EGA ALTERNATIIVI KA EI OLNUD: Silver Meikar kirjutas raamatu Birmast ja Eestist. „Pilk Birmast. Poliitmalaaria“ on selle nimi. Kuidas Eesti ja Birma ning poliitika tänu reformarite rahastamisskandaalile ühtede kaante vahele plaksatasid, seda seletab nüüd härra Meikar ise.
Suruda ühte raamatusse Eesti ja Birma on muidugi provokatiivne. Kahte riiki lahutab üle 7000 kilomeetri ja sellest veel mõõtmatult pikem kultuuriline, keeleline ja ajalooline vahemaa. Kuid minu jaoks, ja nii ka raamatus, põimusid nad eelmise aasta suvel üheks. Nende lausetega saab lühidalt kokku võtta selle, millest raamat räägib. Taust on muidugi märksa laiem.
Kuidas erakond mind ka teisel pool maakera jälitas
Eelmise aasta märtsis Birmasse lennupileteid ostes tegin otsuse, et täidan pisut seda tühimikku, mis eestikeelses kirjanduses selle riigi kohta valitses. Jätsin targu lahtiseks, kas kirjatükist tuleb reisiraamat, sissejuhatus Birma ajalukku või poliitilise hetkeolukorra analüüs.
Kuidas oleksin ma toona võinud teada, et minu 22. mail Postimehes avaldatud artikkel „Erakondade rahastamisest. Ausalt“ toob kaasa nii mastaapse Reformierakonna rahastamis- ja valetamisskandaali, et selle taak jälitab mind ka kuu aega hiljem teisel pool maakera seigeldes. See sai valdavaks mu mõtetes, kujunes mentaalseks filtriks, läbi mille ma Birmas kogetut analüüsisin ja mis leidis koha märkmetes, mida reisil iPadi toksisin.
Muidugi ei ole Birma Eestiga üksüheselt võrreldav. Pigem võib öelda, et Birma on rohkem see, mida Eesti ei ole. Mis saabki meil olla ühist ajalooliste budistlike dünastiatega, koloniaalokupatsiooni ja aastakümneid kestnud sõjaväelise riigivalitsemisega.
Valida, et mitte kaotada võimalust valida
Eestis tunnevad mõned end ohustatuna, kui muistse vabadusvõitluse kontseptsioon kahtluse alla seatakse, kuid Birmas oldi selleks ajaks – 13. sajandi esimeseks pooleks – saadud maitsta juba poolteist sajandit õitsenud Bagani Impeeriumi vilju. Nüüd, kaheksa aastasada hiljem, põlistame meie oma vabadust, Birmas aga püütakse murendada põlistatud diktatuuri. Küsisin oma eelmise, 2008. aastal toimunud reisi ajal karenite eksiilvalitsuse poliitikult, mida ta mõtleb demokraatia all. „Birma võiks olla sama demokraatlik kui Hiina,“ vastas ta säravate silmadega.
Kui riikidevahelisi sarnasusi otsida, on need pigem geopoliitilised. Birma, kus Prantsusmaa suurusel territooriumil elab 60 miljonit elanikku, on ikkagi kõigest väikeriik. Väikeriik Hiina, India ja Ameerika Ühendriikide geopoliitilises mängus. Birma valikud on sama ahtakesed kui Eestil: ka seal on olukordi, kus tuleb valida ette antud halbade võimaluste vahel, et mitte kaotada võimalust üldse valida.
Inimesed ja nende soovid kaugust ei küsi. Tung turvalisuse, õiguse ja õigluse järele kehtib nii Eestis kui ka Birmas. Need võivad küll tähendada erinevaid asju, kuid põhinevad samal vundamendil. Sama kehtib ka hirmu, selle tekke- ja toimemehhanismide kohta.
Seal mõtete avamine, meil raamidesse sulgemine
Birmalasi on aastakümneid vangistatud ja tapetud mitte ainult valesti rääkimise, vaid ka valesti mõtlemise eest. Tapetakse ka praegu, näiteks Katšini osariigis, mida ma oma reisil külastasin. Kuid viimasel paari aastal on toimunud mõned muutused hirmuvalitsuse vähendamiseks.
Kohalikud kinnitasid, et nende hirm arutada poliitika üle on suuresti kadunud. Küll jääb puudu oskustest, sest Birma sotsialistlik-utoopiline haridus- ja poliitsüsteem on püüdnud tasalülitada neid aju funktsioone, mis tegelevad mõtlemise ja analüüsiga. Aastakümneid pidi vastu vaidlemata uskuma ühte tõde ja teadma, et alternatiive ei ole.
Arusaam ühest tõest ja alternatiivide puudumisest pole ka meie poliitikale võõras. “Kui me näeme poliitikut, kes täpselt teab, mida on vaja teha, kes ei kahtle, on see parimal juhul rumal poliitik, kehvemal juhul aga ohtlik,”* arutles Juri Lotman paarikümne aasta eest. Eks selliseid ole alati olnud, kuid viimasel ajal nad isegi ei häbene enam oma eksimatust ja asendamatust otse ja avalikult kinnitada.
Alternatiivide puudumine muudab arutelu mõttetuks. Kui keegi väidab, et teab tõde, siis välistab ta selles kahtlemise. Ohtlik on see olukorras, kus „asendamatu“ riigirooli hoiab.
Seetõttu tundubki, justkui tõmbaks miski kaht nii kauget ja erinevat riiki, Birmat ja Eestit, teineteise poole. Seal toimub suletud mõtlemise avamine, meil püütakse kohati mõtteid teatud raamidesse sulgeda. Võib juhtuda, et me kunagi poolel teel kohtume.
Aga optimistina loodan, et Birma jõuab ühel päeval siia, kus oleme meie, veelgi parem, kui oleksime selleks ajaks hoopis edasi liikunud.
Asjade välised küljed
Kuid kõik eelnev, just nagu ka raamatusse jõudnud Birma ajaloo, kultuuriloo ja poliitika lühitutvustused, on vaid taustaraamistik. Tegelikult – ja peamiselt – on see sügavalt isiklik raamat. Kirjutan mõtetest, hirmudest ja küsimustest, mis valdasid mind Reformierakonna rahastamis- ja valetamisskandaali puhkemise esimesel kuul ning Birma reisi ajal.
Nii nagu Birma näib enamikule sellisena, nagu meedia seda peegeldab, teatakse ka Reformierakonna skandaalist vaid välist külge. Pisut said kardinate taha pilku heita need vähesed, kes NO99 etendust „Reformierakonna juhatuse koosolek“ vaatamas käisid või selle käsikirja lugesid.
Tahan loota, et mu raamat aitab seletada, miks asjad siin ja seal selliselt kulgenud on. Mitmed seigad, mida läinud aasta mais-juunis vaid oletasin, on praeguseks kinnitust saanud. Kas või see, et muutused Birmas on alles algusjärgus, või et Reformierakond on alternatiivsele arvamusele suletud.
Kuid raamatut lugedes tuleb meeles hoida, et see on minu isiklik vaade – paratamatult subjektiivne, kitsas ja valikuline, ja sellisena vaid üks paljudest alternatiividest. Kirjutan ausalt (ja ehk liigagi avameelselt), kuid ei pretendeeri kõikehõlmavale tõele. Ehk on just teadmine oma piiratusest see, mis meid inimestena masinast – ja masinlikest poliitikutest – eristab.
* „Jalutuskäigud Lotmaniga”, toim. Mihhail Lotman, TLU Press 2010; lk 242
