TÕEPOOLEST, MIS KELL TOIMUB JA KUIDAS SINNA SAADA? Margus Kalam üllitas raamatu “Minu Aasia saared. Kolm pühvlit ja kaks hobust”. Alljärgnevalt vaatab autor ringi ristteel, kuhu ta on kohtama kutsunud reaalse elu ning kirjanduse. Koht: Atambua, Timor, Nusa Tenggara saarestik, Indoneesia. Aeg: oktoober 2019.
“Kuidas me sinna mäele festivalile saame?” uurin Silverilt. “Me ei saa selle rolleriga minna, mis meile eile anti. Sealt jookseb bensiin välja. Kaugel see mägi siit on?”
Silver on eestlane, kes elab Timori saarel ja kelle juurde olen külla sõitnud. Roller, mille pererahvalt laenuks saime, ei ole kuigi töökindel.
“Küll saab. Keegi ikka ära viskab. See on siit paar tundi. Elviana (Silveri elukaaslane) tuleb ka homme siia. Hakkavad hommikul Betunist tulema. Sealt on mingi kolm tundi umbes. Ülehomme läheme nendega koos tagasi. Ta võtab sealt ilmselt paar tüüpi kaasa, kes meid sõidutavad, kui me siit ise ei saa rollereid rentida.”
Oleme Atambuas, kuhu Balilt lendasime ja peame sealt edasi jõudma Betunisse, mille lähistel Silver elab.
“Keegi sõidab kolm tundi siia, jääb ööbima ja homme sõidutab meid Betunisse tagasi? Rolleril!?”
“Nojah. Sugulaste värk. Kõik aitavad üksteist.”
“Rendiautot ei saa või? Nagu Balil – auto koos juhiga terveks päevaks.”
“Ei-ei. See pole Bali. Siin linnas pole isegi taksosid.”
***
“Kuule, homseks on auto olemas,” hõikab äkki Silver üle õue, kui olen parasjagu kaameraga sigu jälitamas. Tulid jälle naabri aiast ja tuhnivad siin ringi.
“Palju meid kokku sinna läheb? Mis auto see on?”
“Veoauto. Kastikas. Nagu need ikka siin inimesi veavad,” pobiseb ta nagu muuseas, huulte vahel sigaret, mida ta just läitmas on. Talle on kohalikud kombed külge jäänud. Suitsetatakse igal pool ja pidevalt. “Kell 7.00 on väljasõit.”
***
Kuked kirevad nii kõvasti, nagu oleksid mu voodi kõrval. Mõtlen läbi une, et tavaliselt kirevad nad ju päikesetõusul. Järelikult on hommik. Miks ma end sugugi puhanuna ei tunne? Koban telefoni järgi, mis kuskile voodi kõrvale põrandale õhtul jäi. Mida?! Kell on alles viis… Mida kuradit nad lõugavad?!
Kuked (võitluskuked, keda müüakse kalli raha eest) pannakse ööseks bambusest puuridesse, mis on otse minu toa akna all. Akende kohal seinas on suured õhuaugud betooni sees, nii et helitakistus puuride ja minu voodi vahel sõna otseses mõttes puudub. Ma olen justkui kukkedega ühes ruumis. Nad kirevad üksteise võidu ja kõvasti. Kõrvatroppe ma ei taibanud kaasa võtta.
Peagi on õuest kuulda hääli. Pererahvas toimetab. Hoovi nurgas lõkkeasemel, teispool kukepuure, hõõguvad söed. Tulel on on suur tuunikala, mille eelmisel õhtul mere äärest turult ostsime.
“Pagii!” (Tere hommikust!) hõikab kala grilliv jässakas majaperemees Primus. Ta tundub täna palju sõbralikum kui eile, mil ta jättis veidi turris inimese mulje. Primus on politseinik, kes on hiljuti vanglast välja saanud. Olevat kellelegi kõva ketuka andnud, aga nüüd taas tööl tagasi.
“Kas me võtame selle festivalile kaasa?” küsin inglise keeles, sõnu aeglaselt välja hääldades. Primus ikka mõnda sõna teab ja eeldan, et nii lihtsast lausest saab aru.
“Jess, festival,” kiidab Primus noogutades kaasa. Saan aru, et see ongi söök, millest Silver eile rääkis. Festivalil pidavat kõik kallis olema ja läheme oma söögiga.
“Silver! Kell on kohe seitse,” teen tema ukse taga kõvemat häält.
“Kuule, vahet pole, Elviana on alles teel. Nad hakkasid mingi kuue ajal sõitma. Sealt tuleb umbes kolm tundi,” hüüab Silver pahasel ja vinguval hääletoonil teispool kardinat, mis on ukse asendajaks. Ajasin ta ilmaasjata üles. See tähendab, et nad jõuavad kohale alles üheksa paiku.
“Pidime ju seitsmest välja sõitma? Mis kell see festival hakkab?”
“Kuule, mai tea, vahet pole. See kestab niikuinii õhtuni. Kuradi listrik on neil maksmata. Ma üritan siin seda ülekannet pangas teha, et nende listriki eest maksta, aga nett sakib täiega. Elekter, noh. Sa ei kuule või? Varahommikust alates juba piiksub.”
Nüüd kuulen mina ka. Silveri tuba on elektriarvesti kõrval, aga teispool koridori, nii et kuked tema tuppa nii hästi ei kosta, küll aga piiksuv arvesti annab märku. Ma ei pannud seda piiksumist kiremise taustal tähelegi.
Indoneesias ostetakse elektrit ette, mitte ei maksta järgmisel kuul peale tarbimist. Ostad omale kilovatte nii palju kui soovid, maksad selle eest läbi panga või loivad näiteks toidupoodi, kus vastavat teenust pakutakse. Vastu saad koodi, mille sisestad oma arvestisse ja elekter olemas. Kui kilovatte alla kümne alles jääb, annab arvesti piiksumisega märku. Oleks siis piiks minutis, aga see on mõne sekundi järel ja hakkab päris kiirelt närvidele käima.
***
Elviana jõuabki üheksa paiku. Koos temaga on veel üks kohalik noorpaar ja noormees hüüdnimega Ganja. Hääldatakse gandža. Ganja on tema ojek ehk rollerijuht. Loomulikult sugulane. Ta on kõigest 16-aastane kutt, kes kannab pikkade varrukatega ruudulist flanellpluusi, kapuutsi peas ja sigaretti pidevalt suus. Nagu mustanahaline räppar mõnest muusikavideost. Inglise keelt ei räägi temagi. Riided on tal vanad ja kulunud, pealtnäha oleks nagu tegu mõne kodutu tänavapoisiga. Inglise keelt ei räägi ka Elvianaga kaasa tulnud noorpaar. Nemad on viisakalt riides ja lõhnastatud, tüdruku nägu tugeva puudri ja meigi all. Nad suisa säravad oma uute riietega Ganja kõrval.
Vahepeal on meie renditud veoauto maja ette jõudnud ja taas ära sõitnud. Olevat tankima läinud. Meile hakatakse kala serveerima. Seda ei võeta ikka üritusele kaasa, nagu ma Primusest hommikul aru sain. Kõigil on aega. Visatakse omavahel nalja ja lobisetakse niisama. Kõik kohalikud on rõõmsad, mina ja Silver mitte.
Kui liikuma saame, on kell juba üksteist läbi. Neli tundi plaanitust hiljem. Oleks saanud vabalt kella kümneni magada, kui oleks kõrvatropid olnud.
Teekond on muidugi ülimalt huvitav, kuna külasid on tee ääres palju ja üsna pea hakkame mööda mäekülgi ülespoole keerutama. Keset mägesid on suur nõgus rohtunud väli, justkui oleks see kunagi olnud vulkaani kraater. Ala keskel on esinemispaik. Pealtvaatajad seisavad looduslikul tribüünil kaares. Kirev seltskond. Ainult kohalik külarahvas. Osad neist isegi rahvarõivais. Tähtsamatele külalistele on püsti pandud suur telk. Seal märkan isegi ühte valget turisti, kes kõrval seisva giidi riietuse järgi on tulnud Balilt. Tunnen veidi Indoneesia batika mustreid.
***
Kuigi rahvarõivais esinejaid on kõikjal, ei toimu areenialal veel midagi. Ronime lähima mäenõlva otsa, kus kogu meie seltskond alustab fotosessiooni. Üksi, kahekesi, mitmekesi, kivi otsas, kivi taga, kuristiku serval ja kus vähegi huvitav tundub.
“Tere! Kas sa oled vlogija,” küsib minu käest prillidega kohalik noormees soravas inglise keeles.
“Jaaah, põhimõtteliselt küll. Kas sa oled kohalik?”
“Jah, minu mini on Carloz ja ma elan Atambuas. Ma lähen varsti Euroopasse ülikooli,” teatab ta uhkelt. Pole ka ime. Arvestades keeleoskust ja arukat silmavaadet, on üsnagi selge, et teistest kohalikest on ta peajagu üle.
“Kas sa tead, mis kell see festival algab?” uurin ma taas, sest mitte keegi pole siiani mulle seda öelnud. Keegi ei tea.
“See algab kell kolm. Ma arvan, et õige pea alustavad.”
Ahsoo. Et siis kell kolm. Ja ma pidin selle pärast kell kuus hommikul tõusma, teades, et me hakkame kell seitse sõitma, et jõuda kell üheksa kohale festivalile, mis tegelikult algab kell kolm.
Poole nelja paiku alustatakse kõnede ja hümniga. Kõned vältavad ligi tunni. Vähemalt nii mulle tundub. Oleme Silveriga leidnud varju ühe suurema veoauto taga. Päike on juba pisut madalamal ja tekitanud sinna päästva varju. Kui kavaga algust tehakse, on meil toss juba päris väljas sellest kuumusest. Esiteks ohverdatakse kana. Lõigatakse kõri läbi ja lastakse veri välja. Siis ilmub areenile palja ülakehaga ja sulgedega peakatet kandev mees hobuse seljas. Nagu indiaanlane vanas vesternis. Ta ratsutab mikrofoni juurde ja tuleb hobuselt maha. Talle tuuakse kitarr.
„See on laulja. Väga kuulus. Jakartast,” valgustab Elviana meid.
Ettevalmistus laulu alustamiseks võtab kuidagi kaua aega. Midagi on viltu. Helitehnikud jooksevad ringi ja kontrollivad juhtmeid. Selgub, et see mikrofon ei tööta. Mõne aja pärast õnnestub siiski lugu ära laulda ja alustada saavad tantsijad. Sisuliselt ongi tegemist tantsupeoga. Sajad, võibolla isegi tuhanded, peamiselt punastes sarongides tantsijad liiguvad kaugelt vaadates kui sipelgad, moodustades mustreid nagu meie tantsupeol, aga sealne koreograafia ei ole nii hästi viimistletud. Veidi kaootiline on see kõik, aga siiski kaunis ja haruldane vaatepilt.
***
Kava ei kesta üldse kaua, heal juhul poolteist tundi. Päikeseloojang on poole kuue paiku ja peale seda on pidu läbi. Tagasiteel on kõik väsinud. On pime, auto raputab korralikult, krigiseb, nagiseb ja koliseb kõvasti. See käib pealuust läbi. Jõuaks vaid koju aga ei. Keset pilkast pimedust on tee ääres üks valgustatud maja, kust paar inimest välja tervitama tulnud.
“Tule ka,” hõikab Silver. “See on Elviana onu maja. Me teeme siin väikese peatuse. Oleks viisakas, kui sa ka tuled tere ütlema.” Mis mul muud üle jääb, kuigi oleks meelsamini auto kastis silma looja lasknud.
Maja esik on külaliste vastuvõtu ruum. Seal on diivan ja mõned plastist tugitoolid, keskel laud ja nurkades suured vaasid kunstlilledega. Seinal paar odavat, kõige ehedamat kitšifotot. Toa seinte toon on selline, et jääb mulje, nagu oleks see olnud ainus värv poes. Mitte miski ei klapi omavahel selles sisustuses.
Elviana onu ja tema naine istuvad meie sekka ja algab jutt kohalikus ehk tetuni keeles. Sellest ei saa isegi Silver aru.
“Päris huvitav disain siin,” ei saa ma Silverile mainimata jätta.
“See on jah omaette tase neil siin,” nõustub Silver ja lisab irooniaga “Huvitav, kas nad läksid poodi mõttega, et ostaks just sellised pildid siia seinale, või olid need ainsad saadaval?” Ei saa pahaks panna. Kultuuridevahelised erinevused.
Istume seal oma pool tunnikest, kuni saame taas edasi liikuda. Täna õhtul on küll uni kiire tulema. Isegi piiksuv elektriarvesti ei sega. Järgmiseks hommikuks on elekter täiesti otsas.