KADUNUD OTSTEGA PUNDAR NÖÖRI: Augustis möödus kümme aastat Venemaa-Gruusia sõjast – lühikesest, kuid seda intensiivsemast sündmusest, mille tähendus toob ka tulevikus kaasa tõsist piikidemurdmist. Etnoloog Aimar Ventsel on paari viimase aasta jooksul Gruusias välitöid teinud ning muugib lahti, kuidas sealsed inimesed ise oma lähiminevikust aru saavad.
Põhilisi Gruusia sõja fakte pole mõtet üle korrata, need on üldteada. Pealtnäha on asi väga lihtne. Venemaa provotseeris konflikti, ründas Gruusiat kahest küljest ja aitas siis araks löönud Euroopa poliitikute abiga konflikti tagajärjed kinni mätsida, nii et Gruusia küljest kangutati lahti järjekordne tükk – seekord siis Lõuna-Osseetia, mis eksisteerib tänapäeval praktiliselt mitte kellegi poolt tunnustatud nukuriigina. Niisiis, suur riik tungis oma mõjusfäärist välja libisenud väiksemale riigile kallale ja hammustas tema küljest jupi territooriumi.
Mitmetimõistetav asi
Olles viimastel aastatel korduvalt Gruusias käinud ja iga kord seal pikemalt viibinud, hämmastas mind juba esimesel korral see, et kohapeal pole asi niivõrd üheselt mõistetav. Vene turistid on Gruusias äärmiselt teretulnud, vene keel kõlab igal pool, Venemaa kodanikud ostavad Thbilisis ja Batumis kinnisvara ja vene ärimehed laiendavad Gruusias oma tegemisi. Batumis sattusin turistidele korraldatud kontserdile, kus kogu show käis vene keeles ja etteastete jooksul tervitati mitmeid kordi „kalleid külalisi Venemaalt“. See kõik jätab kergelt skisofreense mulje ning ei sarnane kuidagi tõrjuva suhtumisega okupantidesse.
I-le pani täpi peale see, kui paljud taksojuhid mulle Venemaad kiitma hakkasid. „Venemaa on vägev maa!“ teatas üks neist ja see oli enam-vähem kõige tagasihoidlikum ülistus naaberriigi aadressil. Pärast seda ei üllatanud mind video, mida näitas mulle Thbilisi ülikoolis töötav kolleeg. See oli dokumentaalfilm Gruusia-Venemaa sõjast, kus ühe jupina näidatakse intervjuud Vene meediale Thbilisi regioonist pärit talumehega. Taat teatas, et nüüd, kui Vene väed vallutasid ta koduküla, tunneb ta ennast tõeliselt kaitstuna.
Lõhestatud maa
Gruusia pole iseenesest suur riik, ent see ei tähenda, et ta on lihtne riik. Terve Kaukaasia on oma väiksusest hoolimata väga keeruliste horisontaalsete ja vertikaalsete suhete pundar ning see käib nii riikidesiseste kui ka -vaheliste suhete kohta. Omavahel on pingelised suhted eri rahvustel, sotsiaalsetel gruppidel, poliitilistel jõududel ja regioonide elanikel. Suured lõhed tekkisid Gruusia ühiskonda kohe pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist, varastel 1990. aastatel. Jamad algasid esimese demokraatlikult valitud presidendi, humanitaarteadlasest Zviad Gamsahhurdia ametissevannutamisega 1991. aastal. Kohe järgnes segane periood, mis kestis 1993. aasta lõpuni ja päädis Gamsahhurdia surmaga siiamaani väljaselgitamata asjaoludel. 1991. aasta lõpus puhkes Gruusias paar kuud kestnud kodusõda, mis kõige muu seas andis enam-vähem kabelimatsu vaikselt tekkima hakkavale eraettevõtlusele.
Muu hulgas oli tegemist Gamsahhurdia juhitud rahvuslaste (loosungi all „Gruusia grusiinidele!“) konfliktiga jõududega, kelle seas oli suur hulk kohalikke mitte-grusiine (armeenlased, kurdid, aserid jne). Eriti purustav oli too lühike kodusõda Thbilisis kui Gruusia kõige paljurahvuselisemas linnas. Samal ajal hakkasid probleemid ka Abhaasia ning Lõuna-Osseetiaga, kuhu Gamsahhurdia oma rahvuslikult meelestatud sõjapealikute survel saatis väed, et takistada regioone lõplikult eraldumast ja kehtestada grusiinide poliitiline ja kultuuriline ülemvõim. Relvastatud konfliktide periood lõppes Gamsahhurdia surmaga, ent jättis maha majanduslikult laostunud ja etniliselt lõhestunud maa.
Usalduse hävitamine
Gruusia järgmine president oli endine kõrge parteiametnik ja Nõukogude Liidu viimane välisminister Eduard Ševardnadze. Ševardnadze peamine eesmärk oli luua Gruusias mingisugunegi poliitiline stabiilsus ja selle nimel oli ta nõus (või ei olnud suuteline selle vastu midagi tegema) pehmelt öeldes tolereerima korralagedust teistes valdkondades. Uus president rajas de facto tugeva presidentaalse riigi, kus inimese asend ühiskonnas sõltus tema lojaalsusest presidendile. See periood viis korruptsiooni ja ametivõimude vägivalla lokkamiseni Gruusias. Politsei tegeles karistamatult väljapressimisega, olles riigi suurim maffiagrupeering. Nõukogude ajast veel alles jäänud ettevõtted jagati lojaalsete poliitikute vahel, nagu ka soojad kohad poliitikas. Tagajärjeks oli see, et 1990-ndate lõpuks kujunes Gruusiast suurim USA majandusabi saaja ühe inimese kohta. Ühiskonnale tähendas aga Ševardnadze valitsusaeg igasuguse usalduse hävitamist riigi kui institutsiooni suhtes.
Peale selle ei tegelenud president sõjajärgsete traumade ja lõhede leevendamisega, mistõttu ühiskondlik etniline ja sotsiaalne fragmenteeritus ei kadunud kuhugi. Minu enda arusaamise kohaselt hävines just sel perioodil Gruusia ühiskonna horisontaalne sidusus ja tekkis tõeline hobbeslik maailm, kus keegi ei usaldanud kedagi ja oli valmis ellujäämise nimel ka sõpra petma.
Korruptsiooni hävitamine
Kogu too kaos lõppes 2004. aastal rooside revolutsiooniga, mille tagajärjel läks võim uuele legitiimselt valitud presidendile – Mihheil Saakašvilile. Kaasaegses ühiskondlikus kronoloogias on see murdeline moment Gruusia ajaloos: enamik Gruusia elanikke jagab lähiajalugu perioodideks „kommunistide ajal“ (nõukogude periood) ning enne ja pärast Saakašvilit. Hoolimata Miša (nagu suurem osa Gruusia elanikkonnast teda nimetab) populaarsusest Läänes („Ta oskas ennast alati Läänes hästi promoda,“ selgitas mulle üks kolleeg), oli tema presidendiperiood kõike muud kui sotsiaalse sidususe arengule kaasa aitav.
Saakašvili hävitas Gruusias radikaalsete meetmetega korruptsiooni ja kuritegevuse, tugevdades sellega aga politsei võimu veelgi enam. Ta viis läbi hulgaliselt majandusreforme, luues uusi töökohti peamiselt turismisektoris ja tekitas sellega endale siiamaani eksisteeriva tugeva pooldajaskonna lihtsate grusiinide seas. Tema töökohtade loomise poliitika põhines aga ettevõtjate šantažeerimisel, sundides neid raha paigutama ettevõtmistesse, millest nad huvitatud ei olnud. Lisaks kõigele suunas Saakašvili peamised investeeringud linnadesse ja jättis maapiirkonnad kiratsema, eriti just vähemusrahvastega asustatud regioonid.
Saakašvili hakkas ajama ka sihikindlat grusiinistamise poliitikat, mis lõikas sügavalt just mitte-grusiine. Kuna oluline osa vähemustest – aserid, armeenlased ja venelased – olid venekeelsed, siis tekitas venekeelse haridussüsteemi likvideerimine nii paksu verd kui ka vähendas mittegrusiinide sotsiaalset mobiilsust. Tagatipuks Saakašvili järjest autokraatsemaks muutuv valitsussüsteem, mis koondas enamiku riigiressursside valitsemise kitsa klanni kätte. Politseile anti kätte nii suur võim, et nad võisid karistamatult vahistada ja piinata sisuliselt igaüht. Kõigi nende protsesside tulemusel võõrandus suur osa Gruusia elanikkonnast riigist niimoodi, et ühe mu kohapeal elava saksa kolleegi iseloomustusel pole grusiinid mitte poliitiline, vaid kultuuriline ja keeleline rahvus (natsioon).
Segadus arvamustega
Teadmata on, kui suur osa Gruusia elanikest Vene-Gruusia sõja puhkedes tegelikult ootas Vene vägede saabumist, kelles nähti ainuvõimalikku abilist Mišast lahtisaamiseks. Ja kui ka ei oodanud, siis ei suhtunud nad sellesse ka kui tragöödiasse. Minu jaoks oli ehmatav kuulda möödunud aastal ühe endise politseiniku suust, et tema ja ta kolleegid tegelikult vihkasid Saakašvilit ja ootasid venelasi. Samal ajal võitlesid juba Saakašvili ajal euroameerikaliku hariduse ning maailmavaatega üles kasvanud noored sõdurid vapralt Vene sissetungi vastu. Raske öelda, kui domineeriv see arvamus oli, ent on väidetud, et rahvas pidas Vene-Gruusia sõda Putini ja Saakašvili omavaheliseks konfliktiks ning suhtus sellesse ka vastavalt.
Tänapäeval suhtutakse Gruusias kümne aasta tagusesse sündmusse ambivalentselt. Keset Thbilisit on suur klaasist mälestussammas sõjas hukkunute nimedega, ent minu kogemuse põhjal peavad juhtunut rahvuslikuks tragöödiaks peamiselt lääneliku mõttemaailmaga üliõpilased ja rahvuslikult meelestatud gruusia intellektuaalid. Laiad massid suhtuvad Venemaasse suure sümpaatiaga, sama kehtib ka osa majandusliku ja poliitilise eliidi kohta. Oma osa mängib siin ka ülikonservatiivse õigeusu kiriku suur roll Gruusia ühiskondlikus elus ja tema läänevastane hoiak. On, kuidas on, ent Venemaa pole grusiinide jaoks enamasti okupant, vaid riik, kellega neil on ühine minevik „kommunistide ajast“, kui kõigil oli töö ja elu oli lill. Paradoksaalselt ei takista see lõviosa grusiine suhtumast valusalt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kaotamisse. Pigem on sõja ja selle mäletamise tõttu lõhed Gruusia ühiskonnas veel rohkem süvenenud ja pole näha, et need kaduma kipuksid.
