MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (nr 91): Geograaf Toomas Kümmeli lugudesari maakera mõttetutest riikidest, kuhu nimekirja kuuluvad kõik riigid. Mida üldse tahta riigist, kelle asukohtagi on keeruline määrata ja kes tahab tüürida täiskäigul tagasi minevikku.
On igipõline küsimus, mille üle arutamast ei väsita: kas Türgi kuulub Aasiasse või Euroopasse? Geograafiliselt on kõik selge. 97% Türgi territooriumist on Aasias ja vaid 3% Euroopa pinnal. Türgi Euroopasse kuuluv osa on umbes pool Eesti pindalast. Türgi oma 783 562 km² suuruse territooriumiga on pea kolmandiku võrra suurem kui Euroopa suurima pindalaga riik Prantsusmaa. Ka osana islami tsivilisatsioonist paigutatakse Türgi kindlalt Aasiasse. Mida aga teha riigiga, mille kuuluvustki määratleda ei osata?
Sõda Euroopa nimel
Türgi on püüdnud läbi ajaloo leida sobivat partnerlust Euroopaga. Alguses oli selleks vallutus- ja alistamistung nii kaugele läände kui võimalik. Pärast Osmani impeeriumi lõplikku kokkuvarisemist Esimeses maailmasõjas saadud kaotuse järel seisis Türgi eksistentsiaalse küsimuse ees: olla või mitte olla. Mustafa Kemal Atatürk lahendas küsimuse ühiskonna ja poliitilise süsteemi euroopaliku reformimisega. Sultanaadist sai ilmalik vabariik lääneliku õigussüsteemiga. Türgi vabadussõda ja vabariigi rajamine on kirjutatud kuldsete tähtedega riigi ajalukku, kuid sellel on teine, tumedam pool.
Vabadussõja puhul räägitakse peamiselt sõjast Kreekaga, mis pidi pärast Esimese maailmasõja lõppu sõlmitud Sèvres’i lepingu alusel saama Türgi valdused Euroopas ja osa territooriume ka Väike-Aasias. Türgi vabadussõja järel jäid kurdid ilma neile Sèvres’i lepingus lubatud riigist. Sõjas Armeeniaga okupeeris Türgi aga kogu Lääne-Armeenia Ida-Anatoolias ja oleks okupeerinud kogu Armeenia, kui ainult oleks lastud. Nii jäi armeenlastele ainult kolmandik neile Sèvres’i lepinguga lubatud riigi territooriumist. Ja võib-olla kõige tähtsam oli see, et Kemali toetas ja varustas relvadega bolševistlik Venemaa. Sealt edasi on 100 aastat kestnud meeleheitlikud Euroopa-otsingud. Tuleb öelda, et kõik otsingud on olnud tulutud, ehkki perioodilise sagedusega on neisse otsinguisse kampa löönud sõjavägi, et korraldada riigipööre ja rahustada islamiste.
Kui asjad lähevad riigis, sealhulgas isegi mõttetus riigis, väga halvasti, on kõigil maailma autoritaarsetel juhtidel raviks kaks kindlat moodust – tuleb algatada kas kiire ja võidukas välksõda või muuta riigi nimetust. Türgi, mis ootab venelaste lüüasaamist Ukrainas, valis esialgu teise tee. President Recep Tayyip Erdoğanile käis närvidele, et Türgi on inglise keeles Turkey, mis tähendab ka kalkunit. Nüüd tuleb president Erdoğani ning ÜRO korraldusel öelda Türkiye. Saab nalja, kui bürokraadid kogu maailmas oma arvutiklaviatuurilt seni tundmatut täppidega tähte otsima hakkavad.
Türklased maailmas
Türgi on oma 85 miljoni elanikuga väga suur riik. Kui kiiresti on Türgi muutunud rahvaarvult suurriigiks, näitab see, et esimese rahvaloenduse ajal 1927. aastal elas seal 13,5 miljonit inimest. Seega on 95 aastaga rahvastik suurenenud üle kuue korra. Türgis on 11 linna, mille elanike arv ületab 1 miljoni piiri. Kuid see ei ole veel kõik. Türklasi elab laialt kogu maailmas väljaspool oma kodumaad.
Uueks nähtuseks on türklaste emigratsioon Euroopa riikidesse pärast Teist maailmasõda. See oli majanduslik ränne, sest Euroopa riikide kiiresti kasvav majandus vajas tööjõudu, mida nendes madala sündimusega maades nappis. Türklaste suurele sissevoolule tollasele Lääne-Saksamaale pani aluse Türgiga 1961. aastal sõlmitud riikidevaheline kokkulepe. Praegu on Saksamaal tunnistatud, et lepingu algne mõte oli selles, et pärast tööea ületamist lähevad Türgi immigrandid koju tagasi. Kõik läks aga täpselt vastupidi. Saksamaale tööle siirdunud türklased tõid sinna järele ka oma perekonnad. Praegu elab Saksamaal 3,2 miljonit türklast ja nende kogukond on muutunud Saksa ühiskonna orgaaniliseks osaks. Türklaste 60 000 ettevõttest Saksamaal on 23% tegevad toitlustussektoris.
Teistes Euroopa riikides ei ole türgi kogukond nii oluline ja mõjukas, aga neid leidub kokku siiski lisaks Saksamaale veel umbes 1,5 miljonit. Väljaspool Euroopat demokraatlikes riikides elab türklasi arvukamalt USA-s (400 000), kuid nad moodustavad riigi 7 miljonist moslemist siiski väikese osa. Ja muidugi elab türklasi Aasia maades.
Türkid ja türklased
Sõna türk tähendab tugevat. Eesti keeles on probleemiks türklase kui türgi etnose esindaja ja erinevate etniliste ja keeleliste türgi rahvaste ühenduse esindajate türkide eristamine.
Niisiis türkid ja türklased. Paljud türgi rahvaste esindajad kõlavad türklasele väga lähedaselt, olgu selleks türkmeenid Kesk-Aasias või Süüria türkmeenid. Viimaste juured pärinevad Anatooliast ja suur osa neist on Osmani impeeriumi ajal Süüriasse rännanud türklaste järeltulijad. Türgi rahvaste keelkonna moodustavad umbes 30 keelt ja neid keeli räägib emakeelena 170 miljonit inimest. Veel 20 miljonit inimest räägib türgi keeli teise keelena. Türgi rahvad on Kesk-Aasias usbekid, kasahhid, kirgiisid ja karakalpakid, Hiinas uiguurid. Kaukaasias on türgi rahvas aserbaidžaanid, Põhja-Kaukaasias Venemaa koosseisus kumõkid, karatšaid, nogaid, balkaarid. Arvukalt elab türgi rahvaid Venemaa territooriumil: tatarlased, baškiirid, tšuvašid, tõvalased, hakassid, altailased, jakuudid, dolgaanid. Ukraina koosseisu kuuluvas ajutiselt okupeeritud Krimmis elavad krimmitatarlased, Moldovas gagauusid.
Seega on türgi rahvaste asuala ulatuslik. Türgi rahvaste lähenemist ja ühendamist taotlev liikumine pantürkism oli mõjukas 20. sajandi alguses noortürklaste ideoloogias. Pantürkism elustus pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kui iseseisvusid türgi rahvaste riigid Kesk-Aasias ja Aserbaidžaan. Praegune Türgi president Erdoğan on aktiivne pantürkismi ideoloogia viljeleja. Pantürkismi võib vaadelda ka laiemas filosoofilises mõttes kui teatud aseainet Türgi imperialistliku mineviku igatsusele. Noortürklaste liikumine taotles küll Türgi ajakohastamist, kuid imperialismi asendamine äärmusrahvuslusega tõi kaasa tragöödiad Türgi vähemusrahvastele, millest laiemalt on tuntud armeenlaste genotsiid. Samuti viis see Türgi osalemiseni Esimeses maailmasõjas Saksamaa koalitsiooni, Keskriikide poolel ja põhjustas hävitava kaotuse.
Muidugi on pantürkism võrreldes impeeriumi ihalusega pehme jõud. Kuid Erdoğani autoritaarse valitsemise ajal võivad ka pantürkismi ideed tugevalt hambaid näidata. Selle ilmestamiseks võib tuua kaks juhtumit Türgi lähiajaloost. Esimene on aastast 2015. Türgi toetas Süüria kodusõjas sõjaliselt Põhja-Süürias elavaid hõimukaaslasi türkmeene, kes on vaenujalal president Bashar al-Assadi võimuga. Venelased omakorda toetavad Süürias sõjaliselt Assadi valitsemist. Türgi tulistas alla türkmeenide aladelt korraks Türgi õhuruumi eksinud Vene sõjalennuki.
Venemaal puhkes tõeline Türgi-vastane hüsteeria. Venemaal elavad türgi rahvad eelistasid aga vaikselt asja pealt vaadata ja Türgi-vastastest sammudest ja avaldustest hoiduda. Teine näide on Aserbaidžaani-Armeenia sõda Mägi-Karabahhi pärast 2020. aastal. Türgi sõjalist ja diplomaatilist toetust hõimurahvale Aserbaidžaanile peetakse üheks olulisemaks teguriks, mis aitas Aserbaidžaanil seda sõda võita.
Anatoolia ehk Väike-Aasia
Türgi territooriumi põhiosa moodustab Väike-Aasia poolsaar. Seda ümbritsevad Must meri põhjast, Marmara meri loodest, Egeuse meri läänest ja Vahemeri lõunast. Bosporuse väin ja Dardanellid eraldavad Väike-Aasia Balkani poolsaarest. Väike-Aasia poolsaare pinnamood on mägine, kirdes asuvad Pontose mäed, lõunas Tauruse mäed ja keskosas 800–1500 meetri kõrgune Anatoolia mägismaa. Idas Pontose ja Tauruse mäed ühinevad ning moodustavad Armeenia mägismaa. Armeenlaste jaoks püha mägi, kustunud vulkaani koonus Suur-Ararat on Türgi kõrgeim tipp (5137 m). Araratiga seoses räägivad armeenlased selle kohta kahjurõõmsalt lustakat lugu, justkui püüdes leevendada oma kurbust ja kibestumust Lääne-Armeenia põlistest aladest ilmajäämise fakti ees. Pärast Nõukogude Liidu moodustamist sai Armeenia NSV endale vapi, mille keskel oli kujutatud Ararati mägi. Selle peale olevat Türgi teinud ametliku diplomaatilise protesti, et miks Armeenia NSV vapil on kujutatud mägi, mis asub nende territooriumil. Nõukogude Liidu tollane välisminister olevat sellel vastanud: „Teie lipul on kujutatud poolkuu ja see on nähtav ka meie territooriumilt.“
Väike-Aasiat nimetatakse ka Anatooliaks. Anatoolia nimetus on tulnud antiikajal 5.–6. sajandil eKr vanakreeka nimetusest, mis tähendab hommikukaart, ida. Mõiste Väike-Aasia võttis kasutusele kristlik teoloog ja ajaloolane Paulus Orosius, kes elas 3.–4. sajandil. Ta nimetas Anatooliat Väike-Aasiaks, et eristada juba apostel Pauluse poolt ristiusku pööratud piirkonda ülejäänud Aasiast.
Osmani impeeriumi ajal kandsid Euroopa osa valdused nimetust Rumeelia, mis tähendab „roomlaste maad“ ehk Bütsantsi. Tänapäeval kasutatakse Türgi kokkusulanud Euroopa-osa Rumeelia nimetusena rohkem Traakiat või Ida-Traakiat.
Kliima järgib Väike-Aasias üldiselt reljeefi, kus sisemaal valitseb kontinentaalne kliima, palava suve ja külma talvega. Erand on Vahemere ja Egeuse mere rannikuriba, kus valitseb tüüpiline vahemereline subtroopiline kliima palava kuiva suve ja sooja niiske talvega. Musta mere rannikuribal ja Pontose mägede põhjapoolsetel alumistel mäenõlvadel on kliima üleminekuline, vahemereliselt niiskele subtroopikale.
Seldžukkide saabumisest Türgi vabariigini
Türklased on Väike-Aasias uustulnukad, kui nii võib öelda 1000 aastat tagasi toimunud türgi hõimude sissetungi alguse kohta. Sealt edasi läks veel palju aega, enne kui nendest hõimudest moodustus praegune türgi rahvas.
Enne Türgi hõime oli Väike-Aasias mitmete rahvaste tugevaid riike. Juba 17.–13. sajandil eKr kehtestasid oma tsivilisatsiooni indoeuroopa rahvas hetid (ka hetiidid), kes ühinesid hiljem Urartu riigiks.
Väike-Aasia idaosa oli iidsetest aegadest kuni 1915. aasta genotsiidini asustatud armeenlastega. Eri aegadel eksisteeris rida armeenlaste riike: Hayasa-Azzi (1500–1290 eKr), Väike-Armeenia ja Suur-Armeenia (600–428 eKr), Orontiidide Armeenia (570–200 eKr), Commagene riik (163–72 eKr), Armeenia impeerium (95–55 eKr), Lääne-Armeenia (387–1921), Kiliikia (1080–1375), Vahram Varajnuni kuningriik (1071–1086), Vaspurakani Vabariik (1915–1918) jt.
Just Väike-Aasiast hakkas kristlus levima riigiusuna. Kapadookia nunnad viisid selle Armeeniasse ja Ida-Gruusiasse (Ibeeriasse), kus sealsed valitsejad võtsid kahe esimese maana maailmas, vastavalt 301. ja 318. aastal, selle ametlikuks riigiusuks.
- aastal tegi keiser Constantinus Suur Byzantionist Rooma impeeriumi pealinna Konstantinoopoli. Peagi lagunes impeerium aga kaheks ja järgmised 700 aastat oli Konstantinoopol võimsa Bütsantsi pealinn.
10.–11. sajandil hakkasid Kesk-Aasiast läände liikuma türgi hõimud, kes olid omaks võtnud sunniitide islami usu. Türgi hõimu seldžukkide pealiku Alp Arslani juhtimisel võitsid nad 1071. aastal lahingus Bütsantsi armee. Seldžukkide valdusesse läksid Ida-Anatoolia armeenlaste alad. 13. sajandil hävitasid seldžukkide riigi Tšingis-khaani mongolid.
Osmanid hakkasid jõudsalt rajama oma impeeriumi ja 16. sajandiks sultan Süleyman II Suure ajaks oli nende riik kogu Vahemere piirkonna võimsaim jõud. Osmanite impeerium laiutas Marokost Egiptuseni Põhja-Aafrikas kuni Araabia poolsaareni. Euroopas jõuti Viini alla, allutades enesele kogu Balkani ja Musta mere äärsed alad, impeerium kattis Lähis-Ida kuni Pärsiani. Loomulikult tõi see kaasa praeguseni kestvaid pingeid ühelt poolt islami šiiitide ja teiselt poolt kristliku maailmaga.
Impeerium hakkas nõrgenema ja kokku kuivama 18.–19. sajandil. Üksteise järel kaotas impeerium oma vallutatud alad, et pärast Esimest maailmasõda kokku tõmbuda Väike-Aasia poolsaarele praegustesse piiridesse. Kuid see toimus armeenlaste genotsiidi ja kreeklaste väljaajamise ning represseerimise hinnaga.
Kurdide sissisõda
Jäi veel üks probleem, samuti piirkonna põliselanikud kurdid. Esimese maailmasõja järel neile lubatud riigist ilma jäänud kurdid ei leppinud sellega. Türgi võimud läksid kurdide iseolemise püüdluste lämmatamisel selleni, et hakkasid üldse eitama kurdide kui iseseisva rahva olemasolu ja nimetavad neid mägitürklasteks. Kurdid alustasid 1984. aastal autonoomia saavutamiseks sissisõda. Kurdide võitluse eesotsas on kommunistliku taustaga Kurdi töölispartei. See on ka Türgi kurdidele õnnetuseks, sest oma võitlusmeetodite tõttu on see paljudes riikides tunnistatud terroriorganisatsiooniks. Türgile annab see hea ettekäände lämmatada kurdide õigust oma keele kasutamisele ja kultuurile. Süüdistades Rootsit ja Soomet Kurdi töölispartei liikmetele varjupaiga andmises, on Türgi vastu nende riikide NATO-sse astumisele.
Türgi vabariigi esimeseks presidendiks saanud Atatürk – „türklaste isa“ – suri 1938. aastal. Tegelikkuses kujunes Atatürkist tema valitsemisajal täielik diktaator. See on Atatürki paljude vaieldamatute teenete kõrval pärand, millest Türgi kuidagi lahti ei suuda saada.
Teisest maailmasõjast jäi Türgi kõrvale. 1946. aastal kehtestati Türgis mitmepartei süsteem. Türgist sai NATO liige, lähtudes eelkõige Nõukogude Liidust tulevast sõjalisest ohust. Kuid järgnenud poliitiline vastasseis vasak- ja parempoolsete vahel kippus ikka ja jälle lahvatama karmimaks konfliktiks. Kummalisel kombel on taolise poliitilise ebastabiilsuse aidanud siluda sõjaväelised riigipöörded.