VATIPUU PAPPEL: Olev Abner, Tallinna Botaanikaaia peadendroloog ehk puu-uurija, pajatab pisut paplitest. Nõukaajal istutati neid kiire kasvuga puid absoluutselt kõikjale. Sellega on juba ammu kööga, nooremad inimesed ei pruugi tänapäeval paplit enam äragi tunda.
Kui öeldakse “pappel”, siis vanemal generatsioonil tuleb meelde nõukogude periood ja eriti stalinismi juurutamise ajastu Eestis ehk aastad pärast Teist maailmasõda, kui papleid istutati nii hävinud majade asemele rajatud haljasaladele, uute elamute ja kerkivate tööstuste ümber ning maanteede serva. Nooremad inimesed ei pruugi Eestis kasvavaid papleid enam äragi tunda, sest paplite arvukus kahaneb kiiresti ja paljudes kohtades on paplid asendatud teiste puudega. Paljudes piirkondades puuduvad paplid sootuks.
Paplite mitmekesisus ja levik maailmas
Paplid (Populus) on puude perekond, kelle liikideks jagamine valmistab raskusi tänapäevani. Nii on olenevalt teadlaste koolkonnast praegu aktsepteeritud liike vahemikus 22 kuni 89, liike väheste tunnuste järgi eristavad teadlased on kirjeldanud isegi 189 liiki papleid.
Perekonna teaduslik nimetus Populus on üle võetud paplite Vana-Rooma ajastu nimetusest, mil see tähistas piirkonnas kasvanud musta paplit (P. nigra) ja hõbehaaba (P. alba).
Paplite looduslik levila hõlmab laialdasi alasid põhjapoolkeral, kuid üks liik – keenia pappel (P. ilicifolia) kasvab ka lõunapoolkeral Aafrikas Keenias ja Tansaanias. Paplite leviku keskpunkt asub Hiina keskosas, kus nende mitmekesisus on suurim. Mitte kõik papli liigid ei ole kultuuri viidud ja suur hulk lõunapoolseid subtroopilisi ja troopilisi papli liike pole võimelised avamaal Eestis kasvama.
Eesti looduses esineb üks pappel – harilik haab (P. tremula), kes esindab hele- ehk valgepapleid ehk haabasid.
Paplid tekkisid arvatavasti umbes 100 miljoni aasta eest. Paplite vanimad fossiilsed leiud pärinevad Põhja-Ameerikast ja Hiinast ning on umbes 58 miljonit aastat vanad.
Paplite välimuse iseloomustus
Enamik papleid on suured puud kõrgusega 20–30 (60) meetrit. Paplid on tuultolmlejad ja nende õietolmu kannab laiali tuul.
Paplid on sedavõrd tuulele orienteeritud, et nende õites puuduvad nektarinäärmed, mis peaksid putukaid juurde meelitama. Paplite õied on koondunud urbadesse. Paplid on kahekojalised ehk on emastaimed, kellel tekivad emasurvad ning nendes hiljem viljad ja lendkarvadega seemned, ning isastaimed, kellel tekivad tolmu andvad isasurvad, mis pärast tolmlemist kiiresti varisevad.
Paplite urvad on õitsemiseni pungades peidus erinevalt näiteks samuti tuultolmlejatest sarapuudest, leppadest või kaskedest. Paplite isasõitel on tolmukapead punased, mistõttu on isasurvad hästi nähtavad, emasõitel on emakasuudmed enamasti kollakad või rohekad, harvem roosakad või punakad ning kaugelt mitte kuigi hästi eristatavad. Nii isas- kui emasurvad on tolmlemise ajal enamasti rippuvad, harvem oksast kõrvale suunatud. Urvas paikneb iga õie all kandeleht, mis enamikul paplitel variseb, kuid säilib haabadel. Kandelehe servas võivad olla karvad, nn ripsmed, mis on eriti pikad harilikul haaval ja muudavad urva “udupehmeks”. Paplite isasõites on liigist olenevalt tolmukaid 3 kuni 60, emasõites on sigimikus 2–4 viljalehte, millest areneb paljude lendkarvadega 2 kuni 4 kambriga kupar.
Paplite lehed paiknevad pikkvõrsetel vahelduvalt, lühivõrsetel kimpudega. Paplite omapäraks on erilehisus – ühel ja samal puul on juurdekasvuokste ehk pikkvõrsete lehed teistmoodi kujuga labaga ja tihti ka rootsu pikkusega kui lühivõrsete või vesivõsude lehed.
Mitmed paplid on kohastunud eluks karmides tingimustes, kus seemnelisele paljunemisele ei saa igal aastal loota – kas seemnete idanemiseks vajalik niiskus puudub või põua ajal enamik tärganud tõusmeid hävib. Nii annavad need liigid ohtralt juurevõsusid ehk levivad edasi vegetatiivselt, moodustades ulatuslikke geneetiliselt sarnaseid salusid ja lausa metsi, ning uuenedes vanade tüvede hävinemise järel jälle võsudest.
Paplite tüüpilised kasvupaigad
Helepaplid ehk haavad on tüüpilised metsapuud, kes on kohastunud eluks piirkondades, kus sademete hulk on puude kasvuks soodne (sademeid on aastas üle 500 mm) ja nad saavad hakkama teiste puude varjus.
Muud paplid on suures osas jõgede orgude ja kõikuva tasemega veekogude kallaste valguslembesed taimed, kes on kohastunud nii üleujutuste kui ka pikkade põuaperioodidega.
Paplite sissetoomine Tallinna näitel
Tallinnas on loo autor viimase 20 aasta välitöödel kohanud umbes 30 nimetust papleid. Arvestades puude vanust, mõõtmeid ja esinemissagedust ning võttes abiks teiste poolt kirja pandud märkmed, saab teha järeldusi paplite võõrliikide ja erinevate kloonide (sortide) sissetoomise kohta.
Esimeste paplite sissetoomise kohta Eestisse on märkmed kirjanduses, kus tuuakse andmed hõbehaavast (P. alba) ja mustast paplist (P. nigra) kohta 18. sajandil. Selle ajastu musti papleid ei ole Tallinnas enam säilinud. Viimane 18. sajandi must pappel oli Tallinnas Kaasani kiriku kõrval kasvanud puu, kes murdus 2004. aasta tormis. Aga kas on kuskil alles selle ajastu hõbehaava juurevõsutekkelised järglased?
- sajandi teisel veerandil taimede sissetoomine intensiivistus ja sellest ajast alates levitati Tallinna avalikus ruumis ja aedades palsampaplit (P. balsamifera) ja tema erinevaid kloone (näiteks tumedalehist paplit – P. tristis), sammasja kasvuga musta papli sorti ’Italica’ (nn püramiidjat paplit) ja loorberpappel (P. laurifolia). 19. sajandi esimesel poolel jätkati musta papli istutamist, kelle mõned isendid on veel elus – näiteks Roosikrantsi tn 4 ja Wismari tn 35 hoovis. 19. sajandi keskpaiku hakati levitama ontaario paplit (P. ×jackii ’Gileadensis = P. candicans), kes praeguseks on vist välja surnud.
- sajandi lõpust lisandusid Tallinna haljastusse lõhnav pappel (P. suaveolens), karvaseviljaline pappel (P. trichocarpa), berliini pappel (P. ×berolinensis), paplid ’Petrowskiana’ ja ’Rasumowskiana’. Musta papli istutused haljastusse lõppesid enamikus 19. sajandi keskpaigas, edasi on teda asendanud euroameerika pappel (P. ×canadensis), keda istutati eriti alates 1870. aastast, kui Eestisse jõudis raudtee.
Tolleaegseist puudest on arvukamalt alles berliini papleid ja papleid ’Petrowskiana’, samuti üks lõhnav pappel Balti jaama lähedal trammitee servas.
Levik viimase 100 aasta jooksul
Eesti Vabariigi esimesel perioodil 1930. aastail sai Tallinnas moetaimeks hiina papli (P. simonii) püstiste okstega sort ’Fastigiata’, aga istutati ka juurde berliini paplit ja paplit ’Petrowskiana’, väga harva paplit ’Woobstii’. “Eestiaegseist” paplitest on veel sagedased berliini paplid ning siin-seal on alles veel mõni hiina pappel ’Fastigiata’. Kopli liinidel on alles kaks kaarjalt allapoole suunatud okstega paplit ’Woobstii’.
Nõukogude ajal toodi sisse uued kloonid lõhnavast paplist ja loorberpaplist ning üsna ohtralt istutati nn moskva paplit (loorberpapli ja lõhnava papli hübriidi), harva karvaseviljalist paplit, ikka istutati berliini paplit ja paplit ’Petrowskiana’, hõbehaaba, aga ka hiina paplit ’Fastigiata’, harva ka mõni pappel ’Rasumowskiana’. Arvatavasti metsameeste kaudu jõudsid siia ameerika haab (P. tremuloides) ja korea pappel (P. koreana). Tõenäoliselt raudtee puukooli(de) kaudu levitati harva hiina paplit.
Kasutamine haljastuses
Miks üldse paplitest haljastuses taas juttu teha? Koos üleilmastumisega on Eestisse jõudnud uued taudid, mis kahjustavad laialt levinud haljastuspuid. Välja on hakanud langema harilikud jalakad, harilikud saared, tihti põevad linnas harilikud pärnad. On vaja mitmekesistada haljastuses tarvitatavat sortimenti. Paplid on üks võimalus.
Haljastuses otsitakse säästvaid lahendusi sadevetele. Suuremate vihmapeenarde sisse või juurde sobivad paplid väga hästi, taludes kevadisi mõõdukaid üleujutusi.
Eesti asub laiuskraadil, kus vähemalt osadel tänavalõikudel on vajalik teha libedustõrjet ka sooladega. Paplid on võrreldes paljude teiste puudega soolataluvamad.
Omadused, mis teevad paplid kliimamuutustega kohanemisel kasulikuks
Suurim eelis on paplite kiire kasv ja hea süsiniku salvestamise võime. Paplite kasv on eriti kiire esimese viiekümne eluaasta vältel. Võrreldes teiste meil sagedaste haljastuspuudega ületab näiteks pappel ’Petrowskiana’ enamiku paplite jämedus- ja kõrguskasvud umbes kolm korda. Paplid taluvad ka saastunud õhku.
Probleemid paplitega
Kiites paplite häid omadusi, ei saa siiski mööda vaadata ka puudustest. Paplid õitsevad Eesti oludes aprilli keskpaigast mai keskpaigani enne lehtimist ja lehtimise ajal. Kõige varem õitsevad haavad, hiljem võõrpaplid. Papli õietolm on nõrk allergeen, umbes 10 korda nõrgem kui lepa või kase õietolm. Ja papli õietolmu kogused on eelnevatega võrreldes tühised. Peamiselt häirib inimesi “paplivatt” ehk hästi lenduvad lendkarvad. Lendkarvad reostavad ruumi.
Tuuakse esile, et lendkarvad tekitavad allergiat. Päris nii see ei ole. Paplite seemnete lendlus toimub tavaliselt juunis, kui jõuavad õitsemiseni murus kasvavad kõrrelised. Nii õhus lendlevad kui ka maapinnale langenud kõrreliste tolmuterad kleepuvad paplite lendkarvadele ja kantakse edasi ning jõuavad ka inimesteni ja tekitavad tundlikel inimestel allergilise reaktsiooni. Lendkarvu saab vältida, kasutades isaspapleid.
Peamine probleem paplite puhul on aga ikka nende suurus – paplid varjavad valgust, nendelt sügiseti langev ja kokku riisumist vajav lehtede kogus on hoomamatu. Ja jäme tüvi elamu kõrval tekitab lihtsalt kõhedust – aga mis siis, kui tuleb torm ja rebib papli juurtega välja…
Juurevõsud on probleemiks haabade ja palsampaplite rühma kuuluvate puude puhul. Kui ala on niidetav, siis probleemi ei ole, aga nõrga hoolduse puhul kasvavad juurevõsud kiiresti, aastas kõrguses 1–2 meetrit.
Mõnest Tallinnas kohatavast paplist lähemalt
Berliini pappel – Eesti oludes väga suur puu kõrgusega 30–35 meetrit ja tüve jämedusega üle 1 meetri; võra keskmised oksad 35–45-kraadise nurga all üles suunatud; alumised oksad nagu keskmisedki üles suunatud; puhkemisel lehed erkrohelised; annab hästi juurevõsusid; isaskloon.
Pappel ’Petrowskiana’ – Eesti oludes väga suur puu kõrgusega 30–35 meetrit ja tüve jämedusega üle 1 meetri; võra keskmised oksad 35–45-kraadise nurga all üles suunatud; alumiste okste tipud allapoole käändunud; puhkemisel lehed oranžika tooniga; juurevõsu tavaliselt ei anna, kuid pärast kaevetöid puu all siiski võsusid tekib; emaskloon.
Lõhnav pappel – keskmise suurusega puu, kõrgusega 10–15 (20) meetrit, okste tipud allapoole rippuvad; juurevõsu annab vähe või üldse mitte; esineb nii emas- kui ka isastaimi.
Hiina pappel – keskmise suurusega puu, kõrgusega 10–15 (20) meetrit, okste tipud pikalt allapoole rippuvad; juurevõsu ei anna; esineb nii emas- kui ka isastaimi.
Püramiidjas hiina pappel – keskmise suurusega puu, kõrgusega 10–15 (20) meetrit; ei anna juurevõsu; isaskloon.
