MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Toomas Kümmeli seeria veidraimatest riikidest maapallil. Zimbabwe on totter moodustis, mida valvab ahne, peast soe surnukeha, kes tituleerib ennast tänapäeva Hitleriks.
Zimbabwest oleks ehk ainult kirglikel suitsumeestel mingigi põhjus kõnelda, sest see Aafrika lõunaosas asuv mõttetu riik on kõva tubakatootja. Kui sellele lisada Zimbabwe kullakaevanduste toodang, ongi see tegelikult kõik, mis üldse tähelepanu väärib. Kogu Zimbabwe ajaloo võib kokku võtta paari lausega. See on olnud üldjoontes võitlus põllumaade pärast, kus alguses tegid valged dünamo mustadele päriselanikele ning siis vabaduse ja iseseisvuse sildi all mustad omakorda valgetele kolonistidele. Zimbabwe kaks tuntumat vaatamisväärsust on maailma kõrgeim (108 m) Victoria juga Zambezi jõel ning majandusliku allakäigu ja laostumise sümbolina käibelt kõrvaldatud kohalik rahatäht 100 triljonit Zimbabwe dollarit.
Ainult tänu mehele nimega Robert Gabriel Mugabe pälvib see riik tähelepanu. Paraku halba tähelepanu, sest riigi valitseja, president Mugabe on maailma valitsejatest poliitiline inimsööja number üks. Teist nii jaburat diktaatorit ei leia Ladina-Ameerikast, Venemaalt ega isegi Põhja-Koreast.
Laip riigi presidendiks
Selle aasta 21. veebruaril tähistas president Mugabe oma 93. sünnipäeva. Ta on võimul olnud alates 1980. aastast, algul pärast Zimbabwe iseseisvumist peaministrina aastatel 1980–1987 ja alates 1988. aastast presidendina. 37 aastat võimul on mehe ajudest välja loksutanud viimasegi aruraasu. Nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et pärast 2018. aasta presidendivalimisi võib Zimbabwest saada esimene riik maailmas, mida juhib laip.
Nimelt teatas Mugabe oma 93. sünnipäeva eel, et kavatseb kindlasti kandideerida presidendiks ka 2018. aasta valimistel. Ta on öelnud, et valitseb Jumala tahtel ja temasugusele presidendile pole ka vanus 100 aastat mitte mingisugune looduslik piir.
President Mugabe teine naine Grace Marufu, kes oli tema sekretär ja kellega ta abiellus 1996. aastal, läks veelgi kaugemale ja teatas, et tema abikaasal on võimas rahva toetus ja ta valitaks presidendiks isegi pärast surma. „Ta on asendamatu. Ta võidab valimised isegi siis, kui kandideerib tema laip.“ See oleks muidugi maailma poliitilises praktikas midagi täiesti uut, mida siiani ei ole suutnud mitte ükski diktaator maailmas.
Seda varianti ette maha kanda ei tasuks, sest teatud ettevalmistused on juba tehtud. Teatavasti on vähegi normaalsest maailmast isoleeritud Põhja-Korea leidnud pisikese pilu, kustkaudu arendada mingitki väliskaubandust. Selleks on igasugustele maailma hulludele hiigelmonumentide vamistamine, millest Põhja-Koreas on kujunenud lausa omaette tööstusharu. Mugabe 90. sünnipäeva eel 2014. aastal lasi ta Põhja-Koreast tellida enesele 5 miljoni dollari eest kaks monumenti. Väiksem versioon oli mõeldud püstitamiseks tema kodukülla Zvimbasse ja teine, 10 meetri kõrgune pronksist kuju, peaks hakkama ilmestama pealinna Harare keskväljakut. Mõlemad monumendid kavatsetakse püstitada pärast Mugabe surma. Siis ongi riigiametnikel koht, kuhu saab tulla kummardama ja riigivalitsemise kohta nõu küsima ja diktaatori laip saabki rahulikult riiki valitseda, kuni riigialamatel aru pähe tuleb.
Aafriklaste varisev impeerium
Tänapäeva Zimbabwe hõimude eellased elasid selle territooriumil juba vähemalt 1000 aastat tagasi. Umbes 9. sajandist on tõendusmaterjali praeguse Zimbabwe alal toiminud küllaltki arenenud kultuuri olemasolust. Need olid tänapäeval 70% Zimbabwe rahvastikust moodustava šonade hõimu eelkäijad, kes asutasid Monomotala impeeriumi. Selle pealinna varemed on säilinud ja tuntud nimetuse all Suur Zimbabwe. Shona keeles tähendab dzimba dzemabwe kivimaju ja sealt ongi pärit riigi nimetus Zimbabwe.
15. sajandi keskpaigas ilmusid India ookeani rannikule portugallased, kes hõivasid peaaegu kogu praeguse Zimbabwe ja osa tänasest Mosambiigist. Kokkupõrgetes portugallastega varises aafriklaste impeerium. 17. sajandi alguseks oli osal šonade hõimudel taas õnnestunud ühineda – Rozwi impeeriumiks. Neil õnnestus Portugali võim Zimbabwe platoolt välja tõrjuda. Rozwi impeerium lõpetas oma eksistentsi 19. sajandi keskpaigas pärast zulude ekspansiooni kuningas Shaka juhtimisel. Tänase Zimbabwe edelaosa asustasid ndebele hõimud kuningas Mzilikazi valitsemisel, kes moodustavad tänapäeval 20% Zimbabwe rahvastikust.
Valgete ülemvõim
Samal ajal avastati Zimbabwe alal kulda ja loomulikult tõmbas see kohe Briti impeeriumi tähelepanu. Selle, mis Portugalil jäi sealkandis teostamata, tegid teoks britid. 1888. aastal sõlmis Cecil Rhodes’i Briti Lõuna-Aafrika Kompanii (British South Africa Company – BSAC) vägivaldse võimuvõitluse käigus surnud Mzilikazi järglase kuningas Lobengula valitsetud ndebele hõimude riigi Metabelelandiga lepingu tänase Zimbabwe edelaosa ja Zambia maade majanduslikuks hõivamiseks. Need alad said läänemaailmas tuntuks kui Lõuna- ja Põhja-Rodeesia.
1890. aastal korraldas BSAC Briti valitsuse heakskiidul valgetest kolonistidest pioneeride asustusretke, seda vaatamata kuningas Lobengula protestidele. Nad läbisid tänapäeva Botswana territooriumi, möödusid ndebelede aladest ja tungisid sügavamale sisemaale, kus elasid šonad. Seal rajasid valged kolonistid kindlustatud tugipunkti Fort Salisbury, Zimbabwe praeguse pealinna Harare.
Valged kolonistid asusid šonadelt väevõimuga maid haarama, neid harima ja uusi tugipunkte rajama. Tinglikul piiril valgete kolonistide hõivatud alade ja ndebelede asuala vahel sagenesid konfliktid, mis plahvatasid asjade loogilise jätkuna sõjaks 1893. aastal. Lühikese verise sõja järel said tehnoloogiliselt mahajäänud ndebeled hävitava kaotuse. Valgete vägivaldne kolonisatsioon laienes uutele aladele.
1896.–1897. aastal puhkes šonade ja ndebelede relvastatud ülestõus, nn Esimene Chimurenga, mis lõppes samuti täieliku lüüasaamisega. Kõik need alad ühendati Lõuna-Rodeesia protektoraadiks. Ametlikult läksid need alad küll Briti krooni alla, kuid tegelikult valitses seal üks firma – BSAC, mis haldas ja kaitses oma investeeringut. Nii kestis see sisuliselt kuni 1923. aastani. BSAC-i ainuvõim lõppes pärast peamiselt valgete kolonistide seas läbiviidud referendumit, mille tagajärjel Lõuna-Rodeesia ei astunud Lõuna-Aafrika liitu ning muutus iseseisvaks kolooniaks Briti impeeriumis.
Teisest maailmasõjast kuuekümnendateni
Pärast Teist maailmasõda alanud koloniaalvõimu lagunemise käigus valisid paljud iseseisvunud Aafrika riigid Nõukogude Liidu ja Hiina tüüpi kommunistliku režiimi – samal ajal, kui Lõuna-Aafrika kolooniates (Lõuna-Aafrika Vabariik, Angola, Mosambiik) läks võim kitsa grupi valgete kolonistide kätte. Britid – püüdes vältida mõlemat äärmust –, organiseerisid 1953. aastal Rodeesia ja Njassamaa Föderatsiooni, kuhu kuulusid Lõuna-Rodeesia (tänane Zimbabwe), Põhja-Rodeesia (Zambia) ja Njassamaa (Malawi).
See tõi kaasa musta põlisrahva olulise õiguste ja vabaduste laienemise. Selleks ajaks oli kujunenud maakasutuse kahene süsteem: nn valge tsoon ja reservaadid musta põlisrahva jaoks. Nn valges tsoonis võisid maid osta ainult valged kolonistid. 1930. aastal kuulus umbes 50 000 valgele kolonistile pool haritavast maast ja 1 miljonile mustale elanikkonnale teine pool. Samuti olid mustadele kitsendused linnades elamiseks. Nad võisid seal asuda ainult oma valge tööandja loal, kuid ilma perekonnata. See tekitas ebanormaalse pendelrände, kus linnas töötavad mustad pidid läbima pikki vahemaid, et naasta oma perede juurde reservaatides.
Alguse saanud noorte poliitilisest liikumisest mustade kodanikuvabaduse saavutamiseks, kasvasid sellest välja kaks peamist mustade poliitilist liikumist. Silmapaistvaim neist oli Zimbabwe Aafrika Rahva Liit (Zimbabwe African People’s Union – ZAPU), mida juhtis Joshua Nkomo. 1961. aastal sai organisatsioonis propaganda ja infopoliitika juhiks Robert Mugabe. Koolihariduse saanud Mugabe oli viibinud koloniaalrežiimist vabanenud Ghanas ja asus sealnähtu põhjal innustunult võitlema mustade õiguste ees kodumaal Zimbabwes. 1963. aastal läksid kaks tulevast mustade liidrit tülli. Mugabe lõi ZAPU-st lahku ja moodustas Zimbabwe Aafrika Rahvusliku Liidu (Zimbabwe African National Union – ZANU).
Mugabe arreteeriti 1964. aastal ja mõisteti kümneks aastaks vangi. Vanglas kasutas ta intensiivselt aega õpinguteks juura ja majanduse alal. Vabanedes 1974. aastal vanglast, ei olnud see enam endine Lõuna-Rodeesia.
Lääs valgete valitsuse vastu
Seni, kui Mugabe vanglas tiksus, muutus nii mõndagi. 1965. aastal kuulutas Ian Smithi juhitud valgete valitsus Lõuna-Rodeesia iseseisvaks riigiks ja väljus Briti krooni alt. Tegelikult oli see Smithi vastureaktsioon eelnenud sündmustele. Kuu aega enne parlamendivalimisi olid ZAPU ja ZANU liidrid salaja toimetatud Londonisse ja kohtunud Suurbritannia peaministri Harold Wilsoniga. Too oli mõista andnud, et Briti valitsus käsitleb Lõuna-Rodeesia valgete režiimi kui mässajaid ja iseseisvuse väljakuulutamise korral rakendab majandussanktsioone.
Suurbritannia ja ÜRO esinesidki avalikult Ian Smithi tegevuse kriitikaga ning 16. detsembril 1966 kehtestas ÜRO Julgeolekunõukogu esimest korda ajaloos ühe riigi vastu majandussanktsioonid. Ka ei tunnustanud mitte ükski riik Lõuna-Rodeesia iseseisvust. Siiski ei söandanud Suurbritannia kasutada Lõuna-Rodeesia vastu sõjalist jõudu.
Sellises olukorras said nii ZAPU kui ka ZANU innustust relvavõitluse alustamiseks Ian Smithi valitsuse vastu. Lääneriigid võtsid neid organisatsioone pigem liitlastena kui terroristidena ning andsid neile mitmesuguste valitsusväliste organisatsioonide ja kiriku kaudu märkimisväärset rahalist abi. Peamine abi saabus siiski kommunismi eksportimise huve silmas pidavatelt riikidelt, olulist abi ZANU-le andis Hiina ja ZAPU-le Nõukogude Liit. 1972. aastal kasvas vastupanu täiemahuliseks partisanivõitluseks, nn Teiseks Chimurengaks. See tähendas šonade keeles vabadusvõitlust.
1970. aastate keskel oli Ian Smithi valitsus eelkõige USA ja Suurbritannia survel sunnitud astuma läbirääkimistesse ülestõusnutega. Olulist rolli nendel läbirääkimistel mängis ZANU delegatsiooni juhtinud Mugabe. See tõstis märgatavalt tema autoriteeti partisanide seas. Mugabe ja Nkomo unustasid vana vaenu ja 1976. aasta sügisel ühinesid ZANU ja ZAPU Patriootlikuks Rindeks (Patriotic Front – PF). Liit oli tegelikult näiline ja ajutine, sest mõlemad ihkasid liidri rolli võitluses valgete valitsuse vastu.
Mustade tõus
Järgmiseks sammuks oli mustade opositsiooni parteide osalemine 1979. aasta parlamendivalimistel. ZANU ja ZAPU boikoteerisid valimisi ja nii läks valimisvõit Aafrika Rahvusnõukogu (UANC) kätte, mida juhtis mõõdukas metodisti piiskop Abel Muzorewa. Temast sai peaminister, oma valitsusse kutsus ta ka Ian Smithi, kellest sai portfellita minister. Valgete koostöö Muzorewaga sai võimalikuks tänu sellele, et mustanahaline poliitik ja usutegelane oli veendunud antikommunist. Riik nimetati ümber Zimbabwe-Rodeesiaks.
Muzorewal õnnestus leida kompromiss ZANU ja ZAPU-ga, mille tulemusena nende relvasalgad 1980. aasta alul relvad maha panid. Samal aastal korraldati uued parlamendivalimised, kus osalesid ka ZANU ja ZAPU. Londonis saavutatud kokkulepped riigi tuleviku üle nägid ette kuni 1987. aastani üleminekuaja. Selle jooksul garanteeriti valgetele 20 kohta 100-liikmelises parlamendis ja plaaniti maa sundvõõrandamist valgetelt farmeritelt. Valimistel saavutas ootamatult suure ülekaalu ZANU, kogudes 63% valijate häältest ja saades parlamendis 57 mustadele ettenähtud 80. kohast. Nkomo juhitud ZAPU sai vaid 20 kohta ning Muzorewa UANC kolm kohta parlamendis. Peaministriks tõusis Mugabe ja moodustas vastavalt kokkulepetele rahvusliku ühtsuse valitsuse. 18. aprillil 1980 kuulutati välja Zimbabwe iseseisvus.
Mustade ülemvõim ja korruptsioon
Esimese asjana klaaris Mugabe arved oma pearivaali Nkomoga. 1982. aastal viskas Mugabe Nkomo ja tema partei ZAPU liikmed valitsusest välja. See kutsus ndebele hõimuliikmete seas esile rahulolematuse, mis vallandas massirahutused. Mugabe saatis nende vastu ustava sõjaväeüksuse, kokkupõrgetes sai surma kuni 20 000 inimest.
Ometi ei riskinud Mugabe minna opositsiooni hävitamisel lõpuni, sest kartis riigi lõhenemist. Nkomo põgenes Inglismaale. Nii suudeti uuesti kokku leppida ja Nkomo võis riiki tagasi pöörduda. 1987. aastal toetas Nkomo ideed ühe partei võimust ja ZAPU ning ZANU ühinesid, ühendpartei nimeks jäi Zimbabwe African National Union – Patriotic Front (ZANU-PF). Mugabe lubas ühendpartei juhtkonnas kohta ka Nkomole. 1987. aastal lõppes kokkulepitud üleminekuperiood ja valged kaotasid parlamendis neile reserveeritud 20 kohta. 1988. aastal sai Mugabe presidendiks ja asus kindlustama oma ainuvõimu. Nkomo poliitiline roll kahanes aegamööda, kuni ta 1999. aastal vähki suri. 1990. aasta parlamendivalimistel sai Mugabe juhitud ZANU-PF juba 116 kohta 120-kohaliseks suurenenud parlamendis. 1995. aasta parlamendivalimistel aga 148 kohta 150-kohalisest parlamendist.
Riigi majandus muutus sotsialistlike eksperimentide käigus Mugabe valitsemise ajal aina mahajäänumaks, välisinvesteeringuid riiki enam ei tulnud. Ehkki Mugabe püüdis muuta majandust avatumaks, pole sellest midagi välja tulnud, lokkab korruptsioon ja majanduses annavad tooni väheefektiivsed riigiettevõtted.
Riik on laostunud, valged on minema aetud ja sõpru leiab Mugabe aina harvemini. Viimati viibis Zimbabwe president kolleegide riigipeade seas 2015. aasta 9. mail Moskvas, vaadates tribüünilt Teises maailmasõjas saavutatud võidu aastapäeva paraadi koos Egiptuse, Hiina, India, Kuuba, Venezuela, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Serbia ja Venemaa presidentidega.
Aga Mugabe tuleviku pärast ei muretse, sest nagu ta teatas: „Olen mitu korda ära surnud. Sellega olen Jeesus Kristusele ära teinud. Tema suri vaid ühe korra ning tõusis üles vaid ühe korra.“
37 aastat võimu on Mugabe ajudest välja loksutanud viimasegi aruraasu. Pärast 2018. aasta presidendivalimisi võib Zimbabwest saada esimene riik maailmas, mida juhib laip.
Olen mitu korda ära surnud. Sellega olen Jeesus Kristusele ära teinud. Tema suri vaid ühe korra ning tõusis üles vaid ühe korra.
Majandus muutus sotsialistlike eksperimentide käigus Mugabe valitsemise ajal aina mahajäänumaks, välisinvesteeringuid riiki enam ei tulnud.
Kas valged ei tea, kust nende esivanemad tulid?
Kiire allakäigukelk Zimbabwes pole peatunud, suhted muu maailmaga pole paranenud. „Olen meie ajastu Hitler,“ deklareerib Mugabe.
*Maailmapanga tabelis oli Zimbabwe langenud 2015. aastal SKP poolest 1 elaniku kohta ($ 1794) 166. kohale 185 maailma riigi seas.
*Nagu 100 aastat tagasi, on Zimbabwe peamised väljaveoartiklid kuld ja tubakas, vastavalt 44% ja 35% ekspordist.
*2002. aastal elas 70% Zimbabwe rahvastikust alla ametlikku vaesuspiiri, sealjuures kasvab rahvastik kiirusega 1 miljon lisanduvat elanikku iga 4 aasta tagant.
*21. sajandi hakul läks Zimbabwes kõik halvasti, mis üldse minna võis. Kõigepealt enneolematu majanduskriis ja põua-aastad.
*Majanduskriisi kulminatsioonis 2008. aastal moodustas riigivõlg 131% SKP-st, inflatsioon oli 231 000 000% ja SKT kukkus 18%. Kriisist välja tulemiseks võttis Zimbabwe käibele USA dollari ja vahetusmüntidena ka Lõuna-Aafrika Vabariigi peenraha.
*21. sajandi alguseks suudeti põhjalikult ära rikkuda suhted lääneriikidega. Selle põhjuseks oli ühelt poolt valimiste võltsimine, lääs ei tunnistanud 2000. aasta valimisi ausateks. Lisaks valgetelt farmeritelt vägivaldne maa konfiskeerimine ja inimõiguste jämedad rikkumised. 1990. aastate lõpul surus Mugabe läbi põhiseaduse parandused, mis seadustasid farmeritelt nende maade konfiskeerimise ilma väljaostmiseta. Mugabe viis selle ka reaalselt ellu, andes sisuliselt vabad käed valgete farmerite represseerimiseks. Massilises maade vägivaldses äravõtmises esines ka juhtumeid, kus farmerid vastuhakul lihtsalt tapeti või sunniti põgenema, ainsaks varanduseks ihuriided. Maade vägivaldne ülevõtmine muutus massiliseks ja võimud vaatasid seda rahulikult pealt.
Tähelepanuväärsed on samuti president Mugabe kommentaarid sellisele vägivallale. Oma kodukülas peetud kõnes teatas ta näiteks: „Lääs eelistab Aafrikas nõrku juhte, et valged saaksid siia tagasi tulla ja võimu haarata. Seda ei juhtu. Kas valged ei tea, kust nende esivanemad tulid? Need valged peaksid Inglismaale tagasi minema.“
*Mugabe rõhutab, et valgetel on esivanemate kodumaale tagasiminek väga lihtne, sest tänapäeval on olemas lennukid ja lennuliinid, mida varasemal ajal ei olnud. Ja sellinegi avaldus Mugabe suust: „Olen meie ajastu Hitler. Hitleril oli üks eesmärk – oma rahvale õigluse tagamine. Sama tahan ka mina oma rahvale ja ma seisan selle eest.“
*Mugabele lohutuseks võib aga öelda, et mitte mingisugust valgete tagasitulekut tal karta pole. 1921. aastal elas Lõuna-Rodeesias ja Zimbabwes 33 620 valget elanikku, maksimumi saavutas valgete osakaal aastaks 1975 – 278 000 valget elanikku. 1987. aastal oli valgeid elanikke järele jäänud 100 000 ja tänaseks loetakse nende arvuks veel vaid 7000–8000.
*Ehkki Zimbabwele kehtivad majandussanktsioonid, on need näiteks Euroopa Liidu poolt dekoratiivsed, USA poolt küll tõsisemad, kuid mitte eriti mõjuvad niigi laostunud riigile.