Milline võiks linn välja näha 50 või 100 aasta pärast? Tuleviku ennustamine on vaieldamatult üks populaarsemaid spordialasid. Enamasti pannakse täiesti mööda, kuna huvitaval kombel on raske ennustada isegi lähemaid arenguid. Juku-Kalle Raid vaatleb Tallinna kunagisi unistusi ja ennustusi, Yoko Alender aga üritab järgneval leheküljel vastukaaluks teha ekskursiooni 2050. aasta Tallinnasse.
Enne esimesi autosid esines Revali ajakirjanduses õige sageli „ennustusvõistlusi“, teemaks ikka, et milline linn lähi- või kaugtulevikus välja näeb. 1870-ndatel ennustati Tallinnas 100 aasta kaugust tulevikku järgnevalt: kui reisija jõuab kiirrongiga Balti jaama (rong hakkas Tallinna ja Peterburi vahel liikuma 1870), on linn kasvanud sedavõrd suureks, et jalgsi ja pakkidega pole mõtet kuhugi koperdada, hobune tundus aga tulevikuennustuse jaoks kuidagi iganenud variant. Sestap pakkus meedia välja, et külaline võtab kõigepealt õhupalli-voorimehe ja laseb ennast võõrastemajja lennutada.
Keskne liiklussõlm ja varjusurnud
Õhupalli-voorimees jäi teatavasti ära, ent tallinlased said oma silmaga näha üht õõvastavat juhtumit, mil USA-st pärit langevarjur Charles Leroux Tallinna kohal õhupallilt hüppe sooritas, tuul ta Tallinna lahe kohale kandis ning langevarjur lahte ära uppus.
Õhupalli-voorimehe suguseid utoopiaid on jalaga segada: huvilised tulid aeg-ajalt välja plaanide ja lahendustega, millest osa veel tänagi veidi kosmilised tunduvad, osa aga näivad naljakad ja provintslikud juba paarkümmend aastat pärast ennustuse tegemist. Nii näiteks tahtsid Tallinna linnaisad XIX sajandi lõpul täiesti tõsimeelselt kujundada linna keskse liiklussõlme Vanaturu kaelast, kuhu jookseb kokku palju tänavaid ja kus oli ka hobutrammi lõpp-peatus.
Utoopia ei pruugi olla tehnoloogiline. Euroopa vallutas XIX sajandi lõpul erakordne esoteerikabuum, prouad seadsid sisse tuhandeid taldrikukeerutamise-salongisid, vesteldi vaimudega, teispoolsuse teema püsis kõikjal üleval – nii ka Tallinnas. Revali veidrikust arstilt, doktor Heinrichsenilt, kes, olles võtnud tõsiselt Euroopas levivaid koledaid kuulujutte varjusurnutest, kes teinekord hauas üles ärkavad, otsustas ehitada Tallinnasse varjusurnute maja. Maja hakkas tööle 1865. aastal ning igaüks võis oma surnu sinna ooterežiimile viia – äkki polegi surnud, hakkab veel liigutama ja ärkab ellu. Kohapeal töötas linna poolt määratud teenijanna, kes surnuid vastu võttis. Surnud aga ei ärganud ning energiline naisterahvas otsustas vabu platse teisiti kasutada ja hakkas elavate laipade varjupaigas lõbumaja pidama. Nii kohtusid ühel aadressil, Kopli tänava alguses sigitamine ja suremine. Kompleks töötas umbes 10 aastat.
Estakaad üle lahe
Kindlasti on üks kõige terviklikumaid utoopiaid soome arhitekti Eliel Saarineni Suur-Tallinna projekt, mis rahanappusel küll ehitamata jäi – õigemini nii gigantset projekti ei proovitudki kunagi tõsisemalt ellu rakendama hakata. Paraku oli see „utoopia“ väga hästi läbi komponeeritud linnasüda, nii mastaapset kava pole hiljem Tallinna ehitamiseks tehtud.
Tallinna vast naljakaimad projektid kuuluvad transpordi valdkonda. XX sajandi algupoolel taheti linna ehitada estakaadil raudtee, mis väljunuks rannavärava juurest otse Bastioni mäelt ja sõitnuks üle lahe Piritale. Eeltoodu ideeliseks jätkuks võib kindlasti pidada metrooga Tallinna, aga ka plaani 1950. aastatest, mille kohaselt taheti ehitada lai magistraal Viru väljakult otse läbi vanalinna Balti jaama.
Lisaks hilisemad toredad nähtused nagu Meelaku praoks kutsutud kiirtrammile kavandatud kanal Lasnamäel, mis on ehk lootust ühel ilusal päeval isegi tööle saada, aga kindlasti ka utoopiline Tallinna–Helsingi merealune autotunnel, mis tegelikult enam niiväga utoopiline ei tundugi.
Ka arhitektuuriliselt on Tallinnal ette näidata paljud teostamata utoopiad. Eelkõige on läbi aegade kõneldud – ja kõneldakse tänaseni – uue raekoja projektidest. Neid visandeid ja eskiise leidub vähemasti viiekümne ümber. Huvitav mõte oli kindlasti 1940-ndate lõpul idanema hakanud omalaadne „linna-kolhoosikeskus“, Nõukogude Maja, mis seisnuks kunagise Teenindusmaja asemel ja oleks koondanud oma katuse alla kõik olulisemad ametid. Nõukogude majas pidi suures kesksaalis kõrguma hiigelsuur Stalini kuju.
Kääbused, hiiglased ja habemega naised
Nõukogude maja ja praegune Viru väljak – endine Vene turg – oli XIX sajandil ka kõikvõimalike eripärasuste demonstreerimispaik. Tavaliseks atraktsiooniks oli teistsuguste inimeste näitamine – kääbused, hiiglased, habemega naised või muidu vildakad. Demonstreeriti ka muud šokeerivat. Näiteks said härrasmehed tutvuda naise anatoomiaga, kui platsil pakuti ühes telgis vaatamiseks „elusuurust täitsa uut Venust, mis 36 tükiks lahti käib“.
Üks pidevamaid utoopiaid Tallinnas oli merekindlustuste ehitamine. Peeter Suure kindlustused olid nagu linn ise – valmis ei saanudki. Tänapäeval võime sellest utoopiast rääkides imetleda tasapisi kunstikeskuseks muutuvat Patarei vangla hoonet, kindlustusi linna ümber (Vääna betoonpunkrid jne) ja saartel (Aegna ja Naissaar). Naissaarel oli veel üks oma utoopia – nimelt jõuti seal 1917. aastal, veel enne Narva töörahva kommuuni, välja kuulutada esimene nõukogude vabariik.
Päris põnev utoopia oli ka kogu Kopli poolsaare täielik eraldamine linnast raske- ja sõjatööstuse jaoks.
Tore utoopia on ka kahekordne Tallinn. Et Toompea on seest õõnes nagu parim Šveitsi juust, puhastati mõni aasta tagasi ära vähemalt osa bastionikäike ning avati muuseum. Kui tõesti teha korda kõik käigud (utoopia korras prooviti neid 1930-ndatel kaardistada, aga see osutus ainult osaliselt teostatavaks), saaks vanalinn endale tõepoolest hästitoimiva alumise korruse. Näiteks koos klubide, näitusesaalide ja kultuuriasutustega.
Sestap pakkus meedia välja, et külaline võtab kõigepealt õhupalli-voorimehe ja laseb ennast võõrastemajja lennutada.
lugu 2
Minu Tallinna ajarännak 2015/2030/2050
PANEB KAARTE: Yoko Alender kõnnib hommikuses tulevikuvanalinnas tühjadel tänavatel, seltsiks mõni üksik varane tööle tõttaja, ning mõtleb, milline on Tallinn tulevikus.
Ärkasin õuest kostva hommikuse sagina peale. Läksin tagaaeda värsket vaatama. Meie vastas elav hiina proua rohis juba. Lehvitasin tervituseks. Läksin tuppa ja vuristasin lehtedest oma tavapärase energiajoogi ja asutasin jooksma. Seitsme paiku oli jooksjaid väljas – nagu ikka – palju, tervitasime, kiitsime reipalt karget ilma ja jooksime edasi, igaüks oma muusika kõrvus ja aeg-ajalt kellalt keha näite kontrollimas.
Vanalinna kohal tõusev päike peegeldus vana Standardi maja aknaklaasidel. Lisaks jooksjatele liikus inimesi ratastega, ruladega, rullikutega. Lemmikloomapargis hullasid koerad ja kassid koos oma inimestega. Kunagi asus siin Kopli Kaubajaam. Ajalooliselt Kalamaja ja Pelgulinna vahel, asusid siin tollal koppel ja karjamaa, tööstusrevolutsiooni ajal tellisetehas. Nõukogude ajal parkisid ja manööverdasid siin kaubarongid, vedades kaduvaid tonne fossiilseid kütuseid.
2020 paiku, kui linnaosa tihedus hakkas suurenema ja selginesid plaanid mereäärsete arenduste ning lisanduvate kümnete tuhandete elanikega, sai kaubajaama alast roheline oaas, kuhu jäi vanade aegade avarust. Kaubajaama ala taasavati, nii Kalamaja kui ka Pelgulinna poolsetes äärtes kerkis moodsaid roheliste aedadega linnamaju, ala ida-lääne suunaliseks teljeks sai saja meetri laiune ja kilomeetripikkune park – rahvasuus Kopli kilomeeter. Lineaarparki läbis ka uus trammiliin, mis tuli vanast kesklinnast ja viis edasi mereäärsete uute aladeni. Nagu kesklinnaski, oli siin prioriteet jalakäijatel, jalgratastel ning ühistranspordil, autodele ja iseliikuritele loodi ala keskelt maa-alune ühendus Heina ja Kopli tänavate vahel. Ilus, kui tänavanimedes elab ajalugu. Ja mõnikord ta justkui kordub, nüüd oli kaubajaama ala uuesti pigem hein ja koppel, ehkki lisaks loodusele, aiasaadustele pakkudes eelkõige inimeste jaoks erinevaid liikumise ning ajaveetmise viise ja ruumi kohtumisteks ja elamusteks.
Meenutasin oma öist unenägu vanaaegsest Tallinnast. Mis küll oli toonud mu unne tagasi noorusaja Tallinna aastast 2015? Sel ajal oli meil elanikke poole vähem ja sellised üksildased linnakogemused tavapärane asi. Noorte urbanistidena unistasime linna suuremast tihedusest. Aga kultuuriline olukord oli isegi Suurbritannias tol murrangulisel aastal selline, et poliitikud ei julgenud valimiste eel välja öelda, et UK majanduse suurimaks ergutajaks olid juba toona 300 000 tööealist sisserändajat aastas.
Jah, umbes sel ajal hakkasid suuremad muutused tegelikult toimuma ka Eestis. Tekkis vist miski suurem mõtteareaal. Nii sise- kui ka välismaailma mõttes. Tallinna TV pandi kinni. Selle asemele tuli HEATV. Kriitilise diskursuse esindajatele see kanal ei meeldinud. Siin nimelt käsitleti kõike seda, milles nähti võimalusi, arengut, edasi viivat jõudu, kavalust, nipikust, ehedust, head. Adekvaatne kajastus, kriitikameel ja analüüs olid kõik kohal, aga puudus emotsioonipõhine, kibe sildistamine ja ülbe poriloopimine. Nagu kunagi oli Raadio Tallinn – puhas muusika ja head uudised.
Üha enam hakati Tallinna käsitlema regioonina – Suur-Tallinnana –ja üha reaalsemaks muutus mõte Talsingist. Samal ajal tõukasid kohalikud kogukonnad oma armsate linnaosade arengule uue hoo sisse. Valimistest valimisteni sõitev populismibuss pööras teelt ja tänavaile ilmus hoopis justkui taktikaliselt iseliikuv transpordisüsteem. Halduskogudest said arutelu- ja otsustuskohad, kohalik elu oli järsku igaühe asi – ja osalus, tunne, et sul on määrav roll oma elu kujundamises, mõjub teatavasti tervistavalt. Põhja-Tallinn oli siin paljuski tubli pioneer. Kesklinna lähedus, ajalooline miljöö ja loovinimeste kontsentratsiooni järsk tõus millenniumi esimestel aastakümnetel oli käivitanud pöördumatu positiivse protsessi.
Ühiselt loodud väärtuste mõju oli nii tugev, et ka järgnenud aegade kümned tuhanded uusasukad tulid arendustest otsima just seda miskit ja seega nägid uue põlvkonna arendajad ka vaeva, et seda pakkuda.
Aastal 2050 saavutas Suur-Tallinn miljonilinna staatuse. Linn – tegelikult ikka veel pigem suur eripalgeline küla, metropoli anonüümsus ja monotoonsus ei olnud siin kunagi ihaldatud väärtused. Suured arengud ja inimhulgad on ajaloos ikka liikunud rongiga. Ka Suur-Tallinn sai tegeliku hoo sisse pärast seda, kui 2035. aastal avati Tallinna–Helsingi raudteetunnel.
Kunagi ajaloos oli ürg-Tallinn tekkimas Jõelähtme jõe suudmesse. Nüüd arenes rongi maabumisega Muugal nii Maardu kui ka edasi kuni Ülemiste sõlmeni kogu rannikuäär. Ülemiste sai sõlmpunktiks, kust sai rongiga edasi Eestimaa eri kaartesse, lõuna suunas Euroopasse, lennukiga kaugemale, ühistranspordiga linnapeale. Kõige lihtsam oli muidugi juba rongijaamast edasi kasutada linna tervikuna katvat mobiilsüsteemi. Tänavate ja platside viisi parkivaid autosid – see oli ajalugu. Nüüd olid Tallinna tänavad ikka eelkõige inimeste, jalakäijate, jalgratturite ja mobiilsüsteemi jaoks. Viimaste süsteem ja jagamisvõrk oli nii optimaalne, et 2015. aasta seisuga võrreldes pea kahekordistunud elanikkonnaga Suur-Tallinnas kattis sama arv iseliikureid ära kõigi elanike vajadused, nagu oli 2015. aastal endises väikeses Tallinnas isiklikus omandis (90% parkivaid nn autosid). See tähendas oluliselt enam ruumi looduse ja inimeste liikumise ja linnas viibimise jaoks.
Ka Suur-Tallinn sai tegeliku hoo sisse pärast seda, kui 2035. aastal avati Tallinna–Helsingi raudteetunnel.
Lugu 3
Liiga julgelt ette võetud
Jaak Juske tutvustab: suured uhked juugendstiilis hoonetega ääristatud bulvarid ja väljakud, kõrge torniga uus raekoda Tammsaare pargi kohal ja trammitee Lasnamäelt Mustamäele.
Selline oleks olnud sajandi eest soome arhitekti Eliel Saarineni projekti põhjal rajatud Suur-Tallinn.
Tallinn hakkas jõudsalt arenema 19. sajandi viimasel veerandil. Rajati Peterburi–Tallinna raudteeliin, tööd alustasid Dvigateli, Krulli ja Volta suurtehased. Linnaelanike arv kasvas jõudsalt ning 20. sajandi alguses lähenes see suure kiirusega 100 000-le.
Vastavalt tollastele Venemaa seadustele pidi nii suurel linnal olema üldplaan. 1913. aastal kuulutaski Tallinna linnavalitsus välja Suur-Tallinna üldplaneeringu arhitektuurivõistluse. Võistluse üks osa oli linna kasvuperspektiivi määramine.
Võitjaks kuulutatud tuntud soome arhitekt Eliel Saarinen, kes oli võistlustingimuste väljatöötamisel konsultandiks, nägi ette Tallinna kasvamist lähima paarikümne aastaga 300 000 elanikuga suurlinnaks. Kaugemas tulevikus oleks aga tallinlaste arv ulatunud koguni 650 000.
Eliel Saarineni Suur-Tallinna projekt nägi ette rajada kogu linnas esinduslike väljakute ja tänavate süsteem, mis kulgeks piki väljakujunenud liiklemissuundi. Kiirteena hargnev teedevõrk ulatus Lasnamäelt Mustamäeni, uus city asus vanalinnast lõunast, peavaksal aga targalt praeguse bussijaama taga ja tramm kesklinnas tunnelis. Vanade madalate puitagulite asemele kerkinuks sarnaselt Pariisi, Riia ja Helsingiga kuni kuuekorruselised avarate sisehoovidega kivist linnamajad. Linn oleks jagatud kümneks omavahel seotud üksuseks. Igal linnajaol olnuks oma peaväljak, haldushoone, kirik, haigla ja turuhoone.
Paljud Saarineni Suur-Tallinna ideed võttis aga aluseks Eugen Habermann 1921. aastal koostatud Tallinna generaalplaanis.
Milline aga oleks ikkagi olnud juugendstiilis Suur-Tallinn? Pildi sellest annab 1912. aastal valminud Saarineni maja draamateatri vastas.
Kiirteena hargnev teedevõrk ulatus Lasnamäelt Mustamäeni, uus city asus vanalinnast lõunas, peavaksal aga targalt praeguse bussijaama taga.
Lugu 4
Punautoopia, Nõukogude Maja
1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid Otto Keppe, Voldemar Meigas ja Harald Armani Tallinna uue üldplaani raames Viru väljaku alale kahehektarilise Keskväljaku. Just sinna pidi tulema hiiglaslik Nõukogude Maja.
Selle ministeeriumihooneid sisaldava esindusväljakuga pidi ansambliliselt liituma kultuuriasutusi majutav Kultuurikeskus. Armani kavandas Kultuurikeskuse väljakuna, mis ristub Rävala puiesteega (toona Lenini puiestee) ning hargneb nüüdsete Lembitu ja Lauteri tänavatena lõuna suunas.
Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada Estoniast vasakule jääv Põllumajanduslike Keskühistute Keskliidu hoone (Enn Kaar, 1952), mõned elamud Lenini puiesteel (nn teadlaste maja, Edgar Velbri, 1953), Lauteri ja Lembitu tänavatel. Lisaks Kultuurikeskust ja Keskväljakut siduma pidanud hoonestu Estonia puiestee lõunaservas.
Nüüdsest määrati enamikule võtmekohtadele Venemaa eestlased või riigivenelased, kes valvasid Eesti arhitektuuri suundumist sotsialistlikele rööbastele. ENSV Arhitektuuri Valitsuse juht Harald Arman muutus aga hüpiknukuks.
Kümnendi vahetusel pääsesid arhitektuuris saksaliku alltooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, frontoon, sammastik (Sõpruse kino Tallinnas, P. Tarvas, August Volberg, 1952–55). Liiatigi armastas tõsistalinism linnades (Kiievi, Minski, Moskva laadis) mastaapset kvartalikaupa mõtlemist.
Nii Tallinna Stalini väljak (aastani 1949 Keskväljak) (H. Arman, O. Keppe, V. Meigas) kui ka Kultuurikeskus (H. Arman) pidid hoolimata käimasolevast ehitusest saama veelgi monumentaalsema ilme.
Stalini väljaku tsentrisse kavandatud ministeeriumide maja pidi asendama Moskva „stalinlikest tornidest“ (à la Moskva Ülikool) lähtuv Nõukogude Maja (Oleg Ljalin, 1952–54). Oluliseks tänavaks kujunes ka Stalini väljakult itta suunduv Narva maantee.
1955. aasta 4. novembri ÜK(b)P Keskkomitee otsus liialdustest arhitektuuris seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi. Tulemusena jäid paljud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja Estonia puiesteel, Uno Tölpus, 1954–1956).
