JA ÜKSKORD ALATI VEEL! Jazzmuusika ei tunne piire, see on mõistetav olenemata rahvusest ja keelest, usub Anne Erm, Jazzkaare esivanem, jumal, ema ja tütar. Kui muusikud on väljakuulutanud jam session’i õhtu olgu siis Philly Joe’si jazziklubis Tallinnas, Bimhuisis Amsterdamis, New Yorgis või Kaplinnas, siis piisab muusikalisest keelest, et mõista teineteist sõnadeta.
Pisut teistsugune on lugu siis, kui esmakordselt kohtuv kooslus mängib originaalmuusikat, mida pole varem interpreteeritud, siis on vaja n-ö sisse elada muusika autori mõtetesse ja enamasti on võimalik siis musitseerida koos autoriga. Joe Zawinuli, Chick Corea ja paljude teiste legendide ansamblites mängis palju eri rahvustest muusikuid, kes tõid kaasa oma kordumatud värvid ja oskused, kriteeriumiks oli vaid muusiku kvaliteet, mobiilsus ja paindlikkus. Tänapäeval on jazzilavadel rohkesti rahvusvahelise koosseisuga ansambleid, kes ei tule kokku vaid üheks sündmuseks, sageli jäävad muusikud koos looma ja musitseerima aastateks. Olgu siis tegemist Dhafer Youssefi ansambliga, kus mängis Kristjan Randalu, või Aleksei Kruglovi-Jaak Sooääre kvartetiga või Mart Soo ja Florian Walteri improviseeriva duoga. Need ja mitmed teised meie muusikud on juba meistrid, kes on leidnud endale hingesugulased aastate jooksul ja kuigi elatakse eri riikides, ei takista see üha uusi kontserttuure ja salvestusi teostamast isegi praegusel koroonaajastul. Kuigi see on riskantsem kui kunagi varem, tähendab loominguline sõprus ja teineteise inspireerimine palju ja see toob muusikud taas kokku.
See on väljumine
Riikideülest koostööd tasub ka teadlikult arendada, eriti noorte muusikute puhul ning seda teebki muusikaline residentuur või labor või projekt või bänd Criss Cross Europe. Et ka Eesti jazzmuusikud on sellega viimastel aastatel liitnud, siis vaatame, mida koos tehakse.
Idee sündis 2008. aastal ja esialgu kandis projekt nime Jazz Plays Europe (www.jazzplayseurope.eu). Eesmärk oli anda eri riikide andekatele muusikutele võimalus mängida täiesti uute partneritega, tuues nad välja harjumuspärasest keskkonnast n-ö mugavustsoonist.
Tavaliselt viiel-kuue maa muusikutel tekkis võimalus luua oma täiesti uus programm ja esineda sellega eri riikide mainekatel lavadel. 2012. aastal tähistati võrgustiku 5. aastapäeva kontserdiga Brüsselis mainekas Flagey kontserdimajas. Ajaga ambitsioonid kasvasid ja projekti uueks nimeks sai Criss Cross Europe. Mõned riigid lahkusid võrgustikust, mõned tulid juurde, kui jäi põhimõte, et muusikuid oleks erinevatest kultuuriareaalidest. Alates 2015. aastast töötavad ansamblid koos mentoriga, kes annavad noortele professionaalset nõu – esimesteks juhendajateks olid hollandi tšellist Ernst Reijseger ja prantsuse saksofonist Louis Sclavis, järgnesid itaalia tipp-pianist Stefano Bollani, multiinstrumentalist-löökpillimängija Marilyn Mazur Taanist ja Serbia-Prantsuse pianist Bojan Z – nad kõik on Euroopa jazzilavade absoluutsed tipud, isikupärase käekirjaga kogenud muusikud ning neil on oskused, mida jagada noore põlvkonnaga.
Esmapilgu lakoonilisus
- aastal võõrustasid Eesti Jazzliit ja Jazzkaar esmakordselt Criss Cross Europe noori talente, tol korral kuulus ansamblisse kontrabassimängija Peedu Kass, mentoriks oli tookord vaimustav löökpillimängija-multiinstrumentalist-helilooja Marilyn Mazur, keda Eestis olime kuulnud esinemas koos Jan Garbarekiga ja ka oma löökpilliansambliga.
Peedu Kass meenutab: „Kõige suuremad Criss Crossi mõjutused tulevad mõistagi bändi juhendajalt Marilyn Mazurilt. Lausa hämmastav oli tema võime arendada lihtsaid muusikalisi ideid ja motiive. Ta võis kätte võtta pealtnäha kõige igavama pilli oma perkussiooni arsenalist ja siis hakata sel mängima äärmisel lihtsat ideed, aga see intensiivsus ja ma tahaks isegi öelda „sitkus“ või „jonnakus“, millega ta seda tegi, pani varem või hiljem kõik ansamblikaaslased teda kuulama. Ta oskas pühenduda igale muusikalisele ideele ja arendada neid täie power’iga, isegi kui need ideed olid esmapilgul lakoonilised või isegi banaalsed. Samal ajal saatis kogu tema olemust ja olekut tohutu küpsus, rahu ja elukogemus.“ Nõndaks siis oli ja on mentori roll vägagi oluline.
Tol korral osalesid kuue maa muusikud ja pea igaüks neist tõi kaasa oma helitöö, mida siis viiepäevase harjutusperioodi jooksul küpsetati korralikult kontserdivalmiks. Peedu Kass tõi kaasa kaasa ühe folgipala – „Maritovi polka”, mis algselt oli mõeldud parmupillile, kuid kõlas väga värvikalt ka jazzivõtmes Eesti, Luxemburgi, Taani, Prantsusmaa, Hollandi ja Belgia muusikute ning mentori kaasalöömisel. Kontserte anti kõigis neis maades ja Peedu Kassi sõnul olid kõige meeldejäävamad esimene kontsert Gentis ja viimane Tallinnas Kumu auditooriumis.
- aastal osales programmis viis muusikut ja kõrvale oli jäänud Taani. Tallinna kontsert jäi tuuri keskele. Eestist osales tol korral pianist ja helilooja Kirke Karja, kes leidis ansamblist mõttekaaslased.
Kohe vaidlema
„Meie Criss Crossi ansambel sünnitas uue ansambli nimega Ara Sextet (selle nime sündimisega on ka huvitav lugu), millega oleme hiljem korduvalt esinenud Kesk-Euroopa festivalidel à la Luxembourg Jazz Rallye, Jazz Middelheim jne. Ansambli kitarrist ning vibrafonimängija tegid sel kevadel uue popbändi Fumage ja see kõlab täiega ägedalt. Oleme omavahel siiani hästi tihedalt kontaktis terve bändiga. Saime just paar nädalat tagasi eelseisva kontserdi tõttu uuesti kokku ja iga kord kõik räägivad täiesti oma „südameasju“ üksteisele.“
Turneedel ei pruugi kõik minna nii ladusalt kui plaanitud, kuid tähtis on olukorrast võitjana väljuda.
Kirke meenutab: „Väga huvitav kontserdipäev oli, kui pidime varahommikul sõitma Luxemburgist Tallinnasse. Olin kitarristile juba varasemalt seletanud, kuidas kitarrile lennupiletit osta, aga Yuri arvas, et lihtsalt lisaiste tema nimel on piisav. Muidugi ei olnud. Check-in’is tekkis pikk arutlemine, mida siis teha. Meie temperamentne mentor Bobo (Bojan Z – kes on Jazzkaarel esinenud koos prantsuse jazzi suurima legendi Michel Portaliga) läks ka kohe vaidlema, ainus kohaliku keele valdaja, Luxemburgist pärit vibrafonimängija Pol läks tõlkima, trummar Mathieu oli nii unine (kell oli 4), et ei saanud üldse aru, kes ta on ja meie bassist Anneleeniga läksime juba väravatest läbi. Poisid aga vaidlesid nii kaua, et siis, kui lennuk pidi peaaegu et juba väljuma, istusime Anneleeniga kahekesi väravas ja ta kartis, et äkki olemegi meie kaks ainsad, kes Tallinnasse jõuavad. Kõik läks õnneks lõpuks hästi. Meil on hästi keevalised inimesed bändis ja see tekitab kohati naljakaid seiku juurde. Ja nimelt sellest seigast sündis ansambli nimi: Ara Sextet, mis on anagramm sõnadest Extra Seat.“
Niisiis on Kirkel täiega vedanud – Criss Cross tõi talle uued rahvusvahelised bändikaaslased, kellega antakse mitmel pool Euroopas kontserte ja tehakse ägedaid uusi plaane.
Koroonaaeg tõi aastase pausi Criss Crossi tegevusse ja nüüdki tuleb arvestada kontserttuuri riskiga. Igatahes tulevad muusikud taas kuuest riigist Tallinnasse, et siin kava kokku harjutada ja kokku kasvada, esmakordselt alustatakse turneed Eestist. Meie jazzi au kaitseb bändis äge noor professionaalne saksofonist Aleksander Paal. Residentuuri aitab seekord korraldada Kirke ise ja 2019. aasta kogemused kuluvad nüüd marjaks ära, ta meenutab veel üht seika: „Meil aitas üksteisega kohaneda see, et residentuuri ajal elasime kõik koos ja üldse meid koheldi hästi võrdselt, välja arvatud ühes linnas, kus Bobo pandi hotelli ööbima (kui mentor) ja kogu ülejäänud bänd mingisse ühiselamusse. Bobo oli nii tige selle peale, et tuli ikkagi solidaarsusest meiega ühiselamusse.“
Kaasavõetud õppetund
„Võtsin selle õppetunni kaasa, kui nüüd korraldan residentuuri Eestis, siis ei pane mentorit kuidagi parematesse oludesse kui ülejäänud bändi, kelle seas on kolmekümnendates professionaalsed muusikud. Mentoriks on sel korral Ameerika trummilegend Jim Black, keda tunnen isiklikult ka ja tean, et ta on ka seda tüüpi inimene, kelle jaoks on tema ülejäänud bändist paremini kohtlemine väga ebameeldiv.“
Jim Black on üks tänast jazzmuusikat enim mõjutanud trummareid; tema naeratav, kineetiline, ettearvamatu kohalolek on vaimustanud ja inspireerinud publikut kogu maailmas juba üle kahekümne viie aasta. Ehkki teda austatakse kogu maailmas virtuoosse tehnika ja futuristlike kompositsioonide pärast, on paljude kuulajate jaoks Jim Blacki loomingus esikohal avastamisrõõm ja kirglikkus. Õppinud Berklee muusikakoolis Bostonis, suundus ta koos õpiaja bändikaaslastega 1991. aastal New Yorki, kus ta lisaks oma ansamblitele osales Ellery Eskelini ja Dave Douglase ansamblites. Ta on koostööd teinud artistidega nagu Uri Caine, Dave Liebman, Lee Konitz, Steve Coleman, Tomasz Stanko, Nels Cline, Laurie Anderson jpt. Ja muide – trummiguru on ka Tallinnas esinenud.
Kirke Karja meenutab: „Jimiga kohtusime Tallinnas jazziklubis Philly Joe’s, kus tal oli kontsert koos prantsuse kitarrilegendi Marc Ducret’ ja leedu multiinstrumentalisti Liudas Mockunasega. Jäime Raimond Mägiga pärast kontserti klubisse veel juttu ajama ja mingil hetkel tuli Jim tagasi ning tahtis lihtsalt kellegagi kuskil veini juua ja vestelda. Viisime ta teise baari, kus arutlesime oma kolm-neli tundi ning tal oli hästi palju ägedaid ideid, kuidas muusikuna maailma näha, suhestuda jne. See oli üsna elumuutev vestlus. Tundus, nagu ta oleks vana sõber, keda pole ammu näinud, hästi lihtne, jutukas ja soe. Ta väärtutab väga haridust, on alati käpp, kui on vaja teha mingeid workshop’e vms. See on tulnud välja ka nüüd, kui oleme organiseerinud tema workshop’i sügisel Eestis.“
Ootame kõik suure huviga järjekordset Criss Crossi talentide ansamblit, kus sel korral mängivad Iiri, Šotimaa, Belgia, Hollandi, Luxemburgi ja Eesti noored professionaalid koos maailma ühe ägedama trummari Jim Blackiga. Criss Cross ehk RistiRästi läbi Euroopa – hoiame pöialt, et ka seekord leiaksid muusikud ühise vereringe ja sünniks uus tulevikujazz.
Ansambli Criss Cross Europe kontsert toimub Eesti Jazzliidu ja Jazzkaare koostöös 15. oktoobril Kumu auditooriumis.