi ja mõned etüüdid. Eitav vastus tuli telefoni teel; „Ugalaga“ olid aga pärast katseid ka koht ühiselamus ja kolimispäev kokku lepitud.
Ühel päeval ent helistas väga häbeliku häälega Aleksander Sats (toonane peanäitejuht) ja ütles, et kahjuks ei saa ta mind tööle võtta – riiklik teatrikool on suunanud teatrisse tööle oma lõpetajad. Ei olnud, selgus sügisel. Tallinna polnud mõtet trügida – siin olid kõik teatrid lavakunstikateedri lõpetanuid täis. Nii sai otsa minu näitlejatee.
Aastaid hiljem, juba pärast Irdi surma, sain teada, et Ird polnud põlanud vaeva ja helistanud kõigisse Eesti teatritesse – „Alavainut mitte võtta; intrigant.“
Nii sai minust etleja. Milline täpne ja hästikõlav Ain Kaalepi leiutatud sõna! Etleja – ette ütleja, tekstide häälega ette kandja.
*
Ettepanek esineda luulekavaga Kirjanike Liidu musta laega saalis tuligi KL-i poolt Mart Siilmanni isikus juba mullu oktoobris; päevgi oli kindlaks määratud – 23. märts 2005. Võimalik, et eel-ettepanek oli tulnud helilooja Gennadi Tanielilt, kellel oli valmis saanud kuus arabeski, mis omaette ette kantuna poleks andnud välja õhtut ega ka just seda saali.
Vastasin, et ettepanek on ahvatlev, aga ma ei tea oma tervist. 11. novembril pidi olema vasaku jala arteri operatsioon (parem juba kandis selleks ajaks enam-vähem, pärast nelja operatsiooni), aga pangu igaks juhuks plaani. Siis ma ei teadnud ette, et detsembris tuleb veel üks opp paremal jalal. Lugejat huvitab, mis viga: veresoonte lupjumine. Põhjus geneetiline + suitsetamine. Ravi hiljaks jäänud.
Kava pealkiri oli ammu olemas: „Vananeva daami armastuslaulud“. Tahtsin seda õhtu pealkirjaks kunagi „Estonia“ Talveaias ettekandmisele tulevale kavale, aga et tegu oli kevade algusega (nagu tänavugi!) ja korraldaja ütles, et „sina nüüd mõne vananeja!“, panime toona täies üksmeeles kava pealkirjaks „Kevad on pidu!“. Ja eks ta ju olegi.
*
Alustasin esinemisi 1971. aastal, Betti Alveri 65. sünnipäeva tähistava soolokavaga. Muusikalise poole peal Olav Ehala, Tõnis Kõrvits, Jaan Õun. Siit algasidki esinemised Jaan Õuna kvintetiga ja koos esinesime üle kümne aasta. Paljud tekstid on inspireeritud just kvinteti repertuaarist (näit. „Kuulata, muusika“, „Uppunud katedraal“ jt.). Unustamatu on Kuldar Singi „Flöötide sümfoonia“ esiettekanne (15. märtsil 1985) selles samas musta laega saalis koos Aago Räätsa, Samuel Sauluse ja Jaan Õunaga.
Mäletan, et see oli päev, millele eelnenud päeval kuulutas Moskva välja riigijuht Tšernenko surma. Helistasime üksteisele ja muretsesime, kas kuulutatakse välja lein või mitte. Kui aga Eesti Raadios ütles Gorbatšov hommikul selges vene keeles, et „Elu läheb edasi, seltsimehed!“, oli meil selge, et õhtu toimub ja koolilapsed matusepäeva vabaks ei saa.
Kvintetiga esinemistest on täiesti unustamatu ka kontsert Haapsalu Toomkiriku varemetes. Kahjuks ei mäleta ma, mis aastal see toimus, aga arvata, et see oli esimene ametlik kirikukontsert nõukogude-aegses Eestis üldse. Loomulikult vaikis press selle maha. Klaveril saatis kvintetti kõigil kontsertidel tunnustatud pianist Nata-Ly Sakkos. Tänaseks on Samuel Saulus, Jaan Õun ja Kalle Kauksi manalamehed, Aago Rääts kogub kuulsust maailmas, Nata-Ly töötab osa-ajaga Soomes.
Etlemisaegadest oleks palju jutustada. Erilise tänukummarduse teeksin aga postuumselt Hermi Antsonile ja Paul Rummole (sen.), elavatest Reet Mikkelile ning Juhan Saarele, kes mind mu teel tunnustamatuselt tuntusele lahkelt toetasid.
Nimelt kuulus Kirjanike Liidu juurde pika ja lohiseva nimega osakond – kirjanduse propaganda büroo. See oli nagu omaette asutus, kust koolid ja töötava rahva kollektiivid said endale tellida elavaid kirjanikke kohtumisõhtutele, aga ka terveid luulekavasid. Kuna mina sain kirjanikuks alles Gorbatšovi püha muutmise käigus 1987, pakkus nimetatud büroo mind kogu aeg välja kui eesti kirjanduse tutvustajat.
*
Vana Paul Rummoga aga tegime midagi sootuks keelatut – sõitsime mööda Eestit, Paul Rummo jutustas Marie Underist ja mina lugesin luulet. Sellest turneest algas ka minu tutvus Mai ja Vaino Väljasega, kes partei II sekretärina vahelejäämise korral vastutuse enda kanda võtnuks. Me ei esinenud küll Underi-väärilistel lavadel, nagu „Estonia“ kontserdisaal või Ülikooli aula, kuid surematu unustusest välja toomiseks kodumaal tema 90. sünnipäeval (aasta kirjutati 1973) piisas paarist külakoolist, Kirovi kalurikolhoosist ja Jõgeva sordiaretusjaamastki.
Viimasest ei unusta ma kunagi, et Richard Tamm, kelle lemmiktegevuseks nn. riiklike tellimuste täitmise kõrval oli amarülluste aretamine, kinkis mulle pärast esinemist 42 (loe ja kirjuta: nelikümmend kaks!) eri värvi õit, nii et ta abikaasa, kes omakorda oli olnud Marie Underi tütre Dagmari pinginaaber, oli pisut nagu isegi armukade. Nende poeg Tõnu Tamm on tänaseks aga see, keda me tunneme Leigo järvemuusika kontsertide korraldajana.
*
Kirovi-nimelises oli mul teinegi õhtu, sedakorda põimik enese ja Brechti ning Petöfi luulest kutsekooli õpilastele 1978. Meeletu kujunduse kavale „Peale tulemas on kalade maailm?“ tegid kunstiüliõpilased Lia Lüdig ja Riina Babitševa (nüüd tuntud Riina Vanhaneni nime all), klaveril Kärdla lastemuusikakooli fenomenaalne õpetaja Ene Eimre, kes vääriks omaette lugu. Tookord tundus meile (ja tundub tänaseni), et seal oli midagi väga valesti: kuulajaid oli vaid kümmekond.
*
Olen esinenud Kaagvere tüdrukute- ja Viljandi poiste-koloonias. Esimesest sain endale kirjasõbranna Anne, kellega peame vaheaegadega tutvust tänini.
*
Reet Mikkelile aga võlgnen tänu rahalise toetuse eest. Teatriühingu tegelasena oli tal õigus olla otsustajaks ka näitlejate punktitasude määramisel. Et mul oli (küll Irdi-akadeemia, kuid ikkagi) näitlejadiplom, siis korraldas ta asja nii, et ma sain esinemistasuks maksimumpunkti. Selgituseks: näitlejatele oli seadusega ette nähtud esinemispunkt, alla mille ei tohtinud maksta. Kasvõi ühe lause eest näit. kuuldemängus. Noh ja Reet ütleski siis, et anname teile kõrgeima punkti – te esinete ju suhteliselt harva?
*
Hiiumaal on olnud meeldivaid koostöid juba nimetatud klaveriõpetaja, pianist Ene Eimrega (tsükkel „See hetk“), kitarrist Kalev Räisi ja etleja Anne-Liis Tilgaga („Väikese linna kohvikumuusika“) eesti naisluulest. Selle kava kandsime ette ka Kirjanike Liidu saalis Tallinnas.
Esinemised koos muusikutega andsid mulle väljundi ajal, mil paljud mu tekstid ei saanud ühel või teisel põhjusel ilmuda. Kuidagi eriti sümboolne on, et alustanud oma lavaelu Jaan Õunaga, lõpetasin ma selle koos tema tütre, noore flötisti Ann Õunaga esinedes. Rahvusooperi „Estonia“ flöödikvintetiga ja Gennadi Tanieli „Arabeskide“ esiettekandega.
Olen muusikuile väga tänulik. Olen muusikale väga tänulik.
Kokku olen koostanud ja esitanud 26 kava enese ja teiste autorite luulest.
*
Ja nüüd siis see viimane ilmumine publiku ette. Koos raamatuesitlusega.
*
Anne-Mari Alver (30), kirjastuse „Kentaur“ allkirja-õiguslik pealik ja suur Alavainu luule austaja juba varasest noorusest n.ö. emaliini pidi, hakkas juba aasta tagasi peale käima, et teeme sulle ühe korraliku kõvakaanelise raamatu ka. Küsis siis kirjastus „Kentaur“ novembris telefonitsi minu nõusolekut, et siis nad teevad Kultuuriministeeriumile ja Kultuurkapitalile rahataotlused.
Andsin nõusoleku tingimusel, et Anne-Mari tuleb millalgi Hiiumaale ja võtab selle kogu-koostamise vaeva ning käsikirjades-tuhnimise musta töö enda peale. Ja – ennäe! Jaanuari keskpaiku oligi Anne-Mari siin-mis-siin. „Minekulaulude“ ilmumise aeg: sügis 2005.
Töö käis sedamoodi, et mina olin voodis seljakil ja Anne-Mari tassis mulle hunnikhaaval vanemaid ja nooremaid käsikirju ette, tegime valiku ja noor inimene täristas need lullerdused kohemaid arvutisse.
*
Raamatu pealkiri MINEKULAULUD ärgu heidutagu: nimetasin oma õhtu lahkumisgalaks ning „Minekulaulud“ on lihtsalt ühe vana kompleksi korvamine. See oli tegelikult mu ilmumata jäänud esimese kogu pealkiri (1966). Nii et igavese lahkumise ja äraminemisega pole siin pistmist.
Esikkogu ilmus pealkirjaga „VÄga VÄike VÄrsiraamat“ neljandal katsel ja neljanda sisuga. Osa esimesse kogusse mõeldud luuletusi näevad „Minekulauludes“ trükimusta esmakordselt.
Muidugi on noore inimese (olin siis 24) lauldes minek teisetooniline, kuid ka vananeja võib lahkuda lauluga.
KesKus’ile, mai, aastal 2005
