JOONISTATUD MOODNE: Tiina Ilsen vestles Toomas Volkmanniga moeillustratsioonide rollist ja tähendusest. Muu hulgas selgus, et spetsiaalne näitus, mida Toomas kureerib, tuuakse meile alates mai lõpust lausa koju kätte.
Selleks, et aru saada, mida jutustavad sinust rõivad, mida sa selga paned, tasub pöörata tähelepanu moeillustratsioonidele. Pealegi on see põnev kunstižanr, mis pärast pikka fotograafia ainuvalitsemist moekommunikatsioonis taas esile on tõusnud.
Moeillustratsioone on maailmas tehtud juba peagu 500 aastat. Praktiliselt sellest ajast peale, kui rõivad nende erinevates vormides on inimeste elus eksisteerinud, on olnud ka vajadus riiete kujundpilti tõlgendada, anda edasi ideed, millised rõivad võiksid valmis kujul välja näha ja millise imago nad kandjast loovad.
Tiina Ilsen (T.I): Kuidas siis seletada, mida tähendab moeillustratsioon?
Toomas Volkmann (T.V): Moeillustratsioonid on moe kui kunsti kontseptuaalne kommunikatsioon – vorm, milles mood suhtleb käsitsi tehtud visuaalsete kunstiteoste kaudu.
Moeillustratsioon ei ole kindlasti mingi konkreetse rõivamudeli tehniline joonis või kavand, mille järgi lõikeid tehakse ja õmmeldakse. Kui nüüd ajas veidi tagasi mõelda, siis möödunud sajandi alguse moe- ja naisteajakirjad nii maailmas (nagu Vogue) kui ka meil Eestis (näiteks Maret) olid kõik üles ehitatud moeillustratsioonidele. Kogu moe teema anti edasi illustratsioonidega. Muide, hiljem ka ajakirjas Siluett oli moeillustratsioonidel suur tähtsus, näiteks suurepärase eesti graafiku ja karikaturisti Elle Tikerpäe tööde näol. Illustratsiooni on edukalt kasutatud ka interjööride miljöö ja kuvandi edasiandmiseks sisustus- ja disainiajakirjades.
T.I: Aga milline on sinu kui fotograafi suhtumine moeillustratsiooni? Kas ei ole nii, et „video killed the radio star“ ehk siis fotograafia võidukäiguga lõppes ka moeillustratsioonide tähendus moekunstis?
T.V: (Naerab) Kultuuris ja kommunikatsioonis on tihti ju nii, et kui tuleb uus meedia vorm, arvatakse, et eelmisega on lõpp. Teoreetiliselt vastandus foto kui selline kogu kujutavale kunstile. Samas on näiteks prantsuse kunstnik Edgar Degas (1837–1917) väga huvitavalt kombineerinud fotograafiat ja maalikunsti, lisades mustvalgele fotoformaadile oma liikumise ja värvid.
Sama oli ju ka kirjakunstiga: arvati, et igasugune käsitsi kirjutatud kiri kaob ära, kui Johannes Gutenberg 15. sajandi keskel trükitehnika leiutas ja piibleid käsitsi ümberkirjutamise asemel trükkima hakati.
Need on erinevad meediavormid, mis annavad edasi ka erinevaid kultuurilisi väärtusi. Ja käsitsi tegemise oskusega on üldse nii, et pärast seda, kui midagi on võimalik tehniliste vahenditega jäädvustada, valitseb kerge segadus, milline on käsitöö roll sama asja tegemisel. Aga paraku, see miski, mis tuleb käe puudutusest, on ja jääb nii mõneski mõttes asendamatuks.
T.I: Nii-öelda inimliku puudutuse vahetus…
T.V: Just. Moeillustratsioonid on selline heas mõttes huvitav fenomen, kus oskus midagi käsitsi jäädvustada tuleb esile just sellises vahetus stilistikas. Eks tänapäeval moeillustratsioonis samuti korrigeeritakse üht-teist digitaalselt, aga see vahetus ja kultuuriline järjepidevus joonise ja käe võimest on jäänud. Peale vaadates on igal juhul tunne, et tegemist on vahetu käe-joonisega ja selles on see sarm.
T.I: Kas moeillustratsioon on eelkõige kunst või reklaam?
T.V: Moeillustratsioonid on põnev žanr, mis esindab rõivaste kuvandit illustraatori käekirja kaudu, nendes on tunda tegijate käe puudutust ning see teeb nendest omaette kunstivormi. Samas on nad tõepoolest olnud pikka aega ka peamiseks moedisainerite reklaami ja kommunikatsiooni vahendiks.
Moeillustratsioonides on kultuuriline pärand, käe-joonise unikaalsus, mis annab edasi rõivastiili tunnetust, see on selline mõnes mõttes poeetiline kontseptsioon moekunstist. Ning kuna moeillustratsioon ei ole teemaks kiirtarbimise n-ö klikkidel põhinevas meedias, kus kõik on nii kiire ning täna ei mäletata, mis eile oli (nimetan seda kultuuriliseks Alzheimeriks), siis on sellel valdkonnal eriline, veidi luksuslik ja unikaalne positsioon tänapäevases meedias ja moetööstuses.
Moeillustratsioonidel on alati olnud oluline roll ka moe tegijate promomisel ja reklaamis, eriti eelmisel sajandil, nagu enne jutuks oli. Moeillustratsioon annab edasi atmosfääri ja visiooni ning kui möödunud sajandi keskpaigas pidi moeillustratsioon oma väärika positsiooni loovutama moefotograafiale, siis viimased kümme aastat on toonud moeillustratsioonid jõuliselt moeväljaannetesse ja näitusegaleriidesse tagasi. Moeillustratsioonide valdkonda on hakatud üha enam hindama.
T.I: Kas moeillustratsiooni puhul võib paralleeli tõmmata näiteks raamatu illustreerimisega?
T.V: Absoluutselt! Ka kirjalik tekst vajab ajuti midagi, mis visualiseeriks olustikke ja atmosfääri.
T.I: Mida moeillustratsioonid endast kujutavad, seda saame oma silmaga näha 23. maist 27. septembrini Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis rahvusvahelisel näitusel „Uus Põhjamaade moeillustratsioon II“. Mis eristab Põhjamaade moeillustratsioone teistest?
T.V: Ausalt öeldes, ega nad suurt ei eristugi, aga Põhjamaadel on moeillustratsioonis väga eriline koht. On selline huvitav ajalooline kontseptsioon, et väga tugevad moeillustraatorid tulevad tavaliselt kas Prantsusmaalt (kust ka moeillustratsioonid alguse said), kuid paralleelselt ka Rootsist, Taanist ja teistest Põhjamaadest. Sellepärast on moeillustratsioonidel teatud Põhjamaade pitser, kui nii võib öelda. Nende koolkonna kehtestamine on olnud väga tugev ja Lõuna-Euroopa moe metropolile tundub see väga huvitav reflektsioon: praktiliselt maailma servast tulevad inimesed, kes löövad läbi ja on maailmas arvestavad tegijad; kes oskavad suurepäraselt viljeleda traditsioonilist, korrektset joonistamise oskust; kes oskavad kasutada akvarelli, pliiatsit ja tušši. Põhjamaalastel on selline avatud konservatiivsus, mis on hästi veetlev, ja nende hulgas on palju maailma tipptegijaid.
Näitusel on esindatud väga eripalgelised tegelased, tööd on abstraktsest kuni peenjoonistuseni, kokku on esindatud 21 moeillustraatorit Taanist, Norrast, Rootsist, Soomest ja Eestist.
T.I: Kui ikka keegi väidab, et mood teda üldse ei huvita, siis näitusele ärgu mingu?
T.V: Vastupidi. Inimest ei pruugi mood huvitada, aga moeillustratsioon on omaette kunst, mida tasub kogeda kõigil. Tänapäeva moetööstus on tihti ülikiire, väga kommertslik, kollektsioonipõhine, mida inimestele vahendades arvestatakse börsiindeksite ja Exceli tabelitega. Praegu on börsiettevõtetega mitteliitumine omamoodi luksus, kuni 1970-ndate lõpuni oli olukord teine. Siis müüs disainer oma toodangut – mitte sellepärast, et keegi börsil nõudis müügi kasvu, vaid sellepärast, et tal oli nimi, mida inimesed seostasid teatud kuvandi ja kvaliteediga. Mood oli isikuline, mood oli suur.
Moeillustratsioon avab meile uuesti ukse, võimaldades tungida nende Exceli ja börsi näitajate vahele, lükata nad kõrvale ja kogeda sellist teatud mõttes arrogantset idealismi, mis tõelises moes on. Inimesed ei ela Exceli tabelist, on vaja müüte, tunnetust, emotsioone, unistusi… Moeillustratsioon pakub seda kõike.
Moeillustratsioon avab meile uuesti ukse, võimaldades tungida Exceli ja börsi näitajate vahele, lükata nad kõrvale ja kogeda sellist teatud mõttes arrogantset idealismi.
