METSIKU EESTI LOOD: RMK ja KesKus’i sari kodumaisest puuühiskonnast. Oo kuusepuu, oo kuusepuu, kõlab kui ähvardus kusagilt alateadvusest. Toomas Verrev lööb alateadvuse ukse jalaga maha ning uurib puud lähemalt.
Lasteaias sunniti iga aasta detsembris laulma saksa keeles tannenbaumi. Kuusepuud. Oli pime ja vaene aeg, mida raamistas okupatsioon, lumi ja jää. Sellest ajast sümboliseerib jõulu- või näärikuusk midagi ohtlikku ja dogmaatilist. See on selline julm sümbol, mis justkui peab igas kodus olema. Või nagu ütleb veidi mahendades õpetaja Laur: kui tervet kuuske millegipärast tuppa tuua ei saa, siis too vähemalt oksake.
Hirm pööripäeva ees
Kõik see on nagu valged jõulud, jaanuar või veebruar või kogu talv, mis justkui peavad olema. Igal aastal tuleb see teemaks juba kusagil septembris-oktoobris, mis annab meie kuusetaatidele võimaluse teravmeelitseda mõistega „sitt suusailm“. See on teema, mis justkui peaks kõigile korda minema nagu „Eesti laulu“ võistlus või olümpiamängud. Tuleb siis lumi maha või mitte, jõulud on ju ikka valged sellesama normatiivse mõttemalli järgi.
Kuusk on aga midagi isiklikumat, mida saab siduda inimesega palju otsesemalt. See, kas lumi katab tänavaid, üksikindiviidi ei puuduta, see, kas kuusk on kodus, aga küll. Kui ei ole, siis oled kahtlane. Keegi otseselt selle eest ei vigasta, kuid selgelt viitab see normist kõrvalekaldumisele ja mässumeelsusele. Reformierakonna valijatele ja teistele õigetele eestlastele sellised vallatused teadupärast ei meeldi!
Võibolla peitub hirm talvise pööripäeva eel kuuse kojutoomise ees kusagil ajaloolises mälus. Oli ju kord aeg, kui kõige pimedamal ajal toodi rehielamu põrandale värsked õled, sigagi sai veristatud, kui võimalust oli, ning targad jutudki räägitud. Kuid siis tuli hirmus jõulusokk, kes nuhtles lapsi umbes nagu seriaalis „Futurama“. See nõuab aga Anastasia Steele’i ajuehitust, et vitstega peksmist nautida.
Kuidas välismaalaste ees ässata
Iseenesest oli mingi aeg tore tallinlasena talvel kuusega kaugete külaliste ees ülbitseda. Just selles mõttes, et levis legend ühest 16. sajandi detsembripäevast, kui mustpead panid raekoja platsile püsti maailma esimese jõulukuuse. Ja sealt on siis see tsiviliseeritud maailmas levinud traditsioon alguse saanud. See oli ilus jutt, millel ratsutada, stiilis, et nojah, teil võivad ju siin New Yorgis need esimesed ja viimased pilvelõhkujad olla, kuid vaadake, mehed, meilt, Tallinnast tuleb jõulukuuskede traditsioon. Veidi hõre see lugu ju tundus, umbes nagu Jaan Krossi ülestähendatud Mardileiva ehk martsipani lugu Raeapteegist, kuid silma aitas paista küll. Kuni hetkeni, mil tublid Läti turundusinimesed ütlesid selgelt välja, et esimene avalik jõulupuu pandi püsti ikkagi Riias aastal 1510. Kaugelt vaadates üks sitt puha tegelikult, kas Eesti või Läti, kuid meie hingele see kampaania jõulupuud kindlasti ei lähendanud.
Kui ajas edasi tõtata, siis mul ei ole enda lapsepõlvest mitte ühtegi erilist meenutust jõulupuust. Jah, tõesti, oli 1990-ndate algus ning viibisin klassiekskursioonil Elvas. Imelik aeg oli, me veel ei joonud, kuid tšikid kuulasid juba Dr. Albanit. Ning me ööbisime ühes, vist Elva ainsas, koolimajas. Just enne ärasõitu kostitas meid daam sellest koolist ning rääkis, et me peame minema kindlasti Elva keskväljakule, sest seal pannakse kuusk põlema. Tuli, vägev! Mõtlesin veel, et kuidas seda täpselt tehakse, kas bensiiniga või ilma. Aeg oli nimelt selline, et bensiini sai talongidega. Kuid ei, keegi bensiini kuusele ei siputanud ega tikku külge riputanud. Lihtsalt seisis üks kuusk keset platsi ja siis mingi hetk süttisid sellel täiesti tavalised värviga siniseks ja punaseks plätserdatud pirnid. Rahvas ahhetas. Samas oli lumi maas. Ikkagi valged jõulud!
Armastus puu vastu
Vahepealsed aastad on möödunud kuidagi märkamatult. Kunagi viibisin tõesti jõulude ajal kellegi naisterahva perekonna juures Saaremaal. See oli selline korralik traditsiooniline eesti pere, kes veetis pühad mõnusalt nii jõulufilmide kui ka hapukapsastega. Tipphetkeks jõulude ajal oli aga kuuse ehtimine, mis tekitas tõelist elevust. Ma ise sellest osa ei võtnud, sest tegin tutvust koduõllega. Ehk viskasin ka mõne iroonilise mõttetera, kuid mind ei ole juba pea 20 aastat sinna tagasi kutsutud.
Nagu põhjamaalasel ikka, olen olnud ka vahepeal tunnistajaks häbelikele katsetustele jõulukuuskedega. Kord tudengihärrad Emajõe Tiranas otsustasid, et tore oleks teha kuusepuu õllekastidest. Kuid katse tõestas, et õllekastid seisavad ikka paremini lihtsalt üksteise peal, mitte kuidagi perversselt külgepidi üksteise otsas. Eks noored teadlased peavadki katsetama. Teine kord joonistas keegi huulepulga või markeriga kuusepuu kontuuri seinale. See juhtus ühes hotellis, kus eelnevat kooskõlastust loomulikult ei olnud. Ütleme nii, et õnnelikuks see kuuseke kedagi ei teinud, kuid oleks võinud ka hullemini minna, kui keegi nupumees oleks otsustanud sellesama kuuse põlema panna.
Veiderdada ja lolli mängida võib muidugi lõputult, kuid mulle meeldivad kuused nende loomulikus keskkonnas. Teatud kokkupuude militaarse eluga on pannud mind kuuski metsas armastama. Mõnus on panna telgis mati alla kuuskede oksakesi või telgi puudusel peita end iidse kuusepuu alla ilma ja vaenlase eest peitu. Tundub kuidagi palju mõttekamana kui see, et see kuusk kõõlub paar nädalat mõnel keskväljakul ja siis lõpetab kusagil prügimäel. Lõppude lõpuks ei ole ju kuusk mingi kana. Sest kana on iseenesest tore lind. Muneb ja kaagutab. Eriti tore on ta aga siis, kui ta pea on maha raiutud ja ta ise kenasti küpsetatud.
Oma puu on parem
Kuuse kojutassimises on samas mingit ürgset seksikust. Et võtad kirve õlale, või siis lähed ja ostad Prismast sae, ning sammud metsa ja tuled saagiga tagasi. Naised-lapsed kodus ahhetamas. Olen tähele pannud, et just vene inimestele, kelle juures soorollid kindlamini paigas, see meeldib. Eriti siis, kui saab seda kuidagi illegaalselt teha. Mis siis, et raha on, RMK-st saaks kuuse samade emotsioonidega ning legaalselt ikka on äge kusagil öösel oma 300+ hobujõulisesse X6-te kuuske toppida ja siis jaurata hiljem okaste ja oksakestega, ei tea mitmendale korrusele tassimisest ja kuusejala otsimisest rääkimata. Ning mida üldse hiljem selle kuusepuuga peale hakata? Need kuivanud rootsud, mida millegipärast just siinkirjutaja akna alla visatakse, on ikka ilged.
Muidugi, Eesti oma kuusk on parem kui kusagil Poolas või Austrias kasvanu ja sealt toodu. Ikkagi oma. Lisaks toodetakse ka Eestis taaskasutatud materjalidest ägedaid kuuski, nagu näiteks taaskasutatud papist Handle with Care, mis on leidnud fänne ja tunnustust üle maailma. Sest oleme ausad, keelata kellelgi kuuske koju tuua ei saa. Aga kui seda teha, siis viksilt ja väärikalt, liigselt läbustamata ning loodust ja inimeste aknaaluseid reostamata.
Parima kuuse ABC
Talv on käes ja sellega koos on alanud ka jaht parimale kuusele. Aliis Tops õpetab puud ära tundma.
Kuidas leida metsast oma koju parim puu, mis okkaid kohe maha ei pilluks, millest õhkuks jõululõhna ja mida külalised kadedusest endalegi koju näpata sooviks?
Pealegi pole kuusejaht paksus metsas naljaasi, sellel protsessil on ka mõned reeglid – alustades piirkonnast, mis tõkkeid seab, väljavalitud jõulupuu vanusest ja pikkusest ning lõpetades erinevate tegelastega, kellega kokku sattuda võid.
Pikem jutt on läbi. Siin on 5 nippi, kuidas valida metsast jõulukuuske.
- Alustame kõige olulisemaga. Ole kindel, et väljavalitud puu ei asu kaitsealal, metsanoorendikus ega kohas, kus tal on lootust suureks kasvada.
- Enne metsa minemist ja puu maharaiumist tee kindlaks, missugust jõulupuud soovid. On see väiksem või suurem kuusk? Tihe või hõre? Iga puu on erinev ja võib vajada isemoodi hoolitsust.
- Veendu, et valitud puu mahub tuppa. Võta viis minutit, mõõda ära oma tuba ja koht, kuhu jõulupuu asetada kavatsed. See on lihtsam, kui pärast toas sentimeetrite kaupa puud lühemaks saagida. Hoiad kokku nii aega kui ka hilisemat vaeva.
- Kui tahad müügikohas veenduda valitud kuuse värskuses, kontrolli tema okaste ja tüve seisu. Kui okkad painduvad kenasti, on tegemist igati värske kuusega. Tüvest kinni haarates ja enda poole tõmmates, saad näha ka seda, kui tugevasti okkad kinnitatud on. Kui okkaid ei pudene või pudeneb vähe, on kuusk koju viimiseks valmis.
- Jõulupuu jaht tekitab kindlasti hasarti. Tark inimene piirdub siiski ainult ühe puu maharaiumisega, võta targast inimesest eeskuju! Küll teiste kuuskede aeg tuleb järgmistel jõuludel.
Kui oled metsast kuusega koju jõudnud, siis järgmine töö algab. Jõulukuusk vajab hellust ja hoolt. Vaata, et kuusetüve lõikepind oleks kogu aeg vees, sest kui kuusk jääb kuivale, moodustub kuuse alla kuivanud mahlast kork ja kuusk ei ima enam vett sisse. Kui säärane õnnetus juhtub, tuleb tüvi paari sentimeetri jagu lühemaks lõigata.
Kui pühad läbi, vabane kuusest väärika lõkkega. Jäta meelde: nagu sina loodusele, nõnda loodus sinule!
Okkaline õuntega paradiisipuu
Proviisor, dotsent ja ravimtaimede uurija Ain Raal tutvustab harilikku kuuske, mis on segatud paljudesse uskumustesse ning mütoloogiatesse.
Kuivõrd kristluses seostatakse kuuske paradiisipuuga, hakati 11. sajandil kirikutes ja nende ees etendama müsteeriume, kus mängiti läbi kogu piibli ainestik koos paradiisiaia ja pattulangemisega, mille juurde kuulus õuntega ehitud kuusepuu või nulg.
Ja kui kirik 15. sajandil need müsteeriumid keelas, siis hakkasid inimesed igihaljaid puid oma kodudes ehtima, millest saigi alguse jõulukuuse kombestik. See traditsioon hääbus ajutiselt, kuid taaselustus 18. sajandil Saksamaal, levides sealt üle kogu kristliku maailma. Meil on see tava välja kujunenud luterlike sakslaste eeskujul ja ka trükitud jõulujuttude mõjul ning levima hakanud 18. sajandil, rohkemal määral aga 19. sajandi alguses linnades ning mõisnike ja kirikuõpetajate kodudes, kust see komme omakorda taludessegi kandus.
Näiteks on J. W. Jannsen kirjeldanud 1863. aastal Tartu maju kuusepuudest ja küünaldest säramas. 19. sajandi lõpuks olid kodused jõulupuud levinud peaasjalikult lastega peredes ning seda ka vaesema rahva seas. Eelmine sajand tõi kaasa kuuselise jõulukombe massilisema leviku ja jõulukuuskedest sai linnades tulutoov müügiartikkel.
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, pärineb avaliku jõulupuu komme kogunisti meie mailt. Lätlased on lagedale tulnud jõulise tunnuslausega „Riia – jõulukuuse sünnilinn“. Et esimene avalik jõulukuusk pandi Riias välja aastal 1510, tähistati lõunanaabrite juures 2010. aastal jõulukuuse 500. aastapäeva, mille puhul vermiti asjakohane münt.
Tallinna Mustpeade pidujootude määruses aastatest 1513–1514 on nimetatud puud, mis seati nii jõuludeks kui ka vastlapäevaks üles Mustpeade vennaskonna majas ning viidi tõrvikutega ehitud piduliku rongkäigu saatel Raekoja platsile. Seega oli Tallinnas hiljemalt aastaks 1513 avaliku jõulupuu komme välja kujunenud, kuid selle esmamainimine toimus Riiaga võrreldes siiski kolm aastat hiljem. Pärast pikka vaheaega pandi suur väljakukuusk Tallinnas püsti alles 1928. aastal ja see tava kinnitas lõplikult kanda alates 1936. aastast. Tartu rahvas sai esimest avalikku jõulupuud Suurturul näha alates 1929. aastast, teistes linnades hakati avalikke jõulupuid linnaväljakutele püstitama veelgi hiljem – näiteks Viljandis 1937. ja Narvas 1938. aastal.
Ka mujal ei olegi kuusk avaliku jõulupuuna nii vana nähtus, kui arvata võiks: nii seati esimene avalik jõulukuusk Berliinis raekoja ette alles 1780. aastal, Londonis 1840. aastate paiku ning Pariisis saksa kogukonna algatusel 1865. aastal. Ka Šveitsis ja Skandinaavias pandi neid välja 19. sajandi lõpul, USA-s ehiti avalik jõulupuu Valge Maja ees alles 1923. aastal, kuigi Bostonis sätiti jõulukuusk avalikult välja juba 1916. aastal.