ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 15. osa. Varlam Šalamov uskus, et armastus on täissöönud inimese meelelahutus, rõõmu tundku aga need, kel on võimalus elada baraki asemel omaette toas.
Geniaalsel kirjanikul Varlam Šalamovil(1907–1982) just nagu polekski sellesse rubriiki asja, sest tal ei olegi armastusest rääkivaid teoseid. Ta arreteeriti 1929. aastal ja Moskvasse õnnestus tal naasta alles 1956. aastal. Tema elu möödus peaaegu tervenisti vangilaagrites. Ja vastupidiselt Dostojevskile, kelle arvates on kannatamine vene inimesele tema vaimsust arvestades mingis mõttes isegi kasulik, julges ta kirjutada: „Laager on otsast lõpuni negatiivse olemusega elukool. Midagi kasulikku ei võta sealt kaasa ei vang ise, ei tema ülemus ega valve. … Laagrielu viimne kui üks minut on mürgitatud minut.Seal on palju sellist, mida inimene ei tohiks teada ega näha, aga kui ta on seda näinud, siis on tema jaoks parem, kui ta sureks.“
Puuduses sõprust ei sünni
Šalamov ei vaielnud mitte üksnes Dostojevskiga, aga pärastpoole ka Solženitsõniga, kellega ta alguses ühist kirjandusteemat arvestades sõbraks sai ja kirju vahetas ning kellele ta hiljem ka külla sõitis, et tulevases Nobeli auhinna laureaadis siiski pettuda, sest nägi temas kalki ja raevukat kuulsuseiha, ükskõiksust inimeste vastu ja raudkõva haaret aineliste hüvede suhtes… Šalamovile endale ei toonud elu lõpul saabunud kuulsus midagi kaasa – tema loomingut avaldati läänes usinasti, kuid talle ei makstud kopikatki, sageli väänati isegi tema nime raamatukaanel ja kirjanduspreemiad jäid pidama kellegi häbitutesse taskutesse. Ta suri vanadekodus.Ta peitis laagris omandatud harjumuse järgi linu ja tekilinu madratsi alla, käterätiku sidus endale kõvasti kaela ja kiitles väheste külastajate ees, et „toidulaud on siin oivaliselt külluslik“.
Ta kirjutas inimesele kohutava kohtuotsuse: „Kõik inimlikud tunded – armastus, sõprus, kadedus, inimarmastus, halastus, kuulsusejanu ja ausus – lahkusid meist koos selle lihaga, millest me oma kestva nälgimise jooksul ilma jäime. Sellesse pisukesse lihastekihti, mis oli meil veel luudele jäänud… mahtus ainult kõige pikema elueaga inimtunne, tigedus.
Puuduses ega hädas sõprust ei sünni… Kui häda ja puudus on kedagi kokku liitnud ja inimeste vahel sõpruse sünnitanud, siis tähendab see, et puudus ei olnud äärmine ja häda suur. Kui häda on võimalik jagada sõpradega, siis ta ei ole piisavalt kibe ja sügav…
…Vanemad inimesed ei lasknud armastuse tundel ennast tuleviku vahele segada. Armastus oli laagri mängus liiga väike panus…“
Naisterahva armastus oli Varlam Šalamovile tuttav – tal oli kaks abikaasat ja ka kolmas naine, kes küll ei hüljanud oma abikaasat, et tema juurde tulla, kuid hoolitses tema eest palju aastaid ja aitas tal luua.Nende kirjavahetus on täis hellust, erutust ja ülestunnistusi.
Ükski nendest naistest ei avaldanud siiski mõju tema veendumusele, et armastus on täissöönud inimese meelelahutus ning selle peale võivad aega ja jõudu raisata üksnes üsnagi tühised inimesed. Ta oli siiralt arvamusel, et inimesele piisab täiesti sellestki, et ta saab iseendaga üksi olla, kui saatus on kinkinud talle õnneliku võimaluse elada vangla ühiskambri või baraki asemel omaette toas.
Sellegipoolest kaasan ma Varlam Šalamovi just nimelt rubriiki „Armastus vene kirjanduses“, sest halastamatult laagrielu paljastama ajendab teda muidugi armastus inimese vastu.Ime läbi põrgust pääsenuna ei taha ta, et tema kogemus veel kellelegi osaks langeks, ja näidates, kui kergesti inimene loomaks muutub, ei taha ta ka, et maailmast saaks loomaaed. Kas see ei ole siis armastus inimese vastu?
Naine laagris
Varlam Šalamovisuurim teene on kriminaalkurjategijate maailma paljastamine. Kogu see nende romantika, kogu see truudus varaste arusaamadele ja seadustele ning hoolitsus emade ja sõprade eest on esimesest kuni viimase sõnani vale. Nad ei kirjuta oma emale iial, ei käi tal külas, ei aita teda ega saada raha. Nad valmistavad oma lapsi eluks ette eeldusel, et tüdrukutest saavad prostituudid ja poistest vargad. Naine on nende jaoks madal ja õigusteta olevus, keda saab võrrelda üksnes asjaga. Naised jagunevad kahte kategooriasse: nad on kas vargaplikad või prostituudid. Vargaplikadel on rohkem õigusi, kuid mitte just palju rohkem; prostituudid aga käivad ühe varga käest teise kätte jõugu hierarhiaseaduste järgi – tüdruk oli ühe varga armuke, too aga kinkis ta teisele.Kui bandiit võeti kinni, läks tema sõbranna automaatselt uue juhi käsutusse. Laagris on naisterahvaga kohtuda peaaegu võimatu ja varas käsib oma truul sõbrataril magada kõikide ülemuste ja konvoisõduritega, et nood korraldaksid talle kokkusaamise sõbratariga. Barakki sattudes on naine kohustatud teenindama kõiki neid mehi, keda tema isand suvatseb säärase kingitusega õnnistada.
Valvurid kasutavad naisi ära nende vedamisel teistesse vanglatesse või haiglasse, vahel aga võtavad oma armukeseks – sellisel juhul võib naise elu isegi muutuda, sest ta kuulub relva kandva inimese juurde ja on võimalik, et kriminaalkurjategijad jätavad ta rahule. Naise püüded säilitada endas inimlikku palet on peaaegu alati määratud läbi kukkuma. Erand on väga haruldane juhtum! Varlam Šalamov kirjeldab jutustuses „Lida“ sellist naist: tema ise töötas velskrina vangla haiglas, oli vastuvõturuumis valves ja nõustus tervet Lidat seniks haiglasse võtma, kuni teda jälitav konvoisõdur oli sunnitud edasi sõitma.Lida kodunes haiglas, hakkas seal tööle ja päästis oma au, mille eest peaaegu ükski naine ei püüdnudki võidelda.
Ja selle jutustuse lõpul pöördus ka Varlam Šalamovtema poole palvega: Lida ülesanne oli trükkida masinal velskri vabastamise kohta tõend, milles loeti üles kõik need paragrahvid, mille alusel ta vangis istus, ning kirjanik palus, et Lida ei kaasaks sellesse nimestikku üht paragrahvi, sest see oleks võtnud vabaduses temalt kõik väljavaated elada normaalset elu. Ja Lida nõustus.
Kõige hämmastavam on aga see, et Šalamovei tänanud Lidat – ta kirjutas, et selliste asjade eest ei tänata. Jah, vahelejäämise korral oleks Lidat ähvardanud mahalaskmine. Mahalaskmine oleks ähvardanud ka Šalamovit, kui ta oleks jäänud vahele Lidat haiglasse vormistades. Kuid mõlemad panid täiesti kõrvalise inimese pärast eluga riskides toime kangelasteo, sest olid hoidnud endas alles selle sügava inimlikkuse, mida asjaolud neis kõigest jõust hävitasid.
Verine kampsun
Noh, kui mõtlema hakata ja Šalamovi jutustusi hoolikalt lugeda, siis võib sealt leida kui mitte just armastust ennast, siis kallist mälestust armastusest, mille eest ei ole kahju elu anda.
Jutustuses „Mäng võla peale“ keeldub õigusteta poliitvang insener Garkunov andmast bandiitidele villast kampsunit, mis on naise viimane kingitus talle enne tema saatmist pikale teele. Kampsun oli käsitsi kootud ja punast värvi, Garkunov ei võtnud seda kunagi ära, pesi ennast saunas kampsunis ja kuivatas seda seljas, sest muidu oleksid tema enda seltsimehed selle varastanud. Ja nüüd nõudsid bandiidid, kes olid alles äsja kostitanud teda supiga selle eest, et ta neile koos Šalamoviga puid saagis, tema käest, et ta kampsuni seljast võtaks, seejärel aga pussitasid Garkunovi pikemalt keelitama hakkamata surnuks. Tappis just nimelt seesama Saška, kes talle suppi valas.
„„Ei võta,“ütles Garkunov kähedalt. „Ainult koos nahaga.“
Talle karati kallale, ta löödi pikali…
Bensiinilambi vilkuvas valguses oli näha, kuidas Garkunovi nägu halliks muutub.
Saška tõmbas tapetu käed sirgu, rebis tal särgi lõhku ja kiskus kampsuni üle pea maha. Kampsun oli punane ja veri oli sellel vaevumärgatav. Sevotška keeras ettevaatlikult, et mitte sõrmi määrida, kampsuni kokku ja pani vineerkohvrisse. Mäng oli lõppenud ja ma tohtisin koju minna. Nüüd jäi veel üksnes üle puude saagimiseks teine paarimees otsida.“
Varlam Šalamovehitab jutustuse üles nii, et meile jäävad meelde bandiitidest tegelased, nende muutuv meeleolu ja pidev valmidus näidata vaidluses peamise argumendina nuga.Selle kohta, et Garkunov peab kampsunit kalliks, sest selle kinkis talle abikaasa, öeldakse ainult üks fraas. Kuid ta jätab hüvasti eluga, et mitte jätta hüvasti naisega ja oma mälestusega temast. Kas see ei ole siis armastus?
Pidalitõbised
Varlam Šalamovil on ka jutustus „Pidalitõbised“. Teise maailmasõja ajal lagunesid leprosooriumid laiali ning sealt plehku pannud haiged ütlesid, et on rindel haavata saanud, ja naasid tavaellu. Nende käe- ja jalaköndid meenutasid tõepoolest haavatasaamise tagajärgi. Ja üks selline pidalitõbine sattus laagri haiglasse ja töötas seal sanitarina, kuid kogenud arst paljastas ta ootamatult. Ühelt haiglas töötanud naiselt aga avastati algstaadiumis pidalitõbi. Nad paigutati eraldi palatitesse, mille juurde pandi valve.
Nad olid paariad paariate hulgas.
Kahekümne viieks aastaks vangi mõistetud inimesed, kes ei võinud lootagi, et kunagi koju tagasi pöörduvad, olid sellegipoolest kabuhirmus võimalusest nakatuda pidalitõppe. Pidalitõbised aga kaevasid põranda alla käigu, röövisid öösel leivalõikaja ja apteegikapi, kus hoiti piiritust, uuristasid endale sügava muldonni ning elasid seal kolm ööpäeva kõhtu täis süües ja purjutades nagu mees ja naine.
Kohutav elu Stalini impeeriumis, verine sõda, laagrite poliitvangid, laagrihaigla haigustesse ja nälga surevad asukad… – kas oli võimalik laskuda veelgi madalamale ja veelgi suuremasse lootusetusse? Oli küll! Nood pidalitõppe jäänud olid põhjast veelgi allpool ja maast madalamal ningkaevasid endale ise haua, kuid selles hauas nautisid nad lõpuks ometi inimlikke rõõme – sööki, jooki ja armastust.
Ja veel ühes jutustuses – see on „Lips“ – kuulen ma armastuse vastukajasid. Tikkija Marusja Krjukovasattus Kolõmale Jaapanist Kyōtost. Ta oli pagulase tütar ja sai 1939. aastal loa kodumaale tagasi tulla. Ülekuulamisel peksti teda ja tal murti jalaluu, kuid ta jäi ellu, sest ülemused said teada, et ta on suurepärane, lausa kuldsete kätega tikkija. Ta töötas ilma igasuguse tasuta hommikust õhtuni koos teiste käsitöölistest naistega laagri juhtkonna jaoks. Ta sattus haiglasse. Ja otsustas tikkida tänutäheks kaks lipsu – ühe temasse inimlikult suhtunud arstile ja teise velsker Šalamovile. Marusja tikkis neid lipse tõtakalt nagu mingisuguses õudses muinasjutus.Arsti oma jõudis ta valmis teha ja Šalamovi lipsu oli juba lõpetamas, kui palatisse tuli valvur, kes käsitöö temalt ära võttis. Valvur sidus selle lipsu juba tollelsamal õhtul ette ja tuli kinosaali, kus pidi toimuma laagri isetegevuslaste kontsert. Saalis viibisid nii Šalamov kui ka Marusja ning tikkija kargas püsti ja karjus üle kogu saali: „Lips, lips! Teise lips!“
Muidugiei oleks Šalamovsaanud lipsu kanda, sest ta oli kõige tavalisem vang, kellel olid lihtsalt mõned velskri privileegid, ega oleks ta saanud käia kohtamas Kyōtos kasvatatud Marusjaga – ülemused andsid Marusjat käest kätte ja majast majja üle sellistesse kohtadesse, kus oli vaja laudlinu, eesriideid ja päevatekke tikanditega katta, kuid seda õnnetu neiu läkituses peitunud soojuse ja armastuse sädemekest vajasid nad mõlemad – nii Marusja kui ka Šalamov. Aga Marusja lipsuga kõndis rahulikult saalis hoopiski kerekas ja oma vanuse kohta ülearu vatsakas ülemus, kes oli võtnud ära mitte lihtsalt eseme ja isegi mitte tunde, vaid eluisu, sest inimese täielik õigusetus ja maatasa tampimine panevad ta surmale alistuma ja tekitavad temas surmaiha.
Omakasupüüdmatuse imed
Varlam Šalamovit saatsid laagris paljud imed – selle sõpruse imed, mida ta eitas (üks arst päästis ta, kui ta oli suremas, ja saatis kursustele velskriks õppima) ning ohvrivalmiduse, armastuse ja omakasupüüdmatuse imed. Jah, need olid küll erakordselt harvad sellises maailmas, kus peaaegu kõik valvurid muutusid sadistiks ning said rahulduse sellest, et tulistasid inimese pihta või lõikasid tal kõhu lõhki, raputasid sooled välja ja kägistasid nendega teist inimestvõi saagisid saega läbi ta kõri või peksid kellegi saabastega surnuks. Inimlikku ei ole siiski võimalik inimesest lõpuni välja juurida. Mingisugusel salapärasel viisil tärkavad temas surnust taas üles tõusva piibli-Laatsaruse kombel kaastunne ja südametunnistus ja seda suurt imet näeb isegi kõige ateistlikumalt meelestatud inimene.
„Üllaste moraaliomadustega inimene doktor Loskutovallutas kogu oma tegevuse arstina ja kogu oma laagriarsti elusellele, et täita ühtainust ülesannet ehk aidata aktiivselt ja pidevalt inimesi ja sealjuures eelistatavalt vahialuseid. See ei olnud sugugi mitte üksnes arstabi. Ta seadis kogu aeg kedagi ametisse ja soovitas kedagi pärast haiglast väljakirjutamist kuhugi tööle. Toitis kogu aeg kedagi, tõi kellelegi saadetisi – ühele näpuotsatäie mahorkat, teisele leivatükikese… Ja mitte üheainsa kuu või aasta jooksul, vaid päevast päeva tervelt kakskümmend aastat, saades ülemustelt selle eest üksnes karistusaega juurde.“
Võib-olla Varlam Šalamov ise ei näinudki, kui palju on tema kohutavates ja julmades jutustuses armastust…