MAAILMA AINUS: 1959. aastal tänu kihlveole ilmavalgust näinud Eesti esimene elektrooniline orel varioola teenis järgmisel kümnendil väärikalt Eesti levi-, filmi- ja teatrimuusika tegijaid. Margo Kõlar tõi muuseumi laos tukkunud pilli uuesti valguse kätte ning Eesti muusikapäevade produtsent Madli-Liis Parts käis imelooma kaemas.
Kihlvedude tõttu on maailma kultuurilugu varemgi rikastunud, aga 1959. aastal andis kihlvedu Eesti levi-, filmi- ja teatrimuusika tegijaile huvitava elektroonilise oreli. Varioola.
Tänu tehnilistele lahendustele oli pill toona maailmas ainulaadne. Varioola aastad möödusid Eesti Raadio suures stuudios, Harju tänava Tallinna kohvikus, seejärel muuseumis ja selle tolmuses laos. Sellega võikski lugu lõppeda, kui helilooja Margo Kõlaril poleks tulnud ideed pill laost uuesti päevavalgele tirida ning poleks pilli autoreid Heino Pedusaart ja Anatol Sügist, kes varioolale taas elu sisse puhusid.
55 aastat tagasi
Praegu seisab ainueksemplarina ehitatud ligi 200-kilone varioola Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektronmuusika stuudios, kus sellega käivad tutvumas nii heliloojad kui ka muusikud, sest 14. aprillil astub varioola üle 40 aasta taas publiku ette, lastes kõlada muusikal, mis on kirjutatud tänapäeval. Aeg-ajalt kohtab stuudios varioolaga toimetamas ka selle ehitajat, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi grand old man’i, füüsikut ja tuumamagnetresonantsi nähtuste uurijat Anatol Sügist, 80-ndais meest, kes tunneb pillist iga millimeetrit ega jäta jonni, kui vea algpõhjus end kohe ei näita.
„Kui pilli poleks Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi laost ära toodud, siis poleks see hakanud iialgi mängima. Nüüd on talle hing sisse puhutud,“ räägib Margo Kõlar. „Juba üksnes see, et pill sai loodud, on väärtus. Ka see on väärtus, et varioolat kasutati aktiivselt kümmekond aastat ning sellest innustatuna tuli Eesti Raadio estraadiorkestri liikmetest kokku ansambel Varioola, kus mängisid toonase levimuusika tipptegijad. Alles on ka kolm plaaditäit salvestisi.“
Märtsi alguses 85 aasta juubelit tähistanud legendaarne raadiomees, Eesti Raadio helirežissöör ja ajakirjanik Heino Pedusaar, varioola väljamõtleja ja ideoloog, on küll tervise tõttu „tinutatud korterisse“, nagu talle endale meeldib öelda, kuid kaasa elab ta varioola taassünnile entusiastlikult. „Kui Margo Kõlar rääkis soovist varioola korda teha, pani see südame puperdama küll. Näha on, et Margo võttis seda väga tõsiselt, kuna nüüd on sellele ka mitu lugu kirjutatud. 55 aastat tuli oodata,“ mõtiskleb Pedusaar, kelle sõnul just 55 aastat tagasi ehk 9. juulil 1961 mängiti esmakordselt avalikult varioolat. Organist Rolf Uusväli esitas toona klassikalise kava Moskva televisioonile.
Süsihappekustuti lugu
„Varioola sündis tänu kihlveole helirežissöörist raadiokolleegi Eero Seplinguga. Juhendasin 1950-ndail Jaan Tombi kultuuripalee raadioringi ja olin ühe paari-oktaavise pilli kokku pannud. Sellest ilmus ajakirjas Pilt ja Sõna väike nupp ja pilt. Kui Eero ütles, et ma suuremat pilli põlve otsas valmis ei tee, vedasime kihla sellise tühise asja peale, mis toona maksis 4 rubla ja 12 kopikat (pudel viina – toim). Hakkasin ehitama ja jõudsin skeemilahenduseni, mida maailma elektripillides ei olnud kusagil kuulda olnud. Kui tavalisel elektripillil vajutad klahvi, toimib see nagu lüliti – lased klahvi lahti, kaob ka heli. Varioolas tekkis võimalus heliatakki muuta väga laiades piirides, samuti heli vaibumist,“ kirjeldab Pedusaar pilli ainulaadsust.
Kuna toona olid nii Inglise kui ka Saksa raadiokanalid kergesti kuuldavad, sai Pedusaar sealt ka esmase info elektrooniliste pillide kohta. Tänu sõber Endel Lippmaale, kes oli toona Tallinna Polütehnilise Instituudi teadur, kohtus Pedusaar Anatol Sügisega. „Kõik õhtud-ööd ja laupäevad-pühapäevad läksid pilli ehitamisele. Mitu aastat ehitasime ja saime hääled sisse. Sellele järgnes üks põrutavalt halb esinemine televisioonis, sest pill hakkas stuudiokuumuse tõttu poole saate ajal streikima. Kahe pala vahel võtsin seinalt süsihappekustuti, lasin ainet pilli sisse ja see mängis lõpuni.“
Pilli ehitamist õnnestus finantseerida tänu Heino Pedusaare honoraridele: „Olen üle saja raamatu välja andnud. Sealt tuli parasjagu honorari, mis läks kõik selle pilli sisse. Esimene raamat tõi mulle kahe ja poole aasta palga väärtuses raha!“
Madalamad noodid vaevu tajutavad
Pillil käidi ka kosjas, kuna see oli tänu Kesktelevisiooni „Kutsuvale tulukesele“ kiirelt saavutanud tuntuse üle Nõukogude Liidu. Kui Moskva küsis pilli skeeme, keeldusid Pedusaar ja Sügis neid saatmast. See maksis neile võimaluse tutvustada oma leiutist Moskva Rahvamajanduse Saavutuste Näituse raadionäitusel. Ametlik koostööpakkumine tuli Saksamaalt Klingenthali muusikariistade vabrikust, mis päädis meeldiva kohtumisega Eestis ja soovitusega võtta pillile patent, kuid koostööks asi edasi ei arenenud.
„Varioola on laiendatud orel. Sellel on väga südi hing ja suur helivaru, üle seitsme oktaavi. Pilli kõige madalamad noodid on vaevu tajutavad. Sellel on kolm manuaali, millest üks on puutetundlik liugriba, mida saab mängida nagu keelpilli. Vajutuse tugevusest oleneb helitugevus. Ülimalt innovaatiline lahendus tolle aja kohta! Kui vajutad näpuga tugevamalt, läheb heli valjemaks, samuti saab vibraatot teha,“ kirjeldab Kõlar pilli tehnilisi võimalusi.
Margo Kõlar on sattunud varioola juurde nii teadlikult kui ka mitteteadlikult. „Kogu muusika, mis 1960-ndail raadiost tuli, oli varioolat täis. Telelavastus „Rops“ rabas mind, sealsed varioola-helid lõid ulmelise keskkonna. Teine kohtumine toimus 1979. aastal esimesel külaskäigul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi. Pill oli ekspositsioonis ja tegi veel häält. Varioola tundus mulle hämmastav leiutis. Et selline võimas asi on üldse olemas!“
Veaesteetika võimalused
Heliloojale on varioola lõputu inspiratsiooniallikas, sest just praegu on sündimas lugu Eesti Muusika Päevade festivali varioola-kontserdile. Kõlar kinnitab tõsimeeli, et pilli täielikuks rakendamiseks oleks vaja vähemalt kolme inimest, kes pilli korraga mängivad. „Olen varioolat salvestanud mõnda aega. Salvestasin ka siis, kui see oli korrast ära. Olen mõelnud veaesteetikale oma loo juures. Pilli vead kõlasid väga huvitavalt. Varioola oli äärmiselt musikaalne ka siis, kui oli korrast ära. See ei ole digitaalne piiks, mis on alati ühesugune. Varioola heli on ühtlane nagu orelil, kuid selle sees on nii palju elu, erinevaid värve. Selle saab arvuti abiga välja tuua ja suurendusklaasi alla panna,“ kirjeldab Kõlar tööd uue varioola-looga.
„Pilli helide varieerimiseks on erinevaid huvitavaid võimalusi. Varioola dünaamilisus võimaldab tämbreid sujuvalt sulatada, lisada erinevat tüüpi vibraatot ja tremolot, muuta liugribaga sujuvalt helikõrgust. Väga oluline on, et muuta saab veel heli ilmumise ja vaibumise kiirust. Kui sellele lisada väliseid live-elektroonilisi efekte, tekib piiramatu mängumaa,“ on Kõlar vaimustuses.
Levimuusika näitus
Varioola on ärganud uuele elule. 2018. aastal jõuab pill Eesti levimuusika näitusele. „Sellised haruldused võivad tulla moodi, see on ju meie kultuurilugu. Kui tehnika areng on jõudnud ei tea kui kaugele, on meil siiski olemas oma saurus-instrument. Muidugi ei pruugi pilli eluiga kesta ülemäära kaua, sest raadiolampe, mida kasutatakse varioolas, ei ole enam. Varioolat ei saa simuleerida, see on ainus omataoline organism,“ mõtiskleb Kõlar.
Kui aga mõelda 14. aprillil toimuvale kontserdile, siis usub Kõlar, et Anatol Sügis on saalis ja kui pillil tekib tõrge, läheb Sügis lavale ning võtab tööriistad välja… Publik vaatab, kuidas ta vea üles leiab ja korda teeb ning kontsert jätkub.
Jaan Räätsa tsitaat 29. jaanuaril 1966 ajalehes Rahva Hääl:
„Aja jooksul muutub muusika, tõenäoliselt peavad muutuma ka instrumendid. Vaevalt usutav, et aatomi-, rakettide ja kosmosesajand ei avalda mõju muusika arengule. Mina arvan, et tulevik kuulub elektroninstrumentidele. Varioolas tunnetan ma tuleviku hõngu. See on esimene minule teada olevalt tõsiseltvõetav elektronpill, mille juures muusikule vajalikud võimalused tehniliselt tõesti on hästi teostatud.“
Eesti Muusika Päevad: „Varioola taassünd“
14. aprillil kell 20 Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis „Uudisteosed varioolale ja live-elektroonikale“
Kuraator Margo Kõlar; heliloojad Marianna Liik, Malle Maltis, Mart Siimer, Margo Kõlar; esitajad Kristjan Randalu, Kirke Karja
12.–14. aprillil Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis elektrooniliste pillide näitus ja õpitoad „Süntesaatorid omavahel“
Pillid Heini Vaikmaa ja Tanel Rooviku kogudest, analoog-modulaarsüntesaatorite entusiastidelt
www.eestimuusikapaevad.ee
