KARTOGRAAFILISED MUHELUSED: “Eesti Rahvusatlase” ning “Viguriga kaardid” raamatute autor ja koostaja Taavi Pae kirjeldab vigurdavate kaartide olemust. Sellised kiiksuga kaardid levivad maailmas tänu internetile enam ja peegeldavad tegelikult meid ümbritsevat elu päris hästi.
Kaartidel ja kartograafial on kahtlemata oma lummus. Kaarte kasutatakse igapäevases elus, et orienteeruda ruumis või määrata asukohta, samuti õppematerjalina, illustratsioonina, sisekujunduselemendina. Kui varasemal ajal olid valdavalt kasutusel paberkaardid, siis tänapäeval ei kujuta ilmselt keegi elu ette ilma digitaalkaartideta, olgu siis nutitelefoni ekraanil või arvutis. Siiski pole kadunud ka paberkaardid, mis fikseerivad ja näitavad meie tänast oskust kaartide koostamisel ja kujundamisel.
Paberkaardid ei kao kuhugi
Kogu kartograafia ajaloos on tähtsal kohal olnud teemakaardid. See on visualiseerimise võte, kus juba põgusa vaatamisega saab aimu teatud nähtuse ruumilisest levikust, puudutagu see siis loodust, kultuuri või ühiskonda.
Eestis ei ilmu kaardiraamatuid just sageli. 2019. aastal ilmus “Eesti rahvusatlas”. Koolides on levinuim kirjastuse Avita “Eesti atlas”. Ajaloolisi linnaplaane ja vanemaid Liivamaa kaarte koondavad Tõnu Raidi koostatud kaardiraamatud. Endiselt on vajadus ka paberkujul teedeatlaste järele. Regio entsüklopeedilisest teedeatlasest ilmus 2022. aastal juba 22. trükk.
Suur osa kunagistest paberkaartidest on liikunud skaneerimiste kaudu meie riigiasutuste kaardirakendustesse. Suurepärased kaardivaramud on Maa-ameti geoportaal ja Rahvusarhiivi ajalooliste kaartide kaardirakendus. Eesti Rahvusraamatukogu kasutajakeskkond Digar pakub samuti häid võimalusi meie kartograafilise pärandi tundmaõppimiseks. Navigeerimaks igapäevaelus, kasutame aga enamasti globaalsete suurfirmade kaardirakendusi nagu Google Maps või Waze.
Samas õpetab Ukraina sõda meile selgelt, et vaid elektroonilistele kaardilahendustele lootmine võib osutuda tupikteeks.
Eesti lahedad teemakaardid
- aastal aga oleme jõudnud ühe kaardiraamatuni, mille sarnast Eesti kartograafia ajalugu ehk ei tunnegi. Kokku on koondatud väga erinevaid teemad ja teemakäsitlused ning sageli on kaardile lähenetud hoopis teise nurga alt, kui me oleme tavapäraselt harjunud.
“Viguriga kaartide” kaardisarja algatajaks on Postimehe teadusajakirjanik Kaur Maran. Kaardisarja idee pärineb Twitteri nüüd juba igasügisesest kaartide koostamise sarjast #30DayMapChallenge ja 2019. aastal ilmunud “Eesti rahvusatlasest”.
Nimelt loodi kummagi ettevõtmise käigus terve rida uusi Eesti teemakaarte, mis ühel juhul levisid digikaartidena eelkõige sotsiaalmeedias ja rahvusatlase puhul paberkandjal. Kauri ettepanekul jõutigi 2020. aasta lõpus kokkuleppele, et igal nädalal hakkab Postimehe nädalalõpulisas Arvamus ja Kultuur ilmuma üks kaart koos kommentaariga. Kaardisarja eesmärgiks oli kajastada kartograafias muidu ebatavalisi teemasid või vaatenurkasid ja seetõttu sai sarja nimeks “Viguriga kaardid”.
Kokku ilmus 2021. aasta jaanuarist 2022. aasta juunini 65 kaarti ja need kõik on koos kaarti kirjeldava tekstiga esitatud ka raamatus.
Sotsiaalmeediasse liikunud kartograafia
Üks osa tänapäeva kartograafiast on liikunud sotsiaalmeediasse. Enamikule sotsiaalmeedia kasutajatele viskab ilmselt aeg-ajalt ette mõni huvitav kaart mõnest globaalsest või ka lokaalsest nähtusest. Olgu selleks siis vasak- ja parempoolne liikluse jaotus või McDonaldsi restoranide hulk riigis.
Sotsiaalmeedia võidukäigu ajastul on plahvatuslikult kasvanud “lühikese elueaga” kaartide koostamine. Väga tüüpiline on olukord, kus kaarti vaadatakse vaid mõne sekundi. Järgnevalt märgitakse kaart meeldivaks või ka jagatakse ning tegelikkuses vajub see kaart juba kiiresti järgmiste postituste taha peitu.
Loomulikult on sotsiaalmeedias olemas kaardisõprade kogukondi, kus liikmeks olles satub erinevaid kaarte ette sagedamini. Eelmainitud #30DayMapChallenge on aga novembrikuine igapäevane Twitteri-põhine kaardiväljakutse, mille algatas Soomes kartograaf Topi Tjukanov.
Sellel aastal toimus see neljandat korda ja see tähendab paljudele novembrikuist igapäevast kaarditegemist. Sellega seonduvalt on nii maailmas kui ka Eestis tekkinud suur hulk “sotsiaalmeediakaarte”. Neljandat aastat toimuvas väljakutses osalevad Eestistki igal aastal mitmed üksikisikud ja organisatsioonid.
Suurematest Eesti organisatsioonidest osalesid tänavu kaardiväljakutsel näiteks Maa-amet ja Keskkonnaagentuur. Nende Twitteri-kontodelt, aga ka kodulehekülgedelt võib leida mitmeid huvitavaid kaardilahendusi.
Vigurkaart võib rääkida mistahes loo
Viguriga kaarte uurides tasub teada, et mitme kaardi koostamine oli seotud ilmumisaja päevakajalise teemaga. Nii näiteks ilmus Venemaa agressiooni puhul Ukrainasse kaart, mis näitas, mitu Eestit mahub Ukrainasse. See on omalaadne kartograafiline toetusavaldus Ukrainale. Pealtnäha lihtsal kaardil on poliitgeograafilisi nüansse, näiteks puudub kahel riigil lipp ja Eesti kontuurina on kasutatud Eestit, lähtudes Tartu rahu piiridest.
Kaardihuviline võib otsida ühelt teiselt kaardilt ka meie idanaabri terroristlikku presidenti. Tema nägu on peidetud merineitsisse, valvamas selliselt Euroopat.
Mitmed loodusega seotud kaardid on päevakajalised seostudes ilmumishetkel looduse aastaringiga.
Mõne kaardi puhul on esitatud mõni huvitav kartograafiline lahendus (näiteks nn kummipaelaefekti kasutamine, näitamaks turistide arvu või emakeelte arvu haldusüksustes).
Kihelkondade kaart on lahendatud aga lähtuvalt nelja värvi probleemist. See on tuntud matemaatikas, ent esile kerkis see 19. sajandil just kaarte värvides ja oma sisult on see seetõttu ka kartograafiline.
Küsimus iseenesest on lihtne: mitu eri värvitooni on meil minimaalselt vaja, et värvida pinnatükkidest koosnev kaart niimoodi, et ühise piiriga naabrid oleks eri värvi? Üsna lihtne on joonistada kontuurkaart, kus on vaja kolme ja peatselt ka nelja värvi. Katsed konstrueerida kaart, kus ilma viienda värvita ei saa, algselt aga luhtusid. Ja siis sõnastatigi nelja värvi probleem: tõestada, et neljast värvist piisab igal juhul.
Ülesande korrektse püstituse jaoks täpsustati, et ühine piiripunkt ei loe ja ühine peab olema mingi jupp piiri. Nelja värvi piisavuse tõestuseni jõuti aga alles 20. sajandi kolmanda veerandi lõpuks, kui hakkas arvutiajastu võidukäik.
Lõuna- ja Põhja-Eesti sõnaerinevused kaartidel
Mitmed viguriga kaardid näitavad erinevate Eesti kultuurigeograafiliste ilmingute regionaalset jaotust. Näiteks risti ja kuke paiknemine kirikutornis või veisetõugude regionaalne erinevus pärineb meie ajaloolisest haldusjaotusest Eesti- ja Liivimaaks. Keeleteemadel võib teha kaarte lõputult, eelkõige näitamaks lõunaeesti ja põhjaeesti keele erinevust. Siinses raamatus on seesuguse kaardi näiteks sõnade “pang” ja “ämber” murdekeelepärane levik.
Omalaadne murdepiiriga kattuv teema on ka tuntud lastemängu uka-uka/trifaa levikukaart. Sellest sai ka raamatu kaanekaart. Kaardi andmestik pärineb Facebooki üleskutsest ja postituse jagamise kommentaaridest. Algtõuke postitusele andis aga Tartus Forseliuse pargi mänguväljakul paiknev infotahvel, kus Tartu lapsi õpetati uka-ukat mängima – ilmselgelt olid infotahvli koostanud mujalt kui Tartust pärit inimesed.
Mängu nimega on alt läinud ka lastekirjanik Mika Keränen, kirjeldades 2015. aastal ilmunud raamatus “Armando” Tallinna Kivimäe kooli lapsi trifaad mängimas. Raamatu teises trükis mängivad lapsed juba uka-ukat.
*
Kaartide autoriteringi kuulub 18 inimest. Seetõttu on ka kaartide kujundus väga heterogeenne. Kõik autorid on ühel või teisel moel seotud Tartu Ülikooli geograafia osakonnaga. Loodetavasti sünnib raamatust inspireerituna tulevikus veel ja veel Eesti kaarte ja mitmedki sotsiaalmeedias levivad kaardid väärivad trükkimist ka paberile, sest nii on tagatud nende igavikuline säilimine.