“One day the great European War will come out of some damned foolish thing in the Balkans.” Otto von Bismarck (1888)
ESIMESE ILMASÕJA ANATOOMIA ALGUSED: Ei ole midagi uut siin päikese all. Kõik see, mis paneb riike tänapäeval sõdima, oli olemas juba 2000 või 200 või 100 aastat tagasi ja nii jääb ilmselt ka tulevikus. Tagantjärele tarkusi Esimesest maailmasõjast edastab kokkuvõttena ja kollaažina mitmest raamatust pärast sajandi möödumist Arvi Tapver. Viies osa räägib Poola “Sinisest armeest” ning poolakate 5. laskurdiviisist.
Kõik sai alguse poola rahvusväeosana Galiitsias Austria-Ungari vägede koosseisus 1914. aasta augustis, kohe sõja puhkedes, mille suurus oli ligikaudu 25 000 võitlejat 1916. aasta juuni seisuga.
Kui Venemaa kodusõjast (mis oli I ilmasõja jätk) on kõigile huvilistele teada vaenuleerid Valgekaart ja Punakaart ning vast on üldiselt teada ka anarhistlik Nestor Mahno Mustkaart, siis vähem on teada, et peamiselt praeguse Ukraina aladel tegutsesid ka Rohekaart (sisuliselt rahvusmeelne talupoegade omakaitse ilma maailmavaateliste eelistusteta) ja Sinikaart ehk noodsamad poolakad.
Põhjus, miks selline moodustis sündis, on analoogne Tšehhoslovakkia leegioniga. Ilmasõja ajaks ei eksisteerinud Poola riiki kui sellist.
Poolakad umbusaldasid Venemaad
Varem koos Leedu vürstiriigiga Euroopa suurima riigi Rzeczpospolita moodustanud ja veel varem 1410. aastal Grünwaldi lahingus Saksa ordu purustanud Poola olid alates 1772. aastast kolme jagamisega 1795. aastaks jaganud tugevamaks kasvanud naabrid Preisimaa, Venemaa, Saksa-Rooma riigi ja Austria vahel. Napoleon taastas või õigemini lõi küll tosinaks aastaks vasallist Varssavi hertsogiriigi, ent tema languse järel jagas Viini kongress tolle moodustise taas Venemaa ja Preisimaa vahel ning selliseks jäi olukord 20. sajandi alguseni. Kui nüüd üdini aus olla, siis polnud ka Napoleoni Varssavi hertsogiriik miskist otsast iseseisev.
Seega, igal juhul pidid poolakad asutuma ilmasõtta erinevatel pooltel vastavalt sellele, kas nad elasid Saksa või Vene keisri krooni all.
Poleks neil armastust olnud kummagi vastu, ent seoses sellega, et 1830. ja 1863. aastal toimusid kaks suurimat ületõusu Poola ajaloos just Vene keisririigi aladel, mis lõppesid veriste mahasurumiste ja boonus-repressioonidega (tõsi, sinna vahele mahtus 1848. aastal kogu Euroopast üle veerenud Rahvaste Kevade aegu ka ülestõus Preisi valitsemise vastu), siis selles tõigas võib peituda põhjus, miks poolakate esimene rahvusväeosa sündis Austria-Ungari, mitte Venemaa või Preisi kuningriigi õigusjärglase Saksa keisririigi armeede koosseisus.
Selle looja ja hilisem Poola riigipea/diktaator de facto, marssal Jozef Pilsutski – sündinud Vene keisririigis Leedu aladel Vilno kubermangus, oli alustanud relvavõitlust Vene Keisririigi vastu juba 1904. aastal (kui mitte varem) Poola Sotsialistliku Partei poolsõjalises organisatsioonis, mille ta ise tol aastal lõi. Sellele eelnevalt oli ta samal aastal Vene-Jaapani sõja puhkedes käinud jaapanlaste luurelt Poola ülestõusnutele tuge otsimas, aga seda ta ei saanud. Pilsutski oli viibinud viis aastat asumisel Siberis, Burjaatias (1888–1892); kaheksa aastat hiljem mõistis tsaarivõim talle kümme aastat vanglat, aga teeselnud vaimuhaigust, pääses Peterburi hullumajaga, kust ta viis kuud hiljem põgenes Londonisse. Tegemist oli seega veendunud ja vilunud põrandaalusega.
Poolakate geriljaliikumine
Esimese maailmasõja alguses, 1914. aastal lõi Pilsutski Austria-Ungari sõjaväeluure abil Galiitsias luurevõrgu ja 10 000 võitlejaga Poola Leegioni, kuid juba samal aastal lõi ta ka Teljeriikide vastase organisatsiooni.
Tema peamine kui mitte ainus tingimus Saksa Keisririigile ja Austria-Ungari Keisririigile oli Poola riigi tunnustamine. Tõepoolest tegigi Austria-Ungari temast 1916. aastal Poola Kuningriigi Ajutise Valitsuse sõjaministri, kuid loomulikult oli tegemist käpikriigiga, mida ükski suurriik vähemalt Keskriikidest ei kavatsenud sisuliselt tunnustada. Selleks ajaks olid nood riigid põrandaalusele organisatsioonile jälile saanud ja brigaadikindraliks tõusnud Pilsutski pidi lahkuma leegioni juhi kohalt.
Järgmisel ehk 1917. aastal arreteerisid ta Saksa sõjavõimud, kuna Pilsutski keeldus truudusvandest Poolat okupeerivale Saksa keisrile ja korraldas takkapihta ka gerilja-liikumist sakslaste vastu. Kolm päeva enne ilmasõja lõppu ehk 1918. aasta 8. novembril sakslased vabastasid ta ja saatsid Poola, kus ajutine valitsus täpselt 11. novembril (sõja lõpupäeval) kuulutas end iseseisvaks ja loovutas võimu Pilsutskile.
Sellega võiks tema saatuse keerdkäigud lõpetada, sest sõda, millest jutt, oli lõppenud ja põnevamad seiklused tulevase riigipea elus samuti seljataga, ent seda ei võimalda leegioni ajalugu. Peale selle astus marssaliks saanud Pilsutski 1920. aastal Nõukogude-Poola sõjaks liitu Ukraina Direktooriumi presidendi Sõmon Petljuraga, kes võitles nii valgete kui ka punaste vastu.
Mitmeks grupiks jaotatud poolakad
Ent tulgem korraks tagasi 1917. aasta juulisse – Saksa keiserlik väejuhatus nõudis juba kolm aastat võidelnud Poola leegionilt truudusevannet.
Vahepõikena: Poola kuningriigi loomine sai teoks eelkõige seetõttu, et 1916. aasta 4.–6. juulini oli Poola leegion Kostiuchnowka (Kostyukhnivka) lahingus Ukrainas pidanud 5500–7300 võitlejaga kaks päeva vastu kuulsal Brusilovi rindel/läbimurdel 26 000 pealetungivale venelasele ja kaotanud seetõttu ligikaudu 2000 poolakat. Austria-Ungaril õnnestus selle viivituse tõttu taganeda organiseeritult, mitte põgeneda. Nüüd oligi Pilsutskil võimalus vere hinnaga nõudmine esitada. Aasta hiljem (1917. aasta suveks) oli Pilsutski väidetavalt taibanud, et revolutsiooni tõttu sõja juba sisuliselt kaotanud Venemaa kollapsi järel ei kavatse Saksamaa ega Austria-Ungari Poola Kuningriiki tunnustada – pole ju enam erilist vajadust selleks. Seetõttu vahetas sõjaminister ja brigaadikindral salaja poolt ja asus läbirääkimistesse Prantsusmaa ja Inglismaaga.
Kui 1917. aasta juulis keeldusid poolakad (Pilsutski korraldusel) Saksa riigile vannet andmast, jagasid sakslased oma liitlastega leegioni koosseisu vastavalt leegionäride kodakondsusele kaheks-kolmeks.
Austria-Ungari aladelt pärit, seega siis tolle kaksikriigi kodanikest 3000 poolakat leidsid end peagi Austria-Ungari armee koosseisus; ligi 5000 Austria-Ungari kodakondsest Poola võitlejat, kes vandusid siiski Saksamaale truudust, pidid leppima Saksa marionett-riigi Poola Kuningliku Armeega (ehk Poola Wehrmachtiga), mille formeerisid sakslased. Ülejäänud 15 000 Poola aladelt pärit Saksa kodakondsusega poolakat viibisid sõja lõpuni interneerimislaagris.
Põhjus selliseks jaotuseks on tegelikult loogiline: Saksa kodakondsusega isik, kes ütleb lahti truudusest oma riigi vastu, on sisuliselt reetur. Poolakad, kes olid sündinud Venemaa poolel, olid sõjaseaduste kohaselt vaenlased. Nood 15 000 veidi üle aasta formaalselt enda leeris (sõja)vangis istunud poolakat oleks vabalt võinud ka mahalaskmisele minna. Nii Austria-Ungari kui ka Saksa väed saatsid oma ridadesse saanud poolakad Itaalia rindele. Seegi loogiline – ei teki nii kerget kiusatust poolt vahetada. Tegelikult jäi üle veel neljas rühm ehk 7500 poolakat, kes astusid Austria-Ungari Poola abi(väelaste) korpusse.
Sinine Armee ehk Sinikaart
Kummalise saatuse pilkena sai just Saksa ehk Poola Kuningliku armee võitlejatest paljuski tulevane Poola kaitsejõud. Kui sõja lõpu kuul, 19. oktoobril viisid sakslased tolle kuningliku väe Poola Ajutise Valitsus jurisdiktsiooni alla, tõusis selle arvukus kiiresti 9000 mehele.
Tegelikult võib muidugi kõiki neid poolakaid sümboolselt, kuid ka sisuliselt, sõja vangideks (kui mitte sõjavangideks) pidada.
Siiski oli veel üks Poola leegion: Sinine Armee ehk Sinikaart, mis tegutses ilmasõja ajal peamiselt läänerindel Prantsusmaal, ent sai alguse samuti vähemalt osaliselt idarindel ning naasis taas idarindele ehk iseseisvasse Poolasse.
Sinise Armee nimetus tuleb Prantsusmaa vormirõiva värvist ja moodustis sündis 1917. aasta 4. juunil Läänerindel Antandi poolel võidelnud vabatahtlikest poolakatest. Sinine Armee oli sisuliselt Poola Leegion Läänerindel.
Ilmasõja jätkuks võitles Sinikaart 1918. aasta novembrist 1919. aasta juulini Poola-Ukraina sõjas ja veidi hiljem või ositi ka paralleelselt kulgenud Poola-Nõukogude sõjas, aga alguse sai see üksus paradoksaalselt hoopis Kanadas Poola päritolu emigrantidest ja nende järeltulijatest.
Äärepealt oleks võinud juhtuda, et Sinikaart oleks vastsel iseseisvunud Poola pinnal ka Pilsutski leegionäridega sõtta läinud, sest Läänes tegutsenud eksiilvalitsuse juhtidel ja Poolas iseseisvuse väljakuulutanud jõududel polnud sageli üksmeelt riigi tuleviku suhtes.
Prantsusmaa rahastusel (sellest ka mundri värv), Suurbritannia kindralstaabi loal ja formaalselt Poola eksiilvalitsuse alluvuses sai ainuüksi 1914. aastal väljaõppe 20 000 poolakat Kanadas. Veel sõtta astumata USA pidas seda formeeringut isegi naaberriigi territooriumil ohuks oma neutraalsusele (paljud poolakad tulid üle piiri Ühendriikidest), ent 1917. aasta aprillis astusid Ameerika Ühendriigid sõtta. Olukord muutus.
Poola Rahvuskomitee pakkus USA-le 24 000 väljaõppe läbi teinud vabatahtlikku Läänerindele. Kuna poolakaid saabus ka muist ilmajagudest, oli lõpuks Prantsusmaal 90 000 etnilist poola võitlejat.
Pärast vaherahu sõlmimist jõudis Sinikaart raudteid pidi Prantsusmaalt läbi Saksa Poola 1919. aasta kevadeks – samal ajal (või mõni kuu varem), kui Pilsutski eestkostel lahkus Poolast vastassuunas 400 000 Saksa sõjaväelast rahumeelselt relvi maha jättes.
Poolakate abikorpus
Justkui poleks pilt toonasest Poolast veel piisavalt kirju, tuleb siinkohal mängu tuua veel üks sõjapealik: Austria-Ungari poole peal sündinud ja Poola Leegioni 2. brigaadi juhtinud kapten Jozef Haller von Hallenburg.
Pärast seda, kui poolakad keeldusid sakslastele truudust vandumast, sai Hallerist Idarindel Austria-Ungari armee koosseisus olnud 2. Poola abikorpuse komandör. Sinnamaale oli tema sõjatee kulgenud Pilsutski omaga rööbiti.
Muutus tuli 15.–16. veebruaril 1918 Bukovinas, Raranczas puhkenud lahingus Poola korpuse ja Austria-Ungari vägedel vahel.
Kaugem põhjus ehk ajend oli Brest-Litovski rahu Nõukogude Venemaa ja teljeriikide vahel, mis ei jätnud ruumi Poola riigile, ent ilmselt oli vana vaenu õhus juba piisavalt ilma selletagi. Saksamaa nõudis Poola üksuste desarmeerimist ja sellest poolakad keeldusid.
Halleri kaks rügementi ja veel mõned Bessaraabias paiknenud Poola väeosad otsustasid üle Austria-Ungari ning Venemaa vahelise rindejoone tungida, et ühineda Venemaa poolel sõdinud poolakatest ning leedu rahvusest väeosadega.
Nendest väeosadest kronoloogiliselt esimese ehk Poola I korpuse formeeris Venemaa Ajutine Valitsus 1917. aasta juuli lõpus Minskis keerulise olukorra sunnil, kus rinne lagunes ja venelased ise keeldusid oma riigi või maa eest surma minemast. Poola II korpuse formeeris aga juba punaste valitsus 1917. aasta detsembris pärast seda, kui Halleri üksus oli ülejooksnud. Lisaks oli ka Poola III korpus Ukrainas.
Poola I korpus võitles ilmasõja lõpus segastes oludes ka koos endiste vaenlaste, sakslastega punaste vastu, sealhulgas Minski vallutamisel. Teada saades Poola ajutisest valitsusest, mille Saksa keiser armulikult lõi, läks korpus ise Keskriikide poole üle. Selleks ajaks oli selgunud, et bolševikudki ei näe Poola riigil tulevikku.
Toona võitles Venemaa poolel kokku u 700 000 poolakat ja sinna korpusse ehk kolme laskurdiviisi ja ühte ratsadiviisi jõudis neist moodustamise hetkeks, 1917. aasta suveks 30 000, kuigi juba mõne kuu pärast oli neid 23 500 meest.
Võidud Venemaal, naasmine iseseisvasse Poola riiki
Oktoobrirevolutsiooni järel kuulutas korpus end Venemaa kodusõjas neutraalseks pooleks ning oma eesmärgiks võidelda vaid teljeriikide vastu Antandi poolel. Vaidluse koht on ilmselt see, kuidas suhtus sellisesse enesemääratlusse võimule saanud punaste valitsus, keda oli Venemaale revolutsiooni läbi viima toimetanud toosama Saksamaa keiserlik armee ehk sõjaväeluure. Selle kaudseks või otseseks vastuteeneks punastelt oli Brest-Litovski rahu 1918. aasta märtsis, mis andis Saksamaale lühikeseks ajaks võimaluse võidelda vaid läänerindel.
Olgu sellega, kuidas oli, sest ametlik retoorika kuulutas toona siiski üleilmset maailmarevolutsiooni ja kõik riigid (peale töörahvariigi) olid vaid ajutised nähtused. Seega, otsest vastuolu poolakate ja Venemaa uute valitsejate vahel justkui polekski olnud. Ometi juba paar kuud enne todasama rahu sõlmimist käskis Petrograd 1918. aasta jaanuari lõpus poolakatel relvad ära anda ja laiali minna (et hiljem neist vastukaaluks Ajutise Valitsuse rahvusväeosadele internatsionaalsed väeosad moodustada), mida poolakad aga ei teinud. See viis korpuse kokkupõrgeteni Punakaardi ja Läti punaste küttidega. Korpus pidi taanduma Minskist Babrujski linnakesse, mille garnison koosnes veebruari alguses 7000 punastele lojaalsest võitlejast.
Poola korpus vallutas selle 11. märtsil ja andis üle Saksa armeele. Enne tolle garnisoni langemist oli korpus aidanud sakslasi pealetungil Minskile, kust poolakatel oli tulnud taganeda. Minsk langes sakslaste kätte 21. veebruaril. Juba toona käisid rahuläbirääkimised, ent need olid katkenud 10. veebruaril. Poola korpus jäi Valgevenesse abi- või julgestusüksusena sakslaste alluvusse Mogilevi/Magiljovi piirkonda okupeerima kuni Brest-Litovski rahuni, misjärel sakslased nad Poola toimetasid, kus juba samal aastal ühinesid tulevase Poola armeega. Sinnamaani lõikas nende strateegiline paiknemine Petrogradi ära Ukrainast.
Niisiis, Poola korpuse jaoks justkui õnnelik lahendus: võidud Venemaal ja naasmine iseseisvale kodumaale.
Segased seisud
Vaatame siiski, mis sai edasi tollest kapten Hallerist, kes 1918. aasta veebruaris, kõige tulisemate sündmuste keerises, jooksis Austria-Ungari poole pealt üle Venemaa leeri.
Selleks polnud just kõige soodsam aeg: laostunud ja kodusõjas Venemaal pidid punased rahuläbirääkimisi nii Saksamaa kui ka Austria-Ungariga ning terve Poola korpus, millega ta end siduda kavatses, jooksis samal ajal ise Vene poolelt üle Saksa poolele.
Lühidalt: Halleri peajõud, väidetavalt 1600 meest, suutsid Austria-Ungari liinist (samuti ka venelaste kaitsekraavidest, mille nood olid maha jätnud) Rarancza lähistel läbi tungida, kuid arjegard – u 4000 meest vagunites – jäid Austria-Ungari soomusrongide kätte kotti ehk sõjavangi. Poola ohvitserid, kes läksid sõjakohtu alla, pääsesid vaid seetõttu, et lähimate kuude ja nädalate jooksul Austria-Ungarit kui sellist enam ei eksisteerinud.
Too Raranczas asub Bessaraabias ehk praeguses Moldovas ja kas seetõttu, et Haller teadis tolle Poola I korpuse konfliktist punastega ning ülejooksmisest sakslaste poolele (kelle jaoks oleks ta kahtlane element kui mitte desertöör) või lihtsalt seetõttu, et seal rindelõigus asusid Venemaa poolel väed, mis moodustasid peagi Poola II korpuse (mitte aga I korpuse, kes sakslaste poolele jooksis), mille aga lõi 1917. aasta detsembris juba punaste valitsus (millel punaste võimuhaaramise järgseil esimestel kuudel suuremat tähtsust veel polnud), liitus Haller koos oma üksusega just tolle tulevase II korpuse jõududega. Erilist valikut tal polnud.
Hallerist sai 1918. aasta kevadel kindral ja korpuse komandör. Märtsis ehk pärast ülejooksmist oli korpuse elavjõuks kokku 8000 võitlejat.
Need jõud astusid 10.–11. mail 1918. aastal Kanivi linna all vastu Saksa keiserliku 28. Landwehri brigaadile. See toimus kaks kuud pärast seda, kui Poola I korpus oli vallutanud sakslaste abiga punaste käest Minski ja selle sakslastele loovutanud.
Olud olid rohkem kui segased ja mõnes mõttes oli Kanivi lahing sakslaste vastu jätk poolakate lahingule Austria-Ungari vägede vastu veebruaris Raranczas.
Poola Rahvuskomitee volitused
Nii Austria-Ungarile, Nõukogude Venemaale kui ka Saksmaale oli oluline, et poolakad relvad maha paneks. Raske on poolakate positsiooni nende jõudude vahel teisiti kui irdelemendiks või liiglihaks nimetada.
Kanivi lahingule eelnes sakslaste nõudmine poolakad desarmeerida ja arvestades, et samal ajal oli neil käes rahuleping nii punastega Piiteris kui ka kuu hiljem sündinud leping Ukraina Rahva Vabariigiga, olid väljavaated kokkuleppemenetluseks üsna head. Seda nõudmist toetas 18. aprillil isegi Poola kuningriigi ajutine nõukogu/valitsus, formaalselt siis poolakate enda riik ja võim, ent sisuliselt ju Saksa keisri käepikendus Varssavis. Läks aga teisiti.
Situatsioonis, kus Poola II korpus paiknes enam-vähem Saksa üksuste vahel piiramisrõngas, esitas Saksa 28. Landwehri brigaad kindral Franz Hermann Zieroldi isikus 6. mail juba ultimaatumi relvad maha panna.
Poolakad otsustasid 10. mai öösel üllatusrünnaku kasuks ja sundisid sakslased taganema. Mõlemad pooled kandsid kaotusi ning 11. mai õhtul pakkusid sakslased vaherahu. Kuna poolakatel oli sõjamoon otsakorral, nõustus korpus läbirääkimistega, mis päädis nende kapitulatsiooniga. Sakslased kaotasid tolle paari päeva sees 1500 võitlejat, lisaks 273 meest sai haavata. Poolakaid sai surma oletatavalt poolesaja ringis ja 150 sai haavata, seega suurusjärgu võrra vähem.
Pärast relvade loovutamist vangistas Saksa keiserlik armee 3250–4000 poolakat sõjavangilaagrisse. Ligikaudu 1500–2000 poolakat aga pääses põgenema, sealhulgas kindral Haller, kes Moskva kaudu Murmanskisse ja sealt 1918. aasta juuliks Prantsusmaale jõudis. Seal moodustaski Haller Poola Rahvuskomitee volitusel Sinise Armee (prantslaste mundris), mis sõja viimased kuud Antandi ridades Saksamaa vastu võitles.
Järgneval, 1919. aastal iseseisva Poola armee ohvitserina kodumaale saabudes viis Haller Sinise Armee Ukraina rindele; 1920. aastal tungis see üksus Gdanskisse ja Pommerisse, vallutades need alad Saksamaalt. Nõukogude-Poola sõjas juhtis Haller vabatahtlike armeed.
Sinikaardist hukkus ilmasõjas 2100 sõdurit ja haavata sai 1600. Suhtarvult näiliselt väikesed kaotused (arvestades, et sõda on oma olemuselt a priori kaotus), kuid tõenäoliselt pole see kaugeltki kogu statistika.
