Vanemuise teatris jõuab veebruarikuus lavale Anton Tšehhovi viimane näidend „Kirsiaed“. Tšehhovi maailmast,Vanemuise lavastuse tagamaadest ja laval kõlavast muusikast annab põgusa sissevaate Sven Karja.
Anton Tšehhovi ilmakuulsast ja Eestiski viimastel aastatel korduvalt mängitud „Kirsiaiast“ on saanud uuema eesti teatri klassikavaramu. Nüüdne Vanemuise lavastus on näidendi kümnes lavaversioon Eestis sellel sajandil, millele on eelnenud mitu kuulsat lavastust ka varasemast ajast.
Mis saladus siis ikkagi peitub selles enam kui sada aastat tagasi kirjutatud näitemängus, milles on vaid üks suurem väline sündmus: kirsiaia oksjon ja selle mahamüümine?
„Kirsiaia“ juured
„Kirsiaia“ kirjutamisel ei olnud Tšehhovil silme ees ühtegi konkreetset kirsiaeda. Kui uskuda kirjanik Ivan Buninit, siis „Kirsiaia” autor on loonud oma kirsiaia täielikult fantaasiale toetudes, sest tolleaegsetes mõisates puudus traditsioon sisustada terve aed ainult kirsipuudega, pealegi ei asunud aiad tavapäraselt mõisahäärberite lähenduses.
Teise variandi kohaselt on näidendi aluseks võetud juhtum, mille peategelaseks oli Odessa mõisaproua Vassiljeva, keda Tšehhov tundis isiklikult ja kes sai päranduseks mõisa koos kirsiaiaga, mille oli sunnitud hiljem võlgade katteks maha müüma.
Ent eksisteerib veel kolmaski versioon: Ranevskaja valduste prototüüp võis asuda ka Moskva-lähedases Babkino mõisas, kus Tšehhov oli kolm aastat suvitanud. Ent selles mõisas polnud jällegi mingit kirsiaeda. Nii et aus vastus sellele küsimusele kõlaks: mine võta kinni!
Tšehhovlik intelligent
„Kirsiaia“ puhul on Tšehhovit mõjutanud kõige enam tema varasem proosalooming, milles ta arendas välja oma isikupärase dialoogitehnika karakteriloogika ja maailmanägemise viisi. Nimelt töötas ta välja uue tegelastüübi kogu maailmakirjanduses, nn tšehhovliku intelligendi.Tema meistrikäega kirja pandud tegelastegaleriist leiab „Kirsiaias“ näiteks varjatud kiindumusi, kiivust, pettumusi, tülpimust ja ükskõiksust.
Omaette tähelepanu väärivad tema näidendite remargid, mis ei piirdu vaid infoga tegelaste ruumis liikumise ja paiknemise kohta, vaid jätkavad sisuliselt teose maailma ülesehitamist. Tšehhovi dialoog on kummastav, koosnedes sageli pealtnäha juhuslikest repliikidest, tegelaste motiivid jäävad sageli hämaraiks, teemad visatakse õhku ja nad jäävad ilma selge lahenduseta. Kõigest sellest moodustub omalaadne muster, kus argistes tegevustes hakkame tajuma tšehhovlikku „elu muusikat”.
Vastandeid täis looming
Tšehhovi „Kirsiaed“ tõstatab küsimuse ajatutest ja ajalikest väärtustest. Kes oleks nõus müüma maha näiteks armastuse ja millise raha eest? Või lapsepõlve? Aeg möödub halastamatult ning unistustest saab reaalsus või valus kaduvik. Millest siis unistada, mille nimel elada? Mälestuste? Kannatuste? Või igaviku?
Lavastaja Priit Strandbergi sõnul nimetab Tšehhov oma äärmuslikku melanhooliasse kalduvaid näidendeid ise hoopis komöödiateks:„See osutus räägib nii mõndagi Tšehhovi loomingu kohta laiemalt: nutu sees on alati naer, lootusetuses lootus, lõpu sees algus, kurbuse sees ilu. See teeb tema näidendite tegelased elusaks, inimlikuks ja armsaks. Ühel hetkel nad seda ongi, ent teisel hetkel on nad jälle labased, õnnetud ja lootusetud. Ühel hetkel räägib see lugu väärtustest, uuest ja vanast, sünnipärast – järgmisel hetkel Jumalast, armastusest, üksindusest. Kogu näidendi õhustik on justkui klaasist, kus igast üleliigsest noodist tekkinud vibratsioon purustab kristallist lossi,“ mõtiskleb Strandberg.
Elav muusika
Lavastaja Priit Strandberg on koos Vanemuise kontsertmeistri Ele Sonniga ka lavastuse muusikaline kujundaja. See ei ole selle duo esimene ühine muusikaline kujundus lavastusele. Viimati toodi muusikaliste kujundajatena koos lavale samuti Strandbergi lavastatud Shakespeare’i komöödia „Tõrksa taltsutus“. Sealt hakkasidki Tšehhovi „Kirsiaia“ muusikalised plaanid hargnema.
„„Tõrksa taltsutuses“ vedasid muusikalist poolt oma energia ja särtsakusega Jakobi Mäe teatristuudio noored, kes on kaasatud ka „Kirsiaia“ lavastusse. Nii tekkis lavastajal, kes on ka ise tegevmuusik, soov kasutada ka „Kirsiaias“just elavat muusikat,“ tõi Sonn välja.
„Stiilivihje tuli Anton Tšehhovilt endalt: nimelt mainitakse näidendis „kuulsat juudi orkestrit“. Siit ka idee tekitada lavalegi üks täisverd juudi orkester. Samuti mainitakse „Kirsiaia“ tekstis mitmeid vene romansse, mida jupiti ette kantakse või ümisetakse,“ räägib Sonn.
Näiteks kasutatakse muusikalises kujunduses maailmakuulsa minimalisti GavinBryarsi aastatel 1969–1972 valminud teost „The Sinking of the Titanic“. „Viimane peaks sisuliselt haakuma Tšehhovi näidendis kujutatud situatsiooniga, kus kõik on teadlikud kohe-kohe juhtuvast katastroofist – kirsiaia üle peetavast oksjonist –, kuid keegi ei võta midagi ette. Selline uppuval laeval viibimise õhustik,“ tõi Sonn näite.
Lavastusmeeskond
„Kirsiaeda“ mängitakse Vanemuise teatri väikeses majas sel 2023. aasta esimesel poolaastal üheteistkümnel korral.
Näitlejatena on laval Piret Laurimaa, Linda Porkanen, Karol Kuntsel, Andres Mähar, Ken Rüütel, Margus Jaanovits, Marika Barabanštšikova, Jüri Lumiste, Lena Barbara Luhse, Aivar Tommingas, Kristjan Üksküla Theatrumist ning Jakobi Mäe Teatristuudio vilistlane Helo Kaplinski.Väiksemates rollides teevad kaasa veel sama stuudio vilistlased Gustav Nikopensius, Tobias Pilv, Einar Susi ja Martin Metsanurk ning muusik Margus Kits.
Väike teatriajalooline side on praegusel lavastusel ka Vanemuise eelmise, Mati Undi lavastatud „Kirsiaiaga“ aastast 2001, sest kaks näitlejat toonasest trupist osalevad ka praeguses lavastuses, neist Margus Jaanovits koguni samas rollis, mis tookordki. Andres Mähar, praegune Lopahhin, oli aga eelmise lavastuse Jaša.
Ernst Raudsepa 1947. aasta tõlget on kaasajastanud Toomas Kall. Kunstnikutööga toetab lavastajat Liisa Soolepp ning valguskunstnikuna annab panuse Margus Vaigur Endla teatrist. Liikumisjuht on Marika Aidla.
Foto: Maris Savik
