METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari meie rahvuslikust rikkusest – metsast. Henrik Välja Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidust räägib metsainseneri uudishimulikule pojale Juku-Kalle Raidile, mis juhtub edasi selle puuga, mis meie metsades maha kaksatakse.
„Müüme soo Soome!“ – nii kraaksatas üks ettevõtlik talumees kunagi Andrus Kivirähki kirjutatud telelavastuses. See oli 1990-ndate alguses. Mäletatavasti umbes nii need asjad toona ka käisid. Röövmetsandust leidus palju. Vaese ühiskonna tavalise näitena müüsid metsaomanikud metsa kuhu ja kellele juhtus, tegelikult tähendas see aga tihtipeale puidu arulagedat raiskamist. Metsavargused, hoogsad lageraied ning anarhia lokkasid nagu katk keskajal.
Täna on asjalood muutunud ja ühiskond rikkam – hoolimata sellest, et sotsiaalmeedias kohtab aeg-ajalt hüüdjate hasartseid hääli, mis väidavad, et lapsed on näljas ning söövad puulehti. Metsanduses on asjad hoopis teistsugused kui paarkümmend aastat tagasi.
Eestis on inimestel tugev kuvand – õieti on alles jäänud tugev kuvand –, et kogu mets, mis Eestis maha võetakse, sõidab siit laevaga minema.
Alles jäänud on siinkohal õige väljendus: kui taasiseseisvumise alguses oli tõesti ümarpuidu eksport olulisel kohal, siis tänaseks on selle raha eest ehitatud üles edukas ja konkurentsivõimeline puidutööstus. Ekspordistruktuuris on suurimaks kaubagrupiks sae- ja höövelmaterjal, mille tarbeks imporditakse nii ümarpalki kui ka saematerjali peaaegu kõikidest naaberriikidest. Olulisel kohal ekspordistruktuuris on ka mööbel, puidust ehitusdetailid ja tehasemajad. Ümarpuidu eksport toimub küll endiselt, aga selle mahud on aasta-aastalt vähenemas, eksporditakse paberipuitu, millele Eestis ei jätku kasutust.
Kunagi tõsteti meil esile Põhjamaid, kes oskavad oma puidu kohapeal kasulikeks asjadeks ehitada, luua lisaväärtust ja alles siis maha müüa. Kuidas tänaseks asi liikunud on? Mis Eestis toimub?
Eesti puidutööstus põhineb eelkõige mehaanilisel töötlemisel, Skandinaavias ajalooliselt domineerivad paberivabrikud ei ole meil samaväärset turuosalust saavutanud. Mehaanilise töötlemise valdkonnas on Eesti kindlasti üks edukatest riikidest, meie efektiivsemad saetööstused ületavad tänaseks juba ka Skandinaavias leiduvaid ettevõtteid, osaliselt tänu moodsamale sisseseadele, mille soetamine on konkurentsis püsimiseks olnud hädavajalik. Eesti puidutööstus suudab hästi ära kasutada põhjamaise okaspuidu eeliseid (tugevus, kerge kaal) ja on saavutanud ka puidust ehitusdetailide ja tehasemajade osas tugeva positsiooni. Meie toodangut hinnatakse kõrgelt nii Skandinaavias kui ka kaugemates riikides. Eesti puitmajatehased hindavad, et nendeni jõuavad just need keerulisemad tellimused, mida Skandinaavia ettevõtted ei suuda või ei julge ette võtta. See tähendab, et meie ettevõtted on teinud lisapingutusi ja saavutanud tänaseks palju parema positsiooni.
Meie metsandus annab tööd 35 000 inimesele. Kes need on ja kus see tööstus meil suuruselt teiste seas paikneb?
Statistikaameti andmetel oli metsa- ja puidutööstuse sektoris 2015. aastal tööl juba 38 000 inimest, 84% neist töökohtadest asub väljaspool Tallinna ja Harjumaad, suurimaks tööandjaks on just puidutööstus 19 000 töötajaga. Tööstusharuna on metsandus suurim töötleva tööstuse haru, moodustades 22% töötleva tööstuse SKP-st ja ligi 6% Eesti SKP-st. Oluline on märkida, et sektor tasakaalustab Eesti negatiivset väliskaubandusbilanssi enam kui 1 miljardi euro ulatuses.
Kui me teeme nüüd väikese mõttelise joonistuse, siis milline on metsast väljaveetava puidu teekond?
Okaspuust moodustab umbes poole saepalk, mis liigub tööstusesse, kus sellest saab saematerjal, misjärel seda väärindatakse höövelmaterjaliks, mis leiab üldjuhul kasutust ehituses. Peenem palk väärindatakse samuti saetööstuses, pärast hööveldamist saadakse sellest liiste, aknadetaile, aialippe ja mänguväljakuid. Teise poole okaspuust moodustab paberi- ja küttepuit. Paberipuitu kasutatakse Eestis Kehra tselluloositööstuses ja osaliselt pelletitehastes, kuid seda ka eksporditakse. Lehtpuupalki väärindatakse spooni- ja vineeritööstuses, tselluloositootmises, liimpuidust detailide tootmises ja energeetikas.
Meenub, et kunagi oli Eestis maailmatasemel vineeri- ja mööblitööstus, mis sellest tänaseks on saanud? Vanemad inimesed võivad pisara pillata, kui sõidavad bussiga mööda „Vineeri“ peatusest, mis märkis kunagist kuulsat Lutheri tööstust.
Eesti mööblitööstusel on praegu ehk keerulisemad ajad, kuna lõpptoodete turul on konkurents tihe ja rolli mängib maine ning bränd, samal ajal on töö endiselt küllaltki inimtööjõumahukas, mis tänaste kiiresti kasvavate palkadega muudab konkureerimist veelgi keerulisemaks. Sellest hoolimata on suudetud mööbli ekspordinumbreid kasvatada ja liigutakse enama automatiseerimise suunas.
Vineeritööstus tegutseb Eestis endiselt ja edukalt, kaks suuremat vineeritootjat on tegemas suuri investeeringuid, mille tulemusel tootmismaht vähemalt kahekordistub, lisaks on meil ka mitmeid edukaid spoonitootjaid. Vineeri kasutusvaldkond on samas praegu mitmekesisem, tänu erinevatele kattematerjalidele kasutatakse seda palju tööstuslikel eesmärkidel – üks põnevamaid kasutuskohti on ehk LNG tankerid, kus vineeri kasutatakse vedela gaasi laevakerest eraldamisel, kuna teised levinud materjalid muutuvad umbes –160 kraadi juures rabedaks.
Kas eestlased oskavad oma puitmaju juba ka väljapoole müüa? Mulle meenus kohe hea tuttav, Tšiili aukonsul Eestis, kes ehitab kohalikust puidust siin saunu ja müüb neid võõrsile.
Eesti puitmajatehased on väga edukad ja kasvavad kiiresti, toodangust üle 90% eksporditakse, suuremateks turgudeks on siinkohal erinevad Euroopa riigid alates Norrast ja lõpetades Itaalia ning Prantsusmaaga, kuid eksporditakse ka kaugematesse piirkondadesse, näiteks Jaapanisse. Teatavasti on Eesti puitmajatehas osalenud ka maailma kõrgeima, 14-korruselise puitmaja ehitusel, mis näitlikustab hästi nimetatud tendentsi: Eesti puitmajatehased tegelevad just keerulisemate projektidega ja on seeläbi saavutanud tugeva kompetentsi. Suuremate puitmajatehaste toodang koosnebki valdavalt korterelamutest ja avaliku funktsiooniga hoonetest (lasteaiad, koolid jne), mis võimaldab puidule anda kuni 100-kordse lisandväärtuse.
Korraks küttepuidust: kas puudega kütmine on siis õige asi – siin vahepeal on küllaltki palju propagandat tehtud, et ei ole.
Halupuudega kütmisest rääkides on probleemiks olnud sellest tekkivad lendlevad osakesed õhus, seda eriti tiheasustuses, aga mina ei ole kindlasti õige inimene selle kohta rääkimast. Mis puutub puidu kasutamisesse soojus- ja energiamajanduses üldisemalt, on see kindlasti väga positiivne ja õige suund. Esiteks võimaldab asendada taastumatuid ja imporditud allikaid nagu kütteõli ja gaas ning teiseks ära kasutada puidutööstuses tekkivad jäätmed, muutes seeläbi tegevust tõhusamaks ja võimaldades metsaomanikul oma metsa eest rohkem raha saada.
Tegelikult on hoiatatud just katlamajade eest, et hakkepuidu asemel võib katlasse hakata rändama rahvuslik rikkus – kvaliteetpuit.
Paraku kuuleb tõesti aeg-ajalt sellist väärarusaama, mis turumajanduses kindlasti toimida ei saa: energeetilise potentsiaaliga puidu ja okaspuupalgi hinnavahe on mitmekordne, mistõttu oleks metsaomaniku poolt lihtsalt äraütlemata rumal müüa oma väärtuslik okaspuupalk katlamajja. Olen täitsa kindel, et nii rumalaid metsaomanikke meil ei ole. Küll aga võib katlamajade juures näha näiteks mädanikuga okaspuu palki meenutavaid notte, aga mädanikuga või kõverusega notte ei ole võimalik mujal kasutada.
Ehk veel veidi meie kõige väärtuslikumast puidust. Kus millist puud kasutatakse?
Kuusk ja mänd liiguvad sae- ja höövlitööstusesse ning sealt edasi ehitusse. Kask: spoon, vineer, mööblidetailid. Haab: puidumass – paber. Ning laias laastus siis ülejäänu – see leiab kasutust energeetikas.
Kas vastab tõele, et okaspuumetsade osakaal endiselt väheneb järjekindlalt, samas kui „võsa” osakaal üldisest metsamahust tõuseb?
Just ilmunud metsanduse aastaraamatu järgi on 2013 vs 2014 kasvanud nii okaspuumetsade osakaal pindalast kui ka okaspuumetsade kogutagavara. Siin soovitan heita pilk Keskkonnaagentuuri aastaraamatule „Mets 2014“. http://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/aastaraamat_mets_2014_loplik.pdf
Metsandus on väga pika muutusteperioodiga valdkond, mistõttu leian, et oluline on jälgida eelkõige metsamaa muutumist, selle osakaalu kogu maakasutusest ja peapuuliigi järgset jaotumist. Eestis on palju küpset metsa, mistõttu lühikeses perspektiivis võiks raiemaht olla isegi suurem, kui see täna on. Keskkonnaministeerium on hinnanud jätkusuutlikuks aastaseks raiemahuks 12–15 miljonit tihumeetrit, praegu raiume suurusjärgus 10 miljonit tihumeetrit. Selle tulemusel kasvab meie metsatagavara aasta-aastalt, mis on positiivne, samas raieküpse metsa uuendusraiega liialt ootamine võib mõjutada puidu kvaliteeti, oma tööd teevad metsas nii üraskid kui ka muud putukad ja seened, kes vanades puistutes tihti mädanikku põhjustavad. Võsa osakaalu kasvu mulje võib tekkida metsauuenduse erinevatest meetoditest tulenevalt, looduslikule uuenemisele jäetud langil hakkab esimeses järgus tõesti kasvama nii-öelda võsa. Õnneks on nii riigimetsades kui ka erametsades uuendamine istutamise teel aina levinum, tänu millele uuenevad metsad just okaspuuga kiiremini.
Mida arvad sa ise, milline on meie puidutööstuse lähitulevik?
Arvan, et lähitulevik on positiivne ja erinevaid võimalusi ning väljakutseid pakkuv! Ettevõtted investeerivad aktiivselt ja on maailmaturul konkurentsivõimelised, Euroopas on taas aru saadud tööstuse olulisusest ja pööratakse sellele rohkem tähelepanu. Lisaks aitab sektori arengule kaasa jätkusuutliku mõtlemise ja biomajanduse populaarsuse jätkuv kasv. Puidutööstus pakub jätkusuutlikke lahendusi nii ehituses ja energeetikas kui ka muudes meie igapäevaelu puudutavates valdkondades. Soomes on jõutud puidust biokütuste tootmiseni, teadustööde raames on puitu kasutatud nii keemia- ja tekstiilitööstuses kui ka elektroonikas näiteks LCD-ekraanides. Ka Eestis on hakatud teadustöös puidule rohkem tähelepanu pöörama, mis tulevikus loodetavasti ka toodetesse jõuab.
