“One day the great European War will come out of some damned foolish thing in the Balkans.” Otto von Bismarck (1888)
ESIMESE ILMASÕJA ANATOOMIA ALGUSED: Ei midagi uut siin päikese all. Kõik see, mis paneb riike tänapäeval sõdima, oli olemas juba 2000 või 200 või 100 aastat tagasi ja nii jääb ilmselt ka tulevikus. Tagantjärele tarkusi Esimesest maailmasõjast edastab kokkuvõtte ja kollaažina mitmest raamatust pärast sajandi möödumist Arvi Tapver. Neljas osa räägib asumaadest ja tšehhide leegionist.
Kaks viimast sõja-aastat veetsid läänerinde armeed kaitsekraavides, kumbki osapool edu saavutamata. Idarindel oli olukord veidi teine, kuid sealgi oli nii Austria-Ungari kui ka Venemaa poolel näha, et rahva ind üksteist tappa hakkab jahtuma. Austria-Ungari slaavlastest alamad kippusid nurisema, koguni mässama ja võimaluse korral venelaste poole üle minema, end vangi andma.
Vene armee nälgis ja alates 1917. aasta veebruaris toimunud tsaari kukutamisest keeldus kohati rindele minemast. Rinne lagunes. Legendaarsed on juhtumid, kus vastaspoolte sõdurid tulid kaevikutest välja vennastuma ja jalgpalli mängima.
Riigid kaitsekraavides ehk mida tegid liidrid viimased kaks aastat
Tüdimus, nälg, haigused. Oletatavasti tõid ameeriklased Euroopasse kaasa ka „hispaania gripi“, mis algselt oli küll Hiina päritolu ja mis tappis lõpuks vähemalt 17 miljonit inimest. Võrdluseks – ilmasõjas suri kokku hinnanguliselt 16 miljonit inimest.
Sellest kogusummast ainuüksi Somme’i lahingus kaotasid inglased, prantslased ja sakslased ligikaudu viie kuuga kokku veidi üle miljoni võitleja ning Verdunis prantslased ja sakslased kümne kuuga erinevail andmeil kokku u 700 000 inimest.
Läbi aastakümnete on Esimese maailmasõja puhkemise süü jäänud Saksamaa Keisririigile kui agressorile. Seda kordavad tavaliselt isegi need ajaloolased, kes tunnistavad, et Versailles’i rahu oli Saksamaale mõrvarlik.
Saksamaa järel lasub veidi väiksem süükoorem Austria-Ungaril (eriti Austrial) jne. Saksamaa puhul muidugi annab sellele arvamusele värvi nende tõhus allveesõda vaenlaste ja neid varustavate erapooletute riikide aluste uputamiseks. Seda mõlemas suures sõjas. Muidugi, kui lähtume ametlikust versioonist, et esimene ilmasõda üleüldse lõppes, mitte ei jätkunud teises ilmasõjas.
Polegi mõtet seda pooltõde ümber hinnata, kuid tasub lisada mõned vähem pähekulunud tõigad. Mis puutub Saksa allveelaevadesse (allveelaevu kasutasid sõjas ka teised riigid), siis nende raskesti märgatavuse ja veel raskemini tabatavuse tõttu ei pidanud toonane sõjapidamise aukoodeks seda just ausaks teguviisiks: varitseda, tulistada torpeedod välja ja kaduda taas sügavustesse. Eriti kui tegu uputatava kaubalaevaga. Pigem meenutas see piraatide salakavalat rünnakut.
USA sekkumine
Kaasa tõi see sakslastele aga USA sõttaastumise pärast brittide ookeaniauriku Lucitania põhjalaskmist 1915. aasta 7. mail. Seda muidugi kaudselt, sõtta astusid jänkid ju alles 1917. aastal. Sakslaste väitel vedas aurik relvi. Uppus 1200 reisijat, nende hulgas palju USA kodanikke.
Teise versiooni kohaselt põhjustas USA sekkumise ilmasõtta üks Saksamaa välisministeeriumi kiri Mehhikole, mis pakkus tollele riigile tagasi neid põliseid alasid, mida Ühendriigid olid eelnenud sajandi vältel järk-järgult anastanud: Texas, New Mexico jm osariigid. Teisisõnu kutsus Saksamaa Mehhikot sõtta Keskriikide poolel. Tulemuseks kuulutasid keisririigile sõja nii ameeriklased kui ka üksteist Ladina-Ameerika riiki.
Võimalik, et see oligi nii. Casus belli ehk ettekäändeks hea igal juhul.
Selle vastu, et süüdi oli vaid üksainumas kiri, räägib siiski puhas loogika: 1917. aasta 6. aprilliks (USA sõjakuulutamise päev) oli Saksamaa seis, eriti läänerindel õige täbar. Kahel rindel samaaegselt võidelda on üleüldse enesetapjalik. Kestis kurnav kaevikusõda. Saksamaa oli selleks ajaks juba rahupakkumisegi teinud. Kuna vahepeal oli koost lagunenud Vene keisririik idas, siis ainus lootus oli sõda läänerindel kibekiiresti lõpetada, sest Venemaa Ajutisest Valitsusest polnud enam täisväärtuslikku sõdijat.
USA oli erapooletu ja Mehhiko oli erapooletu. Isegi kui mitte arvestada riskiga, et kiri pakkumisega Mehhikole võib sattuda USA diplomaatide kätte ja seda kindlasti kurbade tagajärgedega, jääb õhku küsimus: mis kuradi kasu peaks Saksamaal olema sellest, kui Mehhiko ja tolle põhjanaaber omavahel sõdima asuvad?
Muidugi, kui välja arvata tõik, et Ühendriigid tõepoolest varustasid britte ja teisi liitlasi (kas siis Lucitaniaga või muudel laevadel). Sakslaste suurim mure oligi toidu, tooraine ja kütusevarustuse nappus. Maailmameredel oli Antant suutnud kehtestada oma blokaadi, mistõttu oligi ainsaks tõhusaks meetodiks merel allveesõda. Tänapäeval on blokaadide asemele tulnud sanktsioonid, muus osas aga on kõik endine.
Rahuettepanek 1916
Just seetõttu tegi Saksa keisririik juba 1916. aasta 12. detsembril kõigi keskriikide nimel ettepaneku sõlmida rahu. See oli enam-vähem täpselt neli aastat väldanud sõja keskpunktis. Antant lükkas selle tagasi.
Isegi kui Saksamaa rahupakkumise tingimused polnud vastuvõetavad (tegelikud tingimused kujunevad ju välja läbirääkimiste laua taga, kuhu britid ja prantslased lihtsalt ei istunudki), vähendab see riigi kui sõjardi imagoloogilist kaalu.
Igal juhul oleks see lõpetanud kogu sõjategevuse, sest pakkumine hõlmas kõiki teljeriike. Miks Antant pakkumist vastu ei võtnud, on raske määratleda.
Üks põhjustest oli ilmselt toonane usk oma universaalsesse õigusse, mis pani samal ajal kodanikke vabatahtlikult rindele minema ja samal ajal valitsuskabineti jätkama sõda ja ohverdama neidsamu kodanikke. Need on mündi kaks poolt.
Teine, veidi praktilisem põhjus, mis toetub aga vähemalt osaliselt samale usule, oli Antandi kavatsus tugeva vasturünnakuga Saksamaa tagasi lüüa, murda läbi Hindenburgi liini ja seejärel nõupidamiste laua taha suruda. Nemadki tahtsid rahu, ainult endile paremate tingimustega.
Realiseerus too plaan 1917. aasta 9. aprillil ja lõppes 16. mail üldnime all Arrasi lahing, Prantsusmaal.
Tegemist oli omamoodi Somme’i või Verduni ekvivalendiga, mille õppetunde nüüd britid uuesti praktiseerisid. Kasutegurgi oli pea sama tühine. Seekord maksis see 160 000 briti sõdurit ja 125 000 sakslast. Esmakordselt tegutses lennuvägi iseseisva väeliigina, selmet pakkuda jalaväele tuge. Kohale olid jõudnud väed USA-st, osalesid Kanada üksused ja samuti laialdaselt Inglise koloniaalväed, sh Austraaliast.
Mehhiko sõtta meelitamine on üks kummaline katse igal juhul. Tõsi, juba enne ilmasõja lahvatamist hankisid Iiri iseseisvuse eest võitlejad 1914. aastal oma relvad Saksamaalt, Hamburgist ja kasutasid neid kaks aastat hiljem, 1916. aasta kevadel ülestõusmispüha ülestõusu ajal. Samamoodi olid sakslased aga varustanud relvadega ka Iiri lojaliste-unioniste vastasleeris ja mõlema ilmasõja ajal on Saksamaa üritanud vähemal või rohkemal määral ära kasutada Iirimaa mässulisi.
Suhtumine asumaadesse
Kas sellel on seost eelnevaga, ent tasub peatuda Antandi suhtumisel (sh) endistesse asumaadesse hetkel, kui nad lõpuks olid istunud läbirääkimiste pika laua taha, täpselt viis aastat pärast atentaati Austria-Ungari troonipärijale 1919. aasta 28. juunil – tõsi, relvarahu kehtis juba 1918. aasta 11. novembrist.
Justkui trügides istusid sinna ka Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada, Lõuna-Aafrika, India ja teised. Need on riigid, kellel sõtta astumisel polnud sõna kaasa rääkida. Kuulsaks on saanud Inglise delegatsiooni nõutust ja imestust väljendav küsimus, et mis õigusega nad sinna ronivad. Sama kuulsaks sai ka vastus: nende kümnete ja kümnete tuhandete ohvrite, Galipolis ja mujal hukkunute nimel.
Veelgi enam tundub, et kunagised asumaad näitasid üles samaväärselt kainet mõtlemist kui britid ja prantslased oma vana head impeeriumimeelset arrogantsi. Lõuna-Aafrika delegatsiooni liige, kindral Jan Smuts kirjutas Suurbritannia peaministrile Lloyd George’ile kirja, milles kutsus teda mõistusele, kuna Saksamaale pealesurutavad tingimused ei taga loodetavat uut ilmakorda, mis lõpetaks jäädavalt kõik sõjad. Võib arvata, mida brittide delegatsioon ja valitsuskabinet sellisest pöördumisest arvas: alles 1902. aastal oli lõppenud Teine buuri sõda hollandlastest asunike vastu Lõuna-Aafrikas. Too vastasseis oli kestnud kokku 22 aastat, millest esimesed kaks kümnendit olid võidukad just buurid.
Vahemärkusena: vabatahtlikke saabus toona buuridele appi Soomest, Poolast ja Lätist, s.o Venemaa keisririigist. Alles pärast seda, kui inglased olid oma sealseid vägesid 1900. aastaks 23 500 mehelt 400 000 sõdurini suurendanud, suutsid nad 45 000-mehelist buuride sõjajõudu võita. Selles sõjas osales noore ohvitserina isiklikult ka Winston Churchill.
Arvestades seda, et brittide koonduslaagrites suri nälga ka 20 000 last ning kõigi vangi langenud meessoost isikute tee viis St Helena või Tseiloni saarele asumisele, on tegelikult pisuke ime, et Lõuna-Aafrika vabariik ei asunud sõtta hoopis Teljeriikide poolel.
Ajalooliselt on hollandlased seejuures (või siiski) olnud just brittide liitlased nii sõjas kui ka sugulussidemete kaudu õukondades. Just seal on muu hulgas Inglise kuningad paguluses olnud.
Teada on Churchilli vastumeelsus, õigemini põlgus ka hiljem India iseseisvuse välja võidelnud patsifisti Mahatma Gandhi suhtes – keda ta lihtsalt kaltsakaks pidas –, kes samuti noorusaja Lõuna-Aafrikas veetis.
Ent ega siis britid ainsad olnud oma üleolevas kõrkuses. Prantsusmaa jättis läbirääkimiste ukse taha oma asumaa Vietnami delegatsiooni, mis samuti iseseisvust taotles, mida aga prantslastel kavas polnud. Sellega saavutasid nad selle, mida üldsus teab hilisema külma sõja kontekstis koondnimega Vietnami sõda 1955.–1979. aastail ning milles kandev roll lääne blokis oli alates 1964. aastast hoopis USA kanda.
Tegelikult on see pigem anomaalia, et võitnud riigid isegi tinglikult uusi Balti riike ja Soomet tunnustasid. Tõsi, Poola riigi teke oli algusest peale laual.
Kõike seda arvesse võttes võib vaid aimata, mis pani lääne liitlasi kaks aastat kaevikuis istuma, kuigi vastuhakke esines juba kõigi riikide armeedes.
Üks pragmaatiline põhjus on veel, miks sobis inglastel ja prantslastel istuda läbi rääkima 1918. aasta novembrist alates, kuid ei sobinud kaks aastat varem. Keisri kukutamise järel 1917. aasta veebruaris suutis Antant hoida Venemaa Ajutise Valitsuse läbi raskuste sõjas Saksamaaga, ent bolševike võimule tulles sama aasta oktoobris, millele aitas suuresti kaasa Saksa keiserlik sõjaväeluure, eksportides riigipöörajad läbi sõdiva Euroopa ümber rindejoone neutraalseid riike pidi kodumaale, sõlmis Nõukogude Venemaa 3. märtsil 1918 Brest-Litovski rahu. Arusaadavatel põhjustel. Vastuteenena. Nüüd jäid Saksamaa käed idas vabaks ja ta võis oma väed koondada läänerinde purustamisele.
See oleks ehk õnnestunudki, kui sama aasta novembris poleks sakslased omakorda omaenda keisri kukutanud. Niisiis, november oli sobiv kuu rahu sõlmida – ratsionaalsetel põhjustel. Seda mõlemale poolele.
Sõjavangid ja sõja vangid
Pole andmeid, kui põhjalikult on üleüldse sõjaajaloolased eraldi uurinud esimese ilmasõja erinevate poolte sõjavangide lugusid. Nagu suurte sõdade puhul ikka, hõlmab see sadade tuhandete inimeste isiklikke saatuseid.
Katastroofilisim oli olukord muidugi idarindel, peamiselt Venemaal ja selle lähiümbruses, sest seal jätkus taplus kodusõjana veel mitu aastat.
Kui tavaliselt moodustavad sõjavangid relvakonfliktis vältimatu passiivse osapoole, kellel koormata vaid oma vangistajaid ülalpidamiskuludega ja oodata sõja lõppu ning koju naasmist, siis Vene kodusõda tegi sõjavangidest mitu aktiivset ja arvestatavat relvajõudu.
Lugu 2
Tšehhi (Tšehhoslovakkia) leegion Venemaal
TŠEHHID JA SLOVAKID VENNASRAHVASTE SÕJAS: Tšehhi leegion koosnes erinevatel andmetel ja erineval ajal 40 000–50 000-st või koguni 100 000-st peamiselt Austria-Ungari armeest pärit sõjavangist või desertöörist. Tšehhidel oli eemärgiks ilmasõja käigus saavutada Antandi abiga Böömi- ja Määrimaa iseseisvus Austria-Ungari impeeriumist (slovakkidel oli sama eesmärk ja staatus slovaki asu- ehk keelealadele) ning pärast sõda ehk Venemaa kodusõja ajal lihtsalt siht naasta Vladivostoki kaudu kodumaale.
Lisaks Venemaale võitles samanimelistes väeüksustest vabatahtlikke tšehhe ja slovakke ka Prantsusmaa vägede koosseisus läänerindel ning Itaalia ja Serbia vägedes.
On vaieldav, kui palju tšehhe ja slovakke teadlikult Böömi-Määrimaa iseseisvumise nimel Venemaa poolele üle tuli, kuid ilmselgelt ei soovinud nood võidelda võõra kaksikmonarhia eest (nagu ka üks vapper kapral Adolf teistel põhjustel, ta eelistas nimelt Saksa riiki) slaavlastest venelaste vastu. Olenemata sellest, kas võtta arvuks 40 000 või 100 000 meest, oli see ikkagi pea sama suur jõud, kui mõni väiksem riik suutis ilmasõjas lahinguisse saata, ja hoomatavalt suurem kui nii mõnegi valgekaartlaste armee või ka revolutsioonilise rakukese väejõud, kui veel polnud ühtset punakaarti. Meenutuseks – Judenitši saabudes Tallinna 1919. aasta juulis oli Loodearmee suurus 5000–6000 meest ja „kõrghooajal“ ligikaudu kümme korda rohkem ehk ligikaudu 56 000 võitlejat. Kindral Eugen Milleri Põhjapiirkonna (Arhangelski ja Murmansk) Valitsuse vägede suurus oli 1918. aasta augustis 3000 meest ja 1920. aasta veebruariks 54 700 võitlejat.
Mõrad panslavistlikus ilupildis
Ilmselgelt võttis nii võitlev Vene keisririik kui ka sõda jätkav Ajutine Valitsus ületulijad avasüli vastu ja hiljemgi tundus esialgu jätkuvat teineteise mõistmist ka võimu haaranud punastega. Kuniks selgus, et vennasrahvastel polegi päris samad eesmärgid. Selliseid mõrasid ühtsesse panslavistlikku ilupilti on tulnud ette enne ja pärastki.
Esimene suurem lahing oli neil Ukrainas, Zborovis 1917. aasta juulis (juba Ajutise Valitsuse ajal), mil tšehhid-slovakid ligikaudu 3500-mehelise kolme vabatahtlike brigaadiga ründasid Austria-Ungari positsioone, 12 000 võitlejaga vastas. Ajal, mil mässava Venemaa rinne lagunes ja sõdurid keeldusid lahingusse minemast, oli see ainus edukas rünnak. Tšehhid-slovakid võtsid vangi 3300 vaenlast (neist 66 ohvitseri) ehk pea sama palju, kui neid endid oli.
Pärast Brest-Litovski rahu Teljeriikide ja Nõukogude Venemaa vahel toimus tšehhide-slovakkide jaoks oluline lahing 8.–13. märtsil 1918 Bahmatšis raudteesõlme ja silla pärast. Rahu sõlmimise järel poleks tohtinud toimuda enam mingit sõjategevust Venemaa ja Saksa Keisririigi vahel. Hoopis teine lugu oli Bahmatšis paiknevate tšehhi ja slovaki vägedega, keda Austria-Ungari kui sakslaste liitlane võttis desertööridena. Sakslaste edasitung ähvardas tšehhid ja slovakid linnas kotti jätta. Tšehhid suutsid sakslased tagasi lüüa, kuniks said vaherahu sõlmida ja samal ajal oma ligikaudu 42 000-mehelise väe soomusrongidel linnast evakueerida. Sakslased kaotasid ligikaudu 300 meest, tšehhid-slovakid 145 + 210 haavatut ja 41 teadmata kadunut. Siit algas Tšehhoslovakkia leegioni Trans-Siberi raudtee saaga ehk teekond koju, ent siit algas ka vastuolu punastega, kes esmakordselt hülgasid senise liitlase, olgugi rahuleppe sunnil.
Kas valged või punased?
Teinegi põhjus tekitas lahkheli. Punaste „Maailmarevolutsiooni“ doktriin nägi ette pigem internatsionaalseid töölisarmeesid kui koju naasvaid rahvuslasi, sest a) parimal juhul osutuksid nood kodusõjas kasutuiks, koju jõudes aga suisa kahjulikeks potentsiaalseteks vastasteks ja b) tšehhide-slovakkide koju transportimine eeldas logistikat ja kulu transpordile, mida nappis sõjategevuseks eneselegi.
Tagantjärele on pooled vaielnud, kelle poolt need tšehhid ikka Venemaa kodusõjas olid. Nõukogude Venemaa seisukohast ja ka paljuski läänes levinud arvamuse kohaselt olid nood enamjaolt antisovetid ehk valgete vägede poolt. Vene valgete seas aga leidub neidki, kes on vastupidisel seisukohal, sest samal Siberi raudteel andsid just need väeosad 1920. aastal jaanuaris välja Venemaa Ülemvalitseja ehk liitlaste poolt tunnustuse ja materiaalse toe saavutanud valgekaartlaste juhi Aleksandr Koltšaki algul esseeride valitsusele, kes edastas ta omakorda bolševikele ja need ta Omskis veebruari algul maha lasid.
Siiski, enamiku oma resideerimisest kodusõjaaegsel Venemaal võitles leegion tõepoolest punaste vastu, aga ilmselt olid tšehhid ja slovakid selles sõjas hoopis oma poolel ehk võitlesid iseenda eest.
Kojusõit Siberi kaudu algas 1918. aasta mais. Selleks tuli igas raudteelinnas kohalike enamlastega, kes sageli Moskva ülemvõimu toona vähemalt formaalselt ei pruukinud tunnistada, vaevalisi läbirääkimisi pidada. Intsident 14. mail Tšeljabinskis vastassuunas ehk itta koju sõitvate ungarlastest sõjavangidega andis ajendi Nõukogude Venemaa sõjaministril Lev Trotskil nõuda tšehhide ja slovakkide desarmeerimist ning arreteerimist.
Algas leegionäride mäss. Võitlus punastega käis mööda raudteeliini eri sihtjaamades. Juuni lõpus oli leegion vallutanud punaste käest Vladivostoki, kuulutanud selle juulis liitlaste protektoraadiks ja sama kuu keskel oli nende käes raudteevõrk Samaarast Irkutskini. Septembriks oli kogu trass nende käes ja leegion vallutas ka Jekaterinburgi, kus nädal enne tšehhide ja slovakkide saabumist lasid punased maha tsaari perekonna, et see mitte vabadusse ja läände ei pääseks.
Leegionil oli tihe side esseeride kohalike valitsuste-vabariikidega. Eelkõige Samaaras ja Omskis, kus tšehhid-slovakid mängisid olulist rolli Siberi Ajutise Valitsuse ajal 1918. aasta jaanuarist septembrini ning hiljem sealt edasi juba Ülevenemaalise Ajutise (Koltšaki) Valitsuse loomisel.
Ilmselt põhjus, miks valged jõud leegionäre umbusaldasid või koguni enamlaste liitlasteks-käsilasteks pidasid, oligi see, et nois linnades nagu ka kõikjal mujal üle Siberi olid valdavaks jõuks esseerid (SR-id ehk sotsialistlikud revolutsionäärid, mille partei ridadesse ka Ajutise Valitsuse peaminister Aleksandr Kerenski ise kuulus), kes nii revolutsiooni alguspäevil nagu ka enne seda olid bolševikega tõepoolest ühes leeris. Kuni punased nad reetsid.
Samas võitlesid ka esseerid kohati punaste vastu, ent monarhistide jaoks jäid nad siiski mässulisteks, kes hukutasid keisririigi.
Koltšaki hukkamine ja kadunud kuld
Jah, kohalik esseeride enamuses Ajutise Valitsuse Volga regiooni rahvaarmee võitis punaste käest leegionäride abiga näiteks Kaasani. Selle valitsuse relvajõude hakkas juhtima monarhistist kindral Vladimir Kappel.
Tolle valitsuse relvajõud koosnes 350 mehest. Seegi näitab, kui suur jõud oli toonasel areenil tšehhidel ja slovakkidel.
Monarhistid ja revolutsionäärid a priori omavahel läbi ei saanud, aga nii keeruline see olukord toona oligi.
Sõjaõnn hakkas leegionäridele selga pöörama 1918. aasta septembris (kui jõudu kogunud punased vallutasid tagasi Kaasani ja kuu hiljem Samaara), kuid 61 000 tšehhi ja slovakki ootas endiselt kodumaale saatmist, kus samal ajal olid rahvuskaaslased Prahas Tšehhoslovakkia Vabariigi välja kuulutanud. Kogu 1918.–1919. aasta talve turvas leegion vahepeal võimu haaranud Koltšakki Siberi raudtee Novonikolajevski-Irkutski trassi erinevate jõudude rünnakute eest, sest lisaks bolševikele ja esseeridele olid teiste seas eraldi vaenupooleks ka paljuski omaenda separaatsõda pidava baltisakslase Roman Ungern von Sternbergi väed.
Kogu sõjategevus Siberis käiski enamjaolt raudteel ja raudtee ümber. Olid rohkem või vähem monarhistlikud valged, olid esseerid ja punased, oli kohalikke kasakaid ja liitlaste, sh jaapanlaste vägesid. Nende kõigi huvides orienteerumine oli ilmselt äärmiselt keeruline.
Kogu 1919. aasta suve ja sügise taandus Koltšak oma vägedega järjest tugevamaks muutuvate punaste eest, samal ajal meeleheitlikult üritades vasturünnakuid. Tema pealinn Omsk langes 14. novembril. Samal ajal puhkesid tagalas ka ülestõusud, kuna valged polnud võimu haarates enam esseeridele ja muudele elementidele palju ruumi ega sõnaõigust jätnud. Koduigatsuses leegionärid kuulutasid end kodusõjas neutraalseks ning said Antandilt viimase ülesande: admiral Koltšak turvaliselt Vladivostokki toimetada. Sellega ei saanud leegion siiski hakkama, sest Irkutskis võimu võtnud esseerid tõkestasid neil tee. Leegion langetas lõpuks otsuse Koltšak tollele valitsusele välja anda, vastutasuks vabale pääsule Vladivostokki.
Koltšaki saatus on teada, riigi varahoidlast Kaasanist pärit kulla saatus tema rongis on jäänud siiani ositi saladuseks ja ositi spekulatsioonide allikaks.
Sellest peale polnud suhted (eelkõige valgetega) ilmselgelt enam samad mis enne. Punaste 5. armee sõlmis leegionäridega 1920. aasta 7. veebruaril relvarahu, et nood ei püüaks Koltšakki taas vabastada (kelle punased olid samal ajal juba maha lasknud) ning jätaks ka allesjäänud kulla (juhul kui seda oli) Irkutski võimudele. Seejuures ei saanud 5. armee esindada Irkutski võime, kuna juriidiliselt polnud see veel Nõukogude Venemaa osa.
Igal juhul oli 1920. aasta septembriks Vladivostokist laevaga koduteel 67 739 tšehhi-slovakki, neist 56 455 sõdurit ja 3000 ohvitseri.
Lisaks tšehhidele oli Venemaal endistest sõjavangidest (ja muidu) vabatahtlikest üksusi ka rumeenlastel, poolakatel ja jugoslaavlastel.
