MINEVIKU SITT ON TULEVIKU VÄETIS: Lennart Meri märkis, et ajalugu saab tunnetada mitu tuhat aastat vana põllu ääres seistes. Samuti on lood mere ääres. Meelis Liivlaid räägib piltide abil Käsmu külast, merendus- ja pärimuskultuuri uurimisest.
Läänemeri on siin loksunud mõõtmatult kauem, kui on püsinud mõni veel käigus olev ajalooline puulaev, Saaremaa pinnasest väljakaevatud viikingilaev või vee all aeglaselt laguneva koge vrakk. Koduloo uurimist on sageli ametliku ajalooteadusega vastandatud. Nii aga põhinebki osa ajaloo uurimisest ja kultuuripärandi säilitamisest entusiasmil ning uurija enda rahakotil.
Esmamainimine pole veel algus
Viimastel aastatel on kogunenud palju materjali ja uurimisplaane seoses Käsmu kapteniküla ja selle ajalooga. Aja jooksul on ennast selle rannakülaga sidunud palju inimesi.
Aga taustateadmisteta ei saa. Rannaelu peab tundma. Kas rannas on olnud teistsugune mõttemaailm kui sisemaal, selle üle võib vaielda. Tajumine on ju subjektiivne. Ajalugugi võib vist tajuda, kui tõsikindlad tõendid puuduvad. Räägitakse ajaloo tunnetamisest. Eks Herman Sergo, Juhan Smuul ja Aadu Hint vist tunnetasid. Muidu ei oleks nende teosed valminud või nii head välja kukkunud.
Käsmust on palju kirjutatud. Alustada võib kasvõi Dagmar Normeti Une-Mati lugudest ning Erni Krusteni „Vana võrukaela“ ehk veidi hilisemaks lugemiseks jätta. Käsmu küla tingliku 560 aasta sisse mahub palju. Siiski ei tasu arvata, et küla vanuseks võib lugeda vaid 560 aastat. Esmamainimine ei tähenda veel algust. Üks rand pidi ju millegi järgi nime saama. Kus see Käsmu küla algus õieti on, seda me ürikutest teada ei saa.
Ent kaugetest aegadest ulatub meieni nii mõndagi. Nii kuuldavat kui ka kirjutatut, pildiks vormitult samuti. Mingil määral saab Käsmu ajalugu uurida. Objektiivset uurimisainest on.
Piltidel nähtav kodulugu
Käsmulaste lähimad esiisad on sugupuudes kirjas ja nende lood on Käsmu puhul mõnel määral talletatud. Siin on asendamatu panus Eerik Kaarendil – põlisel käsmukal, kelle entsüklopeediline mälu on aidanud kokku panna mosaiigi, millel on erinevaid kirkaid värve.
Vanahärra Kaarend pole oma tagasihoidlikkuses kirjamees, aga suvel ilmusid Käsmu meremuuseumi toimetistena mitmed lood Käsmust ja mereelust. Jüri Vendla ja Eerik Kaarendi töö on muljetavaldav. Jüri Vendlat kahjuks enam meie seas ei ole. Kaarendi on. Siinkirjutaja teab, kui palju aega ja vaeva on see vanahärra oma uurimistööle pühendanud. Tapeedirullidele sarnanevad Käsmu sugupuude kokkuvõtted paberipoognatel peaks iga ajaloohuvilise heakskiitva noogutuse esile kutsuma. Kaarendi pajatusi on Käsmu meremuuseumis üles tähendatud ning Eeriku panus muuseumi fotokogu süstematiseerimisel on märkimisväärne, võib öelda, et – asendamatu. Vanadel fotodel olevad inimesed on saanud nime ja jupikese elukäiku juurde, kõik kenasti kirjas. Ja pilte on Käsmu meremuuseumis palju. Seega saab killukest Käsmu ajaloost ka näha.
Käsmus on pilte kogutud valimatult
Pildid jutustavad loo meile ajaliselt lähemal seisvatest käsmulastest, kes on oma nime ja näo küla ajalukku jäädvustanud. Elulugusid on palju. Kõike haarata ei saa. Valiku tegemine on suhteliselt subjektiivne tegevus, kuid Aarne Vaik, vist ainus muuseumiomanik Käsmus, on valinud objektiivselt – pilte on kogutud valimatult. Nii et ei maksa arvata, et tähelepanu on saanud ainult kaptenid ja laevaomanikud. Oluline on, et nendele fotodele on lisada lugu. Ilma loota on fotod küll tore materiaalne kultuuripärand, aga kui suuline pärand seal üleskirjutatuna juures, on eksponaadi väärtus teine.
Silmaga nähtavaid ülesvõtteid on selle 560 aasta kohta siiski vähevõitu. Veidi suurema albumi saame, kui lisame siia käsmulaste kodudes olevad fotod. Need räägivad ehk täpsemat lugu Käsmu lähiajaloo kohta. Ütleme, viimase saja aasta kohta. Mida lähem minevik, seda objektiivsem ta on.
Seda, mis jääb kaugemale poolest tuhandest aastast, on seniste teadmiste põhjal raske kirjeldada. Geoloogilistest muutumistest saab aimu, kuid ajaloo kirjutamiseks on sellest vähe. 500 aasta tagune Käsmu jääb meile suuresti mõistatuseks. Kas siin oli ka varem kellegi kodu või mitte, see ehk selgub kunagi õnneliku arheoloogilise juhusena. Nii et teatud osa käsmulaste kodude loost kuulub igaühe enda fantaasia valda.
Nähtamatu ja kirjeldamatu
Mitte kõik käsmulaste kodud ei asu Eestis. Neid kodusid on kõikjal – Rootsis vist kõige rohkem. Nendes kodudes on veel inimesi, kes oskavad rääkida lugu rasketest aegadest, millest on möödunud vaid napp pool sajandit. Need aastakümnete tagused sündmused on kõigele vaatamata teinud Käsmu suuremaks. Räägitakse, et pärast Teist maailmasõda oli Käsmu elanike arv vähenenud enam kui poole võrra.
Meremuuseumisse on juhtunud nii mõnigi Käsmu-juurtega inimene, kelle suust peale „tere“ midagi muud eestikeelset ei kuule. See polegi ehk halb. Kas meremeeste ja merekaubanduse poolest kuulsaks saanud küla peaks siis rahvusvahelist külge häbenema? Nali naljaks, aga käsmulane on alati saanud raskest ajast üle: mineviku sitt olgu tuleviku sõnnikuks – umbes midagi taolist, nagu Lennart Meri ütles.
Eelmisel suvel tuli kogu suur-Käsmu väikesesse Käsmu kokku. Hea, et tulijad said Käsmu lugusid kuulda, lugeda ja näha. Ning, kes tuli esimest korda, tajub ehk ka kõige käegakatsutava kõrval seda nähtamatut, kuuldamatut ning kirjutamatut, mis teeb Käsmust Käsmu.
Ehk on koduloo uurimine ausamgi kui ajalugu. Ajalooteadus nõuab fakte ja teaduslikku tõestust. Veenab, et nii oli ja nii tuleb mõista. Kui pimesi uskuda, on tagajärg kehv. Kodulugu aga on lugu, mis läheb edasi.