VÕIMAS SOORITUS: Majandusajakirjanik Erik Aru vaatas, kuidas britid Stalini surma lavastasid. Venemaal keelatud linateos ei hooli küll alati ajaloolistest detailidest, kuid maalib suurepärase pildi õhkkonnast, mis tollases Nõukogude Liidus ja selle ladvikus valitses. Reaalsusele vastavaid tüpaaže ja väljanägemist ei maksa otsida, see pole teoses ka tähtis. Pigem on väärtuslik, kuidas kirjeldatakse hirmu, kanakarjamentaliteeti ning nõukogude inimese mõtteilma.
Omal ajal reklaamiti Monty Pythoni koomikutrupi filmi „Briani elu“ Rootsis hüüdlausega „Nii naljakas, et see on Norras keelatud!“. Küllap tegi ka itaalia päritolu Briti filmitegija Armando Iannucci vähemalt mõttelise rõõmutantsu, kui kuulis, et tema linateos „Stalini surm“ Venemaal ära keelati. Paremat reklaami ei saa ju ometi loota. Ilmselge, et prantslaste Fabien Nury ja Thierry Robini samanimelisel koomiksil põhinev film saab pihta millelegi tänase Venemaa jaoks päris valusale.
Kahte sorti virisejad
Kui nüüd igasugused süüdistused pühaduse rüvetamises ja Venemaa mõnitamises kõrvale jätta, siis saab mõistagi filmile ka muid etteheiteid teha. Peamiselt leidub kahte sorti siunajaid.
Ühte liiki jagunevad need, kellele ei meeldi ajaloolisest kronoloogiast ja faktidest kõrvalekalded, mis pärinevad osalt ka aluseks olnud koomiksist. Tõepoolest, sündmustik on väga kokku pressitud ja filmi ilmaolusid vaadates ka suve poole toodud.
Kui Stalin suri ja maeti märtsi algul 75 aastat tagasi, siis Beria arreteeriti tegelikult alles 26. juunil ning lasti maha 23. detsembril. Stalini tütart Svetlana Allilujevat ei saatnud keegi riigist välja, vaid ta hüppas alles 1967. aastal ise läände üle. Stalini kamarilja ei pesitsenud mitte Moskva tornhoonetes, vaid peamiselt Granovski elamukompleksis. Beria polnud Juhi surres juba aastaid enam julgeolekuülem, vaid krabas koha endale tagasi pärast seda. Rahvahulga tulistamist Moskvas enne Stalini matuseid ei toimunud, küll aga sai tuhandeid inimesi surma matustel puhkenud paanikas. Poliitbürood nimetati tollal presiidiumiks. Ja eks asjatundlikud otsijad leiavad veel mõndagi. Neil soovitan vaadata dokumentaalfilme, aga pigem vältida koomiksifilme – mõnes viimastest rikutakse koguni füüsikaseadusi.
Teised on need, kes leiavad, et film peaks olema vene keeles, mitte peamiselt inglise eri dialektides ja teistsuguste näitlejatega. Tõepoolest, Michael Palin ei meenuta kuigivõrd Molotovi ning Jeffrey Tambori ja Malenkovi välimuse ainsad sarnased elemendid on soeng ja riided. Tuleb tunnistada, et Steve Buscemi Hruštšovina pani mindki esimese hooga silmi punnitama. Siiski arvan, et need, kelle meelest pidanuks talle rohkem grimmi peale mätsima, pole aru saanud millestki olulisemast.
Kummaline inimkapital
Ianucci on filmitegija ja telemees, kes on juba aastaid tegelenud võimu tegeliku palge ekraaniletoomisega paksus huumorikastmes. Telesarjades „The Thick of It“ ja „Veep“ ning filmis „In the Loop“ („Telgitagustes“) saab näha Briti ja USA valitsuskoridorides aset leidvaid mahhinatsioone. Millist pilti püütakse luua rahvale ja mis toimub päriselt. Ning kuidas üritatakse kõigest väest vältida, et see „päriselt“ avalikuks tuleb. Nüüd on ta siis samas võtmes ette võtnud stalinliku Venemaa ja küllap oli tal osatäitjaid valides mõttes eeskätt see, kes mingi konkreetse karakteri korralikult välja mängiks, mitte väline sarnasus.
Nii saame salakavala, lipitseva ja võimujanuse jõhkardi Beria, kahepalgelise ja otsustusvõimetu pugeja Malenkovi ning matsliku, kuid riukaliku ja organiseerimisvõimelise Hruštšovi. Lisaks veel terve hulga erilisi kaabakaid. Selline kamp hakkas siis Stalini suridiivanil võimu Nõukogude Liidus omavahel jagama. Seda, mis tüüpidega päriselus tegu oli, ilmestab Hruštšovi röögatus NLKP keskkomitee 1957. aasta juunikuisel pleenumil oma kambajõmmidele, kellega ta tülli oli pööranud: „Me kõik kokku pole väärt Stalini sittagi.“ Sellise mulje see inimkapital filmis ka kenasti jätab.
Iroonilisel kombel kuulus Venemaa kultuuriministeeriumile „Stalini surma“ vastu saadetud protestikirja 21 allakirjutanu sekka ka marssal Žukovi tütar, kuigi tema isa oli Allilujeva ja pianist Maria Judina kõrval üks väheseid filmi põhiansamblist, kellele väärikus alles jäi. Eputis küll, kuid siiski konkreetne sõjamees.
Kõrvulukustav vaikus
Ennekõike kirjeldab „Stalini surm“ nende naeruväärsete troppide taustal – kes ei erinegi niivõrd teiste Iannucci teoste naeruväärsetest troppidest, kes samamoodi haledal kombel oma perset kaitsta püüavad – üht riigikorda. Päris erinevat nendest ühiskondadest, mida ta on varem pilanud ja kus rahvast küll petta püütakse, kuid omajagu teistsuguste meetoditega.
See oli riik, kus tõepoolest olla toimunud see (küll juba 1944. aastal), et raadiost Mozarti klaverikontserti – tollal kanti kontserte mõistagi otse üle – kuulanud Juht helistas teatrisse ja soovis selle salvestist, mida polnud kuskilt võtta. Nii aeti rahvas ja muusikud saali tagasi ning esitati kontsert uuesti, et see salvestada.
See oli riik, mille valitsejat tabanud tervisehäda kohta infot saama kogunenud juhtkonda kirjeldas varakult kohale saabunud toonane NLKP keskkomitee liikmekandidaat, kirjanik Konstantin Simonov järgmiselt: „Nad istusid õlg-õla kõrval, nägid üksteist, kuid keegi ei lausunud sõnakestki, keegi ei küsinud kelleltki midagi. Mulle tundus, et mitte kellelgi pole tahtmistki rääkida. Saalis valitses selline vaikus, et kui ma poleks seal ise olnud, poleks ma iialgi uskuda saanud, et kolmsada tihedalt koos istuvat inimest võivad 40 minutit niiviisi vaikida. Seda vaikimist ei unusta ma elu lõpuni.“
See oli riik, mille Juhi ihukaitsjad ei julgenud terve päeva uurida, miks isake harjunud rütmist kõrvale kaldus ega ilmutanud oma toas elumärke – ning avastasid alles õhtul, et too oli vist juba rohkem kui kolm tundi varem kokku kukkunud ja püüdnud end kuseloiku uputada. Pärast seda kulus veel üheksa tundi, enne kui kohale saabusid arstid ja valitseja tema haisvatest riietest vabastati. Enne seda pidid juhtivad partei- ja riigitegelased käima teda kaks korda vaatamas, veendumaks, et midagi on tõesti valesti. Selles on tavaliselt nähtud tahtlikku katset Stalin surmata. Briti ajaloolane Simon Sebag-Montefiore aga pakub välja võimaluse, et juhita jäänud kanakari ei osanud esimese hooga lihtsalt midagi peale hakata. Ta juhib tähelepanu sellele, et Stalini enda ihuarst istus sel ajal tšekistide „hoole all“ paljalt sellepärast, et oli soovitanud Juhil puhata. Nii võinuks arstide kutsumist tõlgendada riigipöördekatsena.
Kurbus ja kergendustunne
See oli riik, mille Juhi tütar maalis oma mälestustes isa lähematest kaasvõitlejatest tolle surmahetkel järgmise pildi: „Olgem üksteise vastu ausad – neis mässasid samad vastakad tunded kui minuski – kurbus ja kergendustunne…“
See oli riik, mille ninamehed kihutasidki pärast oma valitseja surma võidu tema suvilast Kremlisse, et mitte lasta teistel võimu ohje enda käest ära rebida. Poliitbüroo, riigi kõrgema juhtkonna koosolekul ei julgenud keegi vastu hääletada, kui nägi, et kippus vähemusse jääma – nii kerkisid iga otsuse puhul ka kõige vastalisemate käed, tagades „konsensuse“. Seltsimees Stalin nimelt ei armastanud „fraktsioone“.
See oli riik, kus Stalini suvila personalil kästigi pärast tema surma oma kompsud koguda ja kaduda kus kurat. Kus rahvas oli see, keda karjatati, ja kus rahvas lasi end kuulekalt karjatada. Kirjanik Aleksandr Avdejenkole, kes käis ametiühingumaja sammassaalis Staliniga hüvasti jätmas, jäi silma stseen: „Minu tähelepanu kandus liikuvalt inimvoolult äkki vilkale, hallis ülikonnas ja üldsegi mitte leinameeleolus mehele, kelle taskust paistis Pravda uus number. See oli Nikita Hruštšov. Matusekomitee esimees… Ta kadus mõneks hetkeks samba taha. Siis ilmus jälle nähtavale, koos Svetlana Allilujevaga, Stalini punapäise tütrega. Nad seisid seal poolvarjus, niiöelda, kulisside taga ja vestlesid millestki elavalt, nagu mulle tundus, isegi naeratasid. … See pisike episood vapustas mind. Vapustas nende meeleolu sobimatus inimeste tunnetega, kes rongkäiguna kirstust möödusid…“ Muidugi, häda sellele lihtinimesele, kes julgenukski seal rongkäigus naeratada.
Kokkuvõttes, pole siis ime, et see film ei meeldi samasugustele naeruväärsetele mehikestele, kes enda perset kaitsta püüdes üksteise vastu haledaid intriige punuvad ja oma rahvast lollitada üritavad. Kohe üldse ei meeldi. Ülejäänud võiks aga seda õudusega tembitud lustimängu nautida küll.
Tsitaadid pärinevad raamatutest
Simon Sebag Montefiore. Stalin. The Court of the Red Tsar. London, 2003
Edvard Radzinski. Stalin. Tlk Margus Leemets. Tallinn, 2000
Nikolai Rubin. Lavrenti Beria: müüt ja reaalsus. Tlk Dzintars Sprivulis. Tallinn, 2000