KUIDAS TULI TUPPA SAI: Käesoleval aastal on Eesti energeetika ajaloos mitu ümmargust tähtpäeva. Üks neist on seotud Tallinna elektrijaamaga, mille käivitamisest möödus sada aastat, räägib Rein Talumaa, kes on üle 40 aasta töötanud energeetika valdkonnas, sealhulgas aastatel 2001–2003 AS Narva Elektrijaamad tootmisdirektorina ja 2003–2006 peadirektorina.
Elektrienergia tootmine ja kasutamine Eestis sai alguse juba 19. sajandi viimastel aastakümnetel. Esmalt tekkisid elektrijaamad suuremate tööstusettevõtete ja tehaste juurde, kus elektrit kasutati põhiliselt valgustamiseks. Üks esimesi üldkasutatavaid elektrijaamu, mis varustas elektriga ka eratarbijaid ja linna, peaasjalikult tänavate valgustamiseks, võeti kasutusele 1907. aastal Pärnus.
Tallinnas asjad venisid
Ka Tallinnas tekkis huvi elektritootmise ja -kasutamise vastu. Mitmed eraettevõtted taotlesid Tallinna linnavalitsuselt kontsessiooni üldkasutatava elektrijaama ehitamiseks. Nende seas oli üks aktiivsemaid AS Volta, kes juba 1899. aastal taotles linnavalitsuselt kontsessiooni elektrijaama ehitamiseks ja elektrienergia müümiseks linnas. Taotluste läbivaatamiseks moodustas volikogu komisjoni. Taotlus aga ei saanud heakskiitu, kuna linn pidas õigeks ehitada elektrijaam linna kulul. Teist korda taotles AS Volta kontsessiooni 1903, kuid ka seekord ei saadud luba. Seejärel esitati veel teisigi taotlusi, kuid ka need ei saanud linnavalitsuselt heakskiitu. Taotlusi kas ei rahuldatud või lükati otsustamine mitmel korral edasi. Alles 1909 võeti elektrijaama ehitamise küsimus tõsiselt päevakorda ja astuti esimesed praktilised sammud selle teostamiseks.
Vahepeal aga oli Tallinnas rajatud esimene üldkasutatav elektrijaam eraettevõtja poolt praegusel Vene tänaval. Jaama rajajaks oli ettevõtja J. Behrens, kes sai linnavalitsuselt loa ehituseks 1909. aastal. Ehitusloas oli esitatud rida tingimusi, millest üks oli nõue lõpetada erajaama töö ja koristada juhtmed, kui alustab tööd linna elektrijaam. Elektrijaamast väljastati 110 V pingega alalisvoolu. Abonentide arv kasvas pidevalt, kuid jaama laiendamise võimalused olid piiratud – asus see ju elamute vahel. Etteruttavalt olgu öeldud, et linna elektrijaama valmimisel 1913. aastal lõpetaski see erajaam oma tegevuse.
18. märtsil 1909 moodustas volikogu uue komisjoni, kellele tehti ülesandeks esitada volikogule elektrijaama ehituskava ja ettepanekud selle elluviimiseks. Komisjoni otsus oligi, et Tallinna tuleb ehitada elektrijaam linna kulul ja asukohaks valiti praeguse Põhja pst ääres asunud gaasivabriku kõrval olev vaba maa-ala. Elektrijaama projekt otsustati tellida AS Volta käest. Voolusüsteemiks valiti kolmefaasiline vahelduvvool, mille tootmine ja jaotamine kavandati pingel 3 kV, tarbijatele viimine aga pingel 220 V. Jõumasinateks valiti kolm AS Volta Laval-tüüpi 250 hj (184 kW) auruturbiini koos generaatoritega ja kaks kivisöel töötavat Fr. Krulli masinatehase (hilisem Tallinna Masinaehitustehas) aurukatelt auruparameetritega 12,5 at ja 325 °C. Seega, elektrijaama põhiseadmed komplekteeriti Eestimaa tehaste baasil.
Elektrijaama masinamaja, katlamaja ja kontorihoone projekti koostas arhitekt G. Schmidt.
Ehitamine ja esimesed laiendamised
Projekt kiideti heaks 18. jaanuaril 1912 ja kohe alustati ka ehitust. Kui elektrijaama ehituse üle otsustamine ja ettevalmistamine võttis aega üle kümne aasta, siis ehitus ise kulges kiiresti. Juba 1912. aasta detsembris olid aurukatlad kütmiseks valmis ja ka turboagregaatide paigaldamine edenes hästi. Paralleelselt ehitati linnas kaabliliine ja trafoalajaamu elektrivoolu tarbijateni toimetamiseks. 18.–19. aprillil 1913 toimus elektrijaama kompleksne vastuvõtuproov ekspertide komisjoni poolt, kes tunnistas töö kordaläinuks ja andis elektrijaamale alalise töötamise loa. Kuigi luba anti välja aprillis, oli esimene abonent elektrivõrku lülitatud juba 24. märtsil 1913 (11. märtsil 1913 vkj). Seda päeva loetaksegi Tallinna elektrijaama töö alguseks. Jaam sai nimeks Tallinna Linna Elektri Keskjaam ja allus Tallinna volikogu valgustuse ja veemuretsemise komisjonile. Jaama juhatajaks kutsuti E. Maltenek, kes oli selle ala asjatundja.
Elektrijaam nii tootis kui ka jaotas ja müüs elektrienergiat, ehitas elektrivõrke ning kõrvaldas elektriseadmete rikkeid. Elektrijaamal oli piisavalt võimsust tarbijate varustamiseks ja esialgu suunati põhitähelepanu elektrivõrgu laiendamisele ning uute tarbijate liitumisele. Kuid tarbijate kiire kasv tekitas peagi olukorra, kus elektrijaama võimsusest jäi väheseks. Juba 1914. aastal tegi Maltenek ettepaneku jaama laiendamiseks. H. Feldmani, elektrijaama järgmise juhataja koostatud laienduse projekti kinnitas volikogu 16. septembril 1915. Projekt jäi siiski realiseerimata sõjaolukorra ja rahapuuduse tõttu. Samal ajal tekkisid ka raskused kivisöega varustamisel, mida seni oli saadud Donetski basseinist. 1918 katkes kivisöe saamine hoopiski ja tuli üle minna kohalikule kütusele, turbale ja puidule. Samas puudus elektrijaamal võimsusreserv ja jaama laiendamine oli hädavajalik.
Elektrijaama laiendamise uue kava töötas välja 1917. aastast juhatajaks saanud A. Markson. Kava nägi ette 2000 kW turbogeneraatori ja selle tööks vajaliku kahe aurukatla paigaldamist. Kütuseks oli turvas. Kava realiseeriti 1920. aastatel. Ja jällegi oli elektrijaamal võimsust küllaldaselt, et võis vanad seadmed reservi jätta. Aga see ei kestnud kaua, peagi tuli järjekordne laiendamine ette võtta. Etteruttavalt tuleb öelda, et elektrijaama laiendamisi toimus ajavahemikul 1919–1939 neli, kus siis kas paigaldati lisaks uusi võimsamaid seadmeid või asendati vanu uute ja võimsamatega. Nende laiendamiste jupphaaval tegemise põhjuseks oli enamasti linna kimbutav rahapuudus, aga ka vähene kogemus selles valdkonnas.
Must suits langes linnale
Siiski tuleks ära märkida kahte laiendust, kus viidi sisse ka olulisi tehnilisi uuendusi. Nimelt võeti 1924. aastal kasutusele uus kütus – põlevkivi – ja 1934. aastal evitati keskrõhukatlad. Põlevkivi kasutuselevõtt oli sel ajal pöördelise tähtsusega käik. See lahendas pikaks ajaks elektrijaama kütusega varustatuse, millega varasematel aastatel oli pidevalt raskusi, eriti puidu hankimisega. Teiseks andis see tõuke põlevkivi põletustehnika arengule Eestis.
Järjekordse laienduse tarvis aastatel 1923–1924 telliti kaks uut aurukatelt Inglise firmalt Babcock&Wilcox, mille kütuseks põlevkivi. Et aga põlevkivi põletamise kogemus puudus, siis telliti kummalegi katlale erinevad küttekolded. Ühele paigaldati Prantsuse firma tolmküttekolle ja teisele kodumaise tehase Ilmarine liikuvlülidega trepprestkolle tükipõlevkivi põletamiseks. Kui aurukatlad 1924. aasta suvel tööle pandi, selgus, et rahuldavalt hakkas tööle Ilmarise küttekolle. Prantsuse oma aga korralikult tööle ei saadudki ja see asendati Ilmarise omaga. Pärast mõningaid konstruktsiooniparandusi tehase ja elektrijaama ühistööna osutus Ilmarise küttekolle sedavõrd heaks, et nendega varustati nii varem paigaldatud kui ka järgmistel laiendustel paigaldatud aurukatlad.
Põlevkivi kasutuselevõtuga kerkis esile ka teisi probleeme. Esmalt selgus, et põlevkivi põletamisel hakkas korstnast paksu musta suitsu tulema, mis tuulega linna peale langes ja linnaelanikke väga pahandas. Tuli välja, et põlevkivikateldele paigaldati uus metallkorsten, aga liiga madal, ainult 20 meetri kõrgune. Ja ka küttekolletes ei oldud veel korralikku töörežiimi saavutatud. Pärast ülalmainitud küttekollete konstruktsioonimuudatusi ja korstna pikendamist 40 meetrile 1926. aasta suvel olukord normaliseerus. Teine probleem tekkis tuha ladestamisega. Võrreldes varasemate kütustega tekkis põlevkivi põletamisel tuhka tunduvalt rohkem, aga selle ladestamiseks ei olnud elektrijaama juures piisavalt kohta. Lahendus leiti nii, et tuhk veeti kõrvalolevasse mereranda, kasvatades ühtlasi merest maad juurde. Selleks ehitati spetsiaalne ripptee, mida mööda siis töölised tuhavagonette jaama ja ranna vahel edasi-tagasi lükkasid.
Alles 1951. aastal hakati rakendama hüdraulilist tuhaärastust ja järgmisel aastal lõpetati sellisel viisil tuhatransport mereranda. Vahemärkusena olgu öeldud, et praegune linnahall ongi ehitatud sellele tuhaväljale.
Tuleb veel märkida, et 1925. aastal sai elektrijaama nimetuseks Tallinna Linna Elektrijaam.
Uuendused ja okupatsioonid
Teine oluline uuendus tehti 1934, kui järjekordse laienduse käigus otsustati paigaldada suurema võimsusega keskrõhukatlad. Seni kasutati madalrõhukatlaid, mille auruparameetrid olid kuni 15 at ja 350 °C. Uutel, jällegi Babcock&Wilcoxi kateldel olid auruparameetrid juba 26,25 at ja 400 °C. Kateldele paigaldati samuti Ilmarise küttekolded, mis võimaldasid kasutada juba III sordi ehk peenpõlevkivi. Koos varem paigaldatud, samadele auruparameetritele ettenähtud 5 MW turbogeneraatoriga kasvas elektrienergia tootmise efektiivsus oluliselt.
Lisaks tootmisseadmetele laiendati ka hooneid ja rajatisi nagu katlamaja, masinamaja jm. Peale esialgse telliskorstna püstitati kaks metallkorstnat. Laienduste lõpuks 1939 oli elektrijaama võimsus 19 MW, sel ajal suurim Eestis.
Rasked ajad tuli elektrijaamal üle elada sõja ajal, aastail 1941–1944. Kui Nõukogude väed 1941. aastal olid sunnitud lahkuma, demonteeriti kaks suuremat turboagregaati ja mitmed muud seadmed ning saadeti Nõukogude Liidu tagalasse. Masinamaja, osa katlamajast ja telliskorsten aga õhiti. Elektrijaam lakkas töötamast.
Saksa okupatsiooni ajal hakati elektrijaama taastama. Paigaldati mujalt toodud kaks turboagregaati (1942. a 5 MW ja 1943. a 6 MW) ning olemasolevate aurukateldega alustati uuesti elektritootmist, kuid mitte enam sõjaeelsel tasemel.
Sellel perioodil toimus ka järjekordne nimemuutus ja jaam sai uue omaniku. Kui seni allus elektrijaam Tallinna linnavalitsusele, siis 16. juunist 1942 anti see üle okupatsiooniaegsele Idaala Energiavarustuse p.v. Seltsi Eesti Kindralkomissari Piirkonnale ning sai uueks nimeks Tallinna Elektrijaam ja -võrgud. Ja sealtpeale ei kuulunud elektrijaam enam kunagi Tallinna linnavalitsusele. Kui 1944 nüüd juba Saksa sõjavägi oli sunnitud lahkuma, oli viimasel kavas ka Tallinna elektrijaam õhkida. Seda aga ei õnnestunud teha tänu elektrijaama personali vastutegutsemisele. Lahelt laevasuurtükkidest tulistatud mürsud vigastasid ainult osa katlamaja ja katlaid ning ühte metallkorstnat. Aga jaam oli võimeline jätkama elektrienergia tootmist, küll ainult piiratud võimsusel.
Sõjajärgsed aastad
Pärast sõda asuti kohe elektrijaama taastama ja laiendama. Peale olemasolevate taastamist paigaldati veel kaks turbogeneraatorit ja kaks keskrõhukatelt. Katlad koos Krull-Lomšakovi restkolletega valmistas Tallinna Masinaehitustehas. Kütuseks kasutati peenpõlevkivi. 1950 oli elektrijaama võimsus 23 MW, mis jäi kõigi aegade suurimaks.
Toimusid ka muudatused alluvuses ja nimetuses. Esmalt allutati elektrijaam trustile Eesti NSV Elekter ja jaama nimeks sai Tallinna Elektrijaam. 10. juulist 1945 allutati see Eesti Energiale ja elektrijaam koos võrkudega sai nimeks Tallinna energiarajoon. Eesti Energia alluvusse Tallinna elektrijaam jäigi oma eksisteerimisaja lõpuni. Küll aga toimus veel mitu nimemuutust: 1950. a – Riiklik Rajooni Elektrijaam nr 4, 1957. a – Tallinna Soojus- ja Elektrijaam ning 1967. a Soojus- ja Elektrijaam Tallinn. Muutusi oli ka jaama funktsioonides – ära anti elektrimüük ja elektrivõrgud teistele Eesti Energia ettevõtetele.
1950-ndatel, pärast põlevkivielektrijaamade käivitamist Kohtla-Järvel ja Ahtmes, hakkas Tallinna elektrijaama osatähtsus elektritootmisel vähenema ja hakati jaama ümber seadmestama ka soojusenergia väljastamiseks. Ajutiselt väljastati elektrijaamast soojust auru näol lähedalolevatele ettevõtetele juba 1954. aastast. Kuid kaugkütte tarvis oli vaja välja ehitada boilerseade koos torustike ja pumpadega ning soojustrass linna. Esimene kaugkütte tarbija lülitati soojusvõrku 1959 ja sellest peale hakkas elektritoodang pidevalt vähenema. Kaugkütte tarvis paigaldati 1963 üks ja 1967 teine veesoojenduskatel masuudiküttel. Masuuti hakati kasutama ka aurukateldel ja põlevkivi põletamine lõpetati 1965. aastal.
2. veebruaril 1979. aastal lõpetati Tallinna elektrijaamas elektrienergia tootmine ja jäi ainult soojatootmine. Ettevõtte edasist käekäiku pärast seda tuleks vaadata juba Tallinna kaugkütte ajaloo raames, mis aga on omaette teema.
Hea meel on tõdeda, et kuigi elektritootmisest Tallinna elektrijaamas on möödas juba üle 30 aasta, on kunagisest Eesti suurimast elektrijaamast täna silmale näha nii mõndagi. Nii on Tallinna elektrijaama administratiivhoone, katlamaja, turbiinisaal (ehk masinamaja), suur estakaad ja korsten registreeritud Kultuurimälestiste Riiklikus Registris ehitismälestistena. Ja need hooned ei seisa niisama, vaid on leidnud aktiivset kasutamist. Kunagises katlamajas tegutseb Kultuurikatel, samast algab ka kultuurikilomeeter. Masinamajas tegutseb Energia Avastuskeskus, mis praegu läbib uuenduskuuri. Selle taasavamisel 2014. aastal võib seal tutvuda originaalkujul kahe turbogeneraatoriga ja mitmete elektrijaama seadmete ja aparaatidega.
Alles 1952 lõpetati tuhatransport mereranda. Olgu öeldud, et praegune linnahall ongi ehitatud kunagisele tuhaväljale.
1909. aasta komisjoni otsus oli, et Tallinna tuleb ehitada elektrijaam ja asukohaks valiti praeguse Põhja pst ääres asunud gaasivabriku kõrval olev maa-ala.
Fotod:
Foto 1. Tallinna Linna Elektri Keskjaam 1913
Foto 2. Põlevkivituha vedu mereranda
Foto 3. Tallinna Linna Elektrijaam 1930–1933
Foto 4. Elektrijaama masinamaja sisevaade 1930
Foto 5. Elektrijaam aastail 1934–1941
Artiklis avaldatud fotod on pärit Eesti Energia muuseumi fondist.
Tallinna elektrijaamast on varem kirjutatud mitu raamatut ja ka ajaleheartikleid. Nimetagem siin H. Pitsneri 2007. aastal ilmunud „Elekter Tallinna elektrijaamast 1913–1979“, H. Rausbergi 1988. aastal ilmunud „Tallinna Linna Elektri Keskjaamast Tallinna Soojusvõrguni“ ja ajaloolase R. Nermani artiklit „Tallinna esimene elektrijaam saab 24. märtsil 91-aastaseks“ Eesti Päevalehes 2004. aastal. Kuid tähtpäev 100 aastat on piisav põhjus taas meenutada Eesti oma aja ühe suurema üldkasutatava elektrijaama saamislugu ja käekäiku. Käesolev artikkel põhineb kahes ülaltoodud raamatus esitatud andmetel. Veel niipalju, et pealkirjas ja ka tekstis on kasutatud nimetust Tallinna elektrijaam üldmõistena, mitte ametliku nimetusena. Asi on selles, et elektrijaamal olid eri ajajärkudel erinevad nimed, aga sellest juba allpool.