TULEVIK MINEVIKUST: President Toomas Hendrik Ilves vestles Sir Christopher Fraylingiga „Kosmoseodüsseiast“. Frayling esitles Eestis oma raamatut, mis räägib „Kosmoseodüsseia“ tegemisest ning tehnilisest poolest. 1965. aastal tehtud film muutus kohe klassikaks.
Christopher Frayling (C.F): Algatuseks muidugi niipalju, et see film on suuresti oma aja laps. Ja see oli aeg, mil kõik kosmosega seotu oli uus, põnev ning erutav. Inimesed proovisid piiluda tulevikku. Ning seda filmi aitasid teha oma aja parimad ja innovaatilisemad inimesed.
Toomas Hendrik Ilves (T.H.I): Eks selle filmiga prooviti ennustada, mis juhtuma hakkab. Aga aastal 2001 ei hakanudki inimkond sellises mastaabis kosmost avastama. Samas, 1965. aastal, kui film tehti, oli tehnoloogiline areng selline. 1965 kujutleti tehnoloogia arengut ikka palju kiiremana, kui see tegelikult oli. Ent mingid asjad arenesid jälle tunduvalt kiiremini, kui filmi tegijad ette näha oskasid. Näiteks aastal 2001 oli mul umbes kuues isiklik arvuti. Minu esimene oli Apple II E, aastal 1983.
CF: Jah, aga häälaktiveerimine on ju praegu olemas, nagu ka filmis. Filmi peaarvuti näeb välja tohutusuur, nagu nad tollal kõik olid. Ei kujutatud ette, et 2001. aastaks on olemas personaalarvutid ja ei osatud kujutada ette ka kastutaja ja arvuti vahelist suhtlemisviisi. Aga seda osati ette näha küll. Ja ka Turingi seadust, et tehisintellekt on peaaegu võrdne inimeste omaga. Seda osati ette näha, aga tavalise arvuti suurust mitte.
T.H.I: Paar huvitavat asja on filmis veel. See antropoloogiliste sugemetega nüanss, kui eelajalooline inimene avastab tööriistad, mida saab kasutada teiste inimeste tapmiseks. See on see suur algus. Teine koht, kuhu me pole veel jõudnud, küll aga on see tähtis – on hetk, mil arvuti omandab iseteadvuse. Näiteks sellest ajast, kui mind esmakordselt presidendiks valiti – kaheksa aastat tagasi –, on arvutite mälumaht viiekordistunud. Seega on väga raske ette kujutada, kus me tulevikus oleme. Filmist on möödas 40 aastat. 40 aastat tulevikus aga…
C.F: Keegi on välja arvutanud, et NASA arvutite võimsus oli aastal 1965 umbes sama suur kui praegu on keskmisel külmkapil. Üks asi, mis teeb filmi väga nostalgiliseks, oli sealt nähtav entusiasm kosmosevõidujooksu suhtes. 1965 olid esimesed arusaadavad fotod Kuu pinnast tehiskaaslaselt Ranger, mis küll purunes, aga suutis fotod Maale saata. 1965 – esimene kommertssatelliit maailmas, Early Bird, Juri Gagarin… Seda on filmist näha, et nii jääbki minema – aastal 2001 on näiteks Kuul kolooniad, eri riikide kaevandused jne. Ja kui Apollo programmile erinevatel põhjustel pidurit tõmmati järgmisel kümnendil, kaotas rahvas huvi ning seitsmekümnendatel samasugust entusiasmi enam polnud.
T.H.I: Usun, et entusiasmi oleks saanud jätta ka samale tasemele, aga kuludega on lood teised. Mõnedes asjades füüsikas oleme sisuliselt oma teaduslike võimete piiril. Mitte sellepärast, et me rohkem ei oskaks, aga rahaliselt on raske. Higgsi bosoni otsimisele kulutatakse selliseid summasid, et sellest samm edasi nõuaks suure osa maailma SKT-st. Kui vaadata ka just lõppenud majanduskriisi – Eesti SKT näiteks suudaks kosmoseprogrammi üleval pidada umber kolm sekundit –, siis inimesed poleks nõus nii palju makse maksma. Kui vau-efekti ei teki, pole ka avalikku huvi.
C.F: Umbes aasta eest tegin intervjuu Frederick Aldwayga, kes on elurõõmus üheksakümneaastane härra Washingtoni Cosmos Clubis, kus suurem osa seltskonnast paistsid olevat endised astronaudid, oma vanuse kohta äraütlemata kõbusad. Ja tema ise näiteks mäletas seda entusiasmi: kuidas inimesed vaatasid telekast suure huviga Apollo programmi, Armstrongi Kuule maandumist ja igat starti eraldi – et kas seekord õnnestub. Muidugi oma osa oli ka Vene-USA vastasseisul. Ja „Kosmoseodüsseia“ film tulenes sellest, see see uskus teaduse ja astronautika lubadustesse, samas kui enamik sci-fi filme näitas tulevikku tumedana – et läheb halvemaks, näiteks „Blade Runner“ (1982). „Kosmoseodüsseia“ on üks väheseid, mis usub tulevikku, teadusse ja tehnoloogiasse. Frederick ütles, et nii oligi – selline oli üldine tulevikuväljavaade. Üks asi, kus see film veel täppi paneb, on kosmose kommertsialiseerumine : filmis läheb Pan Ami „kosmosebuss“ üles orbiidile. Nüüd on meil Richard Branson ja Virgin Galactic jne. Aastal 2001 seda polnud, 2014 oli.
T.H.I: Ainsad korrad, kui ma koolist poppi panin, oli Mercury ja Gemini programmide ajal, mil ma jäin koju ja vaatasin neid telekast. Ma ei tea kedagi teist, kes nii oleks teinud, äkki on asi minu vanuses. NSV Liidus ju näiteks anti kosmosestartidest teada alles pärast nende toimumist, sest nii mõnigi kord läks asi valesti. Avatumas ühiskonnas näidati neid otsepildis, ja sellepärast ma ei läinud kooli.
C.F: Filmis on veel tähtis see käimasolev sõda. Autori arhiividest oleme teada saanud, et see sinu mainitud esimene hetk, kui koopainimene hakkab oma kaaslasi tapma – viskab oma relva õhku ja siis see muutub raketiks –, et see rakett oleks pidanud alguses muutuma NSV Liidu tuumapommiks. Algsete plaanide kohaselt oleks raketil kirjas olnud CCCP, selle järgi oleks tulnud Hiina rakett ja siis USA oma, seejärel Saksa ja siis Prantsuse oma. Ja terve suborbitaalne ruum oleks selliseid tuumapomme täis. Algne lugu seega ei rääkinud mitte kolmest miljonist aastast tehnoloogia arengust, vaid relvastuse arengust – selle toon olnuks seega tumedam. Kosmoselaeva kohvikus oleks esialgse versiooni järgi ühe laua taga olnud NSV Liidu kosmonaudid ja teises lauas USA omad – kumbki laudkond teineteisega ei räägi. Töötatakse koos, aga ei suhelda. See tähendab, et see film on väga oma aja laps. Paljud sci-fi-filmid saavad tehnoloogilise osaga hästi hakkama, aga sotsiaalse osaga mitte. Filmis on ju blackface. Kosmoses pole ka naisi. Kõik on valged. Julgen väita, et ainult parim sci-fi ei ürita ette näha sotsiaalset tulevikku – keskendutakse tehnikale.
T.H.I: Tegelikult on see viimane osa just raskem. Sotsiaalne asi on lihtne: vaatad seadusloome arengut minevikus ja sealt kujutled edasi. Tehnikat ette näha on keerulisem. TCP/IP mõeldi välja vist 1978, Tim Berners-Lee tuli HTTP-ga välja 1989. 1993, kui ma olin suursaadik Washingtonis, tuldi välja esimese veebibrauseriga. 10–12 aastat hiljem on sotsiaalmeedia ja Facebook, ja siis Twitter, mis on maailma muutnud isegi rahvusvaheliste suhete tasandil. Mõnda asja saab ikka ennustada – meditsiini tase näiteks kindlasti tõuseb koos tehnika arenguga –, aga näiteks internetti ja selle osa tänapäeva ühiskonnas ja kultuuris ei ole osatud ette kujutada.
C.F: Või võtame mobiiltelefonid. Rääkisin inimestega, kes olid kohal, kui esimesi mobiile tootma hakati ja keegi ei osanud ette kujutada, et see inimeste elusid ja sotsiaalset käitumist täielikult muudab. See oli mänguasi, mille järele turul oli nõudlus. Kõik räägivad Stanley Kubrickust, nagu ta selle filmi järgi oleks olnud suur visionäär – mida ta osaliselt ka oli –, aga filmi toodi sisse ka NASA taustaga inimesed, kuigi nad olid filmikauged, sest ta suutis ühildada tootedisaini ja oma teadmised teadusest. Oli vaja, et kõik oleks usutav. Ja sellepärast ma olengi Tallinnas siin sellel avamisel, sest siin on need kaks asja ühendatud, nagu nad kindlasti on ka Suurbritannias.
T.H.I: Võtame näiteks Skype’i.
C.F: See stseen, kus keegi helistab online casino oma tütrele koju ja teeb videokõne. Oota, aga siis ju Stanley Kubrick leiutas Skype’i! (Naerab) Noh tegelikult mitte päris. Aga „Kosmoseodüsseia“ ütles selle välja, et telefonist samm edasi on videotelefon.
T.H.I: On hulk inimesi juhtmega telefonidega ja paberit kasutav trükimasin – kosmoselaevas ei saaks ju sellist tehnikat kasutada.
C.F: Filmis on muidugi need meie kaasaja tehnikaimed tohutud kingakarbi suuruses kolakad.
T.H.I: Meil olid siin sellised üheksakümnendate alguses – kõige esimesed Nokiad, mis kaalusid ligi viis kilo.
C.F: Eile me rääkisime tehnoloogiast – selle filmi puhul on huvitav see, kuidas ühendatakse kunst ja teadus. Olen ise 15 aastat Londoni maratoni jooksnud. Ja mis ma näen, on see, et tänapäeval lapsed pannakse vara spetsialiseeruma kas kunsti või teaduse poole – nii 13-aastaselt – ja väga harva on näha kedagi, kes on suur visualiseerija ja samas, kes saab ka sellest pragmaatilisemast, teaduslikumast poolest aru. Omavahel suhtlust ei toimu. Tuleviku päralt on tõenäoliselt selline disainerite ja teadlaste ühendus, kus teadlased mõtlevad välja asja ja disainerid kujundavad sellest ihaldusväärse toote.
T.H.I: Kuuekümnendatel oli üks Oxfordi professor nimega C. P. Snow, kes oli keemik ja poeet. Aastal 1959 kirjutas ta essee „The Two Cultures and the Scientific Revolution“, ta oli üks vähestest, kes üritas ühisosa leida. Oma mõlemal tegevusalal oli ta hea, aga Oxfordi kohvikus istusid ühed ühe ja teised teise laua taga. Tema võis minna mõlemasse ja diskuteerida poeesiast või keemiast, aga ta oli ka ainus. Väidan, et tänasel päeval – näiteks Snowdeniga – on ühel pool sellised nohikud ja häkkerid, kes ei pööra tähelepanu eraisiku puutumatusele ja muudele sellistele põhiõigustele. Ja siis on seaduseandjad ja nad arvavad, et kõik inimesed internetis loevad nende meile, mis on juba puhtajaliselt võimatu. Ja see on uuema aja probleem – seaduseandjad ei mõista tehnoloogiat.
C.F: Seega sa väidad, et tänapäeva inimesed jagunevad nendeks, kes on tehniliselt kirjaoskamatud ja nendeks, kes ei ole, ja mitte kuidagi viisi humanitaaria/reaalteaduste põhjal?
T.H.I: Allikas on sama. Kui saada aru, mida lääne kultuuris inimesed arvavad meie järel spioneeriva ja põhiõigusi piirava valitsuse olemasolu võimalusest, ja vaadata teisest küljest sellist tehnokraatlikumat seltskonda, kelle jaoks pole otseselt tähtis mitte inimeste põhiõigused, vaid enese proovilepanek ja oma võimete näitamine…
C.F: Aga see on ju alati nii olnud. See on nii-öelda sotsialistliku teaduse teooria. On sotsiaalteadlased, kes mõtlevad asju välja ja ütlevad siis, et see pole nende asi, kuidas nende ideed ellu viiakse. Võtame Fausti või Frankensteini – inimene läheb teaduses keelatud alale, ja tagajärjed nagu ei puutukski temasse. Snowl oli väike test: läks õhtusöögile, kus inimesed rääkisid Shakespeare’ist ja Schillerist jne ning siis ta küsis kõva häälega, kas keegi saaks talle öelda, mis asi on masintööriist. Või mis on termodünaamika teine seadus. Keegi ei teadnud. Ja tema toonitas seda ebakõla nende inimeste teadmiste vahel humanitaarias ja tehnoloogias, nimetades seda hirmutavaks. Ükskord Helmut Kohlilt küsiti midagi informatsiooni superkiirtee kohta ja tema ütles, et muide, jah, me siin ehitame üht hästi head Autobahn’i – tal polnud aimugi, mida temalt taheti. Osaliselt on asi ka põlvkondades.
T.H.I: Kahjuks on jah nii. Näiteks California poliitilisel maastikul on inimesi, kes tulevad kõrgtehnoloogiamaailmast ja nad on mõnes mõttes nagu ära lõigatud üle 50-aastaste maailmast. Mina näiteks õppisin programmeerima 13-aastaselt, aga Euroopas on see suurem probleem, kus mitmel põhjusel see tehnoloogilise kirjaoskuse piir võib minna juba 35. eluaasta juurest. Kui rääkida kunsti ja tehnoloogia ühendamisest, on tähtis veel see, et osale inimestele, kes näiteks Eestisse tulevad ja imestavad, kui huvitavaid uusi tehnoloogiaid siin välja mõeldakse, ütlen ma tavaliselt jah ja ei – et me kasutame asju, mis on juba ammu olemas, aga paneme need uutel ja huvitavatel viisidel kokku. Parim näide on iPhone – seal pole midagi, mida polnud juba ammu olemas. Jobs tahtis üht konkreetsete spetsifikatsioonidega klaasi ja keegi ei osanud neid aidata. Mindi New Yorki, ühte suuremasse klaasifirmasse, sealt tuldi tagasi sama jutuga, et sellist klaasi neil pole, kuni ühele töötajatest tuli meelde, et kunagi kuuekümnendatel olid nad sobivat klaasi tootnud kosmoseprogrammi jaoks. See sobis – Apollo missiooni jaoks mõeldud klaas. Me üritame sama asja: paneme asju uut moodi kokku. Näiteks on e-valitsus. Ericssoni ja Nokia telefonide vahe seisnes puhtalt inseneerias. Näiteks telefonist numbrite leidmine oli ju hoopis raskem. IPhone polnud inseneridele, vaid pigem kasutajatele.
C.F: Üks tähtsamatest nüanssidest tänapäeva maailmas ongi see, kuidas kõik meie tehnoloogiline areng inimlikuks muuta. Sa võid seda teha, aga kas turg seda nõuab? Üks mu õpilane näiteks mõtles välja uutmoodi hiirelõksud: üks töötas hiire kaalu põhjal, teisel olid suurreligioonide sümbolid ja hiir pidi otsustama, millises suunas liikuda; kolmas oli ühendatud su mobiiliga ja küsis sinult, kas liikuda hiire suunas või mitte. Asja mõte on see, et igasugust tehnoloogiat on olemas ja seda saab tarvitada igasugustel huvitavatel viisidel. Disaineri mõte on ka maailma sünkroonida.
T.H.I: Näiteks meil on keset linna tühi plats, kus oleks pidanud olema Kunstiakadeemia. Vana hoone võeti maha, aga sinna see minu meelest ei sobi, sest seal on pigem erinevad ärid. Siis meil on Tehnikaülikool, mis asub linna servas, millel on tohutult maad. Need kaks peaks kokku tooma. Pidev suhtlus tooks kaasa paremad tulemused. Töökohad ja silmad oleksid nii-öelda koos, igapäevaselt ja kogu aeg.
C.F: Mina käisin omal ajal näiteks kunstikoolis ja mulle meeldis see küsimus, et miks peab arvuti välja nägema nagu tükike kontorimööblit, hallid ja kandilised, nagu nad vanasti olid, mitte nagu väikesed skulptuurid – midagi, mida on ilus vaadata ja ilus käes hoida. Kui sa sellega tõesti hakkama saaks – panna kunstikooli ja tehnikaülikooli tudengid koos töötama, omavahel suhtlema ja looma, oleks tulemus näha üle maailma.
T.H.I: Tegelikult soomlased on seda juba teinud. Aga kui meie teadus ja humanitaaria arenevad edasi, muutub see lõhe rohkem takistavaks. Seda on juba praegu näha, EL-is näiteks. Lõhe inimeste vahel, kes võitlevad privaatsuse eest, ja nende vahel, kes tunnevad tehnoloogiat, läheb suuremaks. Snowdeni uudiste peale reageeris juriidiliste küsimuste komisjoni juht väitega, et Euroopa vajab oma NSA-d, mida me muidugi ei vaja. Eestis kirjutatakse maailma turvalisimat inimestevahelise suhtluse viisi ja mulle meeldib nalja teha, et see on nii turvaline, et me võime kogu oma teabe panna NSA arvutitesse ja neil läheks ikka 30 aastat aega, et see kätte saada. Aga kui privaatsusteemalisi arutlusi kuulata, mis toimuvad ülejäänud Euroopas, ollakse ikka veel viiekümnendates kinni. Ei saada aru, et turvaline kommunikatsioon internetiajastul on võimalik, aga selle põhinõuetest ei taha keegi kuulda. Seadused, mis muidu ei vajaks uuendamist, on tänapäeval lootusetult vananenud. Siis, nagu ma ütlesin, on arvutinohikud, kes ei tunne neid seadusi, või seda, mis on läänelikus demokraatias lubatud.
C.F: „Kosmoseodüsseia“ oli eriline ka selle poolest, et seda armastasid nii arvutinohikud kui ka kunstiinimesed. Töötati usutavuse ja ka välimuse kallal. Näiteks, kuidas oleks usutav, et kosmoselaev üldse Jupiterini jõuab. Selle ajani oli filmides näha see klassikaline kergelt põleva kütusega laevatüüp, mis reaalselt oleks ehk 10 miili vastu pidanud. Kui on tuumajõuline laev, saab oluliselt kaugemale kosmosesse. Algsete joonistuste järgi olid jõuallikateks näiteks tuumapommid, mis lükanuks laeva plahvatuste abil edasi.
T.H.I: Üks asi, mis mulle hiljem meeldima hakkas, oli see, et kõik kosmosestseenid olid muusikataustaga. Lisaks sellele paneb iga kosmosefilm mööda ka sellega, et masinad teevad häält. Vaikuses samas ju ka ei saa, muidu oleks visuaalse osaga kehvasti.
C.F: Või kasvõi see, et see oli esimene film, kus laev liikus aeglaselt. Lisaks sellele, pangem tähele, viie-kuuekümnendate raketid-kosmoselaevad näevad päriselus välja sellised nagu paarkümmend aastat vanemates filmides. Sama asja näeb ka selle filmi puhul. Päriselu hakkas muutma reaalset maailma. Ma mäletan hõbedasi kostüüme kõrgmoes. Ma arvan, et disaini ja teaduse koostöö peab olema tulevik.
T.H.I: Shannon Weaver küsiboma kirjutises „Mis on informatsioon?“, mis on informatsiooni vastand. Entroopia – kõik on laiali, kõik on eraldi. Ja ta tuli välja informatsiooni matemaatilise seletusega. Kuna ta oli ka kirjanik, seletas ta selle lahti ka oma esimeses kahes novellis, kus V-2 rakett on kogu tagurlikkuse ja probleemide sümbol.
Tuleks algusesse tagasi. HAL on filmis ju eneseteadvusega arvuti. Ma ei tea, kui kaugel see aeg on, arvestades meie tehnilisi võimalusi ja kiirust, millega kõik muutub.
C.F: Filmi tehes võtsid selle tegijad ühendust firmadega, kes neile võiks abiks olla. IBM näiteks. IBM oli nõus aitama nii disaini, arvutite välimuse kui ka žargooniga, sest üks läbivatest teemadest filmis on muutused, mille tehnoloogia keelde kaasa toob. Ja kõik oli ilus, kuni saadi teada HAL-ist ning IBM sai pahaseks. Nende põhieesmärk oli populariseerida koduarvutit, sest tollal sellist varianti polnud. Saadi teada, et HAL oli pahalane ja sellelt võeti logod maha. Arthur C. Clarke’i väitel ei olnud HAL muide paha, vaid halvasti programmeeritud. Arvuti räägib tõtt: ta ei saa öelda meeskonnaliikmetele, mis on missiooni eesmärk, aga ta on programmeeritud valetama. Samas, pahalast oli filmi vaja, sest lihtsalt näha kaht astronauti ringi jooksmas oleks igav. Mida rohkem seda filmi vaadata, seda rohkem on näha kasvõi pidevad vihjed Odüsseiale ja mütoloogiale.
Christopher Fryling: See stseen, kus keegi helistab oma tütrele koju ja teeb videokõne. Oota, aga siis ju Stanley Kubrick leiutas Skype’i!
Toomas Hendrik Ilves: Higgsi bosoni otsimisele kulutatakse selliseid summasid, et sellest samm edasi nõuaks suure osa maailma SKT-st.
