TALLINNA LINNAARHIIVI SUUR LUGU: Kalmer Mäeorg kirjutab unustusehõlma vajunud Tallinna linnaosa nimest. Aga geograafiliselt pole koht kuhugi kadunud. Näiteks oled sa Liivamäel, kui ostad Keskturult käpikuid, seeni või küüslauku. Liivamäe piirkond jääb Liivamäe tänavast bussijaama poole ning asub praegu turu ja bussijaama vahel.
Liivamäe tänava nimi kinnitati ametlikult 1881. aastal, kuid tegelikult oli see üks vanemaid Tallinna eeslinna tänavaid. Tänava saksakeelne nimetus – auf dem Sande ja in Sande (eesti keeles liival, liiva peal, liivas) kasutati hiljemalt 17. sajandi lõpust nii tänava kui ka laiema maa-ala kohta, mis enam-vähem kattub praeguse Keldrimäe asumiga. (Mõnikord nimetati nii ka praeguse Torupilli asumi piirkonda ja muidki paiku). Liivamäed mitmuses tähistasid 18. ja 19. sajandi Tallinna plaanidel Ülemiste järve äärseid liivaluiteid. 1696. aasta Tallinna tänavavaeste ülevaatuse protokollist selgub, et paljud Tallinna saabunud suure näljahäda põgenikud leidsid peavarju “liiva peal” asuvates kõrtsides. 1710. aastal aga tuli rae korraldusel linna saabunud talupojad “liiva peal” kinni pidada ja seal enne linna lubamist kadakasuitsuga desinfitseerida, et tõkestada katku levimist linna.
Sealse asumi praegune nimetus – Keldrimäe – tuli kasutusele alles 1939. aastal, kui endine Drevingi tänav nimetati seal asunud suure betoonkeldri järgi ümber Keldrimäe tänavaks. 1973. aastal laienes Keldrimäe nimetus terve sealse piirkonna uuele paneelelamurajoonile, kusjuures vana Keldrimäe tänav ise peaaegu kadus.
Katk ja kõrtsid
- aastal avastati arheoloogilistel kaevamistel Kaasani kiriku juures üsna ulatuslik asulakoht, mis ulatus ka teisele poole Härjapea jõge, hõlmates Liivamäe tänava algust. Vanimad leiud dateeriti umbes 2300 aasta vanuseks.
- aastal koostatud Tallinna eeslinna krundiplaanidel jäi Pleekmäe ja Liivapealse piirkond välja, kuigi on tõendeid, et see piirkond oli sellel ajal asustatud.
Tallinna piiramisel ja katkuepideemia tagajärjel 1710. aastal jäi suurem osa Tallinna eeslinnu elaniketa ning krundid ja hooned peremeheta. Mahajäetud krunte hõivasid massiliselt vene sõjaväelased. Näib, et nii juhtus ka Liivamäe piirkonnas. Nii oli veel 1786. aastal, kui Tallinna eeslinna kinnistud taas nummerdati ja seati sisse kinnistusraamatud. Hilisemate Liivamäe tn 7, 9, 11 ja 13 omanikud olid soldatid Fedor Afanasjew, Agafon Iwanof, Iwan Trutneff ja Iwan Garow (Gorjoff). Ilmselt olid need pisikesed ja viletsad eeslinnahurtsikud. Näiteks oli Fedor Afanasjev oma maja ostnud 5 rubla eest 1780. aastal, aga müüs selle 1797. aastal juba 25 rubla eest.
- sajandi algul hakkasid Liivamäe piirkonna majade ja kruntide vastu huvi tundma ka eestlastest eeslinlased ja kaupmeestest linnakodanikud. Viimased muidugi ei kasutanud neid maju elamiseks, vaid rentisid välja või rajasid sinna kõrtse. Nii tegutses 19. sajandi algul Liivamäe 7 kinnistul raehärra Herman Hippiuse kõrts, Liivamäe 9 ja ka 17 kohal kaupmehe leskproua Bockeni kõrtsid, Liivamäe 11 Carl Ludwig Mülleri kõrts. 1837–1878 oli kinnistu Liivmäe 7 ja Väike-Juhkentali nurgal üks õllevabrikandi Julius Pfaffi arvukatest kinnisvaradest Tallinnas.
Ebaühtlane tänavalaius
Arhitekt Tõnu Laigu on kirjutanud: “Üks linnaehituslikult ebaõnnestunud elamuasum on Tallinna Keldrimäe, kus valitseb planeeringu printsiipide ning olemasoleva linnastruktuuri vastuolu. Siin liideti vabaplaneering endiste kvartalitega, mille tulemuseks on konflikt, mis on sisse programmeeritud juba planeerimisel.”
Liivamäe tänava vanusest annab tunnistust selle kõverus ja ebaühtlane laius: kitsamates kohtades vaevalt 4 meetrit, laiemates kuni 20 meetrit. See annab märku tõsiasjast, et tänavat pole teadlikult planeeritud, vaid see on n-ö ise kujunenud vastavalt maapinna reljeefile ja muudele looduslikele oludele. 1920. ja 1930. aastatel nihutati hooned Liivamäe tänaval järk-järgult ühele joonele.
Kaardil on kinnistud või krundid tähistatud nn politseinumbritega, mis võeti kasutusele Tallinna kinnisvarade üldise hindamise käigus 1864. aastal. Need tervet linnajagu läbivad numbrid olid kasutusel kuni 1890. aastani. Majade ja kruntide aadresside märkimisel lisati tänava nimele politseinumber, harvem kasutati ka kinnistusnumbreid.
Majad küljega tänava poole
Liivamäe tänava vanimad majad 1968. aastal asusid paarisnumbritega aadressidel Liivamäe 6–16. Need kinnistud, välja arvatud Liivamäe 6, olid pikad ja kitsad, umbes 8–10 meetrit laiad. Ühekordsed või katusekorrusega puumajad paiknesid küljega tänava poole. Tänavajoonele ehitatud elamute taga õuel asusid kõrvalhooned ja kinnistu sügavuses juurviljaaiad. (Sarnane planeering ja hoonestus oli iseloomulik näiteks Kadrioru lossiteenijate alevile praeguse Poska tänava ääres).
Liivamäe tn 6 (foto esimene elumaja ja kuur paremal) põhiplaaniga hoone on märgitud juba 1864. aasta plaanil. See kinnistu (nr 862) oli ühe perekonna omanduses 120 aastat, mis Tallinna eeslinnade puhul pole sugugi tavaline. 1853. aastal ostis kinnistu 862 puust elumaja ja kõrvalhoonetega staabikapten Michaila Juditschevilt 150 rubla eest Noarootsist Nyby (Nõmmkülast) külast pärit eestlasest tolliametnik Ado Ahlbert. Ado surma järel, 1891. aastal päris Liivamäe tänaval asuva kinnistu tema tütar Pauline Anette Albert, kes suri 1926. aastal, pärandades oma vara oma onupoja pojale Ernst Albertile. Ernst Albert eestistas oma nime 1936. aastal Enn Allpereks. Enn Allpere (31.12.1900 Läänemaa, Oru vald – 16.02.1989 Philadelphia, USA) oli Tartu ülikooli lõpetanud jurist, kes oli 1927–1936 Tallinna-Haapsalu Rahukogu kohtuameti kandidaat, 1936–1938 Mustvee ja 1938–1940 Tallinna 6. Jaoskonnakohtunik, Tallinna Ringkonnakohtu ja Kohtukoja liige. Abikaasa Erika Allpere oli Tallinna Prantsuse Lütseumi ajaloo ja inglise keele õpetaja. 1944. aastal põgenes perekond Saksamaale, kust siirdus 1949. aastal USA-sse, asudes elama Philadelphiasse.
Nende Tallinnas sündinud poeg Aadu-Jaak Allpere on olnud Eesti aukonsul Ameerika Ühendriikides Atlantas.
Kes seal veel elasid
Liivamäe 6 maja jäi Ennu vanemale vennale Gustav Heinrich Allperele (1888–1975), kes oli majas elanud juba 1930. aastate lõpust, kui majaomanik Enn Allpere elas juba mujal. Gustav Heinrich Allpere töötas sõjajärgsel ajal Eesti NSV Sidevalitsuses juriskonsuldina. Märtsis 1949 küüditati 61-aastane Gustav Heinrich Allpere, tema abikaasa, 64-aastane Olga ja vanemate juures elav poeg, insener-konstruktor Hendrik (1916–1977) Liiva tn 6 kodumajast Siberisse Krasnojarski kraisse. Olga Allpere kodumaale tagasi ei jõudnud, ta suri 14. detsembril 1956. aastal, samal päeval, kui ta abikaasaga asumiselt vabastati. Allperede kodumaja Liivamäe tn 6 arvati 29. jaanuaril 1952 peremeheta varana kohaliku nõukogu elamufondi. Kogu majja mahajäänud vara – mööbel, toidunõud, riided, maalid, üle 600 raamatu, õmblusmasin ja muu – konfiskeeriti. Gustav Allpere palve saada endale varade realiseerimisel saadud tulu lükkas Eesti NSV Ülemnõukogu tagasi.
Veebruaris 1976 anti Liivamäe 6 maja lammutamiseks üle tehasele Dvigatel. 1976–1977 kerkiski samale kohale 9-korruseline 72 korteriga tehase Dvigatel paneelelamu.
Liivamäe tn 8, tänavaäärne elumaja, pärines juba 1832. aastast. Nagu ka 1968. aasta fotolt näha, oli maja üpris viletsas seisukorras. Juba 1950. aastal seisid majaseinad püsti tugipostide najal, katus ei pidanud vett ja maja oli elamiskõlbmatu. See maja lammutati 1970. aastal.
- aastal ehitatud Liivamäe 12 pööningukorruse korteris elasid lapsepõlves (1938. aastal) õed näitleja Leida Rammo ning laste- ja näitekirjanik Helju Rammo.
Liivamäe tn 14 maja ehitusajana märgitakse ühes 1938. aasta dokumendis (küsimärgiga) 1826. aastat.
Liivamäe tn 16 kinnistu kaasomanik 1936. aastast oli kirjanik, tõlkija ja konstruktor-leiutaja Boris Kabur (1917–2002). Ise elas ta küll Tartus ja Liivamäe tänaval elasid maja teised kaasomanikud, Boris Kaburi vend Aleksander, isa Peeter ning onupoeg ja onutütar. Liivamäe 16 kaks kahekordset puumaja natsionaliseeriti 1940. aasta lõpul.