ESTEETIKA, NOORUS, ENERGIA: Novembri alguses avatakse Tartu Kunstimuuseumis Mirjam Hinni näitus „Kõrgepinge“. Indrek Grigor otsis Mirjami tööd üles. Näitus toimub noortele võimalusi pakkuva Noor Tartu raames.
Oma karjääri alustavatele, Tartuga seotud noortele kunstnikele võimalust pakkuva näituste sarja Noor Tartu raames aset leidev abstraktse maalikunsti näitus keskendub intensiivsetele meeleseisunditele ning nende rollile inimeseks olemise juures. Lammutades äärmustesse kalduvad kogemused, nii positiivsed kui ka negatiivsed, nende algosadeks, otsib Hinn oma sõnul kõiki meeliülendavaid elamusi iseloomustavat ühist süvastruktuuri. Kunstnik on püüdnud selle oma abstraktsete maalide pimestavasse värvigammasse.
Sünesteesia
Mirjam Hinn (s. 1990) on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli (BA) ja Tartu Ülikooli maaliosakonna (MA). Oma loomingus on ta liikunud figuraalkompositsioonidelt üha abstraktsemate teoste suunas. 2018. aasta kevadel Tartu Kunstimajas toimunud näitusega kaitstud magistritöös sidus Hinn erikujulised abstraktsed maalid näituse kujunduse kaudu ühtseks meeliülendavaks kompositsiooniks, mis tõi talle AkzoNobeli kunstipreemia.
Eesolev näitus „Kõrgepinge“ Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis tõukub sarnasest sünesteetilisest lähtepunktist, sidudes näituseruumi valgus- ja heliinstallatsiooni kaudu maalidega ühtseks kogemuseks. Valgus ja heli, kui ma kunstniku mõttekäigust õigesti aru saan, annavad maalidele konteksti, loovad laetud keskkonna. Võtavad näitusesaalilt selle neutraalsuse ning muudavad saali näituse osaks eesmärgiga vältida olukorda, kus maale võidaks aduda kui midagi, mis on asetatud saali. Ent kui ma küsisin Hinnilt aistingute võimaliku hierarhilisuse järele, näiteks kas valgus ja heli on tausta loojate rollis sellepärast, et vorm ja värv on meeleliselt intensiivsemad, sattus kunstnik kimbatusse ega tahtnud mu mõttekäiguga nõustuda. Terav kogemus on terav kogemus ning Hinn lihtsalt juhtub praegu keskenduma maalikunstile omastele vahenditele – värvile ja vormile.
Metafüüsika
Metafüüsika seostub eesti kunstis, kuid mitte ainult meil, ennekõike tumedate toonidega, mis kutsuvad vaatajat sukelduma tundmatusse sügavikku. Mirjam Hinn on aga valinud eksistentsiaalsele enesekogemisele mõnevõrra teistsuguse lähenemispunkti. Ängi ja sageli religioosse alatooniga fatalismi asemel usub kunstnik emotsionaalse vapustuse rikastavasse jõusse ning on seadnud eesmärgiks saavutada oma suureformaadiliste abstraktsete maalidega küll vaataja sisemine rebestumine, ent ka emotsionaalne taaskäivitumine.
Septembri vältel oli Valga muuseumis võimalik näha kuraator Peeter Talvistu ootamatu kooslusega grupinäitust „Kõiksus“, kus Mirjam Hinni teosed rippusid kõrvuti Enn Põldroosi maalidega Eero Ijavoineni puitskulptuuride ümber. Kolm kunstnikku, kelle sünniaastate vahel on vastavalt kolmkümmend ja kuuskümmend aastat (Põldroos 1933, Ijavoinen 1963 ja Hinn 1990) katavad kolm põlvkonda. Ent nagu kuraator ka esile tõi, on Põldroosi ja Ijavoineni töödes tunda kahe mehe sarnane maailmatunnetus, milles ilmselt mängib oma rolli „aeg-ajalt elu hammasrataste vahele jäänute mõrkjas elukogemus“. Hinni maale kirjeldab Talvistu aga kui vanameistritele vastanduvaid õhulisi teoseid, mille „puht esteetilistesse pindadesse kätketud nooruslik energia pakatab igast pintslitõmbest“.
Jättes kuraatorilt küsimata, mida ta täpselt öelda tahtis, kui rääkis „puht esteetilistest pindadest“, ilmnes minu jaoks just Põldroosi teoste läheduse tõttu Hinni kujundite sümbolistlik potentsiaal ja ta erksavärviliste geomeetriliste pindade sügavus, klassikalise metafüüsilise maali sõnulseletamatu situatsiooniabsurdi tähenduses. Ent samas ilmnes tõepoolest reljeefselt ka vastuolu vanameistreid iseloomustava eksistentsiaalse paine ja Hinni taganttõukava emotsionaalse kirgastumise vahel, sest just Põldroosi musta ruutu sukeldumise metafüüsika aitas näha Hinni installatiivsusest olenemata tasapindsetena mõjuvate geomeetriliste kujundite tunnetuslikku sügavust ning lahustas nende opkunstilikku psühhedeelset mängulisust, mis eredate värvide tõttu Hinni maale vaadates paratamatult esmapilgul silme ees virvendama kipub.
Uus normaalsus
Ootamatu, kuid just seetõttu tervitatavana, mõjus Talvistu kuratoorne valik kõrvutada Hinni vanade meessoost maalikunstnikega aga seetõttu, et märksa ilmsemaid kunstilisi paralleele Hinni ja teiste, talle ealiselt märksa lähemal seisvate eesti maalikunstnike vahel ei pea kaugelt otsima.
Kristi Kongi abstraktsed maaliinstallatsioonid lubavad näha kahe kunstniku vahel väga otseseid seoseid. Ent Kongi vähemalt näib, eriti oma värviüleminekutele keskenduvates töödes, olevat märksa kalkuleeritum kui Hinni intuitiivsed kompositsioonid. Siinjuures tuleb aga öelda, et viimane väide minu suust tegi kunstniku ettevaatlikuks, sest mu kirjeldusest võib jääda mulje, justkui tegemist oleks juhuslike otsingutega, ent Hinni kompositsioonide taga on palju kavandamist ja tööd visanditega. Tegemist ei ole mingi mõtte ekspressiivsete pursetega. Kuid ta möönab, et kui küsida täpselt, miks näiteks kõrgepinge on sinine, jääb ta vastuse võlgu ning selles mõttes on ta kompositsioonid olemuslikult intuitiivsed. Nii põhjendab Hinn ka oma kiindumust abstraktsionismi kui iha vabaduse järele, kus moonutusi mitte ainult et ei pea põhjendama, vaid kus kõrvalekaldeid normist lihtsalt ei esine.
Pakutud võimalused
Teine silmapaistev maalikunstnik, kellega Hinni loometees ja huvideringis võiks paralleele näha, on Merike Estna. Viimane alustas samuti figuraalsete maalidega ning siirdus üsna kiiresti abstraktsionismi, ent geomeetria asemel huvitab Estnat voolav muster, mida ta sama kirgastes värvides teostab kui Hinn. Kuid märgiline erinevus, mis on tänasel päeval veel oluline, ent ei pruugi paarikümne aasta pärast enam kandev olla, tuleb asjaolust, et Hinn on äsjamainituist küll väikese, aga siiski määrava sammu võrra noorem ning ei ole seetõttu osalenud viimase kümnendi manifestatiivsetel grupinäitustel, nagu näiteks „Merike Estna mina kui maal“ (2014 Kumu kunstimuuseum) ja „Võimatu minna, kindlasti minna“ (2014 Tallinna Kunstihoone), kuhu Hinn oma praeguses praktikas ideaalselt sobinud oleks, aga kus maalikunstimeediumi kohta püstitatud probleemide ja sõnastatud seisukohtade sõjakusega ta ei suhestu, sest need olid juba reaalsuseks saanud, kui Hinn küpse kunstnikuna eesti näitusepilti sisenes.
Maalikunsti võitlus oma enese meediumi ja galerii seinal rippumise vastu on seisukoht, millega Hinn küll sümpatiseerib, aga mis ei ole täna enam aktuaalne probleem. See võitlus on võideldud. Kui Mihkel Ilus maalis kitšilikku vormi lõigatud penoplastile vulgaarseid akte (sari „Leda“ 2010), mängides ehitusmaterjali madalusele, siis pärast Ilusa algatatud revolutsiooni, kus maalikunst ise lohistas maalikunsti traditsioonilised väärtused tribunali ette, ei ole pleksiklaasi ja teiste ehitusmaterjalide kasutamine enam tähenduslik. See on normaalsus, mille pakutud võimalusi on lihtsalt mõistlik kasutada.
