RAJU AASTA 100 AASTAT TAGASI: 1917. aasta veebruarirevolutsioon Venemaal algas pealinnast Petrogradist. Tegelikult algas see tunduvalt varem. Ka mitte 1905. aastal, mil toimusid töölisrahutused ja rahva tulistamine, vaid juba 19. sajandi viimasest veerandist saati leidis Venemaa end kentsakast seisukorrast: päevadest, mil hakkasid toimetama terroristid, tsaaritapjad, filosoofid, maailmaparandajad, feministid, demokraadid; kildkonnad oma iseäralikus bolševismis, anarhismis, vägivallas ja lihtsalt rahulolematuses.
Järgnevas ülevaates keskendume aga sellele, kuidas korraks pilve tagant piilunud vabast (või seda katsetavast) 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järgsest Venemaast – mis mingil moel eksisteeris siiski umbes kolmveerand aasta jooksul – sai bolševike küllaltki väikese klanni organiseeritud riigipöörde tagajärjel (uue kalendri järgi 7. novembril) täielik kelder ning moodustus maailma suurim riik, kus eelkõige tapeti omasid.
Juku-Kalle Raid sirvib vanu dokumente, uuemaid käsitlusi ja raamatuid ning visandab kalendri, kus üritab ära märkida, mil moel toimus vähikäik vabaduseootusest pettumusse, mis avas värava ka hilisemasse Venemaa kodusõtta ja stalinismi.
Kuna 1917. aastal võbeles Euroopa kolmandat aastat järjest ikka veel jõujooni muutva I maailmasõja krampides, on lihtne aru saada, miks geograafilisi ajalugusid ning käsitlusi toimunust jätkub vastavalt arusaamadele, maailmavaadetele, aga ka ametlikule poliitikale õige mitmeid. Mitte vaid vastaspoolte omasid, vaid tegelikult jooksid mõistmatuseliinid ka üliriikide sees mööda rahvaid, neist vaheliti läbi ning ka neisse sisse justkui kelmed lambalihas.
Rahulolematuse laviin veebruaris
Et maailmasõja ajal oli Venemaa tööstus suunatud sõtta ning märkimisväärne osa talupoegadest omakorda veetud sõjaväkke, halvenes aasta-aastalt – ning 1917. aasta alguseks juba nädal-nädalalt – suurlinnade varustamine toiduainetega. Linnadesse oli pagenud ja tööstusesse suundunud sadu tuhandeid põllumehi. Põllumajandusega tegelejaid jäi järjest vähemaks. Pluss veel olukord, kus transport töötas suvaliselt ning isegi olemasolevat vilja ei suudetud linnadesse vedada. Sõda ja nälg said keisri kukutamise märksõnadeks.
Käärimine käis Venemaal juba 1905. aasta revolutsioonist alates, hetkest, mil tsaari käsul tulistati streikijaid-meeleavaldajaid ning toimus „verine pühapäev“. Need rahutused purskusid esile kogu impeeriumis, ka Eestis. Päris korda sisekliima enam ei saanudki. Tõsi, sõja alguse võttis Venemaa kodanikkond vastu hurraapatriotismi, rõõmumiitingute ning kiidulauludega keisrile. Vanast ajast teada tõde, kuidas sõda algul ühendab, ehkki venides riiki hoopis koost lahutama hakkab.
Kuna igapäevane majandus oli 1917. aastaks tühja kotina kokku kukkumas, kasvas laviinina ka üldine rahulolematus.
- märtsil 1917 (18. veebruaril vana kalendri järgi) hakkasid streikima armeele militaartoodangut andva Petrogradi ühe suurema, Putilovi tehase töölised, kes nõudsid palgatõusu; 8. märtsil (vkj 23. veebruaril) alanud demonstratsioonil nõuti sõjatehaste tööliste toiduainetega varustamise ja elamistingimuste parandamist ning juba järgmisel päeval hakati esitama poliitilisi nõudmisi ning rääkima avalikult sõja lõpetamisest.
Veel kaks päeva hiljem toimus kogu Petrogradi hõlmav streik. Keiser Nikolai II, kes viibis sel ajal kõrgema ülemjuhatuse staabis Ukrainas Mogiljovis (tänapäeva Valgevenes) nõudis, et rahutused surutaks jõuga ja sõjaväe abil maha. Järjekordne päev hiljem, 11. märtsil (vkj 26. veebruaril) kasutas sõjavägi (ning tsaarile lojaalsed kasakad ja politsei) küll meeleavaldajate vastu relvi, ent 12. märtsil (vkj 27. veebruaril) keeldus sõjavägi juba elanikke ründamast ja hakkas demonstrantide poole üle tilkuma, linnas olevad relvalaod vallutati ja rahvamass vabastas Krestõ vanglast poliitvangid.
„Tänavaid täidavad inimmassid“
Nikolai II käsul kamandati linna uusi vägesid (Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad), ent kuna ka raudteelased olid Petrogradi külje all Gatšinas streikima hakanud, ei lasknud nad vägesid lihtsalt linna sisse. Sel hetkel lõpetas ka sõjaväeringkonna ülem vastupanu.
Veebruari lõppu Petrogradis on kirjeldatud kui iseäralikku palavikulist aega; kaasaegsed märgivad, et igal tänavanurgal peeti nonstopina kõnesid; streikivad rahvahulgad tuiasid mööda pealinna sihitult ringi, iga puukast või trepp muundus kõnepoodiumiks, Iisaku katedraali juures ja mujal pidasid korraga vahutavaid jutlusi kümned ning kümned üliõpilased, töölised ja agitaatorid; maailmavaated kõikusid radikaalterrorismist maailmarahuni, ükskõik, kes kuhugi kõnet pidama ka roninud oli, alati kogunes tema juurde jutlust kuulama suur hulk möödakäijaid.
Kaasaegsed meenutavad tihtilugu, kuidas linna oli haaranud justkui kõrge palavik. Marina teatri üks programmijuhte, Kunajev, kirjutas: „Tänavaid täidavad inimmassid, kes tunglevad ühest kohast teise. Keegi ei tea, mis toimub; välja tänavaile ollakse tulnud just seepärast, et äkki keegi ütleb, mis toimub. Ollakse uudiste jahil ning kunagi enne pole ringelnud sedavõrd palju kõlakaid kui neil päevil: tsaar astus tagasi, tsaar andis sakslastele alla, anarhistid on tsaari tapnud jne.
Sõjaväe tulek rahva poolele
Kui sõjavägi hakkas rahva poole üle minema, võis tsaar vaid abitult vaadata, kuidas impeerium tema silme all ära sulab.
Petrogradi mässulistega ühines kõigepealt Volõõnia polk, seejärel kaardiväe Semjonovski polk ning isegi Vene kaardiväe vanim, Preobraženski polk. Keisri reetis tema enda kaardivägi, kus oli kokku umbes 25 000 meest.
Edasi toimus kõik kiiresti: Riigiduumas moodustati Riigiduuma Ajutine Komitee, mille ülesanne oli pealinnas korra tagamine; samal ajal panid bolševikud ja vasakesseerid Petrogradis kokku Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu. Nii tekkis Venemaal pool aastat – kuni riigipöördeni oktoobris – kestnud kaksikvõim. Just seesama kaksikvõim ning sealt tulenevad ebamäärasused said üheks põhjuseks, miks demokraatlik Venemaa aastatki vastu ei pidanud.
Keiser asus 12. märtsil erirongiga teele Petrogradi poole, et proovida päästa veel, mis päästa annab, ent ööl vastu 13. märtsi peatasid mässulised sõdurid keiserliku rongi 150 kilomeetri kaugusel Petrogradist, Malaja Višera jaamas.
Nüüd otsustas keiser sõja võiduka lõpetamise nimel ning rahva ja sõjaväe tahtele vastu tulles troonist loobuda (tegelikult küll Riigiduuma saadikute Pavel Miljukovi, Aleksandr Gutškovi ning Vassili Šulgini pealekäimisel). 14. märtsil 1917 viskas keiser sellele dokumendile Pihkvas oma pookstavid alla.
Surnukuurid ja aidad
Veebruarirevolutsioon oli verine, aga lootusrikas ning kiire. Rahvast rünnanud sõjaväest sai kiirelt osa rahvast.
Esimeste revolutsioonipäevade ajal tapetud inimesed (keda oli kaugelt üle tuhande) jäid mitmeteks päevadeks tänavatele pakase kätte vedelema, mälestused kirjeldavad, kuidas „surnud lebasid kõige veidramates poosides“. Lõpuks koristati nad siiski silma alt ära – surnukuuridesse, aitadesse, varjualustesse ja mujale – ning maeti (enamiku tavavenelaste jaoks suure šokina) küll auavaldustega, ent ilma mingi jumalateenistuseta Marsi väljakule ühishauda. Maeti kui metslasi, mitte kristlasi. „Kümned ja kümned tuhanded inimesed, kes matustele kogunesid, olid vaikses ahastuses ning ehmunud. Ilmalikkusega poldud harjutud, kiriklike matusteta jätmine tähendas vene mužiki jaoks hinge jätmist saatanale,“ mainib Kunajev.
Kohe pärast tsaari võimult lahkumist hakati linnas massiliselt kiskuma maha kõike tsaarivõimu meenutavat: tänavale lendasid kahe peaga kotkad majade fassaadidelt, igaüks tänavalt üritas mingi regaali kätte saada ja selle kanalisse visata. Kui redeleid ei leitud, roniti mööda seinakarniise, et keisrisümboolikast vabaneda.
Kõneleb oimetuks
Huvitaval kombel toimus paralleelselt verise veebruarirevolutsiooniga ohjeldamatu pidu ning pillerkaar. Hetkekski ei katkenud seltskonnaelu, meenutatud on hommikuni avatud puhveteid, kus suures puuduses võis saada küll vaid lahjat teed ja kuivikuid, ent ka suurima kriisi ajal ei sulgenud restoranid ja joogikohad uksi. Peenema seltskonna hotellid Nesvkil lasid aga üliharuldasel peenemal joogil voolata, ehkki riigi üleüldise vaesumise tõttu oli kõik ebanormaalselt kallis isegi välismaalastele. Nii on meenutatud, et pudel šampust võis maksta kuni 300 dollarit (1917. aasta dollari kurss võrreldes tänasega oli umbes üks kahekümnele, mis teeb šampa hinnaks tänases väärtuses umbes 6000 dollarit pudel).
„See näeb välja nagu viimsepäeva eelõhtu,“ kirjeldab briti ajakirjanik Loden Peterburis valitsenud segadust, „ohjeldamatu orgia hoolimata sõjast, pidutsetakse nii, nagu homset poleks olemas“.
Ühtäkki tekkinud kaksikvõimuga riik näitas üles oma aja kohta erakordset liberaalsust: kaotati igasugune tsensuur, kõik poliitilised liikumised said vaba voli tegutseda, kuulutati välja absoluutne pressi- ning sõnavabadus ja üleüldine valimisõigus, sealhulgas ka naistele. (Tõsi küll, Vene keisririigi osas Soome suurvürstiriigis andis 1905. aasta revolutsioonile järgnenud haldusreform naistele õiguse valida ja olla valitud. Soome oli esimene koht maailmas, kus naistel õnnestus parlamenti pääseda: 1907. aasta valimiste tulemusel sai parlamendis koha 19 naist).
Uus informatsioon pääses paisu tagant ja uputas ära kogu linna; lisaks arvututele uutele ajalehenimetustele müüdi kõnniteedel kõikvõimalikke lendlehti; majaseinad olid täis kleebitud propagandat, maailmavaadet ja üleskutseid.
Vana võim oli murtud ning miitingud tänaval aina hoogustusid, nagu mäletab näiteks toonane Madalmaade saadik: „20- või 30-pealised grupid kogunesid spontaanselt ja siis ronib üks seltskonnast kivile või pingile või lumehange ning kõneleb ennast oimetuks, žestikuleerides pööraselt. Publik vahib kõnemeest ainiti ja kuulab süvenenud vaimustusega. Niipea kui ta lõpetab, asub teine tema kohale ja pälvib otsekohe samasugust tulihingelist tähelepanu.“
Pärast tsaari troonilt lahkumist pandi uuesti käima ka rahutute päevade ajal seisma jäänud trammid, mis olid nüüd samuti kleebitud täis infolehti, poliitilisi üleskutseid, manifeste ning kaetud punaste kangaste ja loosungitega „Elagu vabariik!“.
Segaduses töölised
Vastsaavutatud vabariigis olid endised töölised kui puuga pähe saanud ja segaduses. Harjunud ülemus-alluvus vahekord lõpetas äkki kehtimise, töölised kolkisid läbi direktoreid ja juhatajaid, tehastes moodustati oma juhtivaid „nõukogusid“ jne. Kuna kõik pidasid tootva tööga tegelemise asemel pigem kõnesid, tabas toodangut kiirelt kvaliteedi ja mahu langus. Lisaks sellele polnud inimestele ka selge, mismoodi „uus aeg“ välja nägema peab hakkama. Töölised nõudsid töötundide pidevat vähendamist, sealjuures koos palga kasvuga kuni 150%.
Inglise metsandusekspert Edward Stebbing märkis seda jälgides: „Säärased palgad, nagu mitte ükski maa maailmas ei suudaks maksta, ja tehes selle eest vaid umbes 4–6 tundi tööd, ja tööd tehakse nii halvasti, et see on lausa kahjulik!“
Selge oli ka see, et küllaltki harimatud, ent uut vabadust lõhkemiseni täis töölised ei saanud isegi oma põhiloosungitest täpselt aru – näiteks nagu punastel plagudel kuulutatav ja nõutav 8-tunnine tööpäev. USA kodanik Donald Thompson märkas seda esindusrestorani Astoria töötajate juures. Esiteks tuli neid – toatüdrukuid, käskjalgu, valvureid ja jooksupoisse – hakata kutsuma „seltsimeheks“ või „sõbraks“ ning oma voodipesu, kui selleks üldse tahtmist oli, ise vahetada. Keegi venelannast toatüdruk vastas küsimusele, et mida ta mõtleb 8-tunnise tööpäeva all, kõhklematult, et „hakkab töötama ainult kella kaheksast kuni kaheksani“. Thompson märgib oma mälestustes rõõmsalt, et selle rumalavõitu toatüdruku otsus tegi kõigile palju nalja ja „oli hotellis elavale seltskonnale kasulik“.
Kes äratas Lenini?
Ent sellega hakkas Venemaa 1917. aasta vabaduslugu ka tasakesi kuhtuma. Esiteks ei suutnud inimesed seda „vabaduseks“ kutsutavat tükki alla neelata, vaid kippusid ise õigust mõistma. Et relvalaod olid rüüstatud, toimetati Petrogradi tänavatel õigust ja õiglust puhta omakohtu korras. Nii näiteks kirjeldatakse toonases ajakirjanduses ohtralt võikaid intsidente. Näiteks lasti Nevskil maha noormees, keda keegi süüdistas saia varastamises, aga mingit varastatud saia laiba juurest ei leitud, küll aga oli revolutsioon oma sõna sekka öelnud.
Kõik toonased diplomaadid on kirja pannud uskumatu plejaadi omakohtuliste mõrvadega lõppenud suvalisi tänavaintsidente.
Kogu aeg oli riigiehitamisel jalus sõda. Nii Ajutine Valitsus kui ka Nõukogud rõhutasid, et sõda Saksamaaga tuleb edasi pidada, sest kui enne oli sõda vajalik, kaitsmaks keisririiki, siis nüüd peab kaitsma veebruarirevolutsiooni, revolutsiooni ning vabaduse ideaale. Toonased patriootlikud ja tsensuurivabadki lehed olid neist ideaalidest kõnelemisel vaimustust täis; Ajutine Valitsus aga omalt poolt kuulutas pidevat sõja lõppu ja vaenlase lõppu lähituleviku lahedal horisondil.
Nagu teada, jälgis seda kõike parasjagu Šveitsis paguluses vegeteeriv Vladimir Uljanov Lenin, kes ärkas üles ja otsustas sõita Venemaale proletariaadi diktatuuri kehtestama. Kuidas õnnestus tal sakslastega kokku leppida, et läbi sõjatandri, Rootsi ning Soome kinnises vagunis Petrogradi kanduda, on omaette teema, aga paraku ei osanud uue Venemaa poliitikud toona rahva hulgas absoluutselt tundmatust Leninist lekkivat ohtu hinnata.
Leninit, muuseas, pidasid mitmed lääne ajakirjanikud hoopis anarhistiks ning ei osanud tema ideoloogiat üldse kuidagi hinnata. Bolševikest tunti sel ajal laialdaselt Lev Trotskit, kes oli saanud kuulsaks oma hiilgava kõneanni ning radikaalse meelega. Ent Lenin oli vana kooli kommunist ja veendunud selles, et mingit võimujagamist olla ei saa, bolševike diktatuur oli tema miinimumprogramm.
Nii jäi vene liberaalidel pärast 1918. aastat vaid tagantjärele naljatada: „Какой идиот разбудил Ленина? Кого мешал, что ребенок спить?“ (Milline idioot äratas Lenini? Keda segas, et lapsuke magab?)
Bolševike villa suitsukonidega
Kogu hilisem „revolutsiooni“ käsitlev propaganda ja filmiklassika Talvepalee ründamisest kuni filmini „Lenin ja oktoober“ on puhas jama. Bolševike mõjujõud 1917. aasta Petrogradi kevadel oli vaevuhoomatav, palju enam tegid ilma anarhistid – ning tegelikult oli rahval endal absoluutselt sassis, keda või mida toetada. Tihti võis eluohtlikuks saada „aadliku minevik“. „Näita käed!“ oli isehakanud revolutsioonikomitee käsk. Kui käed olid hoolitsetud, võis see lõppeda kuuliga peas, kuna olid igal juhul võõras, mitte oma.
Ent sõda jätkus, korralagedus ja vaesus pealinnas muudkui suurenesid, seega kasvasid üha kiiremini ka ekstremistlikud meeleolud ning puhas inimlik segadus.
Lisaks Leninile jõudsid aga Petrogradi – pärast üleüldist poliitilist amnestiat – ka tuhanded emigrandid või Siberisse küüditatud, mis suurendas segadust veelgi ning andis bolševikele kõvasti üleskündmata inimpõldu juurde.
Bolševikud eesotsas Leniniga okupeerisid viivitamatult baleriin Kšessinskaja villa (Kšessinskaja kaebas nad kohtusse, saavutas võidu ja Ajutine Valitsus tegi bolševikel ülesandeks maja 20 päeva jooksul vabastada, ent bolševikud saatsid nii kohtu kui ka baleriini pikalt) ning juba nädala aja pärast kirjeldati Associated Pressis villat alljärgnevalt: „Nägusas valges marmorsammastega vestibüülis tegutsesid räpased, sülitavad soldatid, kes aruandeid kokku pannes kirjutuslaudade kohal lösutasid; Kšessinskaja magamistoas, mille idamaine luksus oli Petrogradis kõneaineks olnud, vedelesid ajalehe Pravda eksemplarid ning seda täitsid poolenisti sigaretikonid, määrdunud paberid ja kaltsud.“
Petrogradi Nõukogu (kus bolševikud olid toona märgatavas vähemuses) aga läks vastu maipühadele, uue kalendri järgi, mida Briti leiboristlik parlamendisaadik kirjeldas kui suurt usupüha ilma kirikuta: „Võisid seista ühe koha peal ja kuulata samal ajal kuut erinevat oraatorit.“
Kohal olid ka Petrogradis toona kõvasti märgatavad anarhistid, suur bande tehasetüdrukuid, malbed slaavi näod säramas täielikus ekstaasis: „Ja siis ma nägin seda – hiigelsuurt musta loosungit valge pealuu ja ristatud säärekontidega, mis otsekui irvitas sõnade „Tere tulemast, anarhia“ kohal. See oli otsekui uhkeldav kutse anduda kõikvõimalikule elajalikkusele.“
Maikuus sagenesid ka niigi tihedad valitsuskriisid, mis olukorra veel enam pea peale keerasid. Ning sellele lisandus üha kasvav vaesumine ja järjekorrad, kus kümnete tundide kaupa käsi pikal oma leiba oodati.
Tulgu vaid välja, keerame kaela kahekorra
Bolševikud, kes pidasid end elukutselisteks revolutsionäärideks – ja seda kahtlemata ka olid – suutsid 1917. aasta kevade lõpul ja suve algul keerata Petrogradis üles uue rahutustelaine. Väga palju selleks vaja polnudki, sest valitsuse populaarsus sulas kui lumi kerisel. Bolševikud oskasid hinnata propaganda väärtust ning kui uurida 1917. aasta juunikuu meeleavalduste fotosid, siis on enamik loosungeid bolševistlikud, ehkki neid endid oli tänavail (ja üldse olemaski) vähem kui ühtki teist poliitilist jõudu.
Demonstratsioonid ägenesid päev-päevalt ning juulikuu alguseks olid jälle tänavad pilgeni rahvast täis. Tagantjärele paneb tõsiselt imestama, kuidas suutis Ajutise Valitsuse kõige tunnustatum, populaarsem ning rahva seas enimteatud juht Aleksandr Kerenski olla sedavõrd lühinägelik, et jättis kompartei juhid arreteerimata. Võimalusi olnuks küll, kuna nood töötasid avalikult riigikorra vastu, jutlustasid vägivaldset riigipööret, tööliste diktatuuri, nõudsid Ajutise Valitsuse ministrite hukkamist jne. Kerenski jutul käisid järjest kõikide lääneriikide suursaadikud ning üritasid teda veenda, et Lenin on vaja riivi taha panna. Ent Kerenski jäi paraku kindlaks demokraatiale: „Andku nad mulle ainult võimalust! Tulgu välja ja hakaku vägivallatsema! Siis murran neil kaela!“
Kuidas sellega läks, on hästi teada: kui bolševikud oktoobris „välja tulid“, polnud Ajutisel Valitsusel leninlaste mahasurumiseks kahjuks enam mingit võimalust.
„Revolutsiooniline aimdus“
Ent juuli alguses ei saanud Lenin ametlikult ülbitsema hakata, kuna Tööliste ja Soldatite Nõukogus polnud bolševikel enamust ning liigselt radikaalne pealekäimine oleks võinud põhjustada kommunistide kõrvalejäämise kogu süsteemist. Nii kujunes välja veidi absurdne olukord: Petrogradi saabunud tuhanded Kroonlinna madrused kogunesid bolševike staabi juurde, et võtta relvad, tappa ära valitsusliikmed ning haarata vägivaldselt võim, aga Lenin kukkus madruseid rahustama, öeldes, et vägivaldseks võimuhaaramiseks on veel vara.
Teadaolevalt pahandas selline otsus mitmeid vanu terroristikalduvusega bolševikke. Kõige enam avaldas „pehme lähenemise“ vastu protesti lätlasest punane Martin Ivanovich Lācis, kes läks Leniniga korralikult tülli. Lācis oli nimelt veendunud, et endise võimuga arveteklattimiseks pole kohut vaja, vaid tuleb rakendada ainult üks karistusmäär: surmanuhtlus. Surmanuhtlus on kiirem ja parem kui vangla. Ning surmanuhtluse üle ei pea otsustama kohus, vaid piisab bolševiku sõnast. Kuidas aga bolševik teeb kindlaks, kas keegi on täitanud omanik, riigivaenlane, eksminister, pursui, rahvavaenlane vms? Selleks on Lācise sõnul bolševikul olemas „revolutsiooniline aimdus“. Teisisõnu tahtis Lācis seadustada omakohtu.
Kroonlinna madrused ja bolševikud rüüstasid siiski mitme päeva vältel linna ning kuna mässulistel gruppidel olid relvad vabalt käes, tapeti kogu linnas umbes 500–700 süütut inimest, kes valel ajal valesse kohta sattusid.
Lenin aga haistis, et Kerenski võib ta siiski türmi pista ning otsustas pealinna tolmu taldadelt pühkida. Koos seltsimees Zinovjeviga (kes oli sel ajal ta lähimaid kaaslasi ja kelle Stalin 1938. aastal hukkas) mindi Petrogradi lähedale Razlivi passima, kuni olukord maha rahuneb. Zinovjev kirjeldas hiljem, kuidas ta koos Uljanoviga heinarõukudes ööbis, ajalehti luges, palju ujumas käis ning kuidas kohalikud sääsed neid nahka pista tahtsid.
Märkamatu riigipööre
Oktoobrirevolutsiooni idee alguseks on loetud Vladimir Lenini poolt 16. (3.) aprillil 1917 avaldatud Aprilliteese. Pärast Razlivi ja sealt septembris Soome põgenenud Lenin rääkis järjest enam võimuhaaramise vajadusest. Petrogradist toetas teda Leiba Trotski, kes suvel küll korraks türmi pisteti, ent kes kirjeldas seda kui puhkekodu. „Kõiki ajalehti sai lugeda, võis kirjutada ja suhelda ning lasta endale vanglasse toidukraami saata,“ meenutas ta paguluses, kuhu Stalin oli ta saatnud ning kus ta Stalini palgamõrtsuka käe läbi oma otsa leidis.
Mõlemale oli selge kui seebivesi, et Asutava Kogu valimistel bolševikud enamust ei saavuta, niisiis jäi üle vaid korraldada riigipööre ja võtta võim täielikult enda kätte.
- (12.) oktoobril lõi Trotski Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee, mille ülesandeks oli kirjade järgi ametliku nõukogu kaitsmine, ent millest tegelikult sai 6.–8. novembril toimepandud riigipöörde juhtimise staap.
Alles vahetult revolutsiooni eel imbus uuesti pealinna ka Lenin.
- novembri (vkj 24. oktoobri) hommikul saadeti Petrogradis kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle.
- novembri (vkj 25. oktoobri) öösel võtsid bolševikele alluvad väed enda kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid täiesti märkamatult: hommikuks oli riigikord teine.
„Te lähete ajaloo prügikasti!“
- novembri pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule Venemaa Ajutise Valitsuse langemisest, ööl vastu 8. novembrit (vkj 26. oktoobrit) hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee, mida kaitses Petrogradi naisrügement (mitte Maria Botškarjova Naiste Surmapataljoni riismed, nagu tihti väidetakse). Samal ajal kogunes Smolnõis II Ülevenemaaline Nõukogude Kongress, mille 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid Ajutise Valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski oma legendaarsed sõnad: „Jah, minge välja, minge! Te lähete ajaloo prügikasti!“
Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse, ent siis välja visati.
Kogu võim oli läinud bolševike kätte, nagu nad juba 1917. aasta veebruarist saadik planeerisid.
Tagantjärele näeme, et seda katastroofi oleks saanud ära hoida, võimalusi leidus revolutsioonilise aasta jooksul palju. Ühtedel ja teistel põhjustel seda paraku ei tehtud ning seega oli üks verisemaid režiime maailmas sündinud.
Ükski välisriik bolševike võimu esialgu ei tunnistanud. Oma „korra“ maksmapanekuks rakendasid bolševikud äärmuslikke meetodeid; vastuhakkajad kuulutati rahvavaenlasteks, kontrrevolutsionäärideks ja sabotöörideks. Juba 20. detsembril 1917 loodi Erakorraline Komisjon (Tšekaa).
Suur terror oli alanud.
Oktoobripööre Eestis
novembril (22. oktoobril) asutati Eestis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee.
Vene Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei Tallinna Komitee juurde moodustati konspiratiivne revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.
Revolutsioon algas esmaspäeval, 5. novembril (vkj 23. oktoobril) 1917 Tallinnas. Seda juhtis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mis koostas üksikasjaliku tegevuskava ning kinnitas oma esimesel koosolekul juhised raudtee-, posti- ja telegraafikomissaridele. Otsustati määrata revolutsioonikomitee komissarid Tallinna raudteejaamadesse ja saata tegutsemisjuhised kõigile Eestimaa nõukogudele. Kell 21 hõivasid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel bolševike salgad Tallinnas raudteejaamad ja sideasutused, kaasa arvatud merekindluse staabi telegraafi. Sideaparaatide juurde pandi valvesse soldatid ja madrused. Merekindluse juhtkond ei jõudnud osutada mingit vastupanu. Võimu haaras Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille esimees oli bolševik Jaan Anvelt.
Järgmistel päevadel saadi võim ka mujal Eestis – Tartus 7. novembril, Narvas 8. novembril.
Bolševikud Eestis kanda kinnitada ei suutnud: 28. novembril toimus Maapäev, mis kuulutas end kõrgeimaks võimuks (ja mida peetakse Eesti Vabariigi sünniks), 1918. aasta alguses kuulutati välja juba vabariik ning Eesti okupeerisid sakslased.
Tähelepanuväärne Läti punaterrorist
Martin Ivanovich Lācis (1888–1938) oli üks neist bolševikest, kes aitasid Leninil võimu saavutada ning kehtestada.
Miskipärast on just lätlaste osakaal punaste seas erakordselt suur olnud, nii näiteks mängisid bolševike kaitsjatena suurt rolli Läti punased kütid.
Lācis pärines Kuramaalt ning astus bolševike parteisse 1905. aastal ja osales aktiivselt 1917. aasta oktoobripöörde ettevalmistamisel. Lācis arvas, et pursuide ja riigivaenlastega õiendamiseks pole vaja kohtuotsust, vaid piisab bolševiku „revolutsioonilisest aimdusest“, et öelda, kes milles süüdi on. Ka pooldas ta ainult ühe karistuse – surmanuhtluse – kehtestamist.
Lācis kuulus verise Tšekaa juhtkonda 1918–1921, oli samal ajal ka Ukraina Tšekaa juht ning tegeles sealsete iseseisvuslaste mahasurumise ning tapmisega. 1920-ndate lõpul suunati ta põllumajandusalale. Mitte vilja kasvatama, vaid Stalin, kes oskas hinnata lätlase julmi ja veriseid meetodeid, määras ta kollektiviseerimise üheks juhiks, kuna talupojad kippusid kolhoosidele vastu hakkama.
Lācis sai kolhoosivaenulikust elemendist küll jagu, ent varsti saabus ta enda tund. 1937. aastal lasi Stalin ta arreteerida, süüdistades teda riigipöördekatses ning natsionalismis. 1938 lasti verine lätlane maha.
Naiste Surmapataljon
Maria Botškarjova (1889–1920) on kindlasti üks Vene revolutsiooniaja värvikamaid kujusid.
Marina Frolkova sündis 1889. aastal ning näitas juba lapsepõlvest saadik üles huvi sõjanduse vastu. Ta abiellus 16-aastaselt Afanasi Botškarjoviga, noorpaar kolis Siberisse Tomskisse ja kui mees osutus vägivaldseks ning Mariat permanentselt peksma kippus, lasi naine tema juurest jalga. Botškarjovat peksis ohjeldamatult ka tema järgmine mees, juudi soost Jakov Buk, kelle juurest naine samuti põgenes.
Kui puhkes I maailmasõda, astus Botškarjova vabatahtlikult sõjaväkke – naisi sinna tegelikult ei võetud – ning kui teda taheti suunata Punasesse Risti, kirjutas ta keisrile palvekirja, et saaks sõdida rindel. Keiser andis talle isikliku loa. Botškarjovat ahistati ja vägistati sõjatandril korduvalt, kuni ta eesliinil oma vaprust tõestada suutis.
Pärast veebruarirevolutsiooni, kui sõjavastased meeleolud süvenesid, asutas Botškarjova Ajutise Valitsuse ja Kerenski nõusolekul Naiste Surmapataljoni, kuhu kogunes 1500 naist üle Venemaa. Botškarjova oli tuntud oma ranguse ning karmuse poolest ja õppuste käigus praakis neist 1000 välja, nii et pataljoni jäi 500 naist.
Botškarjova oli resoluutne bolševikevastane ning talle kuulutati välja surmaotsus. 1918. aastal õnnestus tal Vladivostoki kaudu USA-sse põgeneda. Sama aasta juulis õnnestus tal kohtuda USA presidendi Woodrow Wilsoniga, kellelt ta palus rünnakut bolševistliku Venemaa vastu. Wilson lubas küll „teha mis saab“, ent midagi sellest välja ei tulnud.
1919 ühines Botškarjova Tomskis Koltšaki valgete armeega võitluses punaste vastu, ent langes bolševike kätte. Tšekaa laskis Maria Botškarjova maha 16. mail 1920. Huvitaval kombel oli Lenin selle vastu ning et mahalaskmine oli kohalike kommunistide isiklik algatus, hukati nood omakorda partei suuniste eiramise pärast.
Aleksandr Kerenski, läbikukkunud vabaduse lavastaja
Kerenski (1881–1970) elu roll oli kujundada Venemaast demokraatlik riik, ent lavastus kukkus läbi.
Aleksandr Kerenskil ja Vladimir Uljanov Leninil on naljakalt palju ühist. Mõlemad olid sündinud Simbirskis, sealjuures olid nende vanemad perekonnasõbrad.
Kerenski õppis Peterburis õigusteadust, liitus sotsialistina Vene Tööparteiga ning valiti 1912. aastal Riigiduumasse. 1917. aastal liitus ta esseeridega (Sotsialistlik Revolutsiooni Partei) ja nõudis keisri tagasiastumist. Kui märtsis moodustas vürst Georgi Lvov Ajutise Valitsuse, sai Kerenski selles algul kohtuministriks (ta töötas välja hulga reforme, nagu surmanuhtluse tühistamine, ajakirjandusvabadus, etnilise ja religioosse diskrimineerimise keelustamise jne), mais määrati ta sõjaministriks. 21. juulil (8. juulil vkj) 1917 astus vürst Lvov peaministri kohalt tagasi ning Kerenski sai uueks peaministriks.
- septembril nõudis Kornilov Ajutise Valitsuse tagasiastumist ning kogu võimu endale. Kerenski tagandas Kornilovi. Seepeale saatis Kornilov väed kindral Krõmovi juhtimisel Petrogradi ründama ja Kerenski tegi vea, pöördudes abi saamiseks oma vanade vaenlaste bolševike, Petrogradi Nõukogu ja Punakaardi poole. Mõne päevaga õnnestus bolševikel koondada 25 000 meest Petrogradi kaitseks. Kornilovi väed keeldusid lõpuks Petrogradi ründamisest, ent bolševike koondatud armee pööras hiljem juba Ajutist Valitsust.
- novembril (26. oktoober vkj) 1917 oli Kerenski bolševike riigipöörde kavatsusest teadlik ning proovis koondada nende vastu vägesid, mis aga ebaõnnestus. Ta varjas ennast seejärel Soomes ning 1918. aasta kevadel siirdus Suurbritanniasse. Hiljem elas ta Prantsusmaal, kust ta juhtis meediakampaaniat kommunismi vastu Venemaal ning andis välja venekeelset ajalehte Dni.
- aastal nõudis Kerenski lääneriikidelt sekkumist nii kommunismi vastu Nõukogude Liidus kui ka fašismi vastu Saksamaal.
- aastal pidas Kerenski tõsiseid läbirääkimisi Brežnevi valitsusega, et külastada Nõukogude Liitu. Kuna ta asus kritiseerima Tšehhi sündmusi, tõmbas Brežnev juba valmis plaanile siiski kriipsu peale.
Aleksandr Kerenski suri 11. juunil 1970 New Yorgis. Vene õigeusu kirikud New Yorgis keeldusid teda matmast, pidades teda vabamüürlaseks ja vastutavaks Venemaa langemise eest bolševike kätte. Kerenski on maetud Londonisse.