INIMENE, KES SUUDAB ENDALE ISE TÜKI KIRJUTADA: Suur osa näitlejaid seda ei tee. Hendrik Toompere, paluks teda mitte segi ajada oma isa ja pojaga, suudab ja teeb. Ja siis lavastab sellesama tüki, kui tahab. Hendrik on üldse šeff tüüp. Juku-Kalle Raid kutsus Hendriku puhvetisse pidama nõu aja ja loo, teatri ning olme üle.
Kes viimased 30 aastat mingil moel teatrist kuulnud on, võib olla tuttav ka Hendrik Toomperega. Minu käes ei ole hetkel piisavalt numbreid, mis loeks kokku tema lavastused, rääkimata mängitud osadest. Aga samas võib ta olla ka kirjanik. Ning sotsiaalmeediafilosoof – see oli kompliment –, sest üldises kirjandusvaeses keskkonnas võib näidata, et kusagil elab mõnikord värske hetk. Meie lavataust siinses loos on Kuku klubi operatsioonituba. Kirurgilamp pilgub laisalt, olemine on vahva ja isegi viisakas. Klaase ümber ei aeta, sest vestlus kannab. Paus ka.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Viimasel ajal on hästi moodne sukelduda vähemalt saja aasta tagusesse maailma. Kunagi pajatasid sa mulle oma vanaisast, kes sündis 19. sajandi lõpul ja oli maadleja. Sinu kui teatriperekonna esindaja ajalukku sobib see hästi, maadlus ja teater olid vanasti õige ühel pulgal!
Hendrik Toompere (H.T): Jah, sel ajal oli see maadlus selline tsirkus-show-sport ja kõik muud asjad, mis teema ümber käis. Teeniti raha, sikutati pulle ja lehmi, tõsteti nelja meest. Minu vanaisa Herman Kruusenberg – emapoolne – oli Väike-Maarja kandist pärit, nagu ka Georg Lurich, kes oli vanaisale suureks eeskujuks. (Hüppab korraks teemalt ära) Vanaisa talus ma ikka suvitan ja laisklen, mida tema ei saanud endale omal ajal üldse lubada, sest pidi seal kogu aeg tööd tegema… (Tagasi tulles) Aga jah, tal käis seal ka meeletu treenimine. Ta treenis põllukividega, ehkki tema isa ei lubanud eriti seda teha. Ütles, et mis jändad, sa pead tööd murdma. Aga siis oli vanaisa kivid lakka vedanud ja nööriga kokku sidunud ja salaja tõstis neid. Need pidid igavesed jurakad olema, sest kord läks üks nöör katki ja see kivi kukkus laest läbi. (Karjatab) Müraki!
Kui me tegime Konrad Mäe etendust, „Külmetavat kunstnikku“ – Konrad Mägi oli ka kõva tõstja – tuli see vanaisa asi kohe meelde ja siis ma panin sinna lavastusse endale sellised spetsiaalsed vanaaegsed kangid tõstmiseks.
J-K.R: Sa said ju selle „Külmetava kunstniku“ eest mingi uhke preemia ka!
H.T: (Pisut imestunult) Oli jah niimoodi. (Hakkab naerma) Vanaisa, näed, aitas selles mõttes asjale kaasa! (Justkui ajas kaugenedes) Ta oli tegelikult vist üle kümne korra Eesti meister. Poolraskekaalus. Käis ka Antwerpeni olümpiamängudel, seal medalit ei saanud, aga Göteborgis vahemängudelt tõi hõbeda ära!
(Mõtleb veel) Suguvõsa loost joonistub välja üks väga veider muster. Minu isapoolne suguvõsa on Mulgimaalt pärit ja need on olnud kõik sellised tõsiselt võetavad talumehed. Aga ema poolt on kõik Virumaalt ja ei ole üldse hiilanud sellega, et oleks kuidagi asjalikud! (Kihistab veidi) Need on kõik kas kõrtsi pidanud või olnud mõisas kupjaks või aidameheks – ühesõnaga, sellised hilpharakad, äkilised ja ärplevad. (Nüüd näitab Hendrik laua taga kätega vehkides, milline on üks äkiline ärpleja) Sellised poosetajad kujud. Isa poolt on jälle tõsised, nii rasked, et maa on verine, kui kõnnivad! Ma olen mõelnud, et kellesse siis on läinud see minu natuur? Ma võin olla väga tõsine ja asjalik, aga samas ka selline kekats, et endalgi hakkab imelik. (Naerab südamest) Nüüd on vähemalt rahu majas, ma tean, kust see pärit on.
J-K.R: Maadlemine, jõumehed, näitlemine ja tsirkus, see pandi sajand tagasi ikka vähemalt maakohtades ühte patta!
H.T: (Elavneb oluliselt) Kui vanaisa aktiivse spordi lõpetas, siis ta käiski põhimõtteliselt tsirkust tegemas kuskil maakohtades kultuurimajades või laadaplatsidel. Pani oma värgi püsti ja teenis raha. Jõu- ja ilunumbrid! Eesti ajal on ilmunud temast ka artiklid, valdavalt kriitilised, et kuidas küll niimoodi labastatakse rahva maitset! (Muigab) Et inimesed peaksid ikka tõsise kultuuriga tegelema, pasunat puhuma või rahvateatrit tegema, mitte laadal veiderdama! Väga veider on lugeda, ühest küljest rahvas nautis, aga teiselt poolt pani ajakirjandus pahaks.
J-K.R: Kui me mõtleme näiteks Viktor Samoilovi jõleda kujundusega roosale raamatule „Peterburi Eesti seltside teatritegevus 1873–1917, siis oli ju tavaline, kuidas näitlejad kurtsid talutaatidest publiku üle. Etendad mingit tragöödiat kusagil küünis, aga siis tuleb selline karvane päss ja teatab, et „mes sa, töll, jamad, viska ikka tiritamme ka, siis ma näen, mis sa ka suures linnas õppinud oled“!
H.T: (Naerdes) Aga just nimelt! Sihukest tilulilu nagu teater ei saanud ju ometi tõsiselt võtta!
J-K.R: Oot-oot, sa ütlesid, et su suguvõsa üks ots koosneb mulkidest. Elupõlisest mulgist sõber räägib, et pole ihnsamaid ja edevamaid tüüpe kui mulgid. Ja kadedamaid ka. Kui naabrimees on pannud plekkkatuse, siis nui neljaks, teine mulk peab ka panema. Ja sellise, mis veel rohkem läigib.
H.T: (Nõustub noogutades, siis irooniliselt) Muidugi ahned! Minu isa vend sai talu – tagastati. Esiteks sõi ta end nii kohutavalt jämedaks, et vaevalt mahtus uksest sisse. Täis ehtsa mulgi mõõdu võttis, nagu tünn veeres ringi. Aga ei tahtnud uuendustega kaasa minna. Siis kuivati põles maha ja saak oli ühel hetkel vilets, ühesõnaga, hakkas pankrotile lähenema. Ja räägib mulle, et naaber, selle ema on must maag. Ja poeg on zombi ja on needuse peale pannud. Ta tõsimeeli uskus seda. Mul tuli Kitzbergi „Lihahundi“ aeg meelde ja sain aru, mida siis mõeldi. Sa teed tööd, rabeled, pingutad, ärkad hommikul kell 6, õhtul hilja surmväsinuna kukud magama – aga asjad ebaõnnestuvad! Sa pead süüdlase leidma. Sa ei saa selles ju ise süüdi olla! Ja siis ongi kõige kindlam viis hakata tonte nägema. (Mõtlikult) Huvitav, muidu täiesti ratsionaalne, tark ja arukas inimene. Ta rääkis mulle ka seda, et neil seal kapsapõllu peal on UFOde kaev. Energiakaev, naine oli ühel päeval seal rohinud ja tohutu peavalu saanud. Ütlesin, et mine kaeva välja, ta ütles, et ei saa, see läheb teise dimensiooni. Ja ta ei teinud nalja ka. Vaat, kuidas maailm täitub mingisuguste vaimolendite ja nõidadega.
J-K.R: Soome-ugri maailm! Ise sa laiskled seal talus ja põldu ei pea?
H.T: Ei, mul on kõik rendile antud.
J-K.R: Mingit väikest asja ikka teed?
H.T: No ainult maitsetaimed ja selline iluaiandus, mida väga ei pea hooldama. Kunagi üritasin roosidega mängida, aga need olid nii pirtsakad ja kapriissed, et mina nendega hakkama ei saa. Ma olen niigi elu jooksul pidanud liiga palju kartulipõllal olema, küll panema ja võtma ja… heinategu ja… (Vaikib veidi) Seda on ju tore meenutada, aga mida kuradit pidid inimesed kunagi tegema, et elus püsida! Issand jumal! Ma mõtlen, et elame kõik praegu ikka nagu kuningas Louis’d sellega võrreldes.
J-K.R: See polnudki väga ammu, kui sulle kolhoosis kartulikotiga aastapalka maksti.
H.T: Leidsin maal lapsepõlves mängides pööningult väga huvitavaid asju, nimelt nõukogude riigi obligatsioonid. 1950ndatest. Ja mina mängisin nendega poodi, see oli mulle nagu raha. Ühel hetkel hakati neid tagasi maksma ja siis ma vanaema käest kuulsin, et kui ta oli kolhoosis karjabrigadir, siis obligatsioonid oligi tema palk – poes nende eest midagi ei saanud. Hullumaja. (Arutleb) Nojah, vanaema oli kõva õmbleja ka, hommikul ärkas üles ja hakkas sigu-lambaid-lehmi karjatama. Ja see käib kolm korda päevas ju – ning siis vahepeal veel õmbles ka külamuttidele.
J-K.R: Naised olidki üldse kõige kõvemast puust tegelased!
H.T: Olid, olid! Vanaisa – elu lõpul, mäletan – istus aias, jõi portveini ja vahtis taevast, aga vanaema tegi kõik tööd ära.
J-K.R: Kas sa teadsid juba hästi varakult, et sinu elu saab olema teatriga seotud?
H.T: Mul tekkisid alles vist keskkooli minekuga mingid huvid. Ma hakkasin mõtlema a-tähega asjade peale. Arstiteadus ja advokatuur, meeldis arhitektuur. Ajakirjandus ka. Mulle tundus, et need on mingid võimalikud variandid… (Mõtleb). Aga sai lõpus actor.
(Eneseltküsivalt) Kunagi ei või ju teada, kas tähtede seis on sinu jaoks soodne. Kas sa sobid sinna lavakooli? Konkurss on tohutult suur. (Mõtleb väheke) Kui Panso selle kooli tegi, võttis ta üheks printsiibiks, et reeglina tema sinna näitlejate lapsi ei lase. Ma ei tea, mis selle mõte oli, et kas välistada korruptsioon või mis… Kui mina sisse astusin, siis see oli see veel õhus. Aga Komissarov, selline avangardist, tema vilistas selle peale. Ja minu meelest õigesti tegi. Üldiselt on mõistlik, et kui sul ikka peres põlvest põlve mingid oskused edasi kantakse, siis pole mõtet seda spetsiaalselt eirata, eks. Arstid on arstid, juristid on juristid – sa viibid selles õhustikus ja kuidagi intuitiivselt tead, kuidas värk käib.
J-K.R: Ülikooli oleks sa nii või teisiti läinud, aga läks kuidagi lipsti?
H.T: Ülikooli oleks raudselt läinud nii või teisiti. (Näppu tõstes) Aga! Hehee! Sel aastal, kui ma keskkooli lõpetasin, ei olnud teatrikoolis vastuvõttu, niisiis, ühe aasta pidi olema niisama. Aga see kuradi vene sõjavägi ajas taga; nii läksin autoremondilukkseppade kooli ja õppisin autoremondilukksepaks ühe aastaga.
J-K.R: Moskvitši või sapaka parandad ära?
H.T: Tead, ma mehaanilist tööd isegi oskan teha. Kunagi olid mul lihtsamad masinad (Meenutab) Žigull ja… Siis oli üks Volvo ja… Seal ma suutsin midagi teha. Moodsam asi, see on võimatu. Isegi lambipirni vahetamisega jäin hätta: selgus, et autol tuleb selle jaoks ratas alt ära võtta. Ei ole kätt panna lihtsalt muidu kuskile. Küll ma jäntisin, lõpuks tuli manuaal välja võtta ja kolm-neli tundi läks. Pirni vahetamine! (Üldine naer).
(Tähendusrikkalt) Aga! Tehnikakoolis oli näitering ning ühtlasi ka Raivo E. Tamm ja Riho Rosberg! Me saime kõik lavakasse sisse ka.
J-K.R: Sa oled lavakas ka õppejõud olnud ja mul tuli meelde, kuidas Peeter Helme, kes käis seal kirjandust lugemas, tuli tihtilugu puhvetisse, nutuvõru suu ümber: et tropid, tulid lavakasse, tahavad mängida maailma kirjandusklassikasse kuuluvaid rolle, aga ise ei ole midagi lugenud.
H.T: Kahjuks nii see on. See on ka minu jaoks hämmastav. Kui mina koolis käisin – seitsmendas koolis –, siis seal oli väga range süsteem ja pidid kõik läbi lugema! Pluss meil oli tavapärasele lisaks kogu inglise ja ameerika kirjandus. Mul lavakas oli juba kõik enne loetud, ma ei pidanud midagi tegema.
J-K.R: No aga kirjandus oli üks vähestest asjadest, kuhu sa said ise minna. Nagu aken maailma. Tänapäeval on see aken üks miljonist aknast.
H.T: (Miskipärast eriti rõõmsalt) See on sama asi, miks tol ajal olid kõik kõrtsid keldrites, see viis nõukogude tegelikkusest välja! Ja kirjandus oli ka väga tugev päästeventiil. Mulle siiani meeldib lugeda. Viimasel ajal võib olla vähem, ei jaksa enam ja silmanägemine…
J-K.R: Kuidas su lugemismaitse muutunud on?
H.T: Jah, see on muutunud, ilukirjandusest ajaloo ja dokumentaali suunas. Mulle on mentaliteedi ajalugu alati korda läinud; kuidas maailma väärtused teisenevad, vaat see on hakanud üha enam huvi pakkuma. (Ootamatult häbelikult) Kui ma ise loomingut teen, siis üritan ka luua mingisuguse tõepärase, usutava fooni – mille sees siis võibolla saavad toimuma igasugused absurdsed ja keerulised asjad. Kui seda põhipinnast ära ei taju, siis muutub asi tühjaks. Ilukirjanduse puhul tundub, et olen kõik ära lugenud. Uut asja võtad… Kõik on tuttav.
J-K.R: See on küllaltki imelik mõtteviis, siis võib sulle kui lavastajale ka öelda, et mida sa ikka lavastad, maailmas on kõik juba ära lavastatud.
H.T: (Hasardiga) See ongi nii! Iga põlvkond lavastab samad asjad uuesti ja leiutab oma jalgratta. See, mida noorem põlvkond vaatab vaimustusega, on olnud. Ma ei hinda seda mitte kriitiliselt, vaid nii ongi. Paratamatus! Mul tuleb meelde üks kuulus teatriloome lugu – kusagil 1960ndate lõpus tegid Hermaküla ja Tooming Gustav Suitsu õhtut, hästi avangardne asi. Ega nad ei lugenud ilusti, nad (tõuseb ja etleb) röökisid, vehkisid, sülgasid tatti, kargasid, rebisid – selline märatsemine põhimõtteliselt. Kirjanike maja musta laega saalis. Ja Ants Lauter istus esireas – kõik muidugi mõtlesid, et ei tea, mis vanahärra nüüd ütleb, et ehk paneb pahaks, pole see teater ega midagi. Aga Lauter muidugi teatas resigneerunult, et omal ajal Töölisteatris tehti täpselt sama asja.
J-K.R: Varaste 1920ndate ajal oligi väga suur avangardiperiood. Ent sa tegid umbes kümme aastat tagasi Kivirähu tüki „Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel“. Vean kihla, et sellise pealkirjaga tükki oleks aastal 2019 keeruline ette võtta.
H.T: Pean sulle ütlema, et ka siis ei teadnud saalis istuvad inimesed, kuidas suhestuda. Jõle ettevaatlikud oldi.
J-K.R: Praegu on kontrolliv ühiskondlik järelevalve läinud järjest hullemaks. Mind see juba häirib – see ühiskonna iseendale tekki peale tõmbav moraalikoodeks. Kas sulle ei käi see pinda?
H.T: (Täiesti veendunult) Mulle käib kohutavalt see asi pinda. Tundub, et küsimus ei ole üldse enam asjade formuleeritavas tões või sisus. Küsimus on selles, kes suudab rohkem kisada. Siga ikka aia vahel tõmbab ennast käima ja ongi korras. Inimkond on huvitaval kombel hästi kergesti manipuleeritav.
J-K.R: Kellest siis koosneb teatripublik?
H.T: Ma ei oska seda öelda, kellest koosneb, seal on väga erinevaid inimesi. (Kaalutlevalt) Ta ei ole noor, ikka üle 30 on kõik… Meil on Draamas mingi uuring, ma paar aastat tagasi nägin. Meil on põhiline publik üle 40-aastane naisterahvas. Umbes 70%.
J-K.R: See ei ole ju miskit erilist, see on olnud üle maailma nii: suurem osa kultuuritarbijatest on naised. Vaatamata sellele, et nad teevad ära ka suurema osa tööst.
H.T: (Hakkab mõtlikul moel naerma) Nojah. Aga teatris… Varieerub lavastusest lavastusse. On Ita Everi publik, on nooremate tegijate publik. Täiesti erinevad asjad. Kunagi lolli peaga tegin nalja, et panen plakati peale Ita Everi, aga tegelikult teda ennast tükis ei ole. Müüks saalid täis. Ja tead, ma tegingi selle pulli ära. Viinistus etendus, Ever plakatil ja saalid müüdi mürts välja. (Tõstab näpu, tähendusrikkalt) Aga! (Veel üks kandev paus) Need etendused läksid väga vaevaliselt! Sest need inimesed, kes saali tulid, ei saanud mitte sittagi aru. Ootasid Everit, keda ei tulnudki. Hea küll, selle trikiga sain saalid täis, aga – täiesti vale publiku! Nagu Kalevipoeg, kes lõikas omal ise jalad alt ära. Peab ikka ettevaatlik olema.
J-K.R: Sa oled palju kirjutanud, mida ei saa öelda suurema osa näitlejate ega ka lavastajate kohta.
H.T: (Mõningase muhelusega) Esiteks võib põhjus olla selles, et ma olen palju lugenud. Eriti nooruses. Ma armastasin poisikesena väga lugeda. Teine asi on, et ma hakkasin kirjutama kuskil keskkooli ajal, mingit päevikut pidama. Aga mitte sellist, et ilus ilm ja tulin sealt, seda nagu ei tahtnud. Tahtsin aru saada, mis asi on religioon. Ma pidasin endaga pikki dispuute ja siis ma kirjutasin need üles, proovisin neid formuleerida – ja ehk läbi selle ma äkki sain aru, kuidas kirjutada? See on küsimus mulle endalegi.
Teine asi oli, et reklaamiagentuur andis mulle hullu kooli, seal pidi ka igasuguseid tekste kirjutama. Seal pidi kontsentreerima mõtte, iga asja lühikesesse slõuganisse või bodycopy’sse. Teleklippide puhul 30 sekundisse terve suure story ära pakkima. Ma tegin seda kümme aastat ja see õpetas mind väga palju. Oma tähelepanu, mõtteid, sõnu lihvima, puhastama, reljeefima – ja ma sain kõva kooli, mille eest maksti veel peale. (Rõõmsalt) See ei ole iseenesest sündinud!
J-K.R: Mingil hetkel oli copywriter’ite kildkond Eestis kindlasti üks huvitavamaid nähtusi. Seal kohtusid kõikvõimalike alade tegelased ja reklaam oli üleüldse piirideta valdkond.
H.T: Kuskil 1990ndate alguses, ma olin siis vist umbes 30-aastane, oli keeruline aeg. Kui finantsid kuivasid kokku, teatripalk oli jõle väike, filme ei tehtud, lapsed pisikesed jne. Krahli baaris sain tuttavaks Peter Roose nimelise tüübiga, kes tuli Kanadast Eestisse. Tema sai reklaamibüroo DDB direktoriks ja siis ükskord küsisin, et kuule, kas sul mingisuguseid tööotsi on. Et inglise keelest tõlkida, olgu või triikraua kasutamise juhend. Ta ütles, et okei: ma mõtlen. Ja helistaski siis ükspäev. Et mul on copywriter’it vaja. (Naerdes) Aga mina ei teadnud isegi, mis see sõna tähendab! Läksin sinna kohale ja ma mäletan, et minu esimene reklaam oli Statoili kliendikaart. Ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“! See oli nii diip ja esoteeriline, edasised ajad läksid ikka kordi lihtsamaks ja banaalsemaks.
Mulle hakkas see töö meeldima, see oli üldse selline partisani-aeg. Keegi päris täpselt ei teadnud – ei reklaamitegijad ise ega ka tellijatest ettevõtted –, mismoodi see reklaam üldse peaks välja nägema, et mingisugused sihtgrupid… (Hüüab) Misasja?! Selle töö tegemise võlu seisnes selles, et see oli uus ja näiteks teatris sai alalõpmata puhvetis istutud ja õlut libistatud ja vaimutsejate kamp on ümber – visatakse kogu aeg nalja. Ja paljud need naljad, mis mul sealt puhvetist meelde jäid, nii ise rääkides kui ka kuuldes, läksid reklaamiagentuuri mürtsti sisse. Ja see hakkas mulle raha teenima. Siis tuli kohe ka see reklaamiauhindade, Kuldmuna asi. Ma tegin Saaremaa viina reklaami „Vötame mönuga“. Telereklaam sai kuldmuna. Kolm meest paadis, alguses merel, siis tõmbasid viina lahti ja tõmbasid mööda liivaranda.
Seejärel tuli mulle hästi palju pakkumisi erinevatest kohtadest, aga Roose ei tahtnud mind ära lasta. Et, okei, ta maksab mulle kuupalga. Ja see oli 20 000 krooni! See oli meeletu raha.
J-K.R: Ekvivalendi ja suuruse mõttes, mis oli näitleja palk sel ajal?
H.T: 500 krooni. Või 700. Vot selline vahe. See aeg oli suurepärane aeg, tänu sellele saime perekonnana jalad alla. Korteri osta ja – kõik läks lihtsamaks.
J-K.R: Mingil hetkel kadus kopiraiteri kuldpõli tasakesi ära.
H.T: Aja jooksul said need reklaamitellijad ka targemaks ja hakkasid küsima, et miks see agentuur nii suurt raha küsib kliendi käest. Siis tuli hakata tõestama, et töötunnid jne. (Laiutab kätega) No aga, mis töötunnid? Vahel tuli mõne sekundiga hea lause, teinekord higistasid nädala aega, et midagi kätte saada – ja ei pruukinudki. No kust ma need töötunnid välja munen? Asi läks nii keeruliseks, et pidi hakkama istuma mingisugustel koosolekutel, briifingutel, analüüsima, tuli hakata teesklema töötegemist – ja see kuivatas loomingu täiesti ära. Kõige paremad naljad tulid ikka suitsunurgas ja õlut juues. Kui mind hakati sundima, et pean koosolekutel ka kohal viibima, siis ma eriti ei suutnud ning muutusin tülikaks töötajaks. Ja ühel päeval öeldi, et aitäh. Esimesel hetkel oli tunne, et nüüd on täitsa sitasti… Aga tegelikult oli elu vahepeal nii palju paremaks läinud, et sain väga hästi hakkama.
J-K.R: See seltskond oli ju päris pöörane.
H.T: (Rõõmustab) Jah, ja päris palju teatriinimesi oli seal ka. Minuga koos samal ajal olid Peeter Sauter, Sulev Teppart, siis Kerttu Rakke, Uno Kaupmees. Kivirähk on ka seda teinud ja paljud näitlejad. Taavi Eelmaa näiteks. Oli aeg, kui reklaamiinimesed muutusid küllaltki arrogantseks muu maailma suhtes. Käisid paremini riides ja… Rõhutatult! Minul oli see ikkagi nagu paralleelelu, ma sinna väga sügavale ka seltskonna mõttes ei vajunud.
J-K.R: Viimane asi, mis sul juuni alguses teatris – Rakveres – välja tuleb, on ajaproovile hästi vastu pidanud tekst. Allegooriat igasugusesse ajastusse, loo nimi „Miks Jeppe joob?“. Vaat, paarkümmend aastat tagasi poleks sellest nii mõelnudki kui täna, aga selles loos elavad võimutäiuse ihalus, joomarlus ning totrad kombed koos – ning kuidagi on see tagasi.
H.T: (Optimistlikul moel) On jah! Miks see Jeppe meiega uuesti räägib – sellele on väga keeruline vastust leida. Võib ju lugeda välja mingi joomatuuri loo, ent see joomine on ehk vaid võimalus inimloomusele viidata. See lugu on kirjutatud ju 1720. aastal. Eestiski on seda korduvalt tehtud, (Rehmab käega, filosofeerimise asemel) Noh, lugu on lühidalt selline: (Viipab uuesti käega kui muinasjutuvestja) Küllaltki surnud ring. Jeppe kannatab jõhkra koduvägivalla all. Naine peksab teda. Sest Jeppe joob. Aga Jeppe joob sellepärast, et naine peksab. Naine peksab, sest Jeppe joob, Jeppe joob, sest naine peksab. Mingil hetkel aga kamandatakse Jeppe linna seepi ostma, ent ta eksib tee peal ära. Noh, joob kogu raha maha ja jääb magama ning satub mõisameeste teele ette. Ja need otsustavad temaga nalja visata ja viivad ta mõisa, asetavad talle uhked riided selga, pannes uskuma, et ta on parun. Jeppe, kes on muidu selline heatahtlik, muutub täitsa teistsuguseks. Ta otsustab parunina hakata inimesi üles pooma, karistusi määrama. Ühesõnaga, pooleks päevaks riigivalitsejaks olemine võtab väga groteskse pöörde. Aga ta joob ennast ka seal mõisas täis ning ta visatakse mällaris peaga sõnnikuhunnikusse. Lugu päädib mõisniku moraaliga: ega pööbli hulgast ikka inimest juhtima panna ei tohi. See võib kurvalt lõppeda.
J-K.R: No inimesest saab teha asja, mis vastab materjalile, millest inimene on.
H.T: Kõige tähtsam pole naps, ma võrdlen seda üldse igasuguse uimaga. Pole vahet, kas inimene joob või ei; tema maailmapilt transformeerub teatud sõnumite tõttu ikkagi mingisuguseks uimastatud pildiks. Kohta, kus ta tegelikkust ei adu. Irreaalsuseks, kui soovid. Ja ma näen seal loos võimupoolse käitumise perversseid käike. Võim osutubki päris perversseks asjaks – mõisnikud võtavad nalja pärast ühe toruloru ja panevad ta uskuma midagi, mis ei vasta tõele ja viivad ta sellisesse äärmusesse, kus ta ajab selle oma reaalsusega segi ning kus ta lähebki lolliks. Muuseas, võim, see tähendab mõisatüübid, teevad seda täie teadlikkuse juures. (Naerab rõõmuga) Aga tükk tuleb ikka vaimukas mõõtmes, rõõmsas vormis.
J-K.R: Tavaline feisspukk. Sul on seal suhtluskond, aga algoritm näitab sulle erinevate punktide kaalumisel sinu küljel ainult sinusarnaseid. Ja siis saabub sulle mahe äratundmine, et see ongi maailm ja teised on värdjad.
H.T: Me peame endale ikkagi meelde tuletama, et tõde paikneb erinevate nähtuste ja kultuuride vahepeal.
J-K.R: Sa oled köögipede, see on sulle meeldiv koht, mida sa ju ka heal meelel jagad.
H.T: On jah, sest köök on minu jaoks rändamine mööda maailma. Kui ma kodus teen nende piirkondade toitu, kus viibisin, siis mul on tunne, et kõnnin uuesti seal. Ning see sai alguse lapsepõlvest, Nukuteatrist, kus mu isa ja ema töötasid. Neil oli päris sagedasti – juba nõukogude ajal – välismaareise. Ja alati tõid nad kaasa maitseaineid ning hakkasid kodus katsetama. Eks minagi siis, kui omapead elama läksin.
J-K.R: Kas sa jooksid kodust ära ja lõid ukse põmakaga kinni?
H.T: (Kaalukalt) Ei! Ma abiellusin! Ja siis hakkas vaikselt peale. Köök osutus minu jaoks teraapiaks: kui ma tulin proovist ning tahtsin pea sellest puhtaks pühkida… (Mõtleb veidi) Et pärast proovi valmiva lavastuse peale ei mõtleks. Ma ei suutnud sellest kaua lahti saada, ent siis äkki avastasin: süüa tehes olen vaba! See on puhastav vorm. Ja veel, teen ikka olulistele inimestele ja nii, et oleks ikka enda jaoks huvitav ka. Seal on seda ajalugu, armastust ning…
(Pikk paus) Huvitav, mis mu vanaisa eelmise sajandi alguses sõi?