PUUDEST MANDALANI: Aleksander Ots jõuab „Sajandi“ esietendusele aeglaselt, kuid kindlalt koos oma ligi seitsmekümnese isa Andres Otsaga.

Muljetavaldav ning meeldejääv. Nende sõnadega võtaksin kokku hiljutise, peaaegu neljatunnise teatrielamuse Ugalas. Tõnu Õnnepalu röögatu populaarsus ja fakt, et mu isa, kes harva kedagi tõsiselt fännab, on selle kirjaniku loomingust tohutult vaimustunud, olid ootused üsna kõrgele kruvinud.

I eellugu: isa ja Õnnepalu

Paps kurtis mulle sügisel, et oli Saaremaa suvepuhkusel pärast „Mandala“ lugemist Õnnepalule käsitsi, nagu vana kooli mehele kohane, kirja kirjutanud. Kiitis raamatut ja pakkus end seda salve lugema, kui Tõnul peaks juhuslikult olema huvi audioraamat välja anda. Ent Õnnepalu aadressi polnud isal kuskilt võtta. Ruitlase ning Sauteri kaudu, kes kiivalt kivi – mille all tagasihoidlikkuse musternäidis Õnnepalu end peitis – varjasid, õnnestus mul lõpuks siiski Tõnu enesega kontakti saada ja paps luges oma läkituse telefoni teel ette. Õnnepalu polnud audioraamatu tarvilikkuses kindel, ent andis siiski õnnistuse raamatu Pimedate Ühingu audioraamatukogusse linti lugemisele. See on nüüdseks tehtud ka. Olla osutunud keerulisemaks, kui esmapilgul näis, kuid üldkokkuvõttes avaldas „Mandala“ mu ligi seitsmekümnesele isale tõesti tohutult muljet. „Eks ta on vist natuke… teistsuguste huvidega mees, aga „Mandala“ tabab päris hästi juba siin ilmas mõnda aega elanud mehe mõttemaailma,“ ütles paps.

II eellugu: keel ja ajaloo prügikast

Nii otsustasingi isa Viljandisse kaasa võtta. Ta oli selle üle varjamatult rõõmus. Paps oli üldse heas tujus, kuna samal nädalal anti talle üle Karl Adra nimeline preemia, millega Eesti Teatriliit autasustab draamanäitlejaid korrektse ja selge sõnumiga eesti keele kasutamise eest.

Isa oli pärast seda, kui Elmo Nüganen enamiku vanema generatsiooni näitlejaid Linnateatrist minema lõi, sellest majast Laial tänaval ikka ringiga mööda katsunud käia – preemiat vastu võtma oli ta siiski, pärast mõningast puiklemist, nõus minema. Oli tunda, et see tunnustus tolles majas, millele mu isa oma elu pühendanud on ning mis mõned aastad tagasi suurepärases lavavormis oleva vanakese lihtsalt ajaloo prügikasti oli saatnud, rehabiliteeris. Kerge kibestumus ja segased tunded asendusid papsi silmis uhkusega, kui enne etenduse algust paljud väärikad teatritegelased teda preemia puhul kätlema tulid. Kadunud oli põhjendamatu valehäbi ning tema olekust võis välja lugeda, et ta tunneb teatrirahva seas end taas omainimesena.

Et kümme aastat tagasi olime sõber Martiniga tema vanavanaisa Kaarupi ehk Karl Adra 100. sünniaastapäeval samuti Ugalas platsis ning andsime esimese Kaarupi preemia kätteandmistseremoonial ühe kohmetu, ehk pisut piinliku luulekavaga ka oma panuse, oli sõit Viljandisse igati õigustatud.

III eellugu: Karl Ader ja vestlused puudega

Kaarup oli üks müstiline mees. Ja kui mina olin veel väikene mees ja hüperaktiivse titena teatriliidu puhkekodus Koolimäel suvitasin, helises helin mu rinna sees nii korralikult, et aeg-ajalt, kui oma vanematel mõne sigadusega taas kopsu üle maksa ajasin, viis Kaarup mind käekõrval metsa puudega rääkima. Karl Adra ilmeksimatult äratuntav kõnemaneer ning hääletämber helisevad mu peas siiamaani, kui taas Koolimäele noidsamu puid embama satun. See vaevusäilinud ainus mälestus Kaarupist on mind inimesena vist tunduvalt rohkem kujundanud kui paljud hilisemad õpetajad ning suunanäitajad kokku. Tema marurahulikkus ning loodusega üks olemine on märkamatult saanud ka minu tänase maailmavaate ning eluelamise tõdede alustalaks.

I vaatus: ajaloo kahtlane ängistus

Seks olingi pärast esimest vaatust väsinud ning segaduses sellest lõppematust ängist, mis mulle lavalt veidi vähem kui kahe tunni vältel sisse voolas. Esitasin vaheajal kohvi ning konjaki kõrvale Linnateatri direktori Raivo Põldmaga vesteldes retoorilise küsimuse, et kas tuleb kunagi aeg, kui keegi Eesti ajaloost midagi helgemat kirjutab. Me ei ole kogu aeg nii õnnetud olnud? – „Aga kirjuta,“ vastas Raivo. Võib-olla peaks tõesti kirjutama. Aga olen selleks vist veel liiga vähe elanud… Samas, tont teab, kui sama vanaks saan kui Õnnepalu – äkki olen siis juba kurguni ängi täis.

Muljetavaldav ja meeldejääv oli tükk sellegipoolest. Ma pole kunagi varem teatris tundnud, kuidas mu pulss kahekordistub ning otsmikuveenid tukslevad. Vihastamiseks oli selles mu jaoks kohati täiesti arusaamatus lavastuses põhjust rohkem kui küll. Aeg-ajalt tabasin end küsimuselt, kas lavastaja ise üldse kõigi stseenide lavaleseadmisel kohal oli.

Eeldused eepilis-patriootlikuks triumfiks pikalt identiteedikriisis vaevelnud teatri värske peanäitejuhi poolt olid ju ideaalsed: tunnustatud autori esimene lavalaudadele mõeldud teos, mida mõned lavastajad läbi lugematagi olid nõus endale haarama. Materjal, mis pidanuks justkui iseenesest südamesse torkama igaühte, kes kunagi siin elanud inimeste saatuse üle mõtisklenud on. Materjal, millel olid olemas kõik eeldused hingeminevaks, humoorikaks ning ajalooliseks käsitluseks ühe maja ja sellega seotud olnud inimeste loost läbi sajandi.

 II vaatus: lavale eksinud

Eeldustest aga sel korral ei piisanud. Raskus ja läbimõtlemata läbielamine laval muutsid pika vaatemängu, mis kirjeldava kirjateosena ehk olekski hinge läinud, talumatult ängistavaks. Kahju oli noortest Viljandi Kultuuriakadeemia neidudest, kes kogemuste vähesuse ja õige suunamise puudumise tõttu laval jänni jäid. Kahju oli ka kogenud staaride pärast. Jäi mulje, et Ugala näitlejate raudvara oli ränka vaeva näinud rollide iseseisvalt loomisega, kuid terviku tunnetuse puudumise tõttu oldi laval selges segaduses. Kahju oli lavastajast, kes ehk autori saalis viibimise tõttu või mõnel muul põhjusel polnud julgenud tükki lühendada. Karl Adra lapselapselapsest, Martinist, kelles on kahtlusteta peidus suur lavavägi, oli ka kahju – ta vääriks ja vajaks lavastajat, kes teda õigesti avada oskab.

Ent oli ka rõõmustavat: Luule Komissarovit ja Peeter Jürgensit oli mõnus vaadata, Meelis Rämmeldi kehastatud vana koolmeister Tuvi aga lausa suurepärane näitlejatöö. Nauditavaid hetki oli tolle pea neljatunnise tüki vältel päris mitu ning kunstniku ja kostüümilooja töö oli muljetavaldav. Videoinstallatsioon esimese vaatuse alguses tõi külmavärinad turjale. Kuid kahjuks need meetilgad siiski seda maailmavalu täis tõrvapotti magusaks ei suutnud teha.

 Vaikne aplaus

Soovitan Ugala „Sajandi“ kindlasti ära vaadata, sest ujun oma arusaamadega Eesti teatrist vastuvoolus. Ma loodan, et selle suurlavastusega on ka Ugala käinud läbi korralikust puhastustulest ja sellest kogemusest õigeid järeldusi tehes saab tulevikus aina paremaks minna. Loodan, et Tõnu Õnnepalu ei viska sulge nurka ning ootan tema järgmist teatrilavale mõeldud taiest. Loodan, et Margus Kasterpalu suurimad õnnestumised lavastaja ning kunstilise juhina seisavad Ugalas veel ees.

Minu südamele kõige lähemal seisvale Eesti teatrile ja selle trupile soovin aga kõike kõige paremat ning tänan neid seniste suurepäraste ning liigutavate teatrielamuste eest. Ja tänan ka selle viimase eest, see oli eriline elamus. Ning kõigil, kellel minu ehk pisut liigagi otsekohene kirjatükk pulsi lakke ajas, soovitan vihastamise asemel võtta ette rahulik jalutuskäik loodusesse, mõnel puul hellalt ümbert kinni võtta ja lasta emakesel loodusel enese hingele üks stressitappev pai teha – põhjendamatut läbielamist ja ängi on elus niigi palju.