KÜLM SÕDA POLE KUNAGI LAKANUD: Venemaal käivad juba pikemat aega jutud, et Euroopale tuleks selg keerata. Aga tegelikult on Läänt niikuinii seal kogu aeg vaenlaseks peetud. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel vaatab, kuidas Lääs ja Venemaa teineteist näevad.
Ühel pühapäevasel hommikul pandi kodus käima televiisor, kus parasjagu hakkas mängima järjekordne mõttetus sarjast „Võimalik vaid Venemaal“. Seirasin poole silmaga videoid, kus suvalised gopnikud panid ennast põlema, autojuhid vehkisid püstolitega ja veoautod sõitsid läbi vaat et katusesügavuse jõe. See saade on mingi ameerika firma kokku pandud ja ma mõtlesin, et see on nähtavasti enam-vähem kõik, mida keskmine ameeriklane või eurooplane Venemaast arvab. Venemaal aga käivad juba pikemat aega jutud sellest, et tuleks Euroopale selg keerata.
Erinevat sorti luulud
Olin möödunud aasta novembris pikemalt Venemaal. See oli just Maidani sündmuste eskaleerumise aeg ja ma ei saanud kuidagi aru, miks paljud venemaalased nii meedias kui ka meediaväliselt kogu aeg Euroopa Liitu kiruvad ja väidavad, et ukrainlasi ei oota seal miski õnn. Selle imeliku viha alusest sain aru alles märtsikuus, kui mulle Krimmi ühendamise valguses selgitati Moskvas täies tões ja vaimus, et Euroopa Liit viis oma raketid Poola. Minu tagasihoidlikule vastuväitele, et EL-il pole rakette ja kui keegi mingeid rakette kuhugi paneb, siis ikka NATO, vastati mulle, et vahet pole. Siis sain aru, et tavainimene Venemaal paneb NATO ja EL-i ühte patta ja suhtub mõlemasse juba selle pärast negatiivselt.
NATO vaenamine on Venemaal üldine ja mitmed-setmed eksperdid väidavad, et Venemaal mängib riiklik propaganda jälle vanade külma sõja aegsetele mõttemallidele. Selliseid väiteid lugedes tuleb mulle meelde juhtum aastast 2000, kui Moskvas Teaduste Akadeemia Etnograafia- ja Antropoloogiainstituudi kaastööline luges mulle absoluutselt tõsiselt ette nende kolleegide nimed, kes on Ameerika Luure Keskagentuuri palgal.
Veidi hiljem jutustas mulle teine inimene, kuidas Lääne firmad tegelevad majandusluurega: pakutakse inimesele head stipendiumi Lääne firmasse praktikale minekuks, eelduseks on aga omaenda ettevõtte viimase kolme aasta tegevust kajastava dokumentatsiooni kopeerimine ja üleandmine. Kuigi ma ei välista täielikult, et viimane väide ei vasta tõele (tol ajal tegutses Venemaal massiliselt Lääne aferiste), on esimene väide selgelt absurd. Ent asi pole selles.
Asi on hoopis selles, et veel kümme aastat pärast Nõukogude Liidu kokkulangemist – ning tänagi – elatakse Venemaal mõtteliselt nõukogudeaegses maailmas. Lääne ajakirjanike poolt kiidetud liberaliseerumine ja euroopastumine on Venemaal laias laastus piirnenud vaid väikese grupi Moskva ja Piiteri intellektuaalidega, kellega needsamad ajakirjanikud peamiselt läbi käivad.
Mida kaugemale „keskusest“, seda enam elasid inimesed oma peades bipolaarses maailmas, kus Lääs-NATO-Euroopa-Ameerika ainult ootasid võimalust Venemaale ära teha. Ajal, kui see bipolaarsus oli tõrjutud välja Vene peavoolu meediast, aitasid seda maailmapilti elus hoida nišimeedia, kuulujutud, internetileheküljed ja inimeste kindel tahtmine sihukest jura uskuda. Ning otsene kontakt ja huvi Euroopa-Lääne vastu tekitaski olukorra, kus EL-i ja NATO-t peetakse üheks organisatsiooniks.
Karikatuursed arusaamad
Kui nn Lääs on mingilgi kujul suutnud integreeruda venelaste maailma – kasvõi popmuusika, filmide, moe või kodumasinate kaudu –, siis vastupidine integratsioon on veel minimaalsem. Enamiku eurooplaste ja ameeriklaste meelest algab Narva taga tühi maa, kus heal juhul elavad vaid ennast põlema panevad pässid või purjuspäi kaevu kukkuvad tibid. Ma olin väga üllatunud, kui mu tudengid Tartus imestasid, kui ma rääkisin neile, et Peterburis on palju lahedamad restoranid kui üheski Eesti linnas. Arusaam, et Venemaal elatakse nagu Nõukogude Liidus, on isegi hea, sest lääneeurooplased ei arva sedagi. Venemaa on Euroopa tavainimese jaoks ennekõike balalaika, matrjoška, vodka, nahktagis mafiooso ning harvadel juhtudel Dostojevski, „Luikede järve“ ballett või mõni kuulus dirigent.
Nii ühte kui ka teist kujutab mõni harv karikatuurse vene aktsendiga inglise keelt rääkiv tegelane filmides.
Selles suhtes võib väita, et Lääs elab vaimus edasi sama bipolaarses maailmas nagu Venemaa. Võib isegi väita, et Venemaad pole keskmise eurooplase jaoks olemas, kui ta just kellelegi kallale ei tungi või olümpiamänge ei korralda. Euroopas ja Ameerikas on väga vähe inimesi, kelle igapäevaelus Venemaa mingitki moodi esindatud oleks – olgu siis toidu, muusika, kirjanduse või filmide kaudu. Nimetage mulle palun mõni kuulus kaasaegne vene kirjanik? Pelevin. Õige, ja veel? Pole. Nagu pole tavapoes saada vene toiduaineid ja televiisorist ei jookse ka vene filme.
Eesti on siin üks väheseid erandeid, nagu kõik endised Nõukogude liiduvabariigid (ehkki Türkmenistani puhul pole ma kindel).
Külm sõda on olnud kogu aeg
See kõik annab aluse tervele reale ebaadekvaatsetele piltidele Venemaast. Üks ebaadekvaatsuse vorm on näiteks juba Lääne meediaski kajastatav Venemaa-apologeetsus ehk Vene poliitika õigustamine Ukraina sündmuste kontekstis. Too apologeetsus on sama virtuaalse bipolaarse maailma sünnitis, olles tekitatud Lääne intellektuaalide (ja mitte alati ainult vasakpoolsete) ameerika-vastasusest.
Kõige absurdsema vormi on Venemaa väljavabandamine võtnud teatud osa saksa keskklassi uues süükompleksis ehk väites, et Saksamaa ja sakslased ei tohi midagi ette võtta Venemaa vastu, teda isegi kritiseerida, kuna sakslased mõrvasid Teises maailmasõjas 20 miljonit venelast. Saksa uus süükompleks on vist isegi tavavenelasele liig. Näiteks kui ma sellest rääkisin ühele enam-vähem Putini poliitika pooldajale, siis öeldi mulle: „Nad on seal ikka täitsa peast segi läinud!“
Kui juhtub see, mida kardetakse, et Venemaa keerab Euroopale selja ja kaugeneb euroopalikest väärtustest, siis tegelikult ei juhtu midagi. Maailmapilt, mis Venemaal on enamiku inimeste jaoks kogu aeg eksisteerinud, on nüüd lihtsalt netifoorumitest rännanud riigitelevisiooni ekraanile. Selles suhtes ei hävita Vene meedia propaganda mingeid raske demokratiseerumisprotsessi vilju, sest need on nii või teisiti olnud minimaalsed. Samas pole Lääne inimese jaoks vene sulgumine või seljakeeramine mingi tragöödia. Poogen. Sest Venemaad pole niikuinii olemas. Võrrelge turistide hulka Moskva ja Londoni kesklinnas ja te saate aru, kui vähe keskmine eurooplane või ameeriklane tunneb huvi Venemaa vastu. Pigem näitab kogu protsessi tõrgeteta kulgemine hoopis seda, et me oleme oma peades kogu aeg elanud 30 aasta vanustes stereotüüpides, mis pole vahepeal kuhugi kadunud.
Venemaa on eurooplase jaoks balalaika, matrjoška, vodka, nahktagis mafiooso ning harvadel juhtudel Dostojevski, „Luike