Mul käis ema ka näituse avamisel ja ütles, et temale selline asi ei meeldi. Järeldus: päris surnud see punk vast veel ei ole. (Von Bomb) 40 AASTAT PUNGI ALGUSEST: Kiwa kureeris Voronja galeriis Varnja külas Peipsiveerel pungi loost näituse. Peipsilt puhuvad tuuled ja külatanumal liivaga mängiv post-pööripäeva päike loovad pandava parasvöötmekliima. Miski peale igavikku kulgevatel sibulapeenardel toimuva aastaaegade vaheldumise ja kalade voblastumise ei reeda ajaratta pöörlemise turbulentsi. Kalendrisse vaatamata võib õlgu kehitada: täna võiks vabalt olla ka täna nelikümmend aastat hiljem või varem. Ka 400 aastat tagasi väljakujunenud külatänaval manööverdav turistibuss – justkui von Trieri „Melanhoolia“ alguskaadrites – ei ole mingi eriline märk. Varnja küla on Sibulatee Macondo. Vingerpussi pungid Salapärase kirjaga „VORONJA“ märgitud paadikuuri ees vingerbuss peatub ja halvasti organiseeritud rivis väljuvad sealt pungid ja vähempungid Freddy, Villu, Velbaum, Chungin ja Marko Mägi. Voblad kivistuvad ehmatusest, sest – vupsti! – on ajalooline suurmoment. Viie kangelase ootamatu ilmumine külamiljöösse on justkui jungiaanlik mindflash mütoloogiliste algkujundite ilmutuslikust materialiseerumisest. Hiigelsuure ja lahutamatu taadiõlle pudelile toetuv Marko, soni kelmikana näiva hooletusega ühel silmal. Provokatiivse hoiakuga Freddy, kellel pole enam vaja röögatada „Mis vahid, vanamutt, olen tänapäeva vihane protest!“, sest teda nähes tulevad kõigile need lauluread nagunii pähe. Aeg-ajalt brutaalse irve saatel mõnda üherealist luuletust etlev Velbaum („Ma tahan koju“ või „Kui ma olin laps, siis ma jõin end surnuks“). Chungin, kes kehastab superfitsiaalset poosi. Ja muidugi Super-Villu, roosa tutt endiselt püsti, habe umbsõlmes. Neid ootab hääl vennashauast – kadunud Matti Moguči. Ajutine Valitsus Nad on ikoonid, nemad ise rohkem kui nemad ise. Ja unustage ära, et üks sai ordeni ja teine ei saa seda ilmselt kunagi. Unustage, et N. Liidu lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine saidki tegelikult alguse punkliikumisest ja tipnesid dadanaljana tehtud üldrahvalikuks muutunud perestroika-teemalise lastelauluga (mis on samas truu ja true kontsentreeritud ajastukroonika); unustage ära, et algselt läbini linnalik lääne subkultuur metamorfeerus ENSV-s lisaks muudele vooludele ka agro-pungiks, mis andis identiteediväljendusvahendi ka vaestele maakatele ja paneelmajade trepikodadesse anarhiamärke sodivatele kummiliimihingajatele; et Eesti on ainuke maa, kus pungil on taasiseseisvumise narratiivis sedavõrd sümboolne roll, et president külastab punklaulupidu ja kultuuriminister visandab pungi ajaloo alguse Eestis tagasi kuni mõisapõletajateni, ja et skeptikud kuulutavad laulupeo vormi saanud pungi lõplikult surnuks. Häh. Viie legendi ilmumine Varnjasse pole lavastatud, see on märk, et kõrgemad jõud juhivad mängu. Teadmatus on jõud Pungi defineerimine on ilgelt tüütu. Mulle meeldib Raul Saaremetsa definitsioon, et punkarid ei tea pungist midagi, ja Merca definitsioon, et punk on nagu herpes, mis aeg-ajalt välja lööb, aga organismist päris ära ei kao. Punk on eelkõige isikukultuse, autoritaarsuse ja võõrandumise vastane, eks ole. Ja need, kes vabaduse ja reaktsioonilisuse asemel Malcolm McLareni sekspoe tagatoas välja mõeldud kaubaprodukti, Rottenit ja Vicioust kui stiilikaanoneid jäljendavad, on ilmselt need, keda Saaremets silmas pidas. Jõusööt on karja rõõm (kui tsiteerida ilmselget reklaamiparoodiat ühest Hannu Mäkelä raamatust „Hobune, kes kaotas prillid ära“). Sade oli kantiaan ja tuvi oli tihane Punk on üks paremini subkultuursust defineerivaid subkultuure. Midagi, mida igal juhul ei ole võimalik muuseumi panna. Selleks tulebki see kuulutada ajutiseks valitsuseks. See on oma reaktsioonilisuses suurepärane näide mitteformaalsest sotsiaalsest suhestumisest. Võib-olla seetõttu üritataksegi punki rohkem ühiskondliku nähtuse kui konkreetsete reaktsiooniliste kunstižestide kogumina defineerida. Võimalikud on muidugi ka teised traditsioonikontekstid – šamaanid, noidid, alkeemikud, hereetikud, müstikud, dissidendid. Kõik, kes on tüdinenud diskodel tolknemast. Ja kui Hmelnitski karjus „Me pole punk, me oleme indie“ 1990-ndatel, kui tehnorevolutsiooni laineharjal igal nädalal mõni uus muusikaline mikrorevolutsioon ilmavalgust nägi või ühest paradigmast teise vupsas (ja neis kõigis ka samaaegselt ühekorraga kohal oli), defineeris Saaremets jungle ja d’n’b muusikat uue pungina. Ja electro tagasitulekuga nullindatel segunesid kunagine vältimatult antagonistlik paar punk vs disko electroclash’iks ja diskopungiks. (Vrdl „Kant ei olnud sadist, aga Sade oli kantiaan ja tuvi oli tihane.”). Disko, mine persse, elagu Päratrust. Kultuurijäätmete ümbertöötlemine, brikollaaži meetod, situatsionistlik kaaperdamistehnika. Mis barjäär? Kui nüüd rokkmuusika korraks kõrvale jätta, siis suurem osa pungist jätkas algselt situatsionistide antikunsti traditsioone. Kaks pungist stiilikaanoni teinud tüüpi – kunstnik Jamie Reid ja Sex Pistolsi mänedžer Malcolm McLaren said situatsionistide ideedest oma kunstiõpingute ajal tugeva impulsi. Muusikaga, mida võib teha igaüks, võttis punk omaks ka dadaistliku kultuurikriitika ning murdis maha barjääri elu ja kunsti vahel. Seega küsimused „Mis on punk?“ ja „Kas punk on elus/surnud?“ on mõttetud küsimused, selline essentsialism, mille vastuseks saab olla ainult keele kuritarvitamine. Ma tõesti ei läheks punklaulupeole. Aga näiteks väliskolleegidele on lahe näidata, kui normaalne riik meil on: mass laulab punklaule. Parem pool suitsiidi peos kui terve elu katusel Mul on au olnud kohtuda Martin Reviga ehk ühe poolega ansamblist Suicide. See oli bänd (pigem kõigi 1980-ndate süntpopi duode kui punkroki eelkäija), kes esimesena hõikas oma muusika välja pungina (punk music – kaagimuusika). Revi kontserdil nõudsin vastuvaidlemist välistaval toonil sissepääsu backstage’i, rõhutades selle kohtumise äärmist vajalikkust (ja lubades turvamehe kohtusse kaevata, kui ta mind sisse ei lase). Ja kui ma siis selle oma faking iidoliga kohtusin, olin haletsusväärsem kui Kilgore Trout, käes liitrine plasttops Marta Vaarikult saadud Jägermeisteriga (miks?), millest ma sõbralikult, ent tulutult Härra Legendile üritasin „lonksu“ pakkuda. See kohtumine oli kahtlemata väga punk. Aga selle vajalikkuses ei olnud ma enam niiväga kindel. Mul ei olnud midagi öelda või küsida, õlalepatsutus oleks tundunud mage ja mu ainuke lohutus oli, et ilmselt on Martin Rev (amfetamiini- ja kummiliimimuusika looja) viimase viiekümne aasta jooksul hullemaid friike näinud kui teie alandlik teener. Niipalju siis isikukultusest ning rev- ja evolutsioonist. Su näoga ei sobi see müts Samas on punk individualistlik ja autentsusele orienteeritud, aga kogumina on tal ka kollektiivne väljund ja kultusväärtusena mõningane auraatilisus. Ja punk on ses mõttes popkultuurinähtus, et meil kõigil on oma Elvis, oma biitlid, oma punk või mis iganes kujutlus – hoiakud ja sellele vastav kodeeritus, mille lahtilugemine on pigem individuaalne ja intuitiivne. Antistiil on igatahes punk. Mis muu see oli kui antistiil, mida Leo Lapin ENSV lipuga samal ajal tegi („avangardist Leo, pistis põske teo“), kui Londonis tekkisid Throbbing Gristle ja Sex Pistols; kui pruktsioonitehnikana sündis enesele tagasiviitav vinüülplaadi skrätšimise võte; kui sündis electro ja kiirelt massihüsteeriaks muutunud dekadentlik disko ning 12-tolline vinüülplaat; kui Arvo Pärti tabas loomekriis ja Trapeež kollaste sandaalidega epateeris. Kui popkultuur neelas kultuuri ja massikultuur maailma alla. Kui punkrokk pani püsti teeviida „Prügimäele“: puhka rahus, rock’n‘roll. I hate Pink Floyd. Permanentne revolutsioon Postpungis oli rohkem vabadust kui pungis, tõdeb Simon Reynolds täiesti põhjendatult. Eesti kultuuri tüvitekst ei ole biitlid. Ei midagi nii monoliitset, palun, võtke post-1969 lootuse kadumine, Kooma tige reaktsioon: „Ma pesen oma hambaid verega“. Protopunk Steinfeldt kui Eesti esimene karismaatiline rokklaulja, kes enne Alice Cooperi šokirokki ajas laval verist vahtu suust välja. Häppeningi eest, mille Lapin, Tolts ja Keskküla korraldasid Pirita sügiseses rannas, lennutades seal tuules sadu nõukaaegseid poliitilisi päevalehti, said Tolts ja Keskküla 1969. aastal kümme päeva aresti ning nende pikad juuksed lõigati

maha. Kiilaspea oli tollases ühiskonnas häbimärk. Veel varem eetilise anarhisti Johnny B „Seda vaid statistika andmetel tean“. Või pakuks „Kolme kolpa“ või „Ütle kurat ja sirguvad õlad“. Veidi hiljem ajas performance’is verd suust välja ansambli Trust algliige Raivo Järvi, keda TV-generatsioon teab kui Onu Raivot. Kummiliimiallikad karma jälgedes See põlvkond, kelle teismelisepõlve nn laulva revolutsiooniga samaaegselt põranda alt välja tulnud keldripungi tehtud saundträkk saatis, on vahelisuse põlvkond, ajutine valitsus, viimane, kes siiralt oskab autode ja täpselt kodanlaste pihta sülitada. Igavene olevik lõpu ja alguse vahel. Liiga relaxed, liiga tšillid, liiga närvilised. Kättevõidetud individualism, mis on ajapikku osutunud vaid tolgutiks, seega võib siinne üldistus olla nii selle defineerimatu põlvkonna võimatu defineerimine, definitsioonide eest põgenemise välkuvad tallad, karmasse tallatud pagemisjooned kui ka sümptom, et ma seda võimatut miskipärast teen, et tõepoolest kümne aasta keskel on mul faking kaks minutit, mis ma minevikule pühendan, veendudes, et seal pole endiselt midagi muutunud. Pungil oli salaorganisatsiooni aura. Meil pole ju skvottimise kultuuri – kollektivismi, mis sotsiaalselt ühendab siiani punksubkultuuri mitmetes „esimese maailma“ riikides – põhimõtteliselt üldse olnud. Mina siin istun ja heidin täiesti programmiliselt (et mitte öelda „vihkan“) – ent vähimagi pateetikata ja täiesti ettekavatsetult – figuratiivset kunsti, vokaaliga muusikat, narratiivset taiest, tonaalset muusikat, narratiive, kromaatilist helirida, eepilisi filme, lavastajakeskset teatrit jms kräppi. Eriti siiralt laulupidu, anekdoote, turiste, muusikale, afektiivset kun(s)ti, universaalmutrivõtmeid ja herneid tatikastmes. (Kõik on muidugi Anarchy in the O.K., kui need asjad on metatasandil, enesereflektiivsed.) Õu, kiilakas! Disko oli ja ilmselt on siiani Eestis ülimatšolik ja heterohigine subkultuur. Olgu neetud see ajastu, mis viib Vennaskona ja Click OK vms ühisele suvetuurile, mil pätid sõidavad tõllas ja aadlikud käivad jala. Punk on vahelisuses. Punk on identiteedikriisis. Siis istun mina Tartus Pirogovis, kui vaatevälja ilmuvad Tartu kardetuima oipunkari oisaapad. Aga kakluse asemel asutame Nyrok City, millega varsti liitub punklegend Mikropets ehk Peeter Pask. Bändiproovid lõpevad tihti kaklusega. Kohalikku softrock’i staari loobitakse tema esinemise ajal mudaga. Riigiraadio otse-eetris ropendatakse. Järgneb lühike rüselus. Meie laulja sülitab ühele kiilakale pähe ja hõõrub tati varrukaga laiali. facebook.com/voronjagalerii