KOOSKÕLA KÕIKSUSEGA: Silmapaistvamaid uue põlvkonna Hiina kunstnikke, Yang Fudong, eksponeerib Fotografiskas näitust „Mägesid liigutades“. Hiina kultuuriloo doktor Katja Koort kirjutab, kuidas autor lahkab Hiina klassikalist pärandit aluseks võttes tänaseid ühiskondlikke protsesse.
Shanghais sündinud ja Hangzhou Kunstiakadeemias maali ja graafikat õppinud Yang Fudong (1971) on praegu üks silmapaistvamaid uue põlvkonna Hiina kunstnikke ja režissööre, kes alates 1990ndate teisest poolest on kogunud tuntust oma metafüüsiliste monokroomsete filmide ja videoinstallatsioonidega. Võttes aluseks Hiina klassikalise pärandi, mõtestab Yang oma töödes lahti tänapäeva (Hiina) ühiskonnas toimuvaid protsesse ja meeleolusid ning püüab määratleda inimese rolli kiiresti muutuvas maailmas. Euroopa, Aasia ja Ameerika prominentsemates muuseumides ja galeriides välja pandud Yangi teoste fookuses on reeglina üldinimlikud teemad nagu identiteedipöörded ja nihked väärtustesüsteemis, mis vaatamata domineerivale Hiina kontekstile kõnetavad vaatajaid olenemata nende kultuurilisest või etnilisest taustast.
Liigutatud jumalad
Yangi maailmas enim ilma teinud tööde seas on „Viies öö“, „Bambusesalu seitse õpetlast“, „Valgus, mida ma tunnen“ jt, kus autor arutleb traditsioonilise kultuuri hääbumise, langenud moraali, ümberpööratud sotsiaalsete rollide ja inimese toimetuleku üle püsitu reaalsuse tingimustes. Kunstniku loomingu läbivaks teemaks on muutused ja nendega kohanemine. See teema on universaalne ning leiab käsitlemist ka Hiina klassikalises filosoofias.
Fotografiskas avatud näitusel eksponeeritud töö „Mägesid liigutades“ („Yugong yishan“) keskmes on lugu 4. sajandil elanud Hiina taoistliku õpetlase Liezi samanimelisest kogumikust. Mõistujutt pajatab vanamehest, kes otsustas oma lastele ja lastelastele parema elu tagamiseks omaenese ihurammu abil purustada kaks mäge, mis takistasid ligipääsu tema majale. On märkimist väärt, et loo peategelast hüütakse „rumalaks vanameheks“ (Yugong), viidates ilmselgelt tema mõistusevastasele plaanile loodust oma käe järgi ümber kujundama hakata. Temale vastandub „tark vanamees“ (Zhisou), kes tema vanusele ja nõtrusele osutades seadis kogu ettevõtmise kahtluse alla, mille peale peategelane vastas, et ta on küll vana ja sureb varsti, kuid tema lapsed jätkavad alustatud tööd ja mida suuremaks kasvab tema perekond, seda väiksemaks muutuvad mäed.
Lõpuks liigutas mehe pühendumus jumalaid, kes liigutasid mägesid ja vabastasid ligipääsu perekonna kodule. Niiviisi aitas loos ebarealistlikku eesmärki täita mehe vankumatu usk, et peale tema surma viivad selle töö lõpule tema järeltulijad ja nende järglased.
Esimees Mao võrdlus
- aastal sündis Hiina modernistliku kunsti isaks peetud Xu Beihongi (1895–1953) pintsli läbi selle mõistujutu nelja meetri laiune tõlgendus tušimaalina, mida võib pidada Yang Fudongi filmi visuaalseks prototüübiks. Arvesse võttes teose valmimise ajaloolist konteksti, oli maali eesmärk julgustada hiinlasi hoidma kokku ja tegema koostööd võitluses Jaapani vallutajatega.
Ka on Liezi mõistuloole viidanud oma kuulsas Yan’ani kõnes 1945. aastal Hiina kompartei juht Mao Zedong, kes võrdles kahte mäge Hiina rahvast rõhuvate imperialismi ja feodalismiga ning komparteid nendega kohati lootusetuna tunduvat võitlust pidava loo peategelasega. Hiina rahvast nimetas Mao Zedong aga jumalaks, kelle võimuses on elu segavaid „mägesid“ hetkega minema pühkida.
Mitu aastakümmet hiljem andis Yang Fudong Liezi loole oma tõlgenduse, mida praegu Fotografiskas väljapanekuna näha saab. Lisaks 47 minuti pikkusele videoloole on näitusel välja pandud Xu Beihongi maali fragmenteerivad joonistused ning Yangi enda videost pärit fotokaadrid.
Filmi kolm liini
Algupärasele sõnumile, et pühendumus ja põhimõttekindlus aitavad ületada kõik raskused ja viia algselt läbikukkumisele määratud ettevõtmine lõpule, vaatab Yang uue nurga alt, lisades klassikalisele süžeele tema kaasajale iseloomuliku problemaatika. Filmis jookseb paralleelselt kolm temaatilist liini: inimese ja looduse suhe, kaduvad traditsioonid ja hõrenev side põlvkondade vahel ning inimese isolatsioon ja üksildustunne ebapüsivas maailmas.
Tegelaskujud ilmuvad ekraanile majesteetliku mägimaastiku taustal, mis ei meenuta niipalju tegelikku loodusvaadet, kuivõrd Songi dünastia ajal (960–1279) Hiina kunsti krooninud maastikumaali. Tontlike inimkujude rõhutatult aeglane rännak ürgsel maastikul ning eraldi võetud kaadritena tegelaste fikseeritud poosid hajutavad piirid video- ja fotokunsti vahel. See võte loob omamoodi liikuva dagerrotüübi efekti, mis toob veelgi paremini esile inimese igatsuse kokkukuuluvuse järele loodusega, mida kujutatakse videos kauge suurlinna tulede ja pilvelõhkujate pealetungivas piiramisrõngas.
Noorte massilise väljavoolu maapiirkondadest kiiresti laienevatesse megapolistesse ja aina kasvava põlvkondadevahelise lõhe – linnastumise paratamatu kõrvalmõju – pöörab kunstnik pahupidi, kuvades filmis juurte juurde naasmise sümboolse aktina linnanoorte tagasituleku mägikülla, et aidata üksikul ullikesel oma kinnisidee ellu rakendada.
Vastukaaluks lähtetekstile, mille keskmes on vanem mees ja tema suurejooneline projekt, toob kunstnik oma filmis esiplaanile noore naise, keda ta kujutab traditsioonide hoidja ja põlvkondadevahelise ühenduslülina, aga ka edasiviiva jõuna, nii nagu Laozi „Daodejingis“ on dao tuntud personifikatsiooniks „salapärane emane“ (xuan pin). Oluliseks kujundiks on videos naise ümber kehastumine külatüdrukust peeneks ja iseteadlikuks daamiks, millel ei ole mingit pistmist originaallooga ja mis osutab tänapäeva naiste muutunud sotsiaalsele rollile ja hoiakutele.
Algupärane loomus
Võõrandumist ja üksildust võib tunnetada suures plaanis filmitud portreekaadrites, kus inimeste nägudest saab välja lugeda segastest aegadest ja muutlikest oludest tingitud ebakindlust.
Ühe võimaliku lahendusena pakub Yang Fudong välja taoistliku mõtleja vaimus loobuda sootsiumi projitseeritavatest kunstlikest väärtustest ja pöörduda tagasi oma algupärase loomuse juurde, mis on kooskõlas hingestatud kõiksusega. Sellele osutab videos muuseas linna noormeeste ülikondade vahetamine niudevööde vastu. Kunstniku tõlgenduses ei tundu „mägede liigutamine“ inimese võitlusena looduse vastu, vaid hoopis ühise pingutuse toel taas selle osaks saamisena.
Kontrastiks ülimalt professionaalsetele ja uuenduslikele tehnilistele võtetele jääb Yang Fudong üdini truuks Hiina traditsioonilise kultuuri põhimõtetele: kooskõlas taoistliku pärandiga räägib ta oma lugu ilma rääkimata, lähtudes mitte tegevustest ja monoloogidest, vaid pingest, mis tekib kusagil nende vahepealses tsoonis. Filmi süžeeline liin ei ole lineaarne ega selgesti jälgitav ning esmapilgul ei pruugi see olla vaatajale ka eriti kaasahaarav. Ometi jätab Yang alles suurema kaasaelamise vabaduse, kutsudes hülgama passiivse jälgija rolli ja hakkama meeleliselt filmi tegelaskujuks või koguni teose kaasautoriks.
Käestlibisev kindlustunne
Hiina kultuurist kaugel asuvale inimesele ei ole autori sõnum mitte niivõrd tõlgendatav, kuivõrd intuitiivselt tajutav. Video kõnetab vaatajat alateadvuse tasandil, lülitades sisse unenäokatkete, sügavale peidetud mälestuste ja meid aeg-ajalt valdavate uitemotsioonide äratundmise mehhanismi.
Filmi vaatamine sarnaneb mõnevõrra vana fotoalbumi lehitsemisega, mille käigus moodustub hoolikalt lavastatud kaadrite jadast selge ülesehituseta ja aegruumiliselt määratlemata hajusa fookusega pajatus üksikisiku katsest seista vastu käest libiseva kindlustunde kadumisele.
