VANA-INDIA MUINASJUTTUDE MAA: Martti Kalda tõlkes ilmus „Hieronymuse“ sarjas teos „Naised, šaakalid ja muud inimloomad. Vana-India jutud“, mis koondavad rahvalugusid India keskajast, 3.–13. sajandini. Tõlkija teeb eesti lugejale ekskursiooni India olustikku – täna ja minevikus.
Suurmees Gandhil oli õigus, India oli ja on tänaseni väikelinnades-külades elavate inimeste maa. 66% inimestest töötab tänaseni maal ja elab asulais. Kui tehnilised uuendused välja jätta, kulgeb elu India asulais üsna sarnast rada pidi nagu keskajal, mil säärane ühiskonnakorraldus välja kujunes. Käesolevas loos püüangi maalida pildi sellest, milline oli elu Vana-India külades-väikelinnades 3.–13. sajandil, mil pandi kirja enamik india muinasjutte.
Püramiidikujuline kastisüsteem
India külad ja linnad tekkisid sinna, kus kulges tee. Sest teed mööda reisisid kaupmehed, käisid kerjused ja rändaskeedid, mindi õppima ja palverännakule ning naasti koju. Päevateekonna pikkuseks oli yodžana (u 12–15 km), seega võib oletada, et säärane oli ka keskmine vahemaa kahe asula vahel.
Keskajal olid India külad kindlustatud, neid ümbritses müür või tara. See oli kaitseks teeröövlite ja röövjõukude, ent ka metsloomade eest. Ööseks küla suleti ja välja pandi vahid, kes vahetusid iga kolme tunni tagant. Päev oli jagatud kaheksaks vahikorraks. Pärast päikeseloojangut, pimedal ajal, ringiliikumine lõppes. Inimesed sulgusid oma majadesse, öösel hiilisid ringi vaid vargad ja muud kurjategijad, abielurikkujad ning kurivaimud. Indias kardetakse tänaseni pimedust ning sellega seotud ebausk on suur. Metsas elasid jumalad ja vaimud, ohtlikud loomad ja muud tundmatud jõud. Metsaminek oli alati seotud ohuga. Seda julgesid teha vaid relvastatud sõjasalgad, jahiseltskonnad ning nood, kes teisiti ei saanud (rändurid, puuraidurid).
Väikelinna kaitsmisega tegelesid kšatrijad, sõdalasseisuse liikmed. Püramiidikujulises kastisüsteemis olid nad ülalt teine seisus preestrite järel. Sõdalasi polnud palju, ehk 5–15% ühiskonnast. Nende kohustusteks olid sõjapidamine, valitsemine ja lihtinimeste kaitsmine. Vaba aega veetsid nad jahil käies. Sõdalasseisusest oli ka kuningas või väikevürst, kes linna valitses. Tema käes oli mitte üksnes kõrgeim valitsus-, vaid ka kohtuvõim. Üksi tema võis otsustada kohtualuse elu ja surma üle. Tema kogus makse ja edastas osa neist ülemvalitsejale või suurkuningale.
Savitellistest majad
Küla hooned olid ehitatud päikese käes kuivatatud savitellistest, mis toetusid puitraamile. Vaheseinad ja katus võisid olla bambusest punutud, katus ka õlgedest. Iga majapidamine oli iseseisev, siseõue ümber ehitatud hoonetekompleks. Õuele pääses vaid ühest uksest või väravast ning enamasti aknaid tänavale polnud. Seevastu privaatse siseõue poole võisid ruumidel seinad koguni puududa. Hoonete ehituslaad lähtus kahest vajadusest: kaitse kuuma päikese ja mussoonvihmade eest ning vara kaitse ja privaatsus. Köök või tulease asus elamust eraldi, sest toiduvalmistamisest alguse saanud tulekahjud olid tavalised ning neid üritati kõigiti vältida.
Keskajal olid pea kõik ehitised, isegi vürstide paleed ajutised, savist-puidust ehitised. Alles keskaja tipul 10.–12. sajandil hakkasid valitsejad rajama endale kindlusi ja paleesid looduslikele kõrgendikele. Vaid jumalakojad olid 5.–6. sajandist alates kivist, tegu oli ainsate „igaveseks“ ehitatud hoonetega. Templeid rajati nii koobastesse (Indias on säilinud 1000 koobastemplit ja -kloostrit) kui ka ehitati tules põletatud tellistest või kivist raiutud plokkidest. Jumalakoda asus linna-küla lähistel (vahel ka keskel), ent peamine oli veekogu (jõgi, järv või tiik) lähedus. Pühamu juures asunud veekogu oli tarvitusel rituaalsete supluste tarvis, et jumalakotta astunu oleks jumaluse ees „puhas“.
Pühamute juures elasid ja teenisid ka preestrid ehk braahmanid, ühiskonna kõrgeim seisus. Braahmaneid polnud palju, ehk 1–5% ühiskonnast. Neile kuulus õppimise ja õpetamise monopol, nemad viisid läbi riitusi nii templis kui ka vajadusel kodudes. Kogu info pärines preestritelt, nemad andsid nõu nii kuningale kui ka kerjusele. Vastutasuks tehti neile kinke, annetamine templitele-pühameestele oli laialt levinud. Sellest hoolimata polnud enamik preestreid rikkad. Samas võisid jumalakojale keskaegses Indias kuuluda suured maavaldused ja varaaidad täis kulda. Valdav hulk jumalamehi sõltus siiski annetustest, suurim heategija oli valitseja.
Palverändurid ja kaupmehed
Tähtsamad ja suuremad hindutemplid olid ka palverännupaikadeks ning palverändurite annetused ja nende majutamine tõi pühamule raha sisse. Sestap võis suuremate pühamute juures elada mitte üksnes palju braahmaneid, vaid ka hulk muid hädalisi, haigeid, kerjuseid ja väljatõugatuid. Füüsilise puude (lombakas, küürakas, pime, kurt), haiguse (näit leepra või elefantism) või sotsiaalse staatuse tõttu põlatuid (orvud, lesknaised, karistuseks sandistatud kurjategijad, kastitud) oli Indias palju. Kõik nad elatusid annetustest. Samas tulid suuremate templite juures elavate preestrite-õpetajate juurde õppima ka paljud mujalt pärit preestriseisusest noored mehed. Õpiränne üle kogu India oli keskajal üks peamisi reisimise põhjuseid kaubanduse järel.
Peamised rikkused, maavaldused ja ärid ning kaubandus olid vaišjade ehk kaupmeeste seisuse käes. Seisuslikult seisid nad sõdalastest-preestritest madalamal, ent varaliselt tihti kõrgemal. Neile kuulus maa, mida lihtrahvas (teenriseisus ehk šuudrad) haris, ja käsitöökojad, kus šuudra või kastitu seisusest käsitöölised töötasid. Nemad laenasid vajadusel raha ka kuningale. Samuti kuulusid neile suured kariloomade karjad. Arusaadavalt olid vaišjade majad linnas kõige uhkemad, sageli moodustavad need kõrgkeskajast ja uusajast säilinud hooned (haveli) India vanalinna tuumiku.
Teenrid ja kastitud
Linnast väljas põldudel kasvatati peamiselt riisi, otra, ube ja seesamiseemneid. Peamine ja armastatud puuvili oli mango. Magusat saadi metsmesilastelt mett varastades. Põldu hariti käsitsi ja härgade või pühvlite abiga kündes. Oluline oli niisutussüsteemide korrashoid riisikasvatuseks, selleks oli vaja suure hulga inimeste ühistegevus, mis muutis ühiskonnakorralduse kollektiivseks. Peamised kariloomad olid veised, harvem kitsed-lambad. Erinevalt levinud arusaamale söödi ka nende liha, kuigi lehma peeti piimasaaduste (piim, juust, jogurt, või) tõttu söömiseks enamasti liiga väärtuslikuks. (Siga ei peetud ja sealiha ei söödud, sest sealiha rikneb soojas kliimas kiiresti.) Tööloomadena peeti pühvleid, kaameleid, eesleid ja elevante. Hobune oli sõjaloom, teda tööga ei kurnatud. Samas kasutasid sõdalased ka sõjaelevante ja kaameleid.
Enamik inimesi (50–75%) olid teenriseisusest või koguni kastitud. Teenriseisus oli kastissüsteemi madalaim, samas oli tegu baasiga, millele teised toetusid. Peamise töö tegid ära just šuudrad, saades tasuks kas ülalpidamise-toidu või vähese tasu. Nemad harisid maad (kuigi vajadusel tegid seda ka vaesunud ülemate seisuste esindajad), karjatasid loomi ja valmistasid kõik eluks vajaliku. Kuna muiste Indiasse tunginud aarjalased, kes moodustasid ühiskonna kolm kõrgeimat seisust, olid algselt rändrahvas, põlgasid nad kõike, mis oli seotud maaga (põlluharimine ja käsitöö). Käsitöölisi (isegi kullasseppi ja kalliskivilihvijaid) peeti kõige madalamateks. Samas valmistasid käsitöölised kõik eluks vajaliku, sepad relvad ja tööriistad, juveliirid ehted, kangakudujad riided, puidutöölised vankrid ja muu.
Kõige vähem hinnati Vana-Indias kastituid. Neil oli keelatud linnas-külas elada; nad pidid rajama lähedusse oma asula või elama väljaspool linnamüüre. Nad ei tohtinud võtta vett samast kaevust kui teised ega kõndida samal teel. Isegi nende varju langemine mõne kõrgemast seisusest isiku peale võis muuta tolle rituaalselt „räpaseks“. Kastitutele kuulus ülesanne öösiti (kui teised ringi ei liikunud) prügi ja surnud loomad kokku korjata ning teha muid räpaseid töid. Samuti anti nende kätte piinata ja hukata surmamõistetud, kelle vara nad sageli tasuks endale said.
Kõrts ja litsimaja
Kusagil küla serval asus ka patune kõrts-litsimaja. Seal müüdi ja tarvitati alkohoolseid jooke. Päris õlut ja veini Vana-Indias küll ei tarvitatud, ent tavaline oli metsmesilaste meest valmistatud mõdu. (Veinivalmistamise ja -joomise komme saabus Indiasse koos muslimitega.) Samuti valmistati erinevaid taimi leotades ja kääritades muid joovastavaid jooke (näiteks sooma), mille täpne koostis pole teada. Kasutusel (ka meditsiinis) olid nii kanep (marihuaana) kui ka unimagun (oopium), mida kas suitsetati või leotati-joodi. Vastavalt valitseja suvale ja eri riikide korrale võis alkoholi tarvitamine olla keelatud ja karistatav või tolereeritud ja maksustatud. Kõrtsi juures või kõrtsis tegutsesid ka prostituudid, lõbunaised, kes olid Vana-India ühiskonna ainsad vabad naised nunnade-naisaskeetide kõrval. Ametlikult prostituute küll põlati, ent nende teenuseid kasutasid paljud mehed kuni kuningate ja preestriteni välja. Samasse seltskonda kuulusid mängurid, mängusõltlased ja -professionaalid. Mängudest peamised olid täringumäng ja algne male. Täringumängul oli Vana-Indias tänu kirjanduses kujutatule ühiskonda hukutav maine. Kohati oli levinud kõrtsmike ja mängurite põletusmärgistamine.
Kõrtsi lähistel liikusid ringi ka kurjategijad, peamised kuriteod olid vargus ja abielurikkumine. Varguse puhul tehti suurt vahet vägivallaga sooritatud varguse (teerööv) või vägivallatul, esimese eest oli ette nähtud piinav surmanuhtlus (enamasti teibasseajamine), teise puhul trahv, jäseme amputeerimine, väljasaatmine või põletusmärgistamine (näole). Abielurikkumise puhul ootas abielus rikkujaid samuti surm, tihti piinaval kombel. Põhjuseks asjaolu, et see ohustas ühiskonna kastipuhtust. Samas oli üleaisalöömine kirjanduse kohaselt vägagi levinud.
Kui tulid muinasjutuvestjad
Vana-India ühiskonna põhiüksuseks oli perekond: majaperemees, tema naine (või naised) ja lapsed, sõltlased-teenrid ja töö või äri. Peremees pidas annetustega ülal preestreid, toetas kerjuseid-hädalisi, saatis poja välismaale õppima, sigitas lapsi (soovitavat poegi) ja kasvatas sel kombel ühiskonda ning kui vanadus käes, pärandas vara poegadele ning läks metsa askeediks. Tema tõi ka lahkunud esivanemaile ohvreid, et nood teispoolsuses kurjadeks vaimudeks ei muutuks ning kummitama ei tuleks. Tulevikus ootas ta sama oma poegadelt. Majaperemees oli ühiskonna tugisammas ning kohustused ja vastutus lasusid raskelt tema õlul.
Pidu saabus aga kogu linnakese perede õuele siis, kui asulasse saabusid rändnäitlejad või muinasjutuvestjad. Kogu rahvas, vaatamata seisusele kogunes kokku, et teatrist, tantsust, muusikast ja rahvajuttudest osa saada. Rändavaile esinejaile tasuti toidu, öömaja ja väheste annetustega. Mõnikord teenisid muusikud-näitlejad lisa prostituutidena, vahel ennustasid või müüsid midagi. Säärane oli Vana-India muinasjutte ümbritsev ilm ning neis peegelduv maailmapilt.
Lihtsameelne neid
India muinasjutt
Elas kord keegi imekaunis, ent lihtsameelne kastitu neid, kes võttis omale pähe, et tema peiuks peab saama kogu ilma isand.
Kord, nähes, et kuningas läheb mööda linna ringkäigule, järgnes neiu talle, olles otsustanud kõige paremale mehele minna. See kestis seni, kuni mööda sedasama teed lähenes pühamees. Siis ronis too vaga kuningas elevandi turjalt maha, kummardas maani ja naasis siis kuningalossi. Seda nähes arvas kastitu neiu, et pühamees on kuningast parem, hülgas kuninga ja järgnes pühamehele.
See pühamees aga nägi edasi sammudes enda ees mahajäetud Šiva pühamut, langes seal põlvili maapinnale, kummardas Šivat ja lahkus siis. Seda nähes arvas madalastsündinud neid, et Šiva on pühamehest parem, hülgas mõtte pühamehele mehele minna ja jäi sinna jumalat passima.
Ent kohemaid sisenes pühamusse koer, kes kribis jumalakuju jalamile, tõstis jalga, toimides kujuga nõnda nagu koerasoole kombeks. Seda silmates arvas madalastsündinud neid, et koer on jumalast parem, hülgas soovi jumalale mehele minna ja järgnes lahkuvale koerale.
Koer aga läks tuttava kastitu majja ja keeras kiindumusest ühe kastitu nooruki jalge juurde kerra. Seda silmates arvas madalastsündinud neid, et caṇḍāla noormees on koerast parem, rahuldudes oma seisusest mehega.
Seepärast langevad nood rumalad, kes kaugele-kõrgele kipuvad, tagasi oma seisusesse!
