KOALITSIOON, TÕBINE TATIKAS: Andres Anvelt, kes oli sotside kogunemisel tänase sotside-reformi-IRL-i koalitsiooni vastu, kirjeldab ajakohases mõistujutus, kuidas seina käepärase kuvaldaga ümber lükata üritati ning miks kõikuv müür siiski püsti jäi.
Selg ikka veel aeg-ajalt valutab. Tähendab, on lootust. Selgrootutel ei saa ju selg valutada, kuna selgroolülid neil ei nihele… Just sellise mõttega olen end, vana radikuliitikut, viimastel nädalatel rahustanud, et end mõttes kaitsta paljude arvamusliidrite häälekate seisukohavõttude eest, justkui oleks sotsidega nüüd ühel pool, amööb on sündinud. Kerime nüüd – mitte vabanduseks, aga selgituseks! – aega tagasi, et aduda, mis õigupoolest toimus. Et jutustus selgem saaks, lubatagu mul võrdlusi laenata meie rahva muinaslugudest.
Kaks põrguvürsti korraga
Miks läks nii, nagu läks? Suur ootus ju oli, et kohe saabub õnnis uus koalitsioon ning asutakse rahus ja muutuste usus riiki valitsema. Võta näpust! Poliitika on Eestis võrreldav igikestva kurbmänguga põrgukatlas, kust kõik proovivad üksteise võidu üle ääre pääseda… Aga äär, vaat see on libe. Ja sama kujundiga jätkates: kõik, kes katlas keevad, püüavad iga servale pürgijat kähku potti tagasi tõmmata. Sest kuidas sa ikka lubad mõnel taeva poole küünitada, kui endal istmikualune keeb.
Sotsid on ühelt poolt nagu „Rehepapi“ Õuna-Endlid, kel omal kratti ei ole, aga Vanapaganale selle elluäratamiseks kolme tilka verd ka anda ei tihka. Siin võrdlus ka lõpeb, kuna vastu hambaid ei saa Õuna-Endli kombel Vanapaganale ju virutada. Esiteks pole sotsidel vägivald kombeks, kratte nad ka eriti teha ei oska ega taha, aga teiseks on sel täiskuuvalguses helkival ristteel lausa kaks põrguvürsti – üks Vanapagan ja teine Vanakuri. Lööd ühe pikali, on teine asemel… Ja vastupidi. Mõlemad on mustad nagu öö ja hämaras oma kurjust viljeledes ei eristu nad karvavõrdki.
Orav ristikheinal
Päevasel ajal peidavad Vanapagan ja Vanakuri end märkamatult loodusesse. Vanapagan moondudes asjalikult askeldavaks kollaseks oravaks ja Vanakuri tuule käes nõdrukesel varrel kõikuvaks paljutallatud ja -kannatanud roheliseks ristikuleheks. Nende kahe põrgulise vahel valides ei aita ka Kaval-Antsu tarkusest, sest vajadusel sulanduvad need tegelased üheks suureks Põrguisandaks ning kogu muu taeva- ja maa-alune peab siis neile vastuvaidlematult kuuletuma – nii nagu õhtune sädelev kiililinnuke kusagil vaiksel sadamakail või hoopis karistuseks koletiseks moondatud Ülemiste vanake värskelt kaevatud liiklustunneli veerel.
Alati on võimalik Kaval-Antsust õppust võttes ühega liit luua, ehkki oht suurest kurjusest jääb ometigi selgroosse vemmeldama. Põrguisandad võivad ikka ühteheitmise plaani viljeleda, eriti kui vaenlasi hakkab ristteele rohkem kogunema. Nende vägi on suur ning head sellest rahvale ja riigile ei sünniks.
Vaevatud isamaalised hinged
Rahvasuu räägib ju, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Nii sai ka seekord üritatud talgu korras murele lahendust leida. Alles mõnisada aastat tagasi vaatasid Eestis pärisorjad vabadikkudele alt üles, lootes õhates kord sama saatust mekkida. Mõisnik, vana kuri, piitsutas ju lausa selgroo ribadeks. Nii vaatasid ka sotsid seekord vabakatest uhkeid traavleid. Sai ka selles Mahtra sõjas viimased appi kutsutud. Pigem oli isegi teistpidi: vabadikud käisid, kraenööbid lahti, uhkelt ringi ja mõnitasid, kuis jaksasid. „Kas häbi ei ole niimoodi küürutada?“ „Kaua te lasete ennast sugeda ja Vanapagana nuudil seljas karata?“ „Pange pagana põrgumõis põlema ja lähme koos kurjale vastu!”
Eks saigi nõu peetud ja otsustatud vastu panna. Vabadikud ju ka meiega. Lööme käed ja saame koos elu kõigil Maarjamaal paremaks teha. Ka Vanakuri, see teine põrguparun, moondus taas ristikuleheks ja oli nõus kaasa tulema. Eks temalgi tume hing kripeldab, miks Vanapagan niikaua õndsalt võimu naudib ning eks kadedus, see edasiviiv eestluse jõud, pani ka tema lihtrahvale nende vabadusvõitluses kaasa elama ja tulema. Näiliselt ükskõikseks jäid ainult need vaevatud isamaalised hinged, kes küll sisimas tahtsid, kuid kohe ei tihanud kaasa noogutada. Muidugi, kolme tilga eest ära antud hinged oli Vanapagana vöö külge seotud ja ka täid juba ammu ühised. Kui aga lahing peetud ja Vanapagan põrgusse tagasi aetud, küll siis nende isamaalised hellad hinged taas vabadusse sööstavad ning saab koos võidupirukat mekkida.
Kole ja väärtuslik õppetund
Nii jõudiski lõikuskuu viimastel päevadel otsustav lahing kätte. Võitlusväljale jõudes selgus aga, et vabadikud ei olnud kohale jõudnud. Hirm selle ees, et ägeda lahingu käigus ka neilt keegi kolm tilka aadrit laseb, oli suur. Mis neil sinna lahingusse ikka asja on. Neil niigi vabadikkudena hea ja mugav olla. Voodipeatseid keeravad iga päev sinna ilmakaarde, kus mugavam ja kust puhub soojem tuul. Hakka veel põrgumõisa maid jagama, tüli kui palju. Vabandusegi leidis nende juht kui püksitaskust. Nimelt Vanakuri, kes end Vanapagana vastu liitlaseks pakkunud, on veel suuremale Peipsi-tagusele põrguvürstile kolm tilka verd andnud. Nemad ei saa sellise põrgulisega koostööd teha. Tea mis juhtub. Käib Vanapagana ülemvõim ka, mis siis, et meie riigi suurim sadamakai tema kapjade solgerdamise tulemusel igasugu mereadrut täis löönud on…
Õppetund oli kole, aga väärtuslik. Muret kanna ikka üksinda, küll võitu tahavad sinuga kõik hiljem jagada. Selg läks natuke sirgemaks, vahest tuli mõni lüli juurde. Valutab jätkuvalt, mis ju hea märk, et elu endiselt sees. Nii et andke aega atra seada! Vabadikkudele aga edu voodi keeramisel vajalikku ilmakaarde. Talv pidi pikk ja külm tulema, soovitan kevadet koopas mitte maha magada!
Päevasel ajal peidavad Vanapagan ja Vanakuri end loodusesse. Üks moondub askeldavaks oravaks ja teine nõdrukesel varrel kõikuvaks paljutallatud ristikuleheks.
Suur ootus ju oli, et kohe saabub õnnis uus koalitsioon ning asutakse rahus ja muutuste usus riiki valitsema. Võta näpust!