KEELPILL EI HAMMUSTA: Muusikapäev ajab ehk sohu eksinud podcast’iga selli kräpi juurest normaalse muusika juurde tagasi, loodab naiivne, aga muidu tark muusik Brigitta Davidjants. Asi on selles, et Eesti Muusikanõukogul on 1. oktoobriks töötatud välja plaan B.
Aastaid oli see minu jaoks miljoni dollari küsimus: kuidas veenda inimesi, et klassikalist muusikat pole vaja karta? Pidasin sõpradele sütitavaid kõnesid, laulsin ette Šostakovitši sümfooniate peapartiisid, etendasin terve Mozarti „Võluflöödi“ ja mida kõike veel. Tulemus jäi kesiseks, sest eriti palju neid sõpru siiski ei leidunud, kes julgenuks seepeale minuga mitmeks tunniks Estonia saali sulguda.
150 tasuta lühikest ja ohutut kontserti
Minu miljoni dollari küsimusele leidis vastuse Eesti Muusikanõukogu – uhke nimega organisatsioon, mille taga on aga kamp toredaid inimesi, kes on ise muusikaga sina peal. Nende eesmärk ongi teha just seda, mille üle mina pead murdsin – julgustada inimesi kuulama klassikalist muusikat. Sisuliselt suutis muusikanõukogu tiim nuputada välja formaadi, mis teeb klassika söödavaks ka klassikapelglikumale kodanikule.
See päev, mil muusikanõukogu üliedukalt klassikalise muusika massidesse viib, on 1. oktoobril. Sest just siis tähistatakse mitmel pool maailmas rahvusvahelist muusikapäeva. Muidugi, pidu võib ju pidada igat moodi. Mis teeb aga muusikapäeva eriliseks, on see, kuidas muusikat huvilistele esitletakse.
Niisiis, 1. oktoobril eksib hea muusika Eesti erinevatesse otstesse, alates Valga- ja Harjumaast ning lõpetades Hiiu- ja Läänemaaga. Aset leiab umbes 150 lühikest tasuta kontserti, mis kestavad maksimaalselt pool tundi. Lisagem siia juurde ka mõneti ebatavalised kontserdipaigad ning muusika pole iial paremini esile tõusnud. Jah, loomulikult jõuavad muusikud neil päevil ka traditsioonilistesse saalidesse, muu hulgas kultuurimajadesse ja kirikutesse, kus oleme harjunud muusikat kuulma. Aga lisaks külastavad nad ka näiteks Haapsalu neuroloogilist rehabilitatsioonikeskust, Märjamaa sotsiaalkeskust, Tartu Bussijaama ja jumal teab mis kohti veel.
Intrigeeriv ja turgutav
Mulle tundub, et just see teebki muusikapäeva sedavõrd intrigeerivaks ja turgutavaks. Paljudel puhkudel viiakse klassikaline muusika sel päeval välja oma tavapärasest keskkonnast, viisakast ja nooblist kontserdisaalist. Sageli on see kohavalik, mis muudab akadeemilise repertuaari tarbimise sedavõrd erinevaks näiteks etno- või popmuusikast, mida oleme harjunud kuulma kõige erinevamais paigus. Sellise kohalahenduse tulemusel tekib omamoodi võõrastav efekt, mis jätab kõik muu tagaplaanile ning laseb helidel eriti reljeefselt esile tõusta. Tekib tunne, justkui oleks muusikat niiviisi lihtsam kuulata.
Muide, sellest lõputust klassikajutust ei tasu lasta end eksiteele viia. Muusikapäeval kõlab absoluutselt igasugust repertuaari, alates klassikast ja pärimusmuusikast, lõpetades džässi ja popiga. Ometi on rõhk just esimesel, et publiku hirmu klassika ees leevendada. Pealegi, mis asi üldse on klassika? Sisuliselt on see muusika, mis on jäänud püsima üle aastasadade. See aga tähendab erakordselt laia diapasooni, alates keskajast ja lõpetades tänapäeva heliloojatega.
Lõputu loetelu
Laiadiapasooniline on lugu ka muusikavalikuga. Nii võib ju näiteks Rondellus mängida keskaegset repertuaari, ent bass Pavlo Balakin ja pianist Sten Lassmann esitavad samal ajal kusagil mujal hoopis 20. sajandi vene neoromantikat. Nende repertuaarierinevus on umbes nagu auto ja dirižaabli vahel – ühed sõiduvahendid justkui mõlemad, aga oh kui erinevad.
Just tohutu suur valik kontserte vääribki muusikapäeval süvenemist. Sest kontserte on seinast seina. Mida ja keda siis kuulda saab? Sisuliselt kõike – vanemaid ja nooremaid, naisi ja mehi, viiuldajaid, akordioniste, pianiste, sopraneid, basse, vanamuusikaansambleid, mitut masti koore ja orkestreid… Loetelu on sisuliselt lõputu.
Võtame näiteks pianist Mihkel Polli, kes vurab sel päeval Võrumaale. See on tegelane, kes interpreteerib kadedaks tegeva kergusega nii hirmutavate helimaastike meistrit Ligetit kui ka polüfoonilist Bachi. Raplamaale sõidavad aga Kulno Malva ja Kristjan Priks, kes panevad kokku laulu- ja kehapillirütmi ning akordioni, kõige tipuks gruuviv rütmimootor. Või siis Kihnus hoopis akustilis-elektrooniline trio Upa-Upa Ubinakõnõ, kelle leivanumbriks on võrukeelne uus ja vana muusika.
Loomulikult on sel päeval välitöödel kõik meie professionaalsed koorid ja orkestrid, nii ERSO ja RAM kui ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Esinejate nimekirjas on ka mitu noorte kollektiivi, kes moodustavad eesti kultuuri raudvara, näiteks erinevad ETV lastekoorid ja tütarlastekoor Ellerhein – teate küll, see, kes laulis sisse „Nukitsamehe“. Ja need on vaid mõned üksikud nimed muusikapäeva muljetavaldavast line-up’ist.
Ilma rahata teevad
Kui jutt juba noortele läks, siis ei saa üle ega ümber muusikapäeva hariduslikust aspektist. Nimelt, sel päeval esinevad ka paljud noored muusikud – eri muusikakoolide õpilased, aga ka näiteks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Georg Otsa nimelise muusikakooli ja Viljandi kultuuriakadeemia õppurid. Need muusikud peaksid siis näitama noortelt noortele, et muusiku elukutse on üks väärt kutse. Eks tegijad loodavad, et see õpetab muusiku kutset väärtustama juba maast madalast.
Muide, sel aastal käivitub Eesti Muusikanõukogu koordineerimisel esmakordselt ka muusikapäeva välisprogramm. Kontserdid toimuvad sellistes metropolides nagu London, Berliin, New York ja Washington. Seal astuvad üles näiteks Hando Nahkur, Mari-Liis Uibo, Sten Heinoja ja Mirjam Mesak.
Ahjaa, eestlaste muusikapäevaga on seotud üks oluline nõks, mida kindlasti esile tõsta. Nimelt on muusikapäeva näol tegemist üdini hea tahte projektiga. See tähendab, et sel päeval ei soovi ükski esineja muusikaelamuse pakkumise eest tasu.
Muusikapäevad, juba üle 40 aasta
Muusikapäeva tava algatas 1975. aastal maailmakuulus viiuldaja Yehudi Menuhin. Kõige üldisemalt oli tema eesmärgiks maailma kaunimaks muuta. See ei tundugi tegelikult väga keeruline ülesanne, arvestades muusika ülitähtsat rolli inimeste elus.
Sama palju taotles Menuhin seda, et muusikakunst leviks kõigis ühiskonnakihtides, sõltumata rahvusest, kultuurilisest taustast ja sotsiaalsest klassist. Selle nimel mobiliseeriti kogu ühiskondlik muusikaelu, alates professionaalsetest ja lõpetades amatöörühendustest ning muusika kõlas sel päeval nii teles ja raadios, aga ka kontsertidel.
Eestis tähistatakse muusikapäeva alates 2002. aastast ning ühtlasi jagatakse sel päeval muusikapreemiaid. Üle-eestilise kontserdiprogrammiga tähistatakse päeva tänavu neljandat korda.
Muusikapäev
1. oktoober 2016
Tasuta kontserdid üle terve Eesti
Programm: www.muusikapaev.ee
Kuula!
