HABEMEGA SUPLEJA*: Ahto Lobjakas vaatleb, kuidas Karl Marxi habemest sikutatakse ning küsib, kas mõte on tegu või mahub sinna vahele veel midagi. Euroopa „kultuuriruumi“ ei kuuluta täna vere, nahavärvi, Euroopa territooriumil elatud aja ega mõne muu kvaasibioloogilise markeri järgi, arvab Ahto. Seda ruumi ei loodud selleks, et me sellele madala musta lae ehitaksime. Selle ruumi telgjooned on inimene ja õigus.
Teema näib nii elementaarne, et sellest on raske kirjutada. Mingist joonest meist lääne pool on Karl Marx raudvara poliitilises mõtteloos. Tema teooria ja meetod on inspiratsiooniallikana lääne akadeemias tõusnud ja vajunud kauem kui poolteist sajandit. Mida see ütleb tema kohta? Kõige vähemalt, et ta inspireerib.
Mõtteline joon kaardil
Meie asume mingist joonest ida pool, kus süüdi on utoopia. Rida teise- ja kolmandajärgulisi teoreetikuid said Marxist inspiratsiooni praktikaks. Praktiliselt kõik neist olid samuti pärit sellestsamast joonest ida poolt, kus asume meie. Ühel hetkel tulid nad selle jooneni välja ja nõudsid oma mõrvarlike projektidega meidki.
Siit esimene ääremärkus ääremärkusele. Ainsad, kes ühiskonnana kommunistliku praktika vastu üles tõusid, olid tšehhid/slovakid, ungarlased ja idasakslased. Esimesed olid olnud osa Austria-Ungari impeeriumist, teised Saksamaa läbi aegade küll harvalahendatud, kuid tsivilisatsiooniliselt ühestsamast puslest. Nii asuvad nad ajalooliselt kõik tegelikult sellest joonest lääne pool, millest meie ida pool asume. Nemad kõik olid olnud osa poliitilistest ruumidest, mis eri viisidel, kuid ühtmoodi asutaval moel panustasid vabaduse võimaluse tekkimisse Euroopas.
Meiegi olime osa sellest ruumist aegajalt, kuid pigem kolooniana kui konstitueerijana. Seetõttu tuligi meil muu hulgas ennast ise asutada 1918. aastal, algul rahva ja siis rahvusena. Me oleme lääne tsivilisatsiooni kirjavahetajaliige. Selle vallaslaps. Mis kõik on üheks faktoriks tänases Marxi-jamas siin.
Bullerby lapsed ja õigusriigi alamad
Sellest joonest, millest meie idas asume, on rahvusriik keele ja ühispäriluse enesekehtestamise vahend. Loomulikult on samad pinged olemas olnud lääne pool, aga midagi ei takistanud näiteks Soomet rootsi keelest teist riigikeelt tegemast.
Me võime vastu väita, et rootslased ei ole võrreldavad venelastega. Ei, rootslased on võrreldavad sakslastega, keda noored Balti riigid kõigepealt kõige vähem sallisid. Lääne pool joont pole „nation“ ühissünni tähistajana valdavalt omandanud etnilise markeri tähendust. Inglismaa, Wales, Šotimaa ja Iirimaa kõik on „nations“. Aga tugitoolis „Midsomeri mõrvasid“ vaatav eesti inimene teeb rämeda vea, kui arvab, et ta tegelikult saab aru väärtustest ja kommetest, mis tegelased liikuma paneb.
Teine ääremärkus ääremärkusele. Väga suur osa tundest, et me kõne all olevast joonest tegelikult lääne pool asume, on enesesisendus. Selle enesesisenduse üks arendusi on reverse-engineered tunne, et nii oleme ka üks aluspanustajaid Euroopa ideesse – ja et sellistena tuleb ülejäänud Euroopal meid kuulata kui osa Euroopast, kuna me saame aru „Midsomeri mõrvadest“. Nii kahjuks pole ja Marx lihtsalt tõestab seda veel kord aastal 2017.
Inglismaa, Wales, Šotimaa, Iirimaa jne on konstitutsioonilised rahvad, kus inimese staatuse defineerib tema suhe seadusesse – mitte verepärilus ega isegi keel (kõigis räägitakse igapäevaselt inglise keelt). Inspektor Barnaby ei kantselda Bullerby lapsi, vaid õigusriigi alamaid.
Jõukude ninamehed Lenin ja Hitler
Kuidas Marx seda tõestab? Asetades halastamatusse reljeefi meie võimetuse teha vahet sõnal ja teol, mõttel ja maailmal. Kes vastutab NSVL kuritegude eest? Muidugi utoopia, ütleme meie – ja lisame väikese mõtlemise järel: loomulikult ka inimesed. Utoopia aga on ju paljas mõte. Kirjapanduna sõnad paberil. Tähestikusupp samamoodi, nagu seda on kirjaniku sõnad paberil.
Ühiskonnad, kellest Marx kirjutas, olid tema fantaasia vili – kui me just ei arva, et sõnadel on maagiline võime voodoo’d teha. Tal oli palju tarka öelda oma aja ühiskondade kohta, millest osa inspireerib tänaseni. Seda õpetatakse ülikoolides, meilgi. Sellest on sama vähe võimalik mitte mõelda kui, ma ei tea, Einsteinil Newtonist. Mitte mõelda oleks mõttetu.
Marxi inspireeris rõhumine, mis tema ajal oli meie aja mõistes ebainimlik. Marx töötas välja rõhumise anatoomia ja kriitika, lisades sellele – nagu kõik oma ajastu sotsiaalfilosoofid – suure teooria. Meieni on see jõudnud marksismina. Marxi panuseks lääne pool joont oli kapitalistlike ühiskondade humaniseerimine: rõhumise tööstuslikud aspektid on kadunud, poliitiline võim legitimiseerib end regulaarselt valimiste kaudu, utoopia on transformeerunud marginaalseks ideoloogiaks – mille roll on Lääne-Euroopas korrelatsioonis paremäärmusliku ajalookogemuse õudusega.
Oli riike, kus kodanlikliberaalne (nagu see sõna on püütud soomekeelsesse mõistesse porvarillinen) kese ei pidanud paremäärmuse survele vastu ja võitluse – ning selle mälestuse – kandjaiks jäid vasakäärmuslased. Oma geneesis on Natsi-Saksamaa ja Nõukogude-Venemaa peegelpildid. Hitler ja Lenin, vastavalt, olid jõukude ninamehed, kelle liikmed USA-s või Suurbritannias oleks riigikukutajatena vangi pandud. Nagu Hitleriga Saksamaal mõneks ajaks juhtuski. Sama ohu tõttu põgenes Lenin muidugi Venemaalt.
Kas mõte on tegu?
Juhtus niimoodi, et kommunismi praktikud tõukusid Marxist ja natside omad ühepajatoidust, mille sekka nad heitsid teiste seas Nietzsche ja kuhu ise viskus korraks Heidegger. Võibolla peaks meile juhtlõnga andma see, et halvim, mis Nietzschet, Heideggeri jt on ähvardanud, on nende filosoofia ehk mõtte pagendus peavoolust. Õnneks pole sedagi juhtunud. Ähvardus on piiritletud intellektuaalse vägivallaga, kuna lääne pool joont, millest meie idas asume, on mõttevabadus püha. (Kõik pole muidugi sirgjooneline sealgi, aga holokausti eitus on probleem ajaloolise tõe ees, „Mein Kampfi“ lubatakse avaldada mõttevabaduse ilminguna.)
Meie pool joont on mõte millegipärast mingis väga fundamentaalses mõttes tegu. Mõtte jaoks pole seda vaba ruumi, mille ajalugu on mõttele andnud joonest lääne pool. Mõte võib liiga teha.
Teine juhtlõng asub siin: kellele teeb Marxi mõte Lenini teostuses liiga meie puhul? Eesti rahvale – mitte vabale inimesele tema õigustega, mistõttu natsism oli kuritegu õigusriigi, valgustusideaalide ja inimsuse vastu. Natsism tegi valikuliselt, vereliselt, inimese enda jaoks mittemuudetavalt inimestest mitteinimesi. Marx oli hoopis teises sfääris: ta üritas mõelda paremast elust kõigile. Ta üritas mõelda tegude maailmast väljaspool, teistsugusest maailmast. Tal on mõtlemise õigus ja vabadus.
Kogu ajaloo läbitöötamisest
Kolmas ääremärkus ääremärkusele: kui me ei aktsepteeri Marxi vabadust mõelda, siis peame muu hulgas läbi töötama kogu ülejäänud maailma loo.
Prantsusmaa heaks tuleb keelata Houellebecq, kes selle suure riigi allutas islami triumfile. Heidegger tuleb ära keelata, kuna ta ootas tänasele maailmakorrale kataklüsmilist lõppu (bolševismi ja natsismi nägi Heidegger muide samajuursetena, kuid teises nägi ta lisaks andestamatut ja vastuvõetamatut biologismi).
Hegel jutlustab ajaloo lõppu, mis samuti on teatud sorti vägivald. Platon tahtis filosoofide diktatuuri.
Jeesus oli mässaja, kellel on võime riigikukutajaid inspireerida tänapäevalgi.
EELK peapiiskop tuleks vihaõhutajana kinni panna iga kord, kui ta tsiteerib Vana Testamenti, mis on muu kõrval inimsusevastaste kuritegude manuaal. Ja iga kord, kui ta osundab Uut Testamenti, sest selle pani kokku Luther, kelle antisemitism oli varjamatu.
Musta lae loomine?
See muidugi on absurd, ütleme. Miks? Sest kui vaatame endale sisse, leiame, et nad pole teinud halba meie rahvale, rahvusele, eestlusele. Vastupidi, nad on osa kultuuriruumist, kuhu tahame kuuluda.
Ainult et – sellesse „kultuuriruumi“ ei kuuluta täna vere, nahavärvi, Euroopa territooriumil elatud aja ega mõne muu kvaasibioloogilise markeri järgi. Seda ruumi ei loodud selleks, et me sellele madala musta lae ehitaksime. Selle ruumi telgjooned on inimene ja õigus. Nagu „Midsomeri mõrvade“ puhul, näib Eesti elavat seebiooperlikus mulaažis, kus me projitseerime end teiste kommetesse, väärtustesse ja ajalukku.
Neljas ääremärkus ääremärkusele: harva on meil näha olnud sellist liberalismipuhangut kui see, mis keerutas end üles Marxi-debatis. Kõik debatandid, tänasest vasakust servast tänase paremani, olid täis püha viha: Marx ja tema järgijatest praktikutest keelasid indiviidile vabaduse. Samad inimesed näitasid veel kord: indiviid ja tema vabadused pole meil enamat kui „meie“ tööriist. Meie suurim panus Euroopa tsivilisatsiooni võiks olla kommunismikuritegude Nürnberg – kuna need sooritati „meie“ vastu. Ärge tulge rääkima, et siin ei ole „meie“ ja „nende“ vahel tsivilisatsioonilist joont.
Sõna on ruum, teod on fikseeritud punktid selles ruumis. Põhimõtteline vahe.
* „Habemega suplejateks“ kutsuti pärast 1917. aasta kommunistlikku riigipööret Moskvas püstiaetud Marxi-Engelsi skulptuuri. Marx ja Engels olid seal toonase avangardse kombe kohaselt küllaltki ebatüüpiliselt – nimelt basseinis. Monument võeti maha 1920-ndate alguses.
