PÕHJAMAADE KRIMIKIRJANDUSE NÄGU: Taanlane Bo Tao Michaels on koostanud raamatu maailma 25 olulisemast krimiromaanist, ent tunneb kõige paremini Põhjamaade krimkasid. Juhan Habicht uuris temalt Põhjala krimikirjanduse tippude kohta, mis on teinud läbi peadpööritava hüppe inimkonna öökapile.
Kas on mingit algallikat, millest Põhjamaade krimikirjandus – peenema nimega siis Nordic noir – on välja kasvanud?
Eelkõige räägib Nordic noir seadusest ja korrast põhjamaises heaoluühiskonnas, folkehjemmet’is. Kõige tüüpilisemaid näiteid võib leida Rootsist, kus sedalaadi krimikirjandusele panid aluse Sjöwall ja Wahlöö – nende loomingule on omane eripärane karm realism, nagu ka poliitilises mõttes vasakpoolne hoiak. Minu silmis saab Nordic noir aga alguse juba Henrik Ibsenist ja tema näidenditest, kus tegevus keerleb mõistatusliku kuritöö ümber. „Nukumaja“ on minevikus võltsitud allkirjast ja äsja vanglast välja pääsenud mehest ning naise rollist meeste maailmas – mis on väga aktuaalne ka tänapäeval.
Ibsenist Sjöwalli ja Wahlööni on ikka pikk maa…
Ibsen ja Georg Brandes leidsid, et igasugune kirjandus peab kajastama kaasaegses ühiskonnas leiduvat head ja halba, kirjeldama ühiskonna ees seisvaid nõudmisi. Tagantjärele on arvatud, et see võiski heaoluühiskonna tekkimisele kaasa aidata. Stiililiselt on Nordic noir palju üle võtnud näiteks Lawrence Treatilt ja Ed McBainilt, kes kirjeldasid üksikasjalikult politsei töövõtteid. Ent võib ka öelda, et Ibseni ja Brandese poeetilises keeles, „täiskasvanute muinasjutuna“ esitatud igatsus suurema ühiskondliku õigluse järele on pahatihti asendunud krimiromaaniks maskeeritud ühiskondlike kitsaskohtade analüüsiga. Alati leidub erandeid ja igaühele oma, aga mina eelistaksin lugeda pigem muinasjutulaadseid lugusid, kus tegutsevad saatuslikud naised ja keskmisest vintskemad mehed. Muidugi ei pea krimikirjandus vältima ühiskondlikke ja poliitilisi teemasid, aga autorite maailmaparanduslikud taotlused ei tohiks varju jätta žanriomast meelelahutuslikkust, põnevust ja lummust. Ühiskonnakriitika ei tohi tappa kujutlusvõimet, poeesiat ja fantaasiat.
Meil on ilmunud tõlkeid Soome, Rootsi, Norra – ma ei ole kindel, kas ka Taani – krimikirjandusest. Mitte palju, aga mõned siiski. Kõige kuulsam neist, mida väga paljud on lugenud või vähemalt selle põhjal tehtud filme näinud, on ilmselt Stieg Larssoni „Millennium“ – „Lohetätoveeringuga tüdruk“ oma järgedega. Kas see ongi tüüpiline tänapäeva Rootsi krimi?
Ei, ei. See ei ole tüüpiline Nordic noir. See on muinasjutt täiskasvanutele Rootsis elavatest meestest ja naistest, mille tausta on põimitud natuke ajalugu, Rootsi kõrgema seltskonna sidemeid Natsi-Saksamaaga…
Ometi on „Millennium“ väga populaarne. Minagi lugesin, kirusin… ja lugesin edasi. See on täis kehvi klišeesid: advokaat = paha; kõrge riigiametnik = paha ja korrumpeerunud; mootorratturite kamba liige = paha ja loll; ajakirjanik = hea; eksootilise nahavärviga immigrant = hea jne. Minu jaoks päästis teose peategelane, raske saatusega häkkeritüdruk Lisbeth, tema lugu lubab läägest sotsdempropagandast mööda vaadata…
Aga Lisbeth Salander ei ole puhas rootslane, temas on poolenisti vene veri! Kuigi ka see võib olla klišee. Mis aga „Millenniumi“ tavalisest Nordic noir’ist eristab…
Põhjamaades kaldutakse kuritegu käsitlema kui ühiskondlikku nähtust, midagi sellist, milles on süüdi kogu ühiskond ning mille heastamine on ühiskonna ja eeskätt sotsiaalhoolekande ülesanne. Lisbeth võtab aga õigusemõistmise vanatestamentlikul moel enda kätte: silm silma ja hammas hamba vastu. Mitte just seaduskuulekas Lisbeth astub casino vastu Rootsi poliitiliselt korrektsele heaoluühiskonnale – ja lõpuks jääb õigus talle, mitte folkehjemmet’ile. Nii et vasakpoolsuse varjus on väljendatud seisukohta, et Rootsi õiguskorraldus peaks olema konkreetsem, vähem bürokraatlik.
Üldiselt mulle tundub, et põhjamaine krimikirjandus on vasakpoolse hoiakuga ja pooldab sotsiaaldemokraatlikku hoolekandesüsteemi, tehes selle aadressil mõningaid kriitilisi märkusi. Kirjeldatakse põhjamaise elulaadi häid ja halbu külgi ning krimikirjandusele omaselt ei tohi puududa põnevus.
Rootsi ja Taani?
Taani krimkad on väga sarnased Rootsi omadele. Neiski on juttu kättemaksust ja äärmuslikust vägivallast ning sellest, kuidas niisuguste läbielamistega tänapäeval inimlikul ja skandinaavialikul moel toime tulla – arvestades, et inimesed ei usu enam Jumala loodud metafüüsilisse kurjusse. See on Taani tuntuima krimikirjaniku Jussi Adler-Olseni teema. Aga kirjutatakse ka Taani ajaloost alates Saksa okupatsioonist Teise maailmasõja ajal kuni meie rollini NATO liikmena külmas sõjas N. Liidu vastu, tollastest spioonidest ja reeturitest. Taani kui rinderiik on sageli Leif Davidseni raamatute teemaks, ta on kirjutanud mitmeid poliitilisi põnevikke Eric Ambleri ja Graham Greene’i stiilis. Neis on ta kritiseerinud Taani mittesekkumispoliitikat N. Liidu suhtes. Koos meie välisministri Ellemann-Jenseniga on Davidsen keskendunud ka Balti riikide saatusele külma sõja ajal.
Aga jah, nagu on öelnud Rootsi vastuoluline spioonilugude autor (teda on süüdistatud KGB-lt raha saamises, millele ta vastas, et kogus nii oma romaanide jaoks materjali) Jan Guillou: „Skandinaavia krimikirjandus on oma hingelt ja vaimsuselt sügavalt või latentselt sotsiaaldemokraatlik.“
Ei saa ju olla, et päris kõik kirjanikud on rahul näiteks immigratsioonipoliitikaga või varem rahulike linnaosade kuritegelikuks muutumisega? Kas leiduks ka parempoolsete vaadetega autoreid, keda tõlkida?
Taanis on suurt edu saavutanud õde ja vend Lotte ja Søren Hammer ning nende debüütromaan on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Hammerid on üsna kriitilised Taani õiguskorra, ent ka immigratsiooni ja multikulturaalsuse suhtes.
Inimesed kipuvad vähem lugema ja rohkem telerit vaatama. Meilgi saavutas suure populaarsuse Norra-Ameerika teleseriaal „Lilyhammer“. Ehk veidi liialdatult, kuid siiski usutavalt demonstreeris see Skandinaavia heaoluühiskonna tupikut. Kõik kohad on täis ebakompetentseid ametnikke ja et midagi ära teha või õiglust saavutada, ei jää üle muud kui kasutada vägivalda, teha ettepanekuid, millest ei saa keelduda…
„Lilyhammer“ on siiski rohkem paroodia. Kohati teravmeelne, aga… Maffia meetodid on täpselt vastupidised Skandinaavia õiguskaitse meetoditele. Nii et „Lilyhammer“ ei ole tüüpiline Skandinaavia teleseriaal. Pigem on tüüpiliseks looks „Kuritegu“ („Forbrydelsen“) või „Sild“ („Bron/Broen“).
Mina eelistaksin lugeda pigem muinasjutulaadseid lugusid, kus tegutsevad saatuslikud naised ja keskmisest vintskemad mehed.
Põhjamaine krimikirjandus on vasakpoolse hoiakuga, tehes sotsiaaldemokraatliku hoolekandesüsteemi kohta mõningaid kriitilisi märkusi…
