ME EI KUJUTAGI ETTE, MIDA SEAL LEIDUB: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel meenutab, et 2013 pidas Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteek 30. sünnipäeva – selle tähtpäeva puhuks oli kokku kutsutud soliidne konverents, kus sõna võtsid „paljud tähtsad isikud“.
Kõikide kokkukogunenud „paljude tähtsate isikute seas tähistasid Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi soliidset 30. sünnipäeva näiteks Peeter Volkonski, fonoteegi praegune direktor Avo Kartul ning esines nii mõnigi huvitav muusikakollektiiv. TÜ raamatukogu fonoteek pole lihtsalt mingi tavaline raamatukogu muusikaosakond. Kui selle ajaloosse mõnevõrra süveneda, siis tuleb välja, et peale kogude kasvamise loo on fonoteegil ka muud huvitavat pajatada. Ja Eesti muusikasõprade toidukausis on sellel korvamatu osa.
Igasugused viljastavad tingimused
TÜ raamatukogu fonoteek kui muusikakirjanduse, -ajakirjanduse ja -kandjate kogu asutati 3. mail 1983. Selle protsessi lõpptulemusena loetleti aprillis 2013 fonoteegi kogudes 5560 vinüülplaati, 1144 helikassetti, 350 videokassetti, 16 327 CD-d ja 1427 DVD-d.
Lisaks kõigele muule on fonoteek ka eesti muusika arhiiv. Vanimad muusikaalased käsikirjad paigutuvad 13.–15. sajandisse ja kui see ei pane enamikku inimesi kõrvu liigutama, siis kõige täielikum eksisteeriv eesti muusika vinüül- ja kassetikogu (kas mäletate kooperatiiv Kuldnoka aega?) peaks nii mõnelegi muusikaarheoloogile huvi pakkuma. Nimelt hakkas fonoteek juba nõukogude ajal suurejooneliselt ostma Meloodia väljastatavaid vinüüle ja tolle aja (ning selle artikli kontekstis sõna otseses mõttes viljastavates) tingimustes (peaaegu piiramatu limiit) tassiti fanatismiga Leningradist ning eriti Moskva Meloodia firmakauplusest Sovetskaja Muzõka ära iga vähegi huvitav helikandja.
1980. aastal sai fonoteek uued ruumid; nende juurde kuulusid ka nn kuulamiskabiinid, mida ajaloos on tuhanded tudengid kasutanud otstarbekohaselt keeleõppimiseks ja muusikakuulamiseks ning sajad tudengid ka ebaotstarbekohaselt: viiekesi ühes ühikatoas elaval nõukogude tudengil oli Tartu (Riikliku) Ülikooli raamatukogu fonoteegi kuulamiskabiin tihti ainus võimalus tundma õppida vastassugupoole füsioloogilisi saladusi.
Maailma mastaabis soliidne asutus
Tänaseks on TÜR fonoteek maailma mastaabis soliidne institutsioon, kuuludes ka akadeemilisi muusikakogusid ühendavasse liitu International Association of Music Libraries, Archives and Documentation Centres (IAML).
Peale selle on fonoteek peaaegu oma algusest saadik olnud seotud Avo Kartuli nimega, kes nüüd on juba mõni aasta selle asutuse direktor. Avo fanatism ja muusikamaitse on täiendanud fonoteegi kogusid just klassikalise muusika ja rahvamuusikaga. Kui teil on vaja leida Arvo Pärdi haruldasi nõukogude-aegseid ülesvõtteid või eriti kiiksuga surinami muusikat, siis kõndige fonoteeki. 1980-ndate lõpul oli Avo kõige muu hulgas ühe Eesti huvitavama muusikapoe ja hulgimüügifirma omanik ning kui mõlemad pankrotistusid, siis kasutas ta äris omandatud võrgustikku ülikooli muusikakogu suurendamiseks.
1983. aastast vastutas fonoteek ka raamatukogu kohviku muusikavaliku eest, mistõttu see istumiskoht sai parima muusikavalikuga kohvijoomise kohaks terves Nõukogude Liidus.
Erilise kiiksuga asju
Kogu ajaloolise statistika kõrval on fonoteegi minevikus ka üks seik, mida paljud üldse ei tea. Fonoteek oli oma nõukogude perioodil lisaks muule ka muusikafanaatikute ning raskesti kättesaadava muusika kohtumispaik. Minuni jõudsid legendid ning kuuldused TRÜ raamatukogu fonoteegi salapärasest muusikakogust 1980. aastate teisel poolel. Üks noor sugulane rääkis, et Tartus eksisteerib fantastiline kogu, mis sisaldab unelmate värki, mille kättesaamisest tolleaegne noor isegi unistada ei osanud.
Mäletan, et üks esimesi kordi, kui ma sisenesin TRÜ raamatukogu kohvikusse, mängis seal Beastie Boysi plaat. Tänapäeval mitte just teab mis tappev asi, ent tol ajal oli selline helitaust niivõrd ootamatu ja šokeeriv, et ma vist isegi tardusin hetkeks. Seda enam aga suurenes minus kavatsus murda sisse fonoteegi uksest ja vaadata, mis pärleid seal veel leidub.
See ettevõtmine osutus lihtsamaks, kui ma arvasin, ja ma sõbrunesin fonoteegi töötajatega imeruttu. See tutvus avas mulle ka ligipääsu fonoteegis eksisteerivale mitteformaalsele muusikakogule. Nimelt oli fonoteegi roll tol ajal ka muusika laenutamine kohapeal kuulamiseks. Selleks olid kataloogisaalis kastid kartoteegikaartidega, milles soovijad said välja otsida meeldivaid linte või vinüülplaate. Ent lisaks olid fonoteegi tagaruumis veel riiulid lindistustega, millele ligipääs oli vaid väljavalitutel. See oli aeg, kus enamik läänes välja antud muusikat liikus Eestis vaid ühe või kahe vinüülplaadi näol, mida anti edasi sõbralt sõbrale ja tihti vaid paariks loetud päevaks laenuks. Mingil hetkel sattus osa neist helikandjatest ka raamatukogu muusikahullude töötajate kätte, kes need fonoteegis linti võtsid. Minu suureks pettumuseks oli seal vähe punki, aga seda enam muud ja vägagi harivat muusikat. Tõnis Kahu ja Tiit Kusnets tõid avangard- ja nooblimat underground muusikat, mina tassisin Tallinna plaadimäel Röövel Ööbiku meeste käest laenutatud mittestandardset rokk- ja elektroonilist muusikat; raamatukogu tehnikaosakonnas töötavate musta riietatud futuristide kaudu saabus igat masti tumedam gooti- ja industriaalmuusika.
Oli ka erilise kiiksuga asju, nagu näiteks jaapani ja iisraeli popmuusikat või siis Ladina-Ameerika klassikat.
Mõningad töövõidud
Tänapäeva Spotify ja MP3 ajajärgul on raske mõista seda kaifi, kui mul õnnestus riiulitel leida järjekordne senikuulamata avangard-jazz’i üllitis, mida mul soovitas kuulata näiteks Kusnets. Ma hakkasin regulaarselt investeerima raha kallitesse kassettidesse ja kogu seda värki endale ümber salvestama. Minu kaudu jõudsid paljud asjad – nagu ajakohane folkpunk, Cabaret Voltaire’i albumid või siis klassikaline reggae – ka Tartu punkkonnani, mis tol ajal oli muusikaliselt palju avatum, kui seda on vist tänapäeval.
On ka mõningad niinimetatud töövõidud. Tol ajal John Peeli saadetest elatuv ja Tallinnas pedas raamatukogundust õppiv Aivar Tõnso organiseeris omale praktika TRÜ raamatukokku just minu mahitusel, et lasudena seda muusikat lindistada. Ühel päeval sattus fonoteeki annetusena originaalkassett cajun-ansambli Beausoleil kontsertlindistusega. Ma ei olnud sihukest asja mitte kunagi kuulnud: vennad jämmisid ja kiunusid folkpillidega nagu eriti karm punkbänd! Salvestasin ruttu kasseti ja andsin seda kuulata ka oma etnoloogia- ja folkloristikatudengitest tuttavatele. Tagajärjeks kuulas terve „triibuseeliku“ seltskond Tartus kuid cajunite muusikat ja üritas sellest kultuurist ka rohkem teada saada.
Kui ma mängisin Beausoleili ette ühele kaastudengile, oli too nii vaimustuses, et otsustas ise ka sellist „tümpsuga“ muusikat teha ning käivitas mõne aasta pärast tänapäeval folkseltskonnas suhteliselt tuntud kollektiivi.
Inimesed „pumba juurest“
Minu ja paljude kuldaeg fonoteegis saabus 1990-ndate alguses, mil lääne raamatukogud hakkasid humanitaarabi korras saatma kastide kaupa mahakantud vinüüle, et ise üle minna tuult tiibadesse koguvale uuele CD-formaadile. Saabusid kastid, kust ma õngitsesin välja Ramonese, Specialsi, Bad Mannersi, Trojani plaadifirma või siis ka Iggy Popi plaate.
Samal ajal hakkas samadest allikatest saabuma alternatiivmuusika-teemaline kirjandus. Kohati oli tunne, et avanesid paradiisi väravad. Kassetikogu suurenes helikiirusega, ma teadsin järjest rohkem neist bändidest ja minu sõprade kaudu hakkas ska ning folkpunk kõlama ka paljudes Tartus kiiresti tekkinud kooperatiivkohvikutes.
Tasub öelda, et ma ei olnud ainus, kes niimoodi „pumba juurde“ sai ja oma muusikalist horisonti suurendas. Fonoteegist käsi läbi igasugust rahvast. Volkonski otsis rahvamuusikat, Kusnets lindistas oma kesköise raadiosaate jaoks kiiksuga staffi ning aeg-ajalt kukkus sisse Sven Kivisildnik, kes valis välja taustamuusikat oma luuleürituste ja ka teleesinemiste tarvis.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et see aspekt fonoteegi ajaloost ning tema mitteformaalne lindikogu on mänginud Eesti mittestandardse muusika kultuuris alahinnatud rolli.
Kui poleks olnud tagasihoidlikku, ent fanaatilist Avo Kartulit, siis oleks Eesti muusikafännide „toiduahelast“ puudunud väga oluline lüli.
Meie Rebased
veebruar 10, 2014