JA NÜÜD TULEVAD NAISED: Tanel Saare „Oidipus. Antigone“ võiks olla VAT Teatri järjekordse hooaja järjekordne avalavastus, kuid võib-olla on see märk millestki palju suuremast. Mingist murrangust? Mingist üleminekuriitusest? VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder uurib, kas seitse aastat humanitaarset ülikooliharidust on andnud oskuse märgata seoseid.
Läbi oma pika ja väärika ajaloo on VAT Teater olnud pigem mehine kants. Selline omamoodi meeste varjupaik. Turvatsoon nii heale, pahale kui ka inetule. Meeste maailm on karm, selle avamine on üks paras masohhisti pihtimus, täis kannatusi, ränkraskeid otsuseid ja eksistentsiaalset ängi. VAT Teater pole selle väljakutse ees kunagi põnnama löönud. Kalevipoeg, Faust, Brand, Sokrates, Don Quijote ja isegi baarmen Gunn… Nemad ja veel paljud teised silmapaistvad mehed on saanud võimaluse teatrilaval suu puhtaks rääkida. Nüüd aga tundub, et toimumas on mingi murrang.
Naismäe veepealne osa
Repertuaari koostamine on maailmaloomise vääriline protsess, kus kohtuvad meisterlik planeerimine ja loodusjõud. Kuid nüüd, kahest koroona-talveunest läbi tulles ja VAT Teatri repertuaari kujunemist tagantjärele uurides tuleb tõdeda, et ei tea kust on pilti ilmunud naised. Noored naised. Jõulised naised. Naised on tulnud, et jääda.
Tõenäoliselt algas kõik juba tunduvalt varem. Peaaegu märkamatult. Pisikeste sammudega. Võib-olla oli selle nihke taga tarmukas aafriklanna Nisa või silmipimestav Mirandolina või hoopis võimust joobunud Leedi Macbeth? Võib-olla lendas uks täielikult pärani ürgse Eevaga paradiisiaias? Igatahes, ükskõik, kuidas see juhtus, siis nüüd, retrospektiivselt, tuleb tunnistada, et VAT Teatri on võtnud üle naised. Ja seda toetab isegi statistika. Ühed enimmängitud VAT Teatri lavastused on hetkel „Alias“ ja „Müller peab lahkuma!“, mille fookuses on just nimelt naiste tõekspidamised ja eneseteostamisvajadus.
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Kõigest paari hooajaga on naised jõudnud VAT-is kõikjale. Nad kukutavad riigimehi („Pariisitar“, „Juudit“), maksavad kätte ebaõigluse eest („Toulouse“, „Kiskja“), trumpavad meessoo üle nii kavaluse kui kõlvatusega („Dekameron“), surevad armastuse nimel („Romeo ja Julia“) ja pakuvad eksinud meestele lunastust („Kauka jumal“, „#kaotamindära“). Kui uskuda kriitikuid, siis on VAT-il eesti teatri kõige siiram ja südamlikum kümneaastane leinast rääkiv tüdruk („Kas kalad magavad?“) ja ka kõige siiram ja südamlikum lesbistseen („Tallinnville“). Ja kui ka lavastus ei räägi nii otseselt naiseksolemisest, siis on selle käsikirja autor õrnema soo esindaja (Yasmina Reza „Kolm versiooni elust“).
Feministlik dessant
Tõesõna, see pole mingisugune kunstiline liialdus – selline on VAT Teatri praegune repertuaar! VAT-i lavastused kubisevad silmapaistvatest naistest, kes ei karda ohte ega eksimusi. Loomulikult leiab VAT-i repertuaarist endiselt aeg-ajalt ka vanu häid macho-lavastusi (nt macho-spliin „Sõjasõltlane“, macho-absurd „Pilgatud pimedus“, macho-nostalgia „Kuidas ma koera sõin“, macho-soovunelm „Blow-up“), ent erand kinnitab reeglit – näib, et VAT on tõepoolest muutmas ilmavaadet.
Silmapaistvaid naisi tuleb aina juurde! VAT-i 35. hooaja avalavastus „Oidipus. Antigone“ kuulub sellesse uude ootamatusse feministlikusse dessanti kui valatult. Lavastuses on kaks vanakreeka müüti sulatatud kokku üheks teoseks ja kummalisel (või siis hoopis ootuspärasel) kombel on keskpunktiks saanud mitte kurikuulus Oidipus, vaid tema tütar Antigone. Ja just nagu Juudit Andrus Kivirähki näidendis või Chloe „Pariisitaris“, peab Teeba printsess Antigone rinda pistma kitsarinnalise šovinistliku maailmavaatega, võimumängude ja konservatiivsusega.
Antigonet eristab aga teistest VAT-i kangelannadest see, et temas puudub sõjakus. Ta ei otsi konflikti. Ta ei taha maailma muuta. Ta tahab vaid oma tõele truuks jääda. Loo peamine konflikt sünnibki tema soovist lahingus hukkunud vend maha matta. Seda keelab aga Teeba ajutine valitseja Kreon. Naise soov mehe keelu vastu – eks kõik aimavad, kes selle lahingu pikas perspektiivis võidab.
Maskuliinne vatinaut
Ja veel kõnekam on Antigone esiletõus just seetõttu, et tema tõstab sinna pjedestaalile lavastaja Tanel Saar, kes VAT-i tihedale konkurentsile vaatamata on vast kõige maskuliinsem vatinaut üldse. On Saar millegi olulise läbi hammustanud? On ta leppinud muutuva maailmaga ning soovib lihtsalt laineharjast ette jõuda? Või on ta saanud parema kontakti enda õrnema poolega? Või mõtleb ta, et mis pagana jahumine siin praegu soo-teemal üldse käib, maailma pole mõtet niimoodi lahterdada, lõpetage see primitiivne binaarsete opositsioonide rakendamine, me teeme siin füüsilist teatrit ja see lugu räägib hoopis millestki muust! Eks me näe.
Muutused ei puuduta vaid repertuaari. Tervet VAT-i koda on raputamas uued tuuled. Peagi liitub teatri maskuliinse kollektiiviga statsionaarne naisnäitleja Karolin Jürise, kes, muide, mängib ka Antigonet. Ja ka lavastuse mängupaik on märgiline – Sakala 3 Teatrimaja black box, millest saab järgmiseks paariks hooajaks VAT Teatri kodusaal. Aaaa! Ja VAT-il on ka tuttuus koduleht, küll vanal aadressil (www.vatteater.ee), aga täitsa uutmoodi.
Saab seda kõike kokku nimetada VAT-i naispöördeks või millekski muuks? Well… the answer, my friend, is blowin’ in the wind, the answer is…
VAT Teatri lavastus
„Oidipus. Antigone“
Meloodiline tragöödia Sophoklese teoste ainetel
Esietendus 27. septembril 2021 Sakala 3 Teatrimajas
Kontseptsiooni autor ja lavastaja: Tanel Saar
Kunstnik: Pille Kose
Dramaturg: Mihkel Seeder
Helilooja: Madis Muul
Valguskunstnik: Rommi Ruttas
Osades: Karolin Jürise, Maarja Tammemägi, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Madis Muul
