„Koguni vooruseks on peetud virkuse asemel
mõisatööl laisklemist ja looderdamist,
loomade hoidmise asemel nende nuhtlemist,
käskude täitmise asemel nendest möödahiilimist.”
Oskar Loorits[1]
Veel kord kupjast
KUIDAS HAKATA POOLJUMALAKS: Mis asjamees oli kubjas, see on üpris hõlpsasti lahtiseletatav. Kirjanduses on asi selge – kõige hullem kaabakas, vihatuim tegelane. Ühesõnaga – närukael. Kirjandus on kirjandus, arvab Meelis Liivlaid, reaalsusega kokkupuutepunkt on teoseti erinev. Õigusliku külje pealt on asi veidi keerulisem, aga siiski lahtiharutatav.
Varasem mõisaaeg ei vajanud oma avaliku teenistuse seadust. Küllap hakkas mõisate arenedes kupjaamet tasapisi kujunema ning tänapäeval sellele ametile omistatavat ilmet võtma. Kuidas see kõik õiguslikult täpselt alguse sai, selle väljaselgitamine on õigusteadlaste ja ajaloolaste tulevikutöö.
Mõtiskleda võiks selle üle, kas kupjaametisse liiguti ülespoole või allapoole. Kas kupjaks saadi algselt lihtrahva seast tõustes või toimus asi pigem sedapidi, et kohalikud ülikud langesid üha madalamale ning omandasid lõpuks lihtsa ülevaataja staatuse? Kes teab. Mingil moel see asi toimus. Igal juhul oli üheks hetkeks selge, et mõisas on eraldiseisev ametimees, keda kupjaks tuleb kutsuda. Kilter, aidamees ja mõisavalitseja olid teised ametimehed ning kubjast nendega segi ajada või samastada pole paslik. Kubjas oli kubjas.
Peksis ja sai peksa
Et meie õigusajalugu on täpselt nii udune, nagu ta on, siis ei jää õigusajaloolasel muud üle, kui pärimuse poole kiigata. Õigusürikuid on napivõitu. Eriti neid maakeelseid, mida, ütleme, näiteks kolmesaja aasta tagusesse aega kiigates, pole üldse. Saksakeelseid ürikuid on, aga kes neid viitsib lugeda. Alamsaksa keele tundjaid on üsna vähe või polegi. Lihtsam on vaadata sinna, kus teised on töö juba ette ära teinud. Pärimus on meil aga rikkalik. Pärimuse kogumist on meil tublisti harrastatud ning harrastatakse ka edaspidi. Loorits ja teised tegid tublit tööd. Materjali jagub.
Võttes korraks kirjaniku seisukoha ning sobrades pärimuses, leiame näiteks, et „Kupjad olid palju kurjemad kui mõisnikud ja peksid rahvast“[2]. See märkus ei aita kubjast just määratleda, aga iseloomustab kubjast ning tema niruvõitu ametit. Repliigike annab kirjaniku mõttele vaid hoogu juurde. Kas kupjaamet oli niru? Pärimusest loeme, et „sakste poolt liiga palju ette ei tulnud, rohkem tuli oma kohtu poolt. Tee tegemise aegu, kus tee halb oli pääle tegemist, siis anti tee kupjale selle eest vitsu. Kord anti selle eest tee kupjale 60 kepihoopi.“[3] Peksa sai õnnetu! Nuhtles ise ja sai ise ihunuhtlust. Polnud seega meelakkumine ühti.
Siin võikski jõuda mõtiskluse tuumani. Mis seisus see õnnetu või õnnelik kubjas siis ikka õigupoolest oli. Seisis ta ju kahe maailma vahel. Ühelt poolt mõis oma nõudmiste ja kohustamistega, teisalt omad, kelle all tuleks mõista siis maarahvast. Eks ülemus annab ikka piitsa ja präänikut. Kas ja kui valus oli see piits, mida kupjal taluda tuli, seda teavad vaid asjaosalised. Et neid enam pole, siis ei saa tõsikindlat hinnangut anda. Tuleb fantaseerida või teema rahule ja sinnapaika jätta.
Kubjas, vahetu juht
Mõisnik oli kupja tööandja. Kubjas ise oli maarahvale jällegi ülemuse ehk – tänapäevases keelepruugis – vahetu juhi eest. Seega oli mõisnik „keskastme juht“ või ei olnud, kuna „madalama astme“ juht peab siis ju samuti olema.
Mis oli kupja palgaks, see on samuti mõnevõrra tume maa, aga selles saab selgust, kui veidi põhjalikumalt uurida. Tasuks oli see, et ei pidanud ise nii palju rabelema kui takused alluvad. Ehk sai kubjas siin-seal ja erineval ajal ka miskit palgalaadset tasu. Näiteks raha või loonustasuna õiguse millelegi. Või lihtsalt mõne talukoha kasutusõiguse. Kas see kõik kattis ametiga kaasneva olukorra keerukuse? Seda ei tea, kuna asjaosalised on manalas. Kauge ajalise maa tagant on raske üldistada ka, kuna eluolu ei saa päris tänapäevase mõõdupuuga mõõta.
Võib-olla ei eksi arutleja väga, kui võrdleb kupja ametit veidi timuka ametiga. Põlatud, kardetud ajalooline tegelane ju seegi. Ühest küljest vaadati teatava aukartusega, teisalt, et on ikka räme amet küll. Vaene kotistatud peaga vennike pidi ikka pingutama, et ühiskonna liige olla ja oma kohta otsida. Kubjas KKK torbik peas ringi ei käinud, kuid oli enam-vähem sarnases seisus. Nõmedas ühiskondlikus positsioonis. Et asi oleks kupja suhtes leebem, siis kupja amet päris psühhopaadi või maniaki geeni ei eeldanud. Ju vist siiski ka timukalt mitte, sest kumbki amet ei olnud alati vabatahtlike killast. Kupja sunniviisiline kandidaat võidi mõisa kutsuda ja leping nina alla pista. Käsutati ametisse ning juhatati põllule. Hea veel, kui oli amet palga saamise mõttes. Võis ju olla ka nii, et oled brigadir valmis, aga leemeke laual tummisemaks ei lähe.
Arvatavasti oli kupjaamet mõnel pool ja mõnel juhul päris hea võimalustemaa. Kui oled kahe poole vahel, siis on üsna hõlbus ühe poole soosingut nõustada. Peenem pätt toimetab muidugi nii, et on mõlema poole soosingus. Kui ikka on selline vahelüli positsioon, siis võib asju omakasuks kallutada küll. Näiteks võtad veidi altkäemaksu. Paar tündrit miskit head söödavat kraami ning põllul laisklemise kohapealt silm kinni. Teisalt hea salakuulaja ja pealekaebaja amet. Oled maarahvaga sina peal, hoiad kõrtsis silmad lahti, kõrvad ka ja laulad kuuldu mõisas härrale ette. Jälle oli võimalus rubla teenida. See oli nüüd selline kurikaela mõtlemise jäljendamine. Suller saab igas ametis hakkama, ka kupja omas. Kui kubjas jäi inimeseks, küllap pandi tähele ja anti andeks. Ega see maarahvas nii rumal ka ei olnud, nagu von Baer matsi kujutas. Laisk võis ta olla küll. Kes tänapäevalgi viitsiks teiste jaoks väga pingutada. Kui firmaomanik Rootsis või veidi madalam ülemus Lätis – ega viitsi pingutada küll.
Kits kahe heinakuhja vahel
Seega, vahelüli pole kerge olla. Ei olnud vanasti ega ole ka praegu. Tänagi tegutsevad kupjad. Mõisnik jalutuskepiga vehkimas, aga mis pidi see kupjake siis peale hakkama, kui talumees laiskust juhtus üles näitama või veel hullem – protestimeelsust. Töötaja laiskusest üleaitamine on omaette juhtimisalane kunsttükk. Kupjal tuli toimetada ikkagi väga erinevate poolte ja huvide vahel. Need pooled polnud üksteise suhtes sõbralikud. Et maarahva jaoks oli kubjas mõisniku sabarakk, see tähendas põlgust. Eriti veel, kui amet oli vabatahtlikult vastu võetud ning ametijuhendist tulenevat hoolikalt rakendati.
Mõis vaevalt nüüd et kubjast just vihkas, aga eks ta olnud mõisniku jaoks selline maavillane takune tont nagu teisedki. Keegi, kes võttis suitsutare elanikuga ise suhelda, nii et mõisnik ei pidanud vingu ninna tõmbama. Seega oli mõisniku sügavam hingeline tunne kupja vastu ehk mõnevõrra neutraalsem kui pärisorjast kolleegi oma. Nagu ülal tsiteeritud, sai kubjas peksa ikkagi, kuna mõisnik nõudis kupjalt juhtimisoskust ja tulemusele orienteeritust.
Kokkuvõttes oli kupja amet nagu kitsel kahe heinakuhja vahel. Ei olnud ehk nii ühekülgne, kui kirjanduses kujutatud. Oli ju kubjaski inimene, kes pidi sundolukorras tegutsema. Kahe tule vahel kuidagi toimetama. Nii oli ta olukord ehk keerulisemgi kui veidi tavalisemal matsil. Maikuus, kui töörahva püha, mõtleme kupjale ka. Ärme mõõda tema tööd ja tegemist tänapäevase ning vaid kirjandusliku mõõdupuuga.
Vahelüli pole kerge olla. Ei olnud vanasti ega ole ka praegu. Tänagi tegutsevad kupjad, vahetud ülemused, kes peremeest esindavad.
[1] Loorits, Oskar. Eestluse elujõud. Kirjastus Tõrvik 1951, 86
