MÕNED HETKED INIMÕIGUSTEGA: 2020. aastal möödus sada aastat Eesti esimese põhiseaduse vastuvõtmisest, ÜRO tähistas 75. sünnipäeva ning inimõiguste aastakonverents kümnendat. Kuigi kõiki neid tähtpäevi polnud võimalik meeles pidada nii, nagu oleks tahtnud, ei jäänud siiski midagi ära. Tähistati nii Eesti põhiseaduse kui ka ÜRO sünnipäeva ning veebi vahendusel toimus ka inimõiguste aastakonverents. Aet Kukk teeb ülevaate.
Mart Nuti (1962–2019) sõnastatud egiidi „Iga äärmuslikkus on harimatuse tundemärk“ all kanti üle kolm videoarutelu. Neid saab vaadata aastakonverentsi kodulehelt https://aastakonverents.humanrightsestonia.ee.
Arutleti 2020. aastal kõige olulisematel teemadel, milleks olid äärmusluse tõus poliitikas ja ühiskonnas, ajakirjanduse roll pingestuvas maailmas ning ÜRO ees seisvad ülesanded ja probleemid. Need küsimused ei kaota aktuaalsust ka tänavu. Järgnevalt mõned väljavõtted aruteludest.
„Kas elame äärmuste ajastul, mil radikaalsus on moes?“
Avadebatt keskendus kahele tihedalt seotud teemale: mis on inimõigused ja kuidas peavad nad vastu ajaproovile. Vestlust juhtis õiguskantsler Ülle Madise ning sellest võtsid osa Eesti eelmine president Toomas Hendrik Ilves ning kodanikuaktivist Tarmo Jüristo.
Tarmo Jüristo: „Inimõigused ei ole asjad, mis eksisteerivad inimühiskonnast sõltumatult ning justkui olid olemas universumis enne, kui tekkis inimkond, kes nad lihtsalt avastas. Need on ikkagi kokkulepe, mille nimel on tulnud väga tõsiselt võidelda.“
Toomas Hendrik Ilves: „Äärmuslust võiks defineerida kui seisukohti, mis rikuvad inimõigusi, mis on kokku lepitud ÜRO hartas ja erinevates konventsioonides.“
Jüristo: „Äärmuslus on poliitiliselt avaram: ta viitab distantsile üldaktsepteeritud normi ja kõrvalekalde vahel. Kasulik oleks eristada äärmuslust ja radikalismi. Neil on ühisosa ning äärmuslased kipuvad sageli olema radikaalsed, kuid radikaalsus ei ole sugugi ainuüksi äärmusluse omadus.“
Madise: „Vaadates praegust tervisekriisi, siis on murettegevalt palju inimesi, kes soovivad Eestis Hiina, Põhja-Korea või teiste kollektivistliku kultuuriga riikide meetodite kopeerimist, mis kujuteldava ühise huvi nimel tallab jalge alla teiste elu, tervist ja vabadust. Minu jaoks on olnud üllatus, kuidas ka õiguskantsleril on tulnud hakata korduvalt vastu mõtetele, et hakkame kõiki nakatunuid näiteks jälitama.“
Jüristo: „Niikaua, kuni meie jaoks ei ole midagi olulist kaalul, on lihtne deklareerida oma nõusolekut, aga kui võrrandisse tekib olulise kaaluga asi, nagu praegu on hirm, siis ei olegi iseenesestmõistetavus nii iseenesestmõistetav. See viib üldisema tähelepanekuni: põhimõtted on põhimõtted ainult niivõrd, kuivõrd neist hoitakse kinni ka siis, kui neist on raske kinni hoida.“
Ilves: „Inimõiguste vallas on nii palju ära tehtud, et nüüd me tegeleme nii-öelda viimaste asjadega, milleks viimase kahekümne aasta jooksul on olnud sooline sättumus, mis tekitab inimestes sama palju negatiivset reaktsiooni kui sada aastat tagasi idee, et naine võiks osaleda valimistel.“
Madise: „Juriidiliselt ei ole Eestil kohustust lubada samasooliste abielu – see ei tule Euroopa õigusest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ega inimõiguste kohtu praktikast. Nii et kohustust ei ole. On võimalus.“
Ilves: „Põhiõiguste üle ei korraldata hääletusi. Kui põhiseadust muuta, siis tuleks sätestada selgelt, et põhiõiguste üle ei korraldata referendumeid.“
Madise: „Eetilises mõttes tasub endale ette kujutada, kui hea tunne on, kui sind isiklikult puudutavas küsimuses korraldatakse referendum. Tihti mõjub kainestavalt, kui näiteks küsida, kas Tartu lähedale tselluloositehase ehitamise küsimus tuleks otsustada üleriigilisel rahvahääletusel.“
Jüristo: „Küsimus ei ole selles, kes on võimul, vaid millised on raamid ja teljed, milles aktsepteerime legitiimset võimu. Arvan, et elame läbi sarnast aega, nagu oli 16. sajandi Euroopa reformatsioon, kus muutumas on fundamentaalsed lähtekohad sellele, milline on õigustatud võim. Kui enne reformatsiooni oli võimu raamistikuks religioon, siis pärast oli selleks rahvus. See on taas muutumas. Ma ei tea, mis asemele tuleb. Keegi ei tea, aga siit tulevad need põhimõttelised lahkhelid, mitte sellest, kellel on õigus ja kellel pole, vaid sellest, kuidas me määrame selle, kellel on õigus või kellel pole.“
„Ajakirjandus – äärmuste kajastaja või seisukohtade võtja“
Konverentsi teises arutelus keskenduti ajakirjanduse rollile. Sellel osalesid „Reporterid ilma piirideta“ peasekretär Christophe Deloire Prantsusmaalt, päevalehe die tageszeitung välistoimetuse juht Barbara Oertel Saksamaalt, Ühendkuningriigi välisministeeriumi multilateraalse poliitika ja meediavabaduse direktor James Kariuki ja meediaekspert Raul Rebane. Diskussiooni juhtis ajakirjanik Indrek Treufeld.
Treufeld: „Mind on alati huvitanud, kuidas on fakte kajastatud erinevates ühiskondlikes tingimustes. Põnev on ka vaadata paradoksaalset olukorda praegu – inimesi tänaval pole, kuid ühiskondlik debatt on kolinud netti. Teine paradoks on tehnoloogilise võimekuse demokraatlikkus, mis samas annab jõudu ebademokraatlikele ja äärmuslikele jõududele nagu näiteks AfD Saksamaal.“
Oertel: „Loomulikult on olukord ajakirjanduse jaoks raske, sest meil on krooniku kohustus. See tähendab, et peame kõikehõlmavalt kajastama ja teatud parteide eelistamine ei tohi mängida rolli. Meie toimetuses on suund selline, et peame lugejaid küll informeerima, kuid jälgime hoolega, mida me kajastame, sest iga kajastus tagab ju meedia tähelepanu.“
Deloire: „Ajakirjanduselt ei tohi nõuda seda, mida ta ei ole. Ja ajakirjanduse ülesanne ei ole ühe või teise poliitilise jõu vastane võitlus. See annab vastupidise tulemuse, sest kahjuks rahvas ei usalda ajakirjandust piisavalt. Seega, ajakirjanike eesmärk peaks olema anda ülevaade, mõista, uurida, kuid eelkõige mitte olla sõjakas.“
Kariuki: „Valitsuse seisukohalt on oluline, et kui toimuvad elavad, laetud ja energilised arutelud, siis ajakirjandus oleks vaba ja pluralistlik.“
Rebane: „COVID-i ajal on ajakirjanikesse suhtumine muutunud veidi paremaks, õigemini – mõistetakse, et ajakirjanikud on samuti eesliinitöötajad nagu meditsiinitöötajad.“
Treufeld: „Kas me ajakirjanikena ei vastuta selle eest, mis on õhus, sest me toome marginaalsused keskplatsile, sest mingite uudisväärtuse kriteeriumide järgi on nad huvitavad ja sensatsioonilised?“
Kariuki: „Vastutustundlikud valitsused ei propageeri äärmuslikke vaateid ja vastutustundlik ajakirjandus võib paljastada äärmuslikku või vastutustundetut käitumist, kuid ei innusta seda.“
Rebane: „Äärmuslust pole esile toonud mitte niivõrd ajakirjandus kuivõrd sotsiaalmeedia, mis on andnud platvormi inimestele ja vaadetele, mis varem väljas ei olnud. Minu veendumus on olnud, et kui ministritasandil inimene ütleb midagi, mis on Eesti strateegiliste suundumuste, põhimõtete, kokkulepete või moraali ja eetika vastane, siis ajakirjanduse kohus on seda valgustada. Ja meil paraku on siin tehtud kompromisse.“
Oertel: „Seda, mida meie peame faktideks, ei pruugi kaugeltki tunnistada faktideks teised meediakanalid, rühmitused või sotsiaalmeedia. Öeldakse ikka, et ajakirjanikud peavad esitama fakte või neid kontrollima – see on õige, aga nüüd on vähemalt Saksamaal uus probleem: pole enam selgust või konsensust selles, mis on fakt.“
Rebane: „Ajakirjandusvabadus ei ole väärtus paljude jaoks, kes näevad ajakirjandust kui tehnilist vahendit oma võimu teostamiseks. Ja nad teevad kõik, et võtta ajakirjanikelt kaks õigust, mis annavad jõu ajakirjandusele ja demokraatiale: õigus valida, mida kirjutan, millest räägin, ja õigus anda sellele tähendus.“
Deloire: „Meil on ligipääs igasugusele teaduslikule infole – ka sellisele, mille osas teadlastel puudub üksmeel. See ei ole tegelikult hirmus. Sest ajakirjanike roll ei ole absoluutse tõe väljaselgitamine. Ajakirjanduse roll on anda ülevaade kontrollitud faktidest, mis võivad olla üksteisest erinevad ja mis võivad viia erineva arusaamani reaalsusest.“
Oertel: „Aktivism ja ajakirjandus ei käi kokku. Kui keegi tahab olla aktivist, siis olgu, ja tegutsegu näiteks sotsiaalmeedias, aga kui keegi töötab meediaväljaandes ja leiab, et ta peaks olema aktivist, siis see õõnestab ajakirjanduse usaldusväärsust.“
Rebane: „Eelkõige noortel ajakirjanikel on tunne, et nende töömeetoditest ei piisa, et avaldada ühiskonnale mõju ja seetõttu lähevad nad kasutama poliitilisi veendumusi oma arvamuse edastamiseks. Ka minu arvates on see ohtlik usaldusväärsusele ja võtab ära ajakirjanduse ja nende isikute enda jõu.“
Kariuki: „Küsimus aktivismist ja ajakirjandusest on natuke keerukam. Ma arvan, et arvamusest ajendatud ajakirjandus ja aktivismiajakirjandus on võimalik ning kui ajakirjanikud asuvad toetama mingit eesmärki, on sellel suur mõju. Samas on oluline eristada arvamusi faktidest. Ühiskonnana seisamegi silmitsi ohuga, et üha rohkem näeme lugusid, kus arvamust esitatakse faktina. Ma ei ütle, et ajakirjanikud ei tohi iial olla aktivistid, aga meetod peab olukorrale sobima.“
Deloire: „Ajakirjanduse puhul pole peamine usk objektiivsusesse, vaid huvideta subjektiivsus. See tähendab mitte omada mõne poliitilise partei, usuliikumise või ükskõik millise võimuga seotud huve, vaid olla uudishimulik, soovida mõista ja seista publiku teenistuses, mõtestades reaalsust võimalikult asjakohaselt.“
„Kas ÜRO-st on saanud inimõigusi rikkuvate riikide tööriist?“
Aastakonverentsi kolmanda aruteluga tähistati ÜRO 75. sünnipäeva. Paneeli juht Neeme Raud vestles Saksa suursaadikuga ÜRO juures Genfis Michael von Ungern-Sternbergi, Rootsi välisministeeriumi ÜRO asjade osakonna asejuhi Carl Skau ning välisminister Urmas Reinsaluga ÜRO rollist ja probleemidest.
Raud: „75 aastat pärast ÜRO asutamist peame küsima: kas inimõigused on universaalsed, nagu ÜRO dokumentides rõhutatakse või on neis siiski midagi tingimuslikku? Inimõigused võivad eri riikides põhineda ühiskondade ajaloolistel ja kultuurilistel erinevustel nagu osa maid ÜRO-s väidab.“
Ungern-Sternberg: „Ei ole nii, et inimõiguste universaalsust üldiselt vaidlustataks, aga see on rakendamise küsimus ja siin on väga suuri erinevusi. Osalt on see tingitud sellest, et eeldused inimõiguste rakendamiseks on mõnes riigis paremad kui teises, aga osalt on põhjuseks puuduv poliitiline tahe.“
Skau: „On oluline, et me suhtuksime inimõigusi edendades sellesse teatud alandlikkusega. See ei tähenda, et kalduksime kõrvale oma põhimõtetest, aga tuleb aktsepteerida, et eri paigus on eeldused erinevad. Tuleb leida tasakaal inimõiguste propageerimise ja kitsaskohtade avalikustamise ning dialoogi, partnerluse ja kaasamise vahel.“
Reinsalu: „Kui räägime sarnase inimõiguste käsitlusega maailma riikidest, siis lähtekoht on selles, et inimõigused on universaalsed, et inimesel on autonoomia ja riikidel lasub kohustus seda kaitsta.“
Skau: „ÜRO ei saa olla enamat kui organisatsioon, milleks liikmed ta teevad. Nii on see alati olnud. Ainult siis, kui peasekretär ja inimõiguste ülemvolinik tunnevad liikmesriikide toetust, saavad nad tegutseda jõulisemalt.“
Reinsalu: „Üks kõige olulisemaid teemasid, mida julgeolekunõukogu liikmelisus meile annab, on teemade hoidmise võimalus globaalses agendas ja samameelsete riikide seisukohtade koondamine küsimustes, mida Eesti peab olulisimaks.“
Skau: „Nagu ütleb ÜRO varasem asepeasekretär ja endine Rootsi välisminister Jan Eliasson: pole rahu ilma arenguta, pole arengut ilma rahuta, kuid ei areng ega rahu ole võimalikud ilma inimõiguste austamiseta.“
Reinsalu: „Kahtlemata soovivad autoritaarsed riigid suruda inimõiguste organisatsioone relativistlikku paradigmasse, kus valitseb retoorika, et ei tohi sekkuda siseasjadesse ja inimõiguste relativistlikuks muutmine ei võimalda anda universaalseid hinnanguid nende endi inimõiguste massilisele ja ulatuslikule rikkumisele.“
Ungern-Sternberg: „President Trumpi ametiaja viimastel aastatel distantseerusid ameeriklased paljudest mitmepoolsetest institutsioonidest. Biden kuulutas, et liitub jälle Pariisi kliimaleppega ja tahab pöörata tagasi ka lahkumise Maailma Terviseorganisatsioonist. Me loodame, et USA läheneb taas ka inimõiguste nõukogule. Me loodame väga näha Ameerikat uuesti ÜRO aktiivse liikmena, sest ÜRO on oma liikmed. Ja ÜRO liikmena on Ameerikal väga palju pakkuda.“
Skau: „Ma väga loodan, et kui COVID-i kriis üldse midagi positiivset toob, siis seda, et see on äratuskell selles mõttes, et vajame rohkem koostööd.“
Reinsalu: „Ei ole Eestist suuremat entusiasti Euroopa ja Ameerika koostööle. Selle kroonijuveeliks on julgeolekualane koostöö, aga kui vaatame ka meie Atlandi-ülest ühist elulaadi, siis Euroopa ja Ameerika Ühendriikide, üldse meiega samu väärtusi kandvate riikide osakaal maailma majanduses, sõjanduses ja rahvastikus kahaneb ning meie koostööle ei ole inimpõlvede perspektiivis alternatiivi.“
