PÖÖNINGUILT JA KELDRITEST KOKKU KRAABITUD: Literaat Vaapo Vaher saab novembriks valmis raamatu Hiiumaa inimestest läbi kirjandusloo. „Hiiumaa kirjanduslugu“ on kaheköitelise ja rohkem kui 1500-leheküljelise teose nimi. KesKus’i jaoks koostas Vaapo kollaaži legendaarsest Voldemar Pansost (1920–1977). Kassaris oli lavastaja, näitleja ning prosaist Panso omainimene. Ta tutvus Hiiumaaga algas juba 1939. aasta suvel, mil ta esmakordselt Emmastes viibis.
Oma päevaraamatusse kirjutas Panso mõni aasta hiljem: „Mul meenus äkki millegi pärast üks väike neiu Emmastest, ilus väike neiu, kes mängis heinatalgutel lõõtspilli ja oli aastailt 15. Sain talt suitsu ja suitsetasime salaja põõsa taga. Hiljem tagasi minnes Hiiumaale kuulsin, et tal olla kodus tüliks läinud, võtnud kohvri riietega ja tulnud öösel tulema. Seda rääkis teine samasugune ninatark, kes teda varjas ja teda salaja toitis. Kogu Emmaste Käinani otsiti läbi, tüdrukut ei leitud.
„Mis ta’s nüüd teeb?“ küsin.
„Vaatab ringi, tahab kellegagi vabaabiellu astuda,“ vastas teine ninatark sügavalt ja targalt.“[1]
**
- aprillil 1946 mõtiskles 25-aastane Panso päevikus naiste olemuse üle ja leidis neid väga erinevaid olevat: „Või mõni sale, elujõuline saareneiu kodumurrakuga, kes su juttudega põlema läheb, sinuga valmis kodusaarelt maailma lõppu sõitma, kaugemale veel kui Kõpu või tea mis.“[2]
Tol esimesel Hiiumaa-suvel 1939 võttis Panso osa ka Emmaste näitemängimistest. Kodu-uurija ja nimekaim Volli Mäeumbaed kirjutas selle kohta: „Sealsamas rahvamajas nähti teda ka lavalaudadel ja ning sellest ajast sidus teda sõprus andeka ja särtsaka näitekunstiharrastaja Madli Väliga. Kui Madli mõni aasta enne Pansot suri, istus viimane pakaselisele talvepäevale vaatamata lahtisel autol kirstu kõrval. Lahkumiskõne Emmaste kalmistul oli lühike ja eht-pansolik: „Nüüd sa Madli, tegid oma elu viimase tüki ja surid ära. Puhka siis rahus.“ Panso väitis siinkirjutajale, et Madlist võinuks vastava koolituse korral saada kutseline näitleja. Annet tal näitemängu tegemiseks oli.“[3]
**
- aastad tõid teatrimehe taas Hiiumaale ja siis käis ta magnetofoniga kogu saare risti-põiki läbi. Põikas ka Kassarisse, kus võttis lindile rahvanalju. Endel Priidelile oli ta hiljem kõnelenud: „Kassari oli tol korral meeldivalt tühi ja vaikne, kultuuritegelastest täiesti lage, ja valisin selle paiga linnast põgenemiseks, kirjutamiseks ja mediteerimiseks“.[4]
Panso ei saabunud saarele üksnes suveajal. Olles ametis lavakunstikateedri juhatajana, tõmbus ta Kassari rahusse ka talvistel õppetöö pausidel. Kassari toonane õpetaja Marta Kalju mäletas Panso töid Kassari koolimajas: „Talvisel õppetöö vaheajal soovis ta rahus ja vaikuses töötada. Oli vaja olla oma kandidaaditöö juures Moskva aspirantuuri jaoks ja teha lavaküpseks „Mauruse kool“.
**
Panso tegi tõsist tööd, kuid kuidagi ei suutnud ta loobuda igapäisest suhtlemisest kassarlastega, Kassari siseelust. Ka sel napil kolmel nädalal mitte, mil pidi lõpetama dramatiseeringu ja püsima tulevase lavastuse kujutelmades. Ühe kirja Leenu Siimiskerile lõpetas ta keset tööjuttu äkitselt: „Aknale koputati, lähen kolhoosiesimehe juurde õlut jooma. On õhtu ja õlu on värske.“[5]
Elades ja tööd tehes Kassari koolimaja põhjapoolses nurgatoas, oli ta elavas sidemes hoones kestva koolieluga. Marta Kalju mäletas: „Meie õpilastele kui ka õpetajatele oli Panso Kassaris viibimine väga huvitav aeg. Kiiresti muutus ta õpilaste lemmikuks. Kust ta küll nii kiiresti nende nimed võttis, on lausa hämmastav! Tihti viibis ta vahetundidel õpilaste hulgas, naerdes nendega südamlikult kaasa. Pärast söögitundi ei unustanud ta kunagi küsimata: „Kas saite kõhu täis?““[6].
Kord tuli Pansol Marta Kaljut vene keele tunnis asendada: „Ette oli nähtud 25 minutit keelt harjutada (kaks sõna), hiljem õppida 20 minutit kirjatehnikat. Kuid Pansol kujunenud nii, et keegi ei märganud tunni lõpu lähenemist enne kella helisemist ja väike Silvi hüüdnud kätt kõrgele tõstes: „Õpetaja, te ei ole minu kassi nime veel küsinud. See on Miisu!““[7]
Lapsed ja eakad, need olid Panso kiindumused. Vilja Saar: „Pansole meeldisid vanad inimesed – Neitsimäe Toomas, Kaasiku Marta ja Priidu, minu isa Roosi Adolf ja paljud teised. Olgu sünnipäevad, ristsed või pulmad – ikka oli ta platsis, olgu siis kutsutud või kutsumata, aga oodatud alati. Põuetaskus märkmik ja pliiats, kirjutas ta üles kõik, mis vähegi naljakas tundus. Ei saa salata, et tihti oli meil ka isa tehtud õlut, millel ei olnud just kaljakraadid. Kui Panso tundis, et küll sai, lasi ta laua ääres silmad „looja“ – nii umbes kümneks minutiks ja siis oli jälle kõik korras. Ükskord tulime kellegi sünnipäevalt ja läksime möödaminnes Vahe maja juurest läbi. Oli talv, palju lund ja pime. Pansol kukkusid prillid lumme. Ehkki „silmad“ olid kadunud, ei kaotanud ta oma huumorimeelt. Panso kõmiseva naeru saatel kobasime pimedas, sügavas lumes, aga prillid saime kätte. /—/ Käisime tihti Piibuninal ujumas. Naersime kui Panso ilma prillideta vee alt tõusis – nagu hüljes.“[8]
**
Panso nakatavad sekkumised kassarlaste lõbudesse said legendaarseks. Ikka veel mäletatakse, kuis ta Vahe maja saunas vihtles ja siis koos poistega lumes püherdas. „Tihti sõitis ta ringi Sopi Maunuse „Landuu-trammiga“. Sopi Maunus oli Lepa Anna vend, kolhoosi karjak, kes vedas hobusega küünist lauda juurde heina. Heinaveoks oli reele tehtud puuritaolised kõrgendused. Maunus oli lahke ja lõbus mees. Selle trammiga sõideti vahel ka poodi, külla õlut jooma või muid tähtsaid asju ajama ja maailma asju arutama.“[9]
Menukad olid Panso etteasted rahva ees. „Mäletan Kassari seltsimajas ta jutte India ja Aafrika reisidest. Need läksid alati täismajale. Nalja oli nii palju, et katus tahtis pealt kerkida.“[10]
Rännumees oli Panso ju kirglik. 1963. aasta kevadeks oli ta käinud Rootsis, Hollandis, Prantsusmaal, Itaalias, Türgis, Kreekas, Marokos, Senegalis, Guinea ja Elevandiluurannikul, Indias. Lisaks liikumised NSVLi piires: Taga-Karpaatia, Krimm, Kiiev, Herson, Odessa, Tjan-Šani mäed, Hiiva, Ašhabad, Bakuu, Karjala. Koos emaga oli ta reisinud Altaisse kuni Teletski järveni. Võtnud osa paadimatkast Bia kärestikul. Teinud kaasa süstamatka mööda Võhandu jõge. Teine süstaseiklus ulatus Koiva ja Daugava aladele.[11] Edaspidi lisandus veel paiku, ka Ameerika mandrid ja Austraalia. Nii et elamuslikku oli tal jagada ohtralt. Ja selge see, et Panso noppis mälestustest iseäranis väljendusrikkaid, värvikaid, huumorist kantud episoode.
Panso ise on kirjeldanud üht südatalvist rahvamajas esinemiskäiku: „…Auto sõitis maja ette, mehi tuli tuba täis ja mind viidi kaasa. Kui tore on autosõit vastu tuisku, kui teed pole üldse näha, kui autolaternad püüavad lumepöörisest läbi murda ja kui „villis“ on kuhjaga hiidlasi täis, nii et mõne lestakala võiks vaid kiiluna vahele toppida. Autolaterna hüplevas valguses on näha hangedes pahmavaid jalakäijaid. Ettepoole kookus, tumedate siluettidena sumavad nad valges pöörises. Lapsed sibavad kord pikuti, kord laiuti. Naerdakse, viibatakse. Kordumatu ja mõttekas vaatepilt. Lõpuks peatume kolhoosiklubi juures. Seda pole näha, vaid ainult aimata valgusekumast. Kiuks! – keegi astus Tootsile peale. Läheme sisse. See on vana koolimaja, kus õpetas kord Marie Underi õnnis papa. Seal nad istuvad kasukates pikkadel puupinkidel, kõik Kääramehed ja Nittimid, Oolmetsad ja Bollmannid. Kõik omad. Naeruga võtavad vastu. Esimees Kääramees avab õhtu: „Täna jutustab Panso oma Ameerika-reisist.“
Pärast loengut käisid mehed trepi peal mannergust õlut joomas. Tuisk andis järele. Algas rändkino. Pilt ise ei olnud nii naljakas kui vahemärkused, mis pildi kohta tehti, kuidas näitlejaid õpetati, hoiatati, noomiti. Selles sädeles vaim. Koju tulles oli kuupaiste ja sinine vaikus, nagu oleks ilm vahepeal teise ilmutusvette kastetud.“[12]
**
- aastal pandi Kassari kool kinni ja peavarjuta jäänud Panso pidi enda Kassaris viibimistel leidma vastse peatuskohta. Uueks paigaks sai Anna Sooba ehk nagu teda kogu ümbrus teadis – Lepa Anna – majake.
„Seal elas ta pööningul või „seina taga“.“[13] Eluhoones oli „…palkonist minnes läbi maja suur köök, millest paremal piki maja asetses kaks kambrit. Läänepoolses magas Anna ise ja idapoolne oli tavaliselt kostilistele.“[14] Selles idapoolses ööbis siis ka Panso.
Lepa Anna häärberisse sattus kostilisi sageli. „Tema juures olid korteris Kassari saarel elektriliinide ehitajad, kolhoosi tööle tulnud spetsialistid.“[15] Aga ka kunstimeistrid. Ants Viidalepp meenutas balletitantsijat ja lavastajat Udo Väljaotsa[16], kes paaril suvel Anna juures peatunud[17]. „Anna kellelegi öömaja ega kõhutäit ei keelanud. Tuhlid, kala ja pläust olid ikka lauale panna.“[18]
Anna on omasui kostiliste kohta kinnitanud: „Möned kortli-inimesed ma tunne. Kis neid teisi köike tääb. Neid hulgub sii ühelugu.“[19]
**
Pole kahtlust, et Panso peatuskoha vahetudes muutusid ta töötingimused komplitseeritumaks. Võimalusi näis olevat kaks: pööningul või „seina taga“. Kuid Panso leidis neid improviseerivalt veel. Suislepp: „Mäletan Pansot ühel varasügisesel päeval istumas Lepa Anna õlleotrade põhu kuhjas ja kirjutamas: käsil oli Tammsaare „Tõe ja õiguse“ dramatiseering „Inimene ja inimene““[20].
See episood pidi jääma kuuekümnendate lõppu või seitsmekümnendate esimesse otsa, sest „Inimene ja inimene“ jõudis lavale 1972. Näis, et Panso võis kirjutada igasugustes tingimustes. Väidetakse, et just Kassaris „…on ta rohkem kui kusagil mujal kirjandusega tegelenud – dramatiseerinud teoseid ja ise kirjutanud.“[21]
Vahel, kui Kassari ja Lepa Anna elukoht näisid juba segavalt inimrohked, pages Panso Hiiumaa teise otsa. „Kevade“ dramatiseeringu pannud ta kirja Ristna sääre tipus.[22]
**
Lepa Anna juures võõrusel olek sütitas Pansot ikka ja jälle inimloomust imetlema. Panso ihkas tavainimesest otsida suurt hingelist sisemahtu. Anna oli selleks lõppematu aines. Mutike võis ohjeldamatult kõiksugu juhtumeid vesta, tema väljenduskeel, mis koloreeritud murde ja isikupäraste vägisõnadega oli kuulaja jaoks kaasakiskuv. Panso oli usin kuulaja, kes sekkavisatud nappide uudishimuavaldustega oskas Anna pajatustele hoogu lisada. Anna isiklikku leksikasse kuulusid sagedasti väljendid siga, raisk ja raibe. Nende tundeväljenduste tähenduslik spekter võis olla haardeliselt varieeruv, põlgusest imetluseni. Näiteks – kord viis Anna külaskäigul Silvia Rannamaa juurde tollele kingituseks kaunislille murtud-südame, too asetas selle hellalt seinavaasi, kõrvaltvaatav Anna tunnustas rõõmsalt: „Näh, see siga aitab sinna küll.“
Teinekord käis Anna küünlaga voodi alt kadunud asja otsimas ja tulekahi polnud kaugel. Panso arvas, et nõnda võinuks Anna majast ilma jääda, aga mutike oli muretu:
„Äi see siga maha põle.“
„Miks sa nii mõtled?“
„Neli korda on ähvardand ja pole mette põlema läind, äi ta raisk nüüd enam lehe, kuni kokku vajub“.[23]
Anna oli üldtuntult loomalemb inimene. Kuid tema armastuses puudus, nagu Panso väljendas, „lääge sahhariin“, hellsõnu Anna ei tundnud. Ta viskas sõbrast koerale parima pala ja ütles: „Säh, söö, raibe.“
Anna võis ilustamata kõnelda oma elust. Panso on vestnud:
Astunud ta viltuvajuvasse majja, mille Anna ise kohale vedanud ja kokku pannud, märkan tagakambris suurendatud vanamoodsat fotot. Anna noorena on kreeka ninaga, kõrval keegi meesterahvas.
„Kes see on?“ küsin.
„See mu esimene mees.“
„Ah seesama ta ongi.“
„Seesama, raibe, näh.“
„Noh, kuidas ta oli ka?“
„Maitseasi, minule ta, kurat, küll äi meeldind.“
„Miks sa siis läksid talle?“
„Loll olin. Teised käisid peale, et mine ja mine, tal suur rohuaed. Läksin viimaks. Möttepeigmees oli mool teine. Aga ee harjusin.“
„Mis tast sai?“
„Maha suri. Lihavette ajal vettis viina, läks naabrimehega piirijagamise pärast tülgu ja lükkasid teineteist veelouku. Tuli koju, istus pingi otsas, vesi nirises ukseni. Ma tahtsi märjad riided ee vetta, äi lasnd. Mo ing oli pahane kah, mötlesin, et istu, kui tahad, panin enda magama ja uinusin ära. Öösi kell kasteist kobis mo juure, et tal olla ermus külm. Ma äi akand teda soendama kah. Sellest päevast peale akkas köhima ja pooleteise aasta pärast oli surnd. Pärast oli kahju, et oleks pidand ikka telliskivid kuumaks ajama. Teisele mehele anti kodus tulist viina ja polnd äda midagi… Mo mees oli kole saamatu, ainult löngaotsa oskas suus närida. Kala püüdis. Obused rautasin mina ja tegin põllutööd.“
„Ja mis edasi sai?“ Imestan, et oleme nii kaua tuttavad, ja kunagi pole märganud huvi tunda Anna elatud elu vastu.
„Edasi läksin uuesti mehele.“
„Kes see oli?“
„Vend Maunuse naaber. Ta oli kaksteist aastat must noorem ja nii laisk, et rääkis läbi nina. Äi tema, raibe, pole viitsind õhku õieti läbi nina lasta.“
„Hea mees?“
„Polnd tal äda midagi. Mool oli noorem loomus kui mo mihel.“
„Kus ta nüüd on?“
„Sööb mulda. Jähi Venemaale, sai sõjaväljal otsa.“ Anna teeb väikese pausi: „Mool meeldis mees, kes oleks meister kitarrel ja mandoliinel, aga sain püssikandja.“ Anna tõstab suurest pajast suurde kaussi hernesuppi.[24]
Anna külastas sageli Kassaris peatuvaid kunstimeistreid. Suislepp mäletas: „Tihti käis Anna meil, ikka tuli ta, ka kõrges eas, kergel sammul üle Kassari mäe, kott käes, kotis õunad, soolasiig, värsked kartulid, kapsapea – või mõni ta lugematutest kassidest, kelle ta suveks meile laenas.“[25]
**
Annat külastas ükskord koos Pansoga Hiiumaa juurtega Debora Vaarandi, kes mäletas hiljem: „Lepa Anna oli muidugi niisugune veider tüüp, nagu Hiiumaal neid palju on. Mul omal oli Saaremaal umbes sarnane tädi, nisuke võimatu. Niisuguseid naisi on Hiiumaal ja Saaremaal. Muidu on tavaliselt mehed lõuapoolikud, aga seal on neid naisi ka. Väga huvitav, et nad tihti on laevakokad. Laevakoka tüüp.“[26]
Anna värvikus oli kohapeal teada, ent üle-eestiliseks kasvas see pärast Sergo raamatu „Naljakas inimene“ ilmumist 1965. aastal. Kassaris lõhkes teade raamatust kui pomm.
„Ja ühel päeval läbis Kassarimaad kõuemürinana põrutav uudis: „Kurat, see Panso on keik kirja pannud ja lasnud ee trükkida!“ Isegi kõigutamatu Lepa Anna oli nõutu: „Ma äi teanud midad. Ma oli niipalju loll, äi pole pannud tehelegid. Ma aesin igasugust loba suust välja ja Vana pani keik oma plokknooti kirja.“[27]
„Naljakas inimene“ oli rahutu kompositsiooniga, kohati vestelises laadis tundeliselt filosofeeriv proosatekst. Žanrinimeks kõlvanuks ka – lüüriline publitsistika.
**
Jõngermanlikuks teoks võis näiteks pidada vintis Panso Hiiumaale sõitu erilennukiga. Volli Mäeumbaed on kirjeldanud, kuis Kärdla lennukist maha jäänud Panso kauples Tallinnas endale Hiiumaale sõiduks helikopterit, ent see läinuks väga kalliks ja lõpuks saanud ta nõusse „metsavahi“ ehk topelttiivalise õhusõiduki meeskonna. Panso käinud kodust raha juurde toomas ja „…õhtu eel helistati Tallinnast Kärdla lennujaama, et erilennuk rahvakunstnik Voldemar Pansoga on teel Hiiumaale. Võtke vastu! Mis siis ikka, ehkki tööpäev oli lõppemas.[28]„ Arvati saabuvat väärikat kikilipsustatud kunstimeistrit, kel ees mingi erakorraline kultuurisündmus. Aga lennukilt ronis maha kõrgendatud meeleolus plekkmantlis sassispäine ülemeelik Panso, kes ihkas jõuda puhkama Lepa Anna onni.
Anna ise on sündmust ajakirjanikule kirjeldanud:
„Ükskord olli juba öhtu kää, kui äkisti va’ Panso vajub uksest jälle sisse. Ise joonud ka. Ma ütlesi, et mis sa, korat, siit otsid, vaada omale parem öömajakoht. Panso vastu, et oi, Anna, Anna, ma sõitsi erilennukiga just so juure ja nüüd tahad sa mind ära ajada. Nojah, ma pärast kuuli, et ta oligid erilennukiga tulnd. Ma viskasi taale vatjovka abude pääle ja saatsi ta pööningule. Teise pääva, siis tulli sinkpükste pääl ennast kajule pesema, pikad juuksed heinaprahti täis. Ma küsisi, et kas linnas juuksurit enam pole. Äkisti ma vaada – mõisa ja mei vahe puhas mustab inimestest, kis mei poole tulevad. Ma lõi Pansole rusikaga ründu. Sööstsime uksest tuppa ja uks seestpoolt lukku. Rahvas hakkas õues kisama, et Anna, tule välja, ja Anna, tule välja. Panso süda läks haleks ja käskis ukse lahti tehja. Ma ütlesi, et ooda natune, ma pane omale hambad kah suhu, siis so kõrval ilusam. Noh, rahvas seisis õues mitmes viirgus ja laulis meitele. /—/ Äi mina tää, Põltsamaalt või kust poolt nad ollid.“[29]
**
Panso raamat oli Lepa Anna kuulsaks kirjutanud, nii et ükski ekskursioon Kassarisse ei jätnud teda külastamata. Kohaliku rahva esialgne raamatupuhune jahmatus haihtus üsna pea ja Panso oli omainimene edasi.
Kui Kärdla rannarestoranis peeti Lepa Anna 80. sünnipäeva, oli seal hulk kunstiinimesi. „Panso Volli tervis oli sellal juba viletsavõitu, kuid Annat tantsitas ta ikkagi. Anna suur lauluinimene ei olnud, aga kerge tantsujalaga küll. Kui koju sõitsime, siis Mari Liis Küla ja Panso rääkisid, et neil on plaan Reigi saarele oma hütt püsti panna. Unistuseks see neil jäigi.“[30]
- aastal trükkis Sirp ja Vasar ära „Voldemar Panso sõnad, tema viimaseid kirjapanekuid üldse, tehtud selili haiglas, pakkimispaberi tükile, sest tohtrid olid keelanud kõik mõttepinges harrastused. See „salatöö“ oli tehtud sõber Eilartile kinkida kavatsetud albumi tekstiks.
„See on see maa…Tagaküla lõpust Sääre tirbi tipuni ja Lepa Annast kuni õllemeister Nittimi Priiduni. Ning nende vahelt käib läbi Kassari koletu kõrge oos, mis peksab pilved laiali.
Ja siis veel Suuremõisa Kõpu lõppu, pluss Mäeumbaia Volli, lõkendav Lauter, Aino Kallas – ja ilma lõpmata!…“[31]
**
„1978. aasta detsembri lõpul käis Anna Tallinnas Kivimäel Panso matusel. See oli külm ja lumine aeg. Anna imestas, mees oli temast 26 aastat noorem, et miks ta küll nii vara ära läks ja nii külmal ajal ka veel.“[32]
Debora Vaarandilt, kes Pansot lähedalt teadis, küsiti: Kas Panso oli õnnelik inimene? Poetess vastas: „Üldiselt arvan, et küllaltki. See ülevoolav elamise tahe ja tung ja tormilisus on ju ka ikkagi õnn. Ta suri üsna noorelt, aga elas küllalt pika ja toreda elu.“[33]
Vaapo Vaher, kaheköitelise „Hiiumaa kirjandusloo“ autor
Ta on õppinud Tallinna 17. keskkoolis, 1954 siirdus Hiiumaale, kus lõpetas Kärdla keskkooli, 1965–68 õppinud Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis arhitektuuri. Töötanud laadijana, puusepana, maalrina, teetöölisena, betoneerijana. 1974–1976 Hiiumaa Keskraamatukogus vanembibliograaf. 1976–78 ajalehe Nõukogude Hiiumaa keeleline korrektor. 1979–82 Õhtulehe korrespondent. 1982–85 ajakirja Pikker vanemtoimetaja. 1992–96 ajalehe Eesti Aeg ja 1996–99 ajakirja Luup kultuuritoimetaja. Edaspidi vabakutseline. Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.
Avaldanud sadu artikleid, uurimusi, esseid. Luulet koguteostes „Noori autoreid 77“, „Eesti murdeluuleantoloogia“ jm, Loomingus, Nooruses, Edasis, Noorte Hääles jm ajakirjanduses. Kirjutanud lastejutte ja -luulet, filmistsenaariumi „Klaaside taga“, kuuldemänge, laulutekstid Valter Ojakääru operettidele „Maskeraad Ungrus“ ja „Winnetou“, hiiumurdelisi laulumänge (helilooja Arved Haug) jm. Vaheri luulet on tõlgitud vene ja valgevene, esseistikat vene, soome ja saksa keelde.
Vaapo Vaher on kirjutanud varem 7 raamatut: esseekogu „Surmakuul ja seemnepurse“, 2002; esseekogu „Kokaiin Balti jaama turult“ (2003); monograafia Ardi Liivesest „Imelaps, kellest ei saanud geeniust“ (2007); esseekogu „Kino on saatan, kes imeb su rinda“ (2009); kultuuriuurimus „Jalgpall hingede öös“ (2010); esseekogu „Vampiiride tants“ (2012); tekstid fotoalbumitesse „Hiiumaa“ (1995); „Dagö, Päevasaar“ (2004); „Kärdla. Sisepeegeldus“ (2008).
„Olen luuletanud, proosatanud, draamatanud,“ ütleb Vaapo ja lisab: „Midagi teeks veel, kui Kõlvart alkovaba õlu kogu riigis ära ei keela!“
[1] „Voldemar Panso päevaraamat“, I köide, Tallinn, 2007, lk 321.
[2] Sealsamas, lk 351.
[3] Volli Mäeumbaed „Lepa Anna (Anna Sooba) – 105“, Hiiu Leht, 21. september 1999.
[4] Endel Priidel „Kirjanduslik Hiiumaa“, Tallinn, 1972, lk 75.
[5] Anton Hansen Tammsaare. Voldemar Pamso „Inimene ja jumal. 1962. Dokumendikogumik V. Kingissepa TRA Draamateatri lavastusest“, lk 111.
[6] M. Kalju „Kui Voldemar Panso Kassaris oli“.
[7] Sealsamas.
[8] Vilja Saar „Naer naerukajakate kohal“.
[9] Tiiu Kopli „Voldemar Panso“, Kassarimaa, nr 19, mai, 2006. lk 6. Maunuse kohta saab iseloomulikku lugeda ka siinse raamatu Krosside peatükist.
[10] Sealsamas.
[11] „Meie sõbrad, meie tuttavad. Voldemar Panso“.
[12] Voldemar Panso „Naljakas inimene“, lk 125–126.
[13] Tiiu Kopli „Voldemar Panso“, lk 6.
[14] Tiiu Kopli „Mälestusi Lepa Annast“, Kassarimaa, nr 36, lk 20.
[15] Sealsamas, lk 21.
[16] Udo Väljaots (1916–1979), lavastaja, tantsija ja balettmeister.
[17] Harald Suislepp „Naljakas inimene“, Kultuurileht, 6. jaanuar 1995.
[18] Tiiu Kopli „Mälestusi Lepa Annast“, lk 21.
[19] V. Voole „Kuulus Su rahvas ja kuulus Su maa. Kolm näärieelset lugu Kassarist“, Nõukogude Hiiumaa, 1968, 28. detsember.
[20] Sealsamas.
[21] Endel Priidel „Kirjanduslik Hiiumaa“, lk 76.
[22] Riho Saard „Kalana. Iidse kalaküla lugu“, Kalana, 2007, lk 34.
[23] Voldemar Panso „Naljakas inimene“, lk 105.
[24] Voldemar Panso „Naljakas inimene“, lk 33–34.
[25] Harald Suislepp „Naljakas inimene“.
[26] Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum „AegKiri 2“, lk 117.
[27] Volli Mäeumbaed „Lepa Anna (Anna Sooba) – 105“.
[28] Volli Mäeumbaed „Kuidas Panso Lepa Annale külla sõitis“, Hiiu Leht, 21. september 1999.
[29] V. Voole „Kuulus Su rahvas ja kuulus Su maa. Kolm näärieelset lugu Kassarist“.
[30] Tiiu Kopli „Mälestusi Lepa Annast“, lk 23.
[31] Ilmar Rattuse intervjuu Jaan Eilartiga „Jaani päev ‘83“, Sirp ja Vasar 24. juuni 1983.
[32] Tiiu Kopli „Mälestusi Lepa Annast“, lk 23.
[33] Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum „AegKiri 2“, lk 119.
