“One day the great European War will come out of some damned foolish thing in the Balkans.” Otto von Bismarck (1888)
ESIMESE ILMASÕJA ANATOOMIA ALGUSED: Ei midagi uut siin päikese all. Kõik see, mis paneb riike tänapäeval sõdima, oli olemas juba 2000 või 200 või 100 aastat tagasi ja nii jääb ilmselt ka tulevikus. Tagantjärele tarkusi Esimesest maailmasõjast edastab kokkuvõttena ja kollaažina mitmest raamatust pärast sajandi möödumist Arvi Tapver. Kuues osa räägib Bermondt-Avalovi Lääne-Venemaa Vabatahtlike Armeest ja afäärist.
Bermondt-Avalovi Lääne-Venemaa Vabatahtlike Armee: isikkoosseis 52 000 meest, kellest 40 000 sakslast. Noist 12 000 venelasest ehk endisest tsaariarmee võitlejast suure osa moodustasid omakorda sõjavangid. Selle sõjalise jõu puhul on olulised komponendid Rauddiviis ja Landeswehr, mõlemad suuresti sakslaste väeüksused.
Eestlased teavad seda lugu Landeswehri sõja kui Vabadussõja osa kaudu, kuigi vähemalt formaalselt oli tegemist märksa laiema segmendiga, kes sellest moodustisest osa võtsid.
Uue vaenlase – bolševike vastu
Eellugu algab monarhistlike vaadetega (pseudo?)aadlikust kapteni aukraadis (1914. a) ja horunži seisuses (lipnik kasakavägedes) Kaukaasia ja Ukraina rindel võidelnud II Kasakakorpuse kindrali adjutandi Pavel Bermondti põgenemisest revolutsioonilisest Peterburist Kiievisse, kus ta 1918. aastal osales Lõunaarmee moodustamisel.
Tolleks aastaks oli nii mõnigi valgekaartlik ringkond olude sunnil lähenenud Saksa keiserlikule väejuhatusele, seda eriti Lõuna-Venemaal. Lõunaarmee oli üks sellistest. Ühine vaenlane punaste näol sidus jõud. Sisuliselt oli Saksa armee neile ainus arvestatav vastukaal. Rohkem kui kahtlane, kas Lõunaarmee kui selline (nagu paljud teisedki sarnased formeeringud) suutnuks toona üleüldse ilma sakslaste toetuseta iseseisvalt toimida. Igal juhul oli see algusest peale suunitlus leppele endise vaenlasega, uue vaenlase bolševike vastu.
Ukrainas (nüüd juba polkovniku pagunitega) sai Pavel Bermondtist sama Lõunaarmee vastuluure ülem, ent peagi toimetasid sakslased ta vabatahtlike salga edasi Lätti, Liepajasse.
Selleks ajaks oli temast saanud juba kindralmajor, ent 1919. aastal võttis ta lisaks oma gruusia vürstisoost kasuisa Mihheil Avališvili krahvitiitli ja venestas oma teiseks perekonnanimeks Avalovi ehk sellest siis Bermondt-Avalov.
Lätis asus ta looma Lääne-Vene armeed, mille põhijõud moodustasid algusest peale baltisakslased, kellest osa muidugi oli tsaariarmee taustaga.
Baltisakslastest aadelkond omakorda, koondudes Landeswehri ehk maakaitseväeks, olles ligi paarsada aastat olnud tinglikult truualamlik tsaarile, ihaldas tegelikult (pool)iseseisvat, kuid siiski saksameelset Balti Hertsogiriiki.
Vahepeal oli Saksamaal toimunud revolutsioon, kehtima hakanud vaherahu (1918. aasta novembrist) ja Saksa keiserlik armee ei saanud enam osaleda tolles võitluses, sest polnud enam keisririikigi. Seega oli idarindel kadunud seegi ainus “kindel linn ja varjupaik”.
Keiserlikud väed taganesid idarindelt kõikjal lääne suunas Saksamaa poole.
Jõud, mis suutsid ja tahtsid punaste sporaadiliselt Saksa erinevates linnades tekkinud või võimu haarata üritavatele punaste vabariikidele vastu seista, koondusid vasttekkivatesse vabakorpustesse (Freikorps), mis vaherahu tingimustes täitsid Saksamaal omakaitse eesmärki.
Lämmatada uued vabariigid
Üks sellistest vabakorpustest oli major Josef Bischoffile allunud Rauddiviis. Diviis omakorda allus koos Landeswehri üksustega kindralleitnant Rüdiger van der Goltzile. Rauddiviis oli niisiis riigisakslastest vabatahtlike üksus, mis baltisakslastele, vene valgetele ja taganevatele riigisakslaste armeele appi tuli.
Rauddiviisi riigisakslastest isikkoosseisuks on erinevad allikad andnud nii 4000 kui ka suisa 16 000 – 18 000 võitlejat. Usutavasti nood suuremad arvud sisaldavad vähemalt baltisakslastest Landeswehri võitlejaid kui mitte ka valgekaartlastest venelasi.
Bermondt-Avalov sai kokkuleppel sakslastega Läänearmee või Läänekorpuse alla nii tolle Rauddiviisi kui ka Landeswehri. Too väekontingent kontrollis Kuramaad.
Kuigi peamine vaenlane oli bolševistlik Petrograd, suhtus nii valgekaartlik Venemaa kui ka (balti)sakslastest Landeswehr juba instinktiivse vastumeelsusega äsja tekkinud Balti- ja muudesse Vene keisririigist eraldunud vabariikidesse, mida keegi veel isegi tunnistada polnud jõudnud. Pigem olid need ajutise loomuga ja peamiselt takistavad moodustised, mille olemusest keegi toona veel arugi ei saanud – Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ning idapool terve hulk teisigi. Ligikaudu sama suhtumine oli Siberis Koltšakil esseeride jm vabariikide suhtes. Monarhistliku ehk Tsaari-Venemaa status quo seisukohalt olid need ju kõik rohkemal või vähemal määral mässajad, kuivõrd lähtusid Vene keisri kukutamisest.
Pole siis ime seegi, et algusest peale oli tolle Läänearmee samaaegseks eesmärgiks kukutada või lämmatada ühtlasi kohalikud rahvusriigid.
Võitlus mässuliste väikeriikide vastu
Siiski oli Läti aladel punaste ülekaal sedavõrd tugev, et algselt kujutasid Landeswehr ja Läänekorpus uuele vabariigil, mis end 1918. aasta 18. novembril ehk nädal pärast vaherahu iseseisvaks kuulutas, pigem omamoodi tuge.
Kõik muutus, kui toosama korpus end kogus ja järgmisel aastal esitas Kārlis Ulmanise valitsusele nõudmise lasta väed läbi Läti territooriumi itta, rindele bolševike vastu. Loomulikult oleks Läti Vabariik sel juhul jäänud lihtsalt tolle Läänearmee tunnustamata tagalaks.
Ajalugu teab, et Läänearmee ehk Landeswehr võttis Riia ning tungis juba Eesti Vabariigi territooriumile. Eesti üksused suutsid siiski nood üksused tagasi lüüa ja võitu Võnnu ehk Cēsise all tunneb Eesti tänini võidupühana.
Seepeale suutsid Eesti ja Läti väed Läänearmee juba Leedu territooriumile tõrjuda, kust sakslased nad pärast järjekordset lüüasaamist nüüd juba Leedu vägede käest 1919. aasta detsembri keskpaiku Saksamaale deporteerisid.
Polekski muud lisada, kui vaid see, et suur osa tolle Läänearmee venelastest (või teistest rahvustest Tsaari-Venemaa endistest võitlejatest) moodustasid sakslaste kätte langenud sõjavangid ja nendestki sai omamoodi vahetusraha.
Kuigi täpne arv on teadmata, sattus nimelt Bermondt-Avalovi kätte tuhandeid sõjavangist vabanenud venelasi, keda Saksamaa itta kodumaale transportis ning keda kokkuleppeliselt ootas Eesti aladel Loode-Venemaa valitsus ehk Nikolai Judenitši Loodearmee. Piltlikult peatas Bermondt-Avalovi Läänearmee itta suunduva vangide voori raudteel kinni ja tegi neile selgeks, et nad ongi kohale jõudnud ning nüüd tuleb asuda võitlusse mässuliste eestlaste, lätlaste, puna-venelaste ja üleüldse kõigi vastu, kes tee peale ette jäävad. Judenitš, kes hädasti sõjavangide näol täiendust vajas, kuulutas Bermondt-Avalovi sisuliselt lindpriist avantüristiks. Selleks ajaks oli tal vähemalt Koltšaki tunnustus ja ta moodustas 1919. aasta augustis Loode-Venemaa valitsuse asukohaga Tallinnas.
Need Tšehhi, Poola, Vene ja Saksa militaarsed moodustised on vaid näited, kui suurt kaalu omasid selles sõjas ja järgnevais võitlusis sõjavangid. Ega neilgi kerge olnud.
Pürrose võidud
Juba 1914. aasta lõpuks ehk mõne kuuga oli lahinguis surnud 300 000 prantslast lisaks 600 000 haavatasaanule. Seda rahvuse kohta, mil 20 miljonit meest (toona, nagu veel praegugi osalesid lahingutes valdavalt meessoost isikud). Kui arvestada, et hinnanguliselt olid neist vaid ligikaudu pooled ehk 10 miljonit sõjaväelased, siis pea üheksandik neist oli juba esimesel aastal rivist väljas.
Ülejäänud pool meestest oleks läinud augutäitena ehk massina tapale ja seda suhteliselt väikese kasuteguriga.
Prantsusmaa idapiir sai kurikuulsa “Läänerindel muutusteta” patisõja tandriks.
Britid kaotasid samal Läänerindel 1914. aasta lõpuks poole oma jõududest ja sel ajahetkel polnud sealne front veel isegi kokku jooksnud. Õigemini polnud eelolev kokkujooks veel otsustajate kõrvade vahele jõudnud, seda oli keeruline ka hiljem enesele teadvustada.
Sõda võib ette plaanida välksõjana, nagu teame. Sõda võib planeerida kurnamissõjana. Tänapäeval on lisandunud veel hübriidsõda ja ilmselt veel nii mõnigi teine viis.
Kurnamissõja häda seisneb selles, et pikaleveniv võitlus, isegi “madala aktiivsusega” konflikti puhul, väsitab ja kulutab mõlemat osalist. Peab olema kindlustunne, et endal on rohkem ressursse mängu panna kui vastasel.
Kui kindralstaap, valitsus ja tegelikult kogu riik on arvestanud kiire sõjaga, siis ilmselt pole see riik samal ajal kalkuleerinud kuigi tõsiselt ka alternatiivse, täpselt vastupidise sõjapidamisega. See kehtis toona kogu Euroopa ehk kõigi riikide kohta. Takkajärgi on nii üht kui ka teist uurijat, analüütikut pannud imestama eufooria ja entusiasm, millega terve ilmajagu koos koloniaalmaadega, seeläbi siis kogu ilm sõtta astus. Ja sõtta läks enamik rahvaid oma keisri või kuninga nimel, kelle nad üksmeelselt kõikjal neli aastat hiljem maha võtsid.
Olenemata retoorikast, kuidas sõda õigustada, jääb igaveseks vastamata küsimus, kas senine/toonane valdavalt hilismonarhistlik Euroopa elukorraldus oleks püsinud kauem, suisa meie päevini, kui sõda tõepoolest oleks olnud ühele poolele kiire ja võidukas.
Igal juhul jäi see viimaseks sõjaks, kus rahvad in corpore pelgalt emotsionaalsetel kaalutlustel sõtta läksid. Vabatahtlikke on leidunud ja leidub alati iga sõja puhkemisel, ent tol ajal ei andnud pea mingit tooni kodanikuallumatus, s.o sõjaväeteenistusest hoidumine. Kui, siis suurriikide rahvusvähemuste seas.
Kui tänapäeval vabas maailmas mõni riik sõtta läheb, võib eeldada, et pea pooled kohuslastest valiks võimaluse korral mõne teise tee. Siin vast ongi võti mõistete “vaba maailm” ja “kodanikuallumatus” lahti muukimisel. Meil on siin kõne all kodanikuühiskonna eelne Euroopa, kus indiviid hariduse kaudu ning meedia mõjul sai lahinguväljale kaasa väärtushinnangu, et tema väärtusetu elu aitab võita midagi ülimat, saavutada temast hoopis tähtsamat eesmärki.
Omaette lugu, kas murrang, mis toimus hinnangutes pärast esimest suurt, ka mõni võit oli. Ühelt poolt on jätkuv individualismi tõus viinud selleni, et pea ühtki suuremat algatust pole riigil võimalik ilma maksumaksjate toetuseta või suisa kodanikele vastukarva läbi suruda. Vastukaaluks toonasele Euroopale, kus elanike toetus oli a priori tagatud igale riiklikule algatusele, olgu see siis või sõda.
Teisalt maksis too entusiasm 10 miljonit surnut lahinguväljal, sama palju kaudseid ohvreid ning lisaks 3,5 miljonit sandistunut. Kui üldse hinnata võitusid, tuleb kõigepealt vaadata nende hinda ja paratamatult oleme seega kaotusi hindamas.
Ümberjoonistatud kaardid
Saksamaa kaotas juba teisel sõja-aastal kõik oma kolooniad, mis ei tähenda, et need maad oleks sõltumatuse saavutanud. Compiègne’i/Versailles’ rahuga ka Reini vasakkalda, Prantsusmaale Alsace-Lorraine’i; Belgiale Malmedy ja Eupeni; Poolale osa Lääne-Preisimaast; Tšehhoslovakkiale (mis omakorda eraldus Austria-Ungarist) Sileesia; Klaipeda Leedule (mis eraldus Venemaast); Gdanskist sai vabalinn, Saarimaa söekaevandused sai samuti Prantsusmaa jne.
Asumaad Aafrikas jagasid omavahel Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Portugal (kes ei osalenud sõjas); Austraalia sai Uus-Guinea ja Uus-Meremaa Samoa saared kaudselt kompensatsiooniks Galipoli ja muude verevalamiste eest. Jaapan sai Saksamaa õigused Mandžuurias, mis oli piirkond, kus algas tegelikult II maailmasõda Jaapani rünnakuga Hiinale.
Saksamaa kaotas oma allveelaevad, tankid, lahingulennukid, suure osa kogu raudteeveeremist ning pidi maksma lisaks kurikuulsad 223 miljardit kuldmarka reparatsioone võitjatele.
Austria-Ungarist oli neli päeva enne Tšehhoslovakkia eraldumist eraldunud Ungari ehk teine pool kaksikkuningriigist. Riik lõpetas oma eksistentsi.
Venemaa kaotas Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome, Kaukaasia ja paljud idapoolsed alad. Tõsi, ajutiselt. Kui palju järgnenud punaste riigipööre otse ja kaude Venemaale maksma on läinud, pole võimalik kokku lugeda.
Nimekiri on valikuline, kuid selle põhjal on raske midagi võiduks nimetada. Jah, tekkis suur Serbia riik. Tekkis ka Tšehhoslovakkia, mis omakorda on tänaseks lagunenud. Tekkisid iseseisvad Soome, Läti, Leedu, Eesti ja Poola (Poola oli oma vabaduse nimel 19. sajandil kaks verist ja verre uppunud mässu maha pidanud); tekkis veel terve hulk riike – peamiselt Venemaa aladel.
Võimalik, et ilmasõja võitjaiks olidki väikerahvad ja kodanikuühiskonnad, mis pidid siiski veel ootama oma aega. Muidugi, kaudseks võiduks võiks lugeda Rahvasteliidu teket. Omaette lugu on aga see, kui efektiivseks see osutus.
Isegi kui sõtta astumise otsustab mõni suverään või diktaator ainuisikuliselt, vajab ta näilise legitiimsuse saavutamiseks vähemalt näiliselt rahva moraalset tuge ning selle annab ikka ja jälle propaganda. Näiliselt.
