HIRM SEISAB SINU SISEUKSE TAGA: Jelena Skulskaja uus lugudesari – hirmust kirjanduses. 24. osa, sest Jelena alustas lõpust, 25. osast. Jõuame iga korraga hirmule järjest lähemale. Selles osas kirjutab Skulskaja naiste hirmudest. Sarja nimi on parafraas Hasso Krulli luuletusest “Surm seisab sinu siseukse taga”, mille laulis kuulsaks Kojamehe bänd Kulo.
Mõnikord kutsutakse mind vanglatesse esinema, rääkima inimestele, kes on mõistetud kinni väga pikaks ajaks: mõrtsukad, elukutselised killerid, narkodiilerid. Tavaliselt on nad üsna noored inimesed, kes arutavad kirjanduse ning moraaliprobleemide üle suure huviga.
Vangid loengus
Mõned aastad tagasi suri minu väga hea sõber Arseni Roginski, tuntud inimõigusaktivist. Nõukogude ajal pakuti talle valikut – vangla või riigist välja saatmine ja ta valis vangla. Koos kurjategijatega. Ta jutustas, et heasüdamlikud vangivalvurid panid tapirongides mehed ja naised istuma nii, et tualetti minnes möödusid naised meestest. Paljude meeste jaoks oli see pikaks ajaks viimane võimalus silmitseda igatsevalt naist, kellega kohtumine – igasugune kohtumine – oli järgnevail aastail võimatu.
Tänapäeval kohtuvad kaasaegsetes vanglates naised ja mehed loengutes ja kui sa istud tagumises reas (aga üritus toimub klassis, kus meestel ja naistel on eraldi read), siis võid sa üle vahekäigu anda märku, nii et tekiks mingi aim põgusast armuloost, ilma milleta on elu mõttetu…
Nii et ühel neist kohtumistest küsisin: “Kas te oskate öelda, mida võiks teha minu romaani tegelane, rahumeelne kabinetikirjutaja, kes on oma kirjutiste pärast taga kiusatud, ja otsib raha advokaadi jaoks?”
Vangid vaatasid teineteisele otsa, pilgutasid silmi, naeratasid ja üks noor naine ütles pisaraid täis siirusega: “Ei leidu kuritegu, mida hirmu poolt nurka surutud naine toime ei paneks!”
Väärikuse ja inimlikkuse kadu
- aastal eKr toodi esimest korda publiku ette Euripidese “Medeia”. Enne teda ei olnud keegi pidanud võimalikuks rajada süžeed armastusele, kirele; enne Euripidest peeti seda suurt tunnet, seda elu mootorit, tähtsusetuks teemaks. Kirg sunnib Medeiat reetma kõik oma sugulased, mõrvama omaenda venna, kelle laiba ta tükeldab ja tükid merre viskab, et Kolhise elanikud ei saaks jäänuseid kogudes teda ja Iasonit üles leida. Korintos, kus Medeia ja tema kaks last saavad loota ainult oma abikaasa toetusele, otsustab Iason lahutada ja abielluda kuninga noore tütrega.
Kui ma olin noor, oli mul üks sõber, kes usaldas mulle, et kujutas sageli ette sellist pilti: ta tuleb ootamatult, suvalisel kellaajal koju ja leiab oma mehe teise naisega voodist. Ta haarab taignarulli, praepanni, võib-olla ka haamri ja peksab mõlemad veriseks. Ta kartis nii väga, et abikaasa jätab ta maha, et ei peljanud teda jälitamast: hiilis talle järele, kui mees läks tööle; hiilis, kui mees läks tööreisile lähimasse linna, ta hüppas bussi sisse vahetult enne selle väljumist…
Medeia heidab Iasonile ette antud lubadust – nii paljud naised usuvad tänapäevalgi veel, et kiriklik pulm või vähemalt õiguslikult siduv suhe annab mingi garantii. Juba 5. sajandist alates kaotab ilma igasuguste garantiideta jäänud naine hirmust ajendatuna esmalt oma väärikuse ja seejärel inimlikkuse.
Teise järgu naine
Medeia igatseb näha oma abikaasa ja tema uue väljavalitu surnukehi. Ta leiab viisi, kuidas mürgitada oma rivaal (muide, mõlemad käituvad täiesti “naiselikus” kontekstis: Medeia saadab oma mehe uuele armastatule imeilusa, kuid mürgitatud kostüümi), tappa ta isa ja lõpuks tapab ta omaenda (Euripides rõhutab, et ta jumaldab lapsi!) lapsed, et näha nende sündmuste läbi purustatud Iasoni kannatusi.
Iason, nagu moodsa Ameerika filmi kangelane, selgitab Medeiale, et ta abiellub teisega üksnes Medeia enda ja nende laste hüvanguks, sest kuningatütrega abielludes saab ta oma endise perekonna eest hoolitseda ja seda võõrsil kaitsta.
Enamik naisi (ja mina olen üks neist!) usub sellistesse seletustesse, sest kirjeldatud elukorralduses ei ole nad hüljatud, vaid lihtsalt mõnevõrra tagaplaanile jäetud. Ma jäin ka ise peaaegu “teise” naise positsiooni ühe oma mehega, kes püüdis mind veenda, et esiteks ei ole keegi teine minust huvitatud ja teiseks on aeg, et tema uue sõbranna väike tütar läheks kooli, ja seetõttu peaksin ma neile loovutama oma korteri koos kogu oma varaga.
Vahetult enne tema surma ütles üks mu sõber: “Kui ma oleksin noorena teadnud, et olen ilus, oleksin elanud hoopis teistmoodi!” Aga oma nooruslikust ilust saad teada alles vanaduses, kui teised sind juba oskuslikult manipuleerivad.
Hüljatud pooltüdrukud
Vene kirjanduses kordub kohutav teema hüljatud pooltüdrukutest, teismelistest, kergeusklikest loomakestest, kelle jaoks hirm armastaja (või õigemini ahistaja) kaotamise ees on võrdne surmahirmuga. Jättes kõrvale Dostojevski, Kuprini, Nabokovi, pöördun ma õrna Ivan Bunini poole, kes ehk kõige täpsemalt kirjeldas võrgutatud lapse värisevat hirmu.
Jutustuses “Stjopa” läheb kaupmees Krasilštšikov, kes on tüdinud oma afäärist Kislovodskisse sõitnud näitlejannaga (kuhu temagi kahe päeva pärast läheb), ja, sattunud vihma kätte, astub tuttavasse majja, kus pimedas istub viieteistkümneaastane tüdruk. Ta oli tüdrukut varemgi näinud, kuid ei pööranud talle tähelepanu, ent nüüd süütas ta tiku ja sel ajal, kui tikk põles, vaatas ta tüdrukut ilma erilise huvita – ja äkki, haaratuna igavusest ja suvalisest kapriisist, surus ta tüdruku endale vastu rinda…
Ja kui ta lahkus, patras tüdruk: “Kristuse pärast… Taevakuninga enda pärast, võta mind naiseks! Ma olen sinu viimane ori! Võta mind!”
“Ole vait,” ütles Krasilštšikov rangelt. “Ühel päeval tulen su isa juurde ja ütlen talle, et abiellun sinuga. Kas sa kuulsid?”
Tüdruk tõusis püsti, katkestas kohemaid nutmise, avas tuhmilt oma märjad ning säravad silmad: “Tõesti?”
“Muidugi on see tõsi…”
Kummitav hülgamine
Anna Ahmatova sulest pärinevad olulised read:
Брошена! Придуманное слово –
Разве я цветок или письмо?
А глаза глядят уже сурово
В потемневшее трюмо.
“Hülgamine” kummitas Ahmatovat kogu tema elu – mehed jätsid ta, mõned neist tapeti, mõned vangistati, mõned lihtsalt eelistasid talle kedagi teist…
Väljapaistev eesti luuletaja Doris Kareva tõlkis need saatuslikud read unikaalse rütmi, tunnetuse ja tähenduse täpsusega:
Hüljatud! Küll kõik leitud sõna –
ära visatud kui raamat, roos?
Aga silmad juba karmidena
tumenemas on trümoos.
Ja Dorise enda luuletustes on see ahastav toon:
Külm, kibe ja kallis kui viski,
Ma aeglaselt langetan risti –
jah, tulgu siis pealegi lõpp.
sa kõneled tulist tõtt.
Su sõnade suitsurõngad
on siuglevad, salvavad maod.
Ma sulgen silmad ja hingan.
Ja süda tühjuses taob
kui surmakelli, kui karjet –
kas vastab maailmaruum?
Ei vasta.
Ei olegi vastust.
Vaid kiirgus kohisevkuum.
Ja on olemas Marina Tervoneni ilus venekeelne tõlge:
Я, любуясь, тебе внимаю,
обжигающей правды истец,
и крестом себя осеняю:
будь что будет, даже конец.
А слова твои, словно змеи,
больно жалят, смертельно язвят.
Я молчу. Я дышать не смею,
только сердце бьёт, как набат,
как колокол погребенья –
отзовётся ли мир?..
Но нет.
Нет ответа.
Как нет и спасенья.
Только свет, ослепляющий свет.
Pisaraterohked stseenid
…Ühel päeval tuli ajalehe toimetusse, kus ma oma nooruses töötasin, üks suurejooneline naine, kes lähenes otsustavalt meie toimetuse juhtiva ajakirjaniku kirjutuslaua juurde ja tõmbas – pööramata tähelepanu paljudele teistele inimestele avaras toimetuses – oma seeliku üle pea, näidates oma sihvakaid jalgu ja kallist pitsist aluspesu.
“Kuidas tundub?” küsis ta, hoides oma seelikut üleval, nii et tema hääl kõlas veidi summutatult.
Pärast seda, kui ta ootas paar sekundit ja ei saanud oma retoorilisele küsimusele vastust, korjas ta end kokku ja karjus vihaselt meie uudistetoimetuse juhtivale ajakirjanikule: “Miks sa midagi ei ütle?! Ma nõuan vastust! Kas sa mu täiuslikke jalgu ei näe?! Miks siis minu mees magab sinu naisega, kelle jalad sobivad ainult ratsaväerügementi?!”
Ma usun kindlalt, et geeniuse puhul ei ole midagi juhuslikku ega üleliigset. “Othellos” väidab Jago, et teab kuulujutte, kuidas Othello magab tema naisega. Ehk just sellepärast, kartes, et Jago hülgab ta, jätab ta reetmise eest, varastab Emilia armukese salli ja saab faktiliselt Desdemona huku põhjustajaks. Kuid ka Desdemona võis olla teadlik nii sellest kui ka Othello teistest romanssidest, mis eelnesid nende omale, ja kas need ei olnud mitte need, millest Othello Desdemonale rääkis, õhutades ta kujutlusvõimet?
Võib-olla on hirm, et mees valib endale uue silmarõõmu, see, mis sunnib Desdemonat salaja abielluma – tema isa poleks sellise abieluga kunagi nõus olnud, kuid soov meest enda jaoks hoida muudab naise kartmatuks ja meeleheitlikuks.
Olen käinud pulmas, kus peigmees, ebameeldiv, kole ja kõhn, tõi pruudi teisest riigist, veendes teda, et ta on oma kodumaal naiste seas uskumatult edukas. Mees palkas näitlejanna, kes pulmas nutma puhkes, talle jalge ette heitis ja anus, et mees tuleks tagasi tema juurde, sest naine ootab ta last. Näitlejanna oli andetu, kuid uskumatult ilus. Õnnetu pruut, kaunis, kuid pinnapealne olend, uskus kohe toimuvasse, ja paar elas isegi paar aastat õnnelikult, sest aeg-ajalt (väikese tasu eest) helistas palgatud näitlejanna neile jälle koju ja korraldas pisararohkeid stseene.
Tugevaim hirm
Stefan Zweigil on painajalik novell “Amokijooksja”, kus peategelane sureb pärast seda, kui otsustab oma abielurikkumise tulemust – rasedust – abikaasa eest varjata. Kuna ta ei saanud abi professionaalselt arstilt, kes oli temasse armunud ja tahtis tema olukorda ära kasutada, pöördus ta oskamatu vanamuti poole, kannatas kohutavaid piinu ja suri verekaotuse tagajärjel. Kuid isegi surres palub ta hoida oma saladust, isegi surma lävel kardab ta, et tema abikaasa saab teada tõe tema abielurikkumisest – ja see hirm on tugevam kui hirm surma ees!
“Ma … ma kobasin teed … ja seal … seal räpasel matil … valusalt vääneldes … lebas inimene … seal ta lebas … katsudes leidsin tema käe … kuum … nagu tuli. Tal oli palavik, kõrge palavik … ja ma värisesin … ma teadsin seda kohe… ta … lasi end sandistada … esimese räpase vana naise poolt … ainult sellepärast, et ta kartis avalikkust … lasi mingil nõial end tappa … ma nägin vaid elu võitlust surmaga, inimest, kes väänles kohutavais piinades … tema veri, tema kuum…veri voolas mu käsi mööda alla…ei olnud isegi puhast vett…kõik, mida ma puudutasin, oli kaetud saastaga…”
“Me peame kohe haiglasse minema,” ütlesin ma. Aga vaevalt olin seda öelnud, kui patsient end kramplikult kergitas.
“Ei… ei… parem on surra, et keegi ei saaks teada… keegi ei saaks teada…””
Kannatus kui metafoor
Naise jaoks on hirm kaotada loov inimene, kellega on “huvitav” (!), valusam kui hirm kaotada rikas, prestiižne ja edukas inimene. Aastaid tagasi, kui üks toona ja praegugi kuulus luuletaja jättis oma naise armastatu pärast, tõi tema naine – olles kõik muud vahendid ära proovinud – majja posija, kes pidi luuletaja andele needuse peale panema. Nõid ilmus kohale elus kanaga, tappis selle paberite ning visandite kohal laual, valas verd mööblile ja uue kogumiku väljatrükile.
See kiviajast pärit primitiivne pingutus ei sure tänapäevalgi. Üks minu noor õpilane, kes komponeerib muusikat, laulusõnu ja mängib näidendites, ütles kord oma sõbrannale, et tõeline kunst sünnib ainult kannatustest. See on muidugi tõsi. Aga see on siiski osaliselt metafoor. Tüdruk võttis seda sõna-sõnalt.
Ta ütles: “Ma tean, et sa armastad mind. Iga päev rohkem ja rohkem. Mis tähendab, et selle kõrghetkel jätad sa mind, et kogeda kogu traagikat, mida kunstnik vajab.”
Tüdruk ei mõistnud, et tragöödiat ei ole võimalik teeselda ega simuleerida, kuid loomulikult läksid nad lõpuks lahku, mis põhjustas talumatut valu tüdrukule endale, mitte poisile.
Eksisteerib lõputu hulk teoseid ja tõestisündinud lugusid hirmu poolt piinatud naisest, aga ma tahaksin meenutada veel kahte romaani, milles tegutsevad hüljatud näitlejannad.
Somerset Maughami romaanis on ühel Londoni parimatest näitlejataridest – vananeval Julia Lambertil – suhe noore raamatupidaja Thomas Fennelliga, kes mõne aja pärast leiab prouale asendaja, kuna teda köidab noor debütant. Hirm hüljatuks ja tõrjutuks jäämise ees – koos oma talendi ja kuulsusega – sunnib Juliat muutma oma elu näitemänguks, etenduseks ja läbi võidu rivaali üle armastaja taas pea pealt jalgadele tuua.
Vastupidine juhtum – õnnetu näitlejanna Sybil Vane’i saatus Oscar Wilde’i romaanist “Dorian Gray portree”. Täielikult armunud Sybil ei taha enam mängida ja teeselda isegi oma valitud elukutse piires, ta mängib rolli vastikult just sel õhtul, kui Dorian, kes armastas teda, nagu tundus, pühendunult ja piiritult, otsustas teatrisse kutsuda oma sõbrad, kelle arvamus oli tema jaoks püha. Ta teatab Sybilile lahkuminekust ja naine sooritab enesetapu.
Mõlemas romaanis tunnistavad nii Maugham kui ka Wilde oma unistusi – nad sooviksid, et andekus kunstis oleks võidu garantii ka armastuses, ja ande puudumine tähendaks automaatselt armastuses ebaõnnestumist. Mõlemal puhul näitab reaalsus, et sellised unistused ei täitu kunagi. Kuid suured kirjanikud oskavad rääkida mitte ainult sellest, mis neid huvitab, vaid ka sellest (sellist eesmärki seadmata), mis huvitab kõiki teisi.
Meie puhul on tegemist naise paanilise, talumatu hirmuga hüljatuks jääda.
Suhe muutub koormaks
Noh, meenutame ka Madame Walteri lahkuminekut Georges Duroy’st Guy de Maupassanti romaanist “Minu sõber”.
“Sa tahad mind hauda ajada?” sosistas temake.
“Ainult palun, ei mingeid tragöödiaid,” ütles ta rahulikult, “või ma lähen kohe ära.”
Temake põimis oma käed ümber ta kaela…
“Kõik mu mõtted on sinuga, sa oled alati mu silme ees, mu õuduseks, su nimi on igal sekundil mu keelel, nii väga armastan ma sind. Ei, sa ei saaks aru! Ma tunnen, nagu oleksin ma vaagnas, kotis, ma ei tea, mis minuga toimub. Sidumata mõte sinust ahendab mu hingamist, piinab mu rinda…”
“Mu kallis, sellist asja nagu igavene armastus ei ole olemas,” alustas ta. “Inimesed saavad kokku ja siis lähevad lahku. Aga kui see kestab nii kaua, kui see kestis, siis muutub see koormaks. Ent kui mõistlikkus võidab ja sa hakkad minusse suhtuma kui sõpra, siis ma tulen sind ikka veel vaatama. Noh, kas sa suudad end kontrollida?”
“Ma teeksin kõik, et sind näha,” sosistas proua Walter, pannes oma käed tema õlgadele.
“See on siis lahendatud,” ütles ta, “me oleme sõbrad, aga see on kõik.”
“Jah, see on otsustatud,” sosistas temake ja surus oma huuled ta huultele, “veel üks suudlus… üks viimane.”
“Ei,” protesteeris ta vaikselt, “tuleb pidada oma sõna…”
Olles lõpuks oma armastaja kaotanud, arvab iga naine, et ta on alatul ja koledal viisil hüljatud. Nagu oleks üldse võimalik inimlikult, halastavalt ja heldelt hüljata!