ÖÖÜLIKOOL: KesKus’i ja Ööülikooli sarja 3. osa. Ööülikool käis 2003. aastal külas seitsmekümne-keele-mehel, teoloogil ja humanitaarteadlasel Evald Saagil (1912–2004). Loengus tuleb juttu naise rollist, eesti emadest ja sumeri emajumalatest.
Evald Saag (E.S): Igaüks peab vastust andma endale ja meie rahvale, et me seda mõistaks: ema tuleb kummardada, ema tuleb austada, 364 päeva aastas, et emadepäeval ei olekski vaja emadele erilist au anda. Teate, üks päev – see on häbiasi! Oleks meil emadepäev 365 päeva aastas, see oleks tore.
Sumeri kirjatarkus on selle maakera kirjatarkustest kõige vanem, hinnatakse, et 3500 eKr oli see juba olemas. Ma arvan, et lisame kohe ühe tuhande juurde. Ilma emata inimest ei oleks. Ei oleks inimest, ei oleks kuuldavat kõnet, ei oleks kirjaoskust, ei oleks internetti ega midagi niisugust. Lapse peaaegu esimene sõna ongi „ema“. Sumeri keeles on ema ninn. Laps imes ema rinda, koputas ema rinna peale, kui kõht täis sai ja ütles: „Ninn, ninn, ninn!“ või „Nänn, nänn, nänn!“ Ema tähistav sõna „umm“ või „amm“, see täishääliku element ja m-täht annavad sõna „ema“ eesti keeles. Ja me oleme õnnelikud, et me nagu soomlased ei kaotanud sõna „ema“. Soomes hakati ema kutsuma „äitiks“ – vanakeseks või kuidas seda tuleks tõlkida. Päris piinlik. See on kahtlemata Rootsi mõju: kahte keelt räägiti ja ema-sõna valiti nagu kolmandast keelest. See on nagu Johannes Aavik tuletas uusi sõnu eesti keelde. Vaat see on üks niisugune sõna soome keeles – äiti.
Jaan Tootsen (J.T): Sellel vanimal kirjaoskajal rahval, sumeritel, olid ju naisjumalad või nagu sina ütled, emajumalad. Miks oli see nii?
E.S: Üldiselt, tolleaegse inimese mälu oli mahu poolest selline, et ta teadis peast tuhat jumala nime. See võis olla korduv nimi, mõnel jumalal võis olla mitu nime ja mõnel võis olla jälle niisugune nimi, mida ei öeldudki välja.Cheap Hats.
J.T: Ma silmanurgast siin vaatan üht sumeri emajumala pilti, kirjelda palun seda.
E.S: Emajumal kummardab üle maa. Kas siin on mõeldud Päikesesüsteemi, kas siin on mõeldud elu üldse, me ei tea. Paistab, et emast väljaspool elu ei ole. Mees on tema all. Sellepärast all, et toetada naist tema õrnematest kohtadest. Rindadest, mis ripuvad, mis peavad söötma lapsi, kõike elu. Nagu vihm. Kui vihma ei ole, siis on Egiptus kõrb, siis on Sumer kõrb, siis on kõik kõrb.
J.T: Nii et Sumeris ei ole mitte emake maa, vaid see ema on nagu kummargil üle maa või maa kohal?
E.S: Üle maa, jah. Kui tema variseb kokku, siis variseb kogu elu kokku. Allpool teda on ainult elu. Ta on elu üle, ühtlasi ka elu kaitsja. Ja õrnematest kohtadest see maajumal toetab teda. Ta peab ema kriisiolukorrast üle aitama. Ema peab sünnitama, ta peab toitma lapsi. Mees ei saa toita lapsi. Selle viimsega, selle eluga. Mispärast ei suutnud Kramer, iisraellane, Põhja-Ameerika parim sumeroloog, sumeri usku kirja panna? Seal on tuhat jumalat!NFL SNAPBACKS 2015.
Korjatakse jumalatest nagu lillekimp, kus on mitmesuguseid hernetaolisi, roositaolisi lilli sees. Ja Iisraeli mees, minu sõber, kellega ma sellest rääkisin, ei saanud aru, et jumal võib naine olla. Sest ta oli Iisraeli mees. Iisraeli Jumal. Ta oli need esimesed, Moosese raamatud läbi lugenud, aga ta ei olnud jõudnud prohvetite juurde. Ta ei teadnud, et Jesaja raamatu viimased peatükid räägivad, et Jumal on naine. Jumal on niisama hästi ema kui isa. Seal on kirjas. Terve maailma teoloogia on sellele tänapäevani pime. No mis me ootame sellest maailmast?
Inimene on eestlastel olla tublisti kergem kui indogermaani rahvastel, kus soo vahe on väga terav. Inimene sünnib, ta on kas he või she, ta on kas poiss või tüdruk. Saksa keeles er või sie. Ta kasvab nii. Meil on võimalik kasvada ainult ühe asesõnaga. Me oleme üks neid loodusrahvaid veel, kes on kõrgkultuuri jõudnud.
J.T: On sul kujutlus, kuidas sumeri perekond välja nägi? Milline positsioon oli emal, milline isal? Ja lapsed sinna juurde?
E.S: Isa pidi käima ees, et perekonnal sekeldusi ei tuleks. Mitte sellepärast ees, et eeskäimine mingi eelis oli, vaid sellepärast, et ta hoiab tee puhta. Kui seal on porilomp ja on pime, siis ema hoiab lastega porilombist eemale, isa solistab porilombis. Jah, see oli sumeri käitumisviis. Ja endastmõistetavalt. Karmid nõuded olid. Kui ema tahtis lastega magada ja oli kardetav aeg, siis isa pidi olema kirvega ukse peal. Majal oli ainult üks uks ja seegi oli enamasti rookardin.
J.T: Ühtepidi on naine õrnem, aga teistpidi oled sa öelnud, et naine on ka hoopis tugevam kui mees. Milles see naise tugevus seisneb?HAT NEWS.
E.S: Ma olen elus näinud väga tugevaid naisi. Mul on olnud kaks vanaema. Isaema õpetas mulle lõunaeestimurdelise lauluraamatu pähe, enne kui sain kolmeaastaseks. See oli suur tegemine. Ta jäi pimedaks, tema mind ainult kuulis, õpetas mu kõnelema, sest ta tahtis poisiga juttu ajada. Ja emaema jälle õpetas mulle lauluviisi ja pillimängu. Nii et seda emaõrnust oli ju kolme naise käest oodata. Kaks vanaema ja üks ema. Ja tädidest kõnelemata. Vaata kui nauditav elu mul oli!
J.T: Memmepoega sinust ikka ei saanud, läksid vapralt elust läbi…
E.S: Nad olid targad naised, nad mõtlesid, et las poiss kõrvetab pliidi ääres sõrme, siis teab, mis tuline raud on. Ja ei hakanud hellitama. Hellitamist ei olnud, aga ära uppuda ka ei lasknud kuskil ojas. Laps on ju laps ja rumal.
J.T: Aga matriarhaat ei ole ju tegelikult siit Eestimaalt kuhugi kadunud, sisuliselt on ju ikkagi edasi, et võib-olla Tallinnas mehed on juhtivatel positsioonidel, aga maal on ju kõik ikkagi naiste õlul.
E.S: Täiesti naiste käes. Ma nägin seda Vabadussõjast peale, tähendab lapsepõlvest peale, et kõik elu oli naiste käes. Ei ole läinud korda patriarhaadi maailma toojatel meest õpetada sünnitama. On uuritud, jah. Eesti naistel jääb ikka ülesanne oma väikesel territooriumil meestele mõistus pähe panna, et teie ikka kõlbate isadeks küll. Patsutada õlale ja ütelda: tubli poiss, see on väga meeldiv, et mul on perekonnas ka üks mees, isiklik mees! Jah, see on ju suurepärane.
J.T: Aga praegu mõned naised kuidagi tahavadki mehestuda, panevad endale pintsaku selga ja püksid jalga.
E.S: Püksid püksteks! Tegelikult püksid ongi naiste rõivastuse osa. Naised on püksid välja mõtelnud, mitte mehed. Mehed käisid ikka seelikuga. Naine on natukene õrn seelikuga käimiseks. Põhjamaal eriti. Vaatame eskimoid, saame. Naised õmblevad riideid ja kõigepealt endile püksid jalga, muidu naine kaotab sigivuse, kui tal põhjamaal külmas ei ole pükse jalas. Saab kuidagi ühe lapse ja ongi kõik. Aga elu ju tapab su lapsi, sa pead surmaga võidu jooksma. Ja seal tuleb proual soojalt rõivastuda, sest 40-kraadise külma puhul ei tohi naine selga külmetada.
Meest tuleb karastada. Aga ema ei karasta ennast, emal on alati elu nii pingeline kui vähegi võimalik, juba tüdrukueast peale. Joodikute poiste hulgast leida endale mees, kes ei ole joodik, see on suur tegemine.
Eestis ei ole see naisõiguslus nii terav, kannatatakse väiksemat palka välja. Lihtsalt uhkuse pärast. No miks ma ei või natukene siis riigi heaks midagi teha? Ma olen naine, riigile meeldib, et ma olen naine, väiksema palgaga, väiksemate eelistega. Ma võtan pedagoogika näiteks, see on odav, ma võtan meditsiini. No mis veel jääb? See on saatus.
Ega maksa karta, et naised revolutsiooni teevad. Nad ei tee revolutsiooni, nad on huvitatud, mis loomad need mehed on. Tüdrukud kohe uurivad, mis loomad need mehed on. Õed vaatavad, kui vennad hooplevad. Ujusin üle järve kaks korda. Pärast õde küsib, et miks sa kaks korda ujusid? Üks kord ujusid, aitab! Nii et need inimesed, kes väga briljantsed ja pühad tahavad olla, satuvad tolle õige ema arvustuse kätte. Ema ei jookse Rooma kiriku preestrile pihtima. Ema, kui ta ka on pattu teinud, peseb selle rüü puhtaks, triigib ära ja ta ei teagi täpselt, kus see õiguse ja ülekohtu piir on.
Inimene on täiuslikum siis, kui ta on inimene. Mitte kui ta mees on, ta on puudulik, ja kui ta naine on, on puudulik. Asi ongi nii, et ega see naine väga naine ei olegi alati. Ta on ikka perekonnaliige, ta on kunagi olnud juht, ta on kunagi kiviajal olnud matroon, see on tal suurde varbasse sisse jäänud, see tuleb kunagi välja. Ta võib tulle hüpata, teda tuleb tagasi hoida turjast. Ta tunneb kaasa ka kõigi mehe kirvelöökide puhul, kui mees tahub palki, naine tunneb kõige puhul kaasa. Tal on kahju, kui pojakene murrab ronides luu. Aga ta ei nüpelda teda. Ta teab, et nüpeldamine ei aita. Ta teab, kui palju mees on üldse kasvatatav. Ja kui madal kultuur tallab palju rohtu mudaseks, kas emad on siis õnnelikud? Ei ole. Nad tahaks väga, et see maailm oleks korralikum.
J.T: Sa ükskord tõid vahva näite selle kohta, et kui peres on laisk laps, siis kuidas selle laisa lapse õpetamisel käituks isa ja kuidas käituks ema. Isa ütleks, et pistame laisa poisi tööle, pole vaja energiat tema koolitamiseks kulutada. Aga ema veab viimase pingutuseni seda last kooli ja tulevad koos väga hästi välja.
E.S: Jah, ja tuleb akadeemik.
J.T: Oled näinud oma elu jooksul hästi palju erinevaid inimesi, mehi ja naisi, mis on see kõige suurem vahe, mis on mehe ja naise mõtlemisel?
E.S: Naine on mõistlikum kui mees. See on üks õnneasi. Ta teab ammu enne sumeri aega juba, et maja, kus ta elab, on tema oma. Ükskõik kelle omandina see on kirjutatud kuskil katastriraamatus. Ta teab, et maa, mille peal ta käib, on tema oma. Ta naudib seda. Ma ei tea, kas mees naudib abielu või ei, aga mul on niisugune tunne jäänud, et naine on abielu nautinud. Ta seab perekonnas sisse pidulikkuse. Tema on preester.
Küll oleks hea, kui riigikogus valitaks nii, et 50 naist ja 50 meest, et riigikogu olekski meil ainult sajaliikmeline, mitte 101. Et oleks täitsa võrdne. Muidu see võrdsuse jutt on ebamäärane. Mina vaatan muusikategelaste palgalehte ja seal on meestel suuremad palgad. Kust see võetud on? Miks peab mehel suurem palk olema? Naisele peaks maksma mitte ainult lapse sünnitamise eest, vaid ka lapse kandmise eest, siis oleks lapsi rohkem. Tuleb ikka kinni maksta meie emad, mitte lilledega üks kord aastas. See üks kord aastas on malka väärt asi! Kui mulle üks kord aastas tuuakse lilli, aga kuidas ma ülejäänud päevad elan? Mõelda, kui mulle ainult üks kord aastas süüa antaks näiteks!
Taisto Uuslail: Millal kristluses sündis see nihe, et hakati Eevat pidama patu avajaks? Algselt oli Eeva see, kes Aadamal üldse lasi inimeseks saada. Kus see nihe toimus?
E.S: See on ikka patriarhaadi viga. Kui lõhutakse ära üks kristallvaas, siis aetakse see ikka õekese peale. Nimetame seda Jumalaks, mida me ei tea. Jumal on loonud niisuguse struktuuri, et inimene on kahte sugu. Ei ole kolme sugu. Ei ole nii, nagu mõned pajud on, et ühel pajul on osa urbi isased ja osa emased, vaid on eri isiksused. Kas mees läbinisti on mees, on küsimus. Kas naine on läbinisti naine, on küsimus. Seda ei ole vaja, sest mees peab oskama ka ema olla, kui näiteks perekonnas ema sureb.
Meil jäid kaks tüdrukut väga väikestena ilma emata. Ema tõi nad ilmale, aasta nende vahel, aga nad olid meist, poistest, nooremad. Isa pidi neid hakkama rõivastama, isa pidi leidma nende jaoks aega, pidi vähem põldu kündma, palkama töölisi, kes tal põldu kündsid, kui ta lastega toas oli. Kui äike müristas, võib-olla tüdrukud oleks kartnud, aga isa ütles, et ärge kartke, meil on piksevarras. Tüdrukud ei kartnud. Mul on ikka natukene kõhe. Mul ei olnud seda ütlejat. Ema lasi mul küpseda, seda välgulööki näha ja ütles, et kätt ette panna ei saa. Ja kasvatas niimoodi mind. Aga isa kasvatas tüdrukuid, et ärge kartke, piksevarras on üleval, olge mureta. Ja kahte moodi inimesed kasvasid.
J.T: Kunagi kõneledes meestest ja naistest, rääkisid, et väikesed naised, juba nooruses neid kuidagi õpetatakse meestele võrku panema, et meest kinni hoida, sellist hüplevat ja nipernaadilikku meest kuidagi sellisesse stabiilsemasse elurütmi juhtida.
E.S: See oli eluhoiak, see on kiviajast peale niisugune tarkus. See algema on õpetanud oma tütreid, et hoolitse selle eest, et sul mees oleks isiklik mees, mitte laenatud mees üheks korraks, et sa lapse saad, vaid päris isiklik mees. Nii nagu oma jalgratas, oma hobune. Seda on naised ikka oma tütardele õpetanud. Vähe oleks sellest, kui me püüaksime lõvisid ja saaksime lõvi surnult kätte. Vaja on lõvi loomaaeda ka, vaja on elusat lõvi. Naine teab, et elus mees on parem kui surnud mees. Ta ei pinguta, ei vääna meest päris kuivaks, ta laseb mehel elada. Tal on isiklik mees, ta hoolitseb tema eest. See ei ole talle kutsikas, see on talle vahend elada, see on talle relv, see on tal käepikendus, see on armastus.
Ema ei unusta armastust. Uus testament ütleb, et head asjad kirjutage südame seintele. Südame seinad on kindlamõõdulised ja üsna väikesed. Seda kirjutatavat paberit, valget paberit on nii vähe meis kõigis, aga ema õpetab oma tütreid seda kasutama. See on suurepärane. Ega emal ei ole midagi selle vastu, kui tütar läheb vara mehele. Isasid on küll niisuguseid, kes tahaks uhkustada toreda tütrega. On nagu kahju, et isa käest minnakse küsima patriarhaadi korras, kas ma võin mehele minna. Kujuta ette, isa käest küsitakse! Ja mis on isa vaeva näinud selle tüdruku kasvatamisega? See on ema kasvatatud laps. Nii et rohkem koostööd, rohkem ühte perekonda. Perekonnateadus on meile vajalik, perekonnateaduseta rahvad ei püsi.
Eestis ei ole see naisõiguslus nii terav, kannatatakse väiksemat palka välja. Ma olen naine, riigile meeldib, et ma olen naine, väiksema palgaga, väiksemate eelistega.
Naine teab, et elus mees on parem kui surnud mees. Ta ei pinguta, ei vääna meest päris kuivaks, ta laseb mehel elada.