LINNAARHIIVI SUUR LUGU: Alljärgnevalt tuleb juttu Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismusest, mis on vanim osaliselt säilinud eestikeelne trükis. Raamat trükiti 1535. aasta suvel. Nii katekismust kui ka ladinakeelset raamatut, mille köitest see leiti, hoitakse Linnaarhiivis ja need on eksponeeritud arhiivi püsinäitusel nn varakambris.
Tallinnas tegutses 1842−1940 baltisaksa teadusühing nimetusega Eestimaa Kirjanduse Ühing. 1911. aastast alates tegutses ühing oma majas Toompeal Kohtu tn 6, kus oli ka ühingu muuseum ja keldriruumides raamatukogu. Ühel novembriõhtul 1929. aastal, pärast tööpäeva lõppu, märkas ühingu raamatukogu juhataja, tuntud baltisaksa ajaloolane ja poliitik Helmuth Weiss (1900 Tallinn – 1992 Marburg) „kauaaegsest niiskusest ja hallitusest tublisti kõdunenud köitega raamatut, mida ta varem polnud märganud“. Köidet uurides avastas ta kaane täitematerjalist fragmendid alamsaksa-eestikeelsest raamatust. Teistel andmetel viibis sündmuse juures ja aitas sellel õhtul vanu raamatulehti lahti aurutada ka tuntud eesti raamatuloolane Hans Treumann (1905 Tallinn – 1974 Tallinn).
11 raamatulehe fragmenti
Leiti 11 raamatulehe fragmenti, alamsaksakeelne tekst vasakul ja selle tõlge eesti keelde paremal lehepoolel. Fragmendid sobitati hoolega kokku, mõni leht isegi 12 tükist. Leiu hulgas oli säilinud raamatu viimane lehekülg alamsaksakeelse märkusega, et see on trükitud Wittenbergis Hans Luffti poolt 25. augustil 1535. aastal.
Leidjal või leidjatel oli kohe selge, millega on tegemist. Umbes kaks aastat varem (1926) leidis tuntud ajaloolane, tollane Tallinna linnaarhivaari abi Paul Johansen (1901 Tallinn – 1965 Hamburg) Tallinna rae kohturaamatust kohtuloo 1537. aastast, milles kirjutati ühe „mittesaksa“ katekismuse müügi ärakeelamise kohta selle „mitte väikeste eksimuste pärast“. Samas selgus, et katekismuse alamsaksakeelse teksti koostaja ja kavatsuse algataja oli Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradt (u 1500−1567) ning selle tõlkis eesti keelde tollane Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Johann Koell, (u 1500−1540 Tallinnas).
Johansen kirjutas oma leiust ajakirjas Eesti Keel 1927. aasta numbrites 5−6.
Eesti raamatuloo omaette mõiste
Helmut Weissi õnneliku leiuga pikenes eestikeelse raamatu lugu 97 aasta võrra, sest seni varem teadaolev säilinud eestikeelne raamat, Stahli kodu- ja käsiraamatu I osa, trükiti 1632. aastal.
Helmut Weiss ja Paul Johansen publitseerisid leitud katekismuse fragmendid saksakeelse eessõna ja kommentaaridega vahetult pärast leidmist. Juba 1930. aastal pälvis katekismus eesti keeleteadlaste Julius Mägiste ja Andrus Saareste tähelepanu.
Eesti esimeseks raamatuaastaks 1935. aastal, mil tähistati Wanradt-Koelli katekismuse 400. aasta juubelit, publitseerisid Paul Johansen ja Helmuth Weiss rekonstrueerituid katekismuse 11 lehte koos eestikeelse eessõnaga eraldi trükisena.
Wanradt-Koelli katekismusest on saanud eesti raamatuajaloos omaette mõiste. Selle kohta on ilmunud kümneid ajalooalaseid, keeleteaduslikke ja ka teoloogilisi uurimusi ja artikleid ning peetud sadu ettekandeid. Wanradt-Koelli katekismuse lugu on jõudnud ajaloo- ja emakeeleõpikuisse ning iga keskkooli lõpetaja on sellest midagi kuulnud. Google’i otsing märksõnaga „Wanradt-Koelli katekismus“ andis 7780 tulemust. 2012. aastal ilmus Peeter Sauteri, Mihkel Kleisi ja Margus Tamme kummalise pealkirjaga lasteraamat „Wanradt-Koelli katekismus. Targa lapse rumal raamat“.
Raamat täis mõistatusi
Katekismuse lugu tuleb vaadelda Eesti reformatsiooni laiemas kontekstis, kuigi see keelati ja kasutusele ei jõudnudki. Raamatu keelamise põhjuseid on pakutud vähemalt neli.
Siit jõuame katekismuse koostaja kireva ja seiklusrikka elukäigu juurde. Vaieldud on selle üle, kas Koell (ka Koiel, Köll, Kõll, Kool jm) oli eestlane või kuidas tema nime peaks õigesti hääldama. Põnev ja keeruline on raamatu tellimise ja trükkimise lugu. Saladuseks on jäänud seegi, kes võis teha raamatu eestikeelse osa ääremärkused, mis osaliselt kujutasid endast tekstis leiduvate vigade parandust. Miks neid vigu enne trükkimist ära ei parandatud, vaid ääremärkustena ära trükiti? Selgusetuks jääb, kuidas tolle aja kohta väga suure trükiarvuga (1500) raamat, kui raamatut ikka tõepoolest nii palju trükiti, ikkagi hävitati.
Raamat, mille köitest katekismuse lehed leiti, oli köidetud 1541. aastal Oleviste kaplani Gert Kulemanni köitekojas. Pärast 1929. aastat on läbi vaadatud kõik teadaolevad üsna arvukad Kulemanni töökoja köited, leidmaks mõnda katekismuse puuduolevast 109-st lehest, kuid seni tulemusteta.
Väga oluline allikas
Katekismus on lühike usuõpetuse käsiraamat küsimuste ja vastuste kujul. Wanradt-Koelli katekismus on luterlik ja Luteri katekismusest mõjutatud, kuid tegemist oli siiski iseseisva tekstiga. Lutheri väike katekismus, mis peagi kujunes peaaegu kanoniseerituks, ilmus tervikuna raamatu vormis esimest korda mais 1529. Väike Katekismus käsitleb järgmist: 10 käsku, usutunnistus, Meie Isa palve, püha ristimise sakrament, piht, altarisakrament, hommiku- ja õhtupalved, valik kirjakohti piiblist. Säilinud Wanradt-Koelli katekismuse fragmendid sisaldavad: katkeid teisest ja kolmandast usutunnistusest, Meie Isa palvest, esimesest, teisest, kolmandast, viiendast ning kuuendast palvest ja ristimise ning altari sakramendist.
Mõned otsesed fragmendid Meie Isa palvest:
[Synu] sina pron G, Sg eesti [ryckus] rikkus riik s N, Sg eesti [tul]kut. tulema v ImpSg3 (-KU) eesti. Synu sina pron G, Sg eesti tachmas tahtma tahtmine s N, Sg eesti sundküt sündima v ImpSg3 (-KU) eesti kuth kui nagu konj eesti taywas taevas s In (-S) eesti / kirjavahemärk nynda nõnda proadv eesti kaes ka modadv eesti maa+ maa s G, Sg eesti +peel peal adp eesti . [N]yn[c]k ning konj eesti ella ära v eesti satack saatma v ImpSg2 eesti m[eyd] meie pron P, Pl eesti kywsattussen kiusatus s G, Sg eesti sysse sisse adp eesti.
Vaatamata otsestele trükivigadele (nt Koera asemel Noer) ning ka tõlkevigadele ja väga kõikuvale ortograafiale (nt vormel „meie peame“ esineb viies variandis, on siiski tegemist eesti keele ajaloo väga olulise allikaga, mis sisaldab umbes 700 eestikeelset sõna.
Mis keel see oli?
Huvitav alamsaksakeelne märge leidub raamatu viimasel leheküljel järelsõnas. Seal kirjutatakse, et eesti keel ei ole igal pool ühesugune ja et Tallinnas räägitakse teisiti kui Tartus, Narvas või Viljandis, parim olevat Laiuse keel. See ei tähenda siiski, et katekismuses kasutatakse Laiuse (Kodavere) murret. Millist murret täpselt kasutatakse, on olnud keeleteadlaste vaidluse teemaks. Üldiselt arvatakse, et see on siiski Tallinna murre või siis loode- ja idapoolsete sugemetega põhjaeestiline keel.
Kuid ka eesti (põhjaeesti keel) tervikuna oli tollal teistsugune kui praegu. Vanadest joontest esineb katekismuse eestikeelses tekstis vokaalharmooniat ja tugevaid sulghäälikuid (leppüteyet – „lepitajad“), omastava käände vormidest üle poole on veel n-lõpulised (ynymysen – „inimese“, pörkwhawdan – „põrguhaua“), kaasaütlev kääne on kujunemas (peywe kaes – „päevaga“, temekaes – „temaga“), keskvõrdes on mb-tunnus (parambal – „paremal“), käskiva kõneviisi mitmuses on t-tunnust (sundküt – „sündigu“, wothkat – „võtke“) jms.
Eestlastele meeldib ikka end võrrelda naabritega!
Vanim teadaolev soomekeelne raamat „Michael Agricola ABC-kirja“ ilmus arvatavasti 1542. aastal. 1545. aastal trükiti Königsbergis esimene vanapreisikeelne raamat – luterlik katekismus. 1547 trükiti samas luterlik katekismus leedu keeles, mis on esimene leedukeelne trükis. Esimene lätikeelne raamat, katoliku kiriku katekismus, trükiti Vilniuses 1585. aastal.
