TAGUMIK PAISTAB JUBA TÜKK AEGA: Üleriigilist haldusreformi hargivahet nõelutakse juba terve igaviku, ent piisavalt „valmis“ pole asja nõelutud. Samas vajaks kõige labasemat muudatust ka pealinn, kus ühes „valimisüksuses“ elavad inimesed, kel pole teineteise probleemidega mingit pistmist – näiteks Lasnamäe ja Pirita elanikud. KesKus mõtleb järgnevatel külgedel, milline võiks haldusreform olla.
Haldusreform on oma igikestvuse tõttu ilmselt üks riigi igavamaid teemasid. Ja mis seal salata, sellest hoolimata kõige olulisemaid. Paraku keevitatakse seda juba liiga kaua, õigemini, tegelikult tehakse ainult nägu, et midagi toimub. Puhuti oleks justkui selge, et siit midagi tulema ei hakka. Ent siis sussutatakse vana veega üle kallatud lõke toanurgas jälle käima.
Ja ometi on küsimus lihtne: haldusreformi on vaja selleks, et vähem otstarbetult raha kulutada. Eesmärk on kohalik elu mingil moel toimima panna ning ühendada sarnaste murede ja probleemidega vallad – et kõikvõimalikke mehhanisme lihtsustada. Ja teisest küljest – meie omavalitsused on muutunud üha enam „riiklikuks“, see tähendab, et omavalitsuste otsustusõigus ja finantsvõimalused muudkui kahanevad ja riiklik „tsentraliseeritud“ otsustamine kusagil pealinna müüride vahel aina suureneb.
Taanis on kogu riigi rahast kolmveerand omavalitsuste käes, sest ainult niimoodi ongi võimalik õigesti sõna „omavalitsus“ mõista. Kohalikul tasandil teatakse ikkagi paremini, mida kusagil kiiremini vaja on. Pealinna kaudu tegutsedes lähevad asjad paratamatult kallimaks ning aeglasemaks, kulukas ametnikearmee kasvab aga nagu kärbestehord. Eestis on Taaniga võrreldes finantssuhe „keskus-omavalitsus“ vastupidine. Omavalitsused kamandavad veerandit raha ja see muudabki riigi lõpuks mittetoimivaks Tallinnaks.
Ning ei toimi ka Tallinn. Tallinn on elanikkonnalt vägagi eklektiline kooslus, paraku aga rahastatakse enam-vähem sama süsteemiga Lasnamäed ja Kassisaba, ehkki nende inimeste probleemid on absoluutselt erinevad – veelgi enam, asjad, mida ühes või teises pealinna otsas oluliseks saab pidada, ei kohtu omavahel kunagi.
Mida ühist võiks olla Lasnamäe magala ning Pirita, Nõmme ja Mustamäe, Vanalinna ja Kalamaja jne elanike elulistel probleemidel? Üsna vähe.
Ka pealinn vajaks hädasti haldusreformi, kus oluliste asjadega saaks tegeleda linnajagude kaupa, kus elavad ühise vaate, keskkonna ning seetõttu ka sarnaste vajadustega inimesed. Nii ei peaks tegelema kunagiste (tänaseks küll ümber nimetatud) Lenini jm rajoonidega, vaid märgatavalt väiksemate üksustega – Nõmme, Mustamäe, Lasnamäe, Pirita, Tondi, Lilleküla, Kalamaja, Kopli, Pelgulinn jne omavalitsuslikult eraldi.
Seega võiks haldusreformi alustada vabalt hoopis pealinnast.
Lugu 2
Tallinna võim linnapea kabinetist ära
HALDUSSUUTMATU LUGU: Jaak Juske räägib Tallinna kummalisest ja arusaamatust jaotusest.
Tallinn on küll üks omavalitsus, mis jaotub aga kaheksaks linnaosaks ja enam kui 80 asumiks. Kuidas seda suurimat linna juhtida nii, et tihti väga eripalgeliste piirkondade elanike huvid saaksid võrdselt esindatud ja kaitstud?
Kohalikud valimised Tallinnas
Tallinn on juba 20 aastat jaotatud kaheksaks linnaosaks. Mõned neist on moodustatud ajalooliste linnade või suuremate asumite baasil, mõned aga üpris kunstlikult. Seejuures on iga uus linnavalitsus vähendanud linnaosade võimu, koondades seda üha rohkem Vabaduse väljakule.
Riigikogu valimistel on Tallinn jaotatud kolmeks ringkonnaks, seejuures on liidetud omavahel üheks valimisringkonnaks linnaosad, mil omavahel just väga palju ühist pole. Eesmärgiks on olnud enam-vähem võrdse valijate arvu saavutamine.
Kohalikel valimistel jagunes aga Tallinn aastaid linnaosade kaupa kaheksaks ringkonnaks. See tekitas lubamatu olukorra, kus valimisnimekiri võis küll üle linna koguda volikokku pääsemiseks vajalikud viis protsenti häältest, kuid ei saanud üheski valimisringkonnas mandaati täis. Taoline ebaõiglane süsteem andis valimiste võitjale ilmselgelt liiga suure boonuse ja tõi Keskerakonnale kahel korral volikogus absoluutse enamuse, kuigi nad ei pälvinud valijate absoluutse enamuse toetust.
2009. aasta valimisteks muutis riigikogu seda seadust ja kaheksa ringkonnanimekirja kõrvale tekitati ka ülelinnaline nimekiri. Nüüd saab valimisnimekiri viie protsendi ületamisel kindlasti volikokku ja kohti seal vastavalt valijate reaalsele toetusele.
Linnaosad peavad kaasa rääkima
Koos suure linnavolikoguga valitakse iga nelja aasta tagant igale linnaosale ka halduskogu uus koosseis. Seejuures ei ole aga halduskogul kui linnaosa elanike esinduskogul praegu mitte üheski küsimuses otsustusõigust. Linnavalitsus ei pea halduskogu seisukohaga arvestama. Ometigi on näiteks Lasnamäe elanike arvult suurem kui Tartu ja Põhja-Tallinn Pärnust oluliselt rahvarikkam.
Pikalt linna valitsenud Keskerakond on teinud kõik, et koondada linnajuhtimist Vabaduse väljakule linnapea kabinetti. Tulemuseks on olukord, kus ligi poole miljardi euroni ulatuva linnaeelarve koostamisel on isegi linnavolikogu roll muudetud sisuliselt vaid formaalseks kinnitamiseks. Aasta eest keelas linnapeast parteijuht linnavolikogu keskerakondlastel lisaeelarve projekti muudatusettepanekute esitamise.
Maailm meie ümber on aga muutunud. Üle linna on võrsunud tublid kohalikke elanikke koondavad asumiseltsid, kes tahavad oma kodupiirkonna tuleviku kujundamisel kaasa rääkida. Ja nad esitavad oma ettepanekuid üha häälekamalt.
Võim tuleb detsentraliseerida
Tallinna juhtimine peab ajaga kaasas käima, avatus ja otsuste tegemine koos linnakodanikega on selle peamised märksõnad. Kui linnavolikogule jääks ülelinnaliste strateegiliste otsuste tegemine, siis halduskogudele tuleb anda kohaliku piirkonna küsimuste lahendamisel otsustusõigus. See tähendaks ka linnaosavanema, eelarve ja planeeringute kinnitamist koos kohalike seltside esindajatega. Aktiivseid kodanikeühendusi tuleb reaalselt kaasata linna oluliste otsuste tegemisse, ja seda võimalikult algstaadiumis.
Taoline pealinna võimu detsentraliseerimine linnaosade õiguste suurendamise kaudu avaks tee ka naaberomavalitsuste liitumisele Tallinnaga. Harjumaa valdade ja linnade koostöö piirkonna arengu planeerimisel peab olema oluliselt suurem, sest juba ammu ei lõpe Tallinn tegelikult nimesildiga maantee ääres.
Juba kuue kuu pärast on tallinlaste käes valik, millisena nad oma kodulinna juhtimist näha tahavad.
Lugu
Haldusreform: täiesti teine tee
RADIKAALNE PLAAN B: Hardo Aasmäe pakub välja jõulise viisi, kuidas haldusreform kiiresti läbi suruda. Ent see haldusreform, mida Hardo silmas peab, on tänasega võrreldes hoopis teine ooper.
Seni on haldusreformi püütud alustada alati sabast ja sedagi näkitseda jupphaaval. See teeb asja valulikumaks ja tegevus näib kangelaslikum. Haldusreformi tehakse Eestis Vene väepealiku marssal Georgi Žukovi eeskujul. Mida verisem on ettevõtmine ja mida rohkem on ohvreid, seda suurem on võitja kuulsus ja au.
Kilplaste tee-ehitus
Praegu on võetud suund nn tõmbekeskuste eelistamisele. Häda poleks sellest midagi, kui oleks teada, mis taseme tõmbekeskustele toetutakse.
Eesti asustussüsteem on hierarhiline nagu igal pool mujal maailmas. Hierarhia astmeid on Eestis paraku kuus. Kõige suurem tõmbekeskus on Tallinn. Väline vaatlus näitab, et siin on asjade mõtestatus segane. Tegu oleks justkui kilplaste tee-ehitusega, kus punktist A punkti B liikumiseks kavandatakse kohati kruusateed, siis keset soid ja rabasid äkki neljarealist võidusõidurada, seejärel hoopis jalakäijate tunnelit…
Juba on alanud Hiiu maakonna ärakaotamine. Kui Hiiumaa vallad moodustavad ühe omavalitsuse, keskusega Kärdlas, pole maakonda ja tema valitsust enam vaja. Hiiumaa tuleb paratamatult liita Läänemaaga. Sarnane plaan on ka Saaremaaga. Samas on Otepää ka tulevikus vallakeskus. Kahjuks on Kärdla, Kuressaare ja Otepää asustussüsteemi erineval hierarhia astmel.
Bürokraatide püüd minevikku täiustada
Tegelikult puudub teoreetiline selgus haldusreformi sisust. Aluseks on iganenud Eesti maksusüsteem ning rahandusministeeriumi ajast ja arust raamatupidamisprogramm. Viimane püstitab haldusreformi ülesande. Kõik see annab moonutatud pildi omavalitsuse kestlikkusest ja nende tegevuse sisust Eesti eri paigus.
Koomiliseks muudavad asja Eestist saadetud salakaebused Brüsselisse (nagu vanasti Moskvasse). Sealt saadakse vastuseks segaseid pabereid, mida lehtedes tõlgendatakse „üleliiduliste organite“ (nagu vanasti Moskva) suunisena. Muidu jäetavat meid osast eurotoetusest ilma (nagu vanasti ähvardas Moskva jätta Eesti NSV-d osaliselt ilma jõusööda, tsemendi, raua jm eraldistest). Selline rahandusministeeriumist õhkuv Eesti-vastane õõnestustegevus tuleb välja selgitada ja tõkestada.
Tänaseks on aeg haldusreformi bürokraatlik läbiviimine asendada reformi demokraatliku käsiteluga. Mõistagi protestivad bürokraatlased selle vastu. Nende väitel on kohalikud omavalitsused alalhoidlikult tagurlikud ja demokraatlikult pole mingit uuendust üldse võimalik läbi viia. Paraku ei ole bürokraatlased märganud, et nad ise on tagurlased ning püüavad minevikku täiustades meeleheitlikult säilitada ajast ja arust riigi elamist omavalitsuste arvel.
Tagurluse keskmes on ühiskonnast võõrandunud rahandusministeerium, mis pole aastate jooksul suutnud ühtegi teadaolevat mõistlikku uuenduslikku ettepanekut ühiskonnale esitada. Tagurliku ministeeriumi järel lohiseb kogu valitsus. Valitsuses lohistatakse tagurluse teed siseministeeriumi. Lõpuks on kõiges süüdi regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Linnad asumite kaupa
Demokraatlik tee haldusuuendusteks näeks välja järgmiselt. Kõigepealt muudetakse kohalike omavalitsuste valimissüsteemi. Proportsionaalne valimine asendatakse enamusvalimistega. Selleks pole vaja muuta põhiseadust. Valdades moodustatakse valimisringkonnad, mis valivad ühe saadiku valla volikokku. Suuremad külad moodustavad igaüks omaette ringkonna. Väiksematest küladest moodustatakse mitme peale üks valimisringkond külakonnana. Volikokku valitud saadikud on samaaegselt ka küla (või külakonna) vanemad. Nemad valivad vallavanema. Vallavolikogu esimeest ei ole vaja.
Linnades valitakse saadikud asumite kaupa. Tallinnas on 84 asumit. Seega on Tallinna Linnavolikogus sama palju saadikuid. Sellega on täpselt teada, kes esindab Karjamaad, Kelmiküla või Mustakivi asumit. Nemad valivad linnaosa halduskogudes linnaosa vanemad. Linnavolikogus valivad nad omakorda (ülem)linnapea. Linnavolikogu esimeest ei ole vaja. Linnapeast, linnasekretärist, linna peaarhitektist, abilinnapeast ja linnaosa vanematest moodustub linnavalitsus. Tallinna Kesklinna vanem on samaaegselt abilinnapea, kes asendab (ülem)linnapead tema äraolekul.
Omavalitsuste tühjakspigistamine peab lõppema
Edasistel uuendustel vajatakse juba Vabariigi Presidenti, kellel on põhiseadusliku initsiatiivi õigus. Nimelt valivad vallavanemad tulevikus maavanemad. Maavanemad omakorda valivad riigivanema (ingl. president). Olgu siinkohal nenditud, et riigivanema võiks teise võimalusena otsevalimistel valida rahvas.
Maavanemad, Tallinna (ülem)linnapea (võib-olla ka Tartu, Pärnu ja Narva linnapead) moodustavad meil seadusandjate ülemkogu, mis peab heaks kiitma kõik riigikogu otsused. Seda organit juhib Riigivanem. See muutus annaks kaalu riigipeale, kelle roll on täna üsna jõuetu.
Üha rohkem rahvusvahelistuva Tallinna huve esindav riigikogu oleks sunnitud oma otsustes murelikult kiikama „päris-põlis“ Eesti poole. Hindama, kas nende nn Tallinna otsused on ikka ülejäänud Eestile vastuvõetavad. Ülemkogus on üleesindatud hõredalt asustatud maapiirkonnad. See tasakaalustaks riigikogus üleesindatud Tallinna. Nimetatud süsteem ei vajaks mingeid lisakulusid, sest maavanemad teevad oma igapäevast tööd ja teatud tähtajaks hääletavad elektrooniliselt poolt või vastu oma igapäevasel tööl. Erapooletuks jääda ei tohi (riigikogus on see lubatud). Vallavanemad võivad maavanema ümber valida (tagasi kutsuda) igal hetkel.
Selle uuenduse tulemusel muudetakse praegune omavalitsuste tühjakspigistamise süsteem paratamatult ära. Seejärel on teed haldusreformi demokraatlikuks läbiviimiseks avatud. Mõistagi on siin võtmeroll Vabariigi Presidendil. Kui ta suudab selle läbi viia, läheb ta ajalukku uuendajana. Kui ei, siis jääb ajalukku Ilvese „hall ajastu“.
lugu
Haldusreformi köögikombain internetis
BLENDER UNDAMA! Toomas Kümmeli ja Marek Strandbergi eestvõtmisel sai haldusreformivaidlusele puhutud hing sisse ka näoraamatus.
Marek Strandberg: Need geograafia ja haldusinsenerid, kes eesotsas Kiisleriga konstrueerivad uut monotsentriliste omavalitsustega Eestimaad, tuleks taaskasutusse saata ses mõttes, et ümber harida või anda neile natuke korralikumat haridust ses osas, kuidas ja miks inimesed midagi koos teevad ja millistel juhtudel see koostegemine on edukas ja millisel juhul mitte. Hierarhiliselt ja riigi poolt ette antud reeglite ja mudelite järgi toimetades õnnestub ehk 40% sellistest ümberkorraldustest ja läbi kukub – osutudes jätkusuutmatuks – 60%. Igatahes on katse käima pandud. Tulemus ilmselt ka ette teada.
Toomas Kümmel: Meie tänased vallad ei suuda mitte millegagi toime tulla ega enamikku neid ülesandeid täita, mis neile pandud on. Siin räägitakse fiskaalpoliitikast ja sellest, et Eestis oleks vaja taastada omavalitsused selle sõna otseses tähenduses. Külanõukogusid võib liita ja lahutada, ega nad sellest valdadeks muutu. Lihtne. Minul tuleb seoses Kiisleriga meelde, kuidas ta tutvustas KOV-i juhtidele kunagi oma suurepärast kava rajoonid, vabandust, maakonnad valdadeks muuta tollases Isamaa kontoris Wismaris. Kõik eranditult ütlesid, et see on väga jabur idee. Järgmisel hommikul käis Kiisler selle meedias suure aplombiga välja. Mis sa seinale ikka räägid! Tõmbekeskuste mudelist niipalju, et pakun omakorda Kiislerile välja neli mudelit: kirjutamine pastakaga, kirjutamine hanesulega, kirjutamine näpuga ja kirjutamata jätmine. Kui teised räägivad aiast, ei ole Kiisleril viisakas rääkida aiaaugust.
Marek Strandberg: See pole kindlasti välistatud, et inimeste asualad hakkavad kaduma. Asustus on ikka muutunud, aga tänane elustandard on muu kui 30 või 100 aastat tagasi. Energia ja selle voogude jaotus ja tihedus ning entroopia moodustumise intensiivsus on võtmeküsimuseks. Kui sellega ei tegele, on ühel hetkel kulud kui sein arengul ees. Juba ongi.
Toomas Kümmel: Kohalikel omavalitsustel puuduvad absoluutselt igasugused mõjuvahendid töökohtade loomiseks ja majanduse edendamiseks. Eesti on Euroopa üks kõige tsentraliseerituma juhtimisega riike ja see tendents aina kasvab. Aga meie räägime piiridest! Kiisler võiks endale pähe taguda, et praeguste valdade piirid on omaaegsete kolhooside piirid ja kui ta sellest ei taha ikka aru saada, siis tuleb poest uus pea osta.
Marek Strandberg: Detsentraliseerimise esimeseks eelduseks olekski tulundusühistulise tegevuse võimaldamine elanikele. Oma majandus. Kogukondlik veehaldus jms… kindlasti ka energia. Tsentraliseeritud tegevus KOV tasemel on tekitanud olukorra, kus omavalitsustes on üüratult kallid veehaldussüsteemid, mis õige pea üsna kulukateks muutuvad. Alternatiive pole omavalitsused väga rajanud. Tean üksikuid, kus ka seetõttu reoveekäitlus on mitu korda odavam kui teistel. Ma pelgan, aga ehk saab minister seda kinnitada või ümber lükata, aga ilmselt pole kavandatava haldusreformi jaoks olemas sotsiaalmajanduslikku analüüsi, mis lähtuks muu hulgas ka inimeste käitumisloogikast. Kas on või ei ole? Nüüdisajal aga just nii peaks ka toimetama ja tegelikult on sellist mudeldamiskogemust maailmast võtta küll.
Toomas Kümmel: Täpselt nii. Aga taoliseks investeeringute suunamiseks kasutatakse mujal maailmas sellist asja nagu regionaalpoliitika: maksusoodustused, eriõigused ja soodustused jne. Aga praegu eksisteerivad vallad eraldi ja töökohtade loomise poliitika eraldi. Muidu ei saagi midagi muutuda ja varsti on tõmbekeskused vaestemajad, kui nad seda juba ei ole. Tõmbekeskus on teaduslik termin, see on sama pentsik, kui kasutada igapäevakeeles metsa asemel terminit „rohemassiiv“, nagu teeb Jüri Ratas. Tõmbekeskused on kõik kompaktsed asulad, kus asuvad mingid teenindusettevõtted, mis teenindavad tagamaa rahvastikku. Keskused on hierarhiline süsteem. Millistest keskustest me räägime? Kiisleril on ju seal ministeeriumis geograafe küll, kes võiksid talle neid asju seletada.
Sulev Valner: Mul on küll ainult hea meel siin tekkinud tulise arutelu üle, mis sest, et mõni osaleja kipub isiklikul pinnal teravaks minema. Praegu välja käidu ongi ettepanek, mille üle arutada ja loodetavasti arutelu lõpuks jõuda parima võimaliku lahenduseni. Tulles ühe Mareki algse teema juurde tsentraliseerimisest, siis näen maal elava inimesena, et praegugi on valdade suhtelisele väiksusele vaatamata enamikus neist mitu eri identiteediga kanti ja erinevad ühtehoidvad kogukonnad. Mõnikord tuleb sellelt pinnalt ka tülisid, nagu Pühajärve või Pikakannu koolide ümber. Seda teemat tuleb igal juhul silmas pidada, et väiksematest kantidest üle ei sõidetaks, ka praegustes valdades, aga kindlasti ka võimalikes suuremates tulevikus.
Toomas Kümmel: Sulev, kõik mõistlikud lahendused on olemas ja ammuilma mitu korda kirjeldatud. Aastaid korrutatakse ühte ja sama. Kui selle asemel soovitakse tegeleda poliitilise demagoogiaga, siis missugust austust või lugupidamist loota? Kus on Eesti asustuskeskuste ruumilise hierarhia uuring ja mudel? Kus on kardinaalne fiskaalpoliitika reformikava, mis taastaks omavalitsused; kus on fiskaalpoliitika reformikava põhjal tehtud omavalitsuste funktsioonide uuring ja kava? Ja alles siis jõuame piirideni ja omavalitsuste arvuni, millest meie töllid alustada tahavad. Ning praegused omavalitsuste piirid on endised kolhooside piirid. Kui palju neid asju ikka korrutama peab? Lõpmatuseni? Või on mõttekam vahetada välja inimesed, kes sellest aru ei saa või ei taha saada? See on minu küsimus.
Sulev Valner: Erinevaid asjakohaseid uuringuid on tehtud Eestis aastate jooksul üksjagu. Tean ka, et üks uus pendelrände uuring on Tartu Ülikooli inimgeograafidelt värskelt tellitud ja valmib sel kevadel, see peaks andma omapoolset täiendavat alust tegelike tõmbekeskuste teemal rääkimisel. Fiskaalpoliitika osas on siin paari lihtsustava lausega sõna võtta muidugi libe tee, sest teema on keeruline. Väga lihtsalt võiks siiski küsida, et kui palju raha omavalitsustele anda oleks siis õige ja kust see raha Eesti riigi ühises rahakotis võtta? Muidugi oleks tore, kui saaks anda omavalitsustele praegusega võrreldes Eesti riigi maksutuludest umbes teist samapalju raha juurde, näiteks miljardi või kaks miljardit eurot. See on natuke sarnane teema, et me tahaks ka Eesti riiki näha sama jõukana kui mõni põhjanaaber, aga kui seda raha ei ole, tuleb kahjuks vähemaga hakkama saada.
Toomas Kümmel: Sulev, praegu moodustab riigieelarve 83% ja kohalike omavalitsuste oma 17%. Taanis on see suhe 25% / 75%. Saad aru, proportsioon ei võimalda meil rääkida omavalitsustest. Riik tuleb detsentraliseerida. Pendelrände tagamaad on ainult üks keskuste funktsioonide näitaja. Ruumilise asustussüsteemi uuringuid, ja seda maailmatasemel, tehakse Eestis aastast 1927 (Edgar Kanti kuulus Tartu-uuring). Esimene asi, mille sa, Sulev, pead enesele selgeks tegema, on see, kas me tahame kohalikke omavalitsusi või rahuldume kolhoosipiiride järele tõmmatud külanõukogude mehaanilise liitmisega. Viimasega tegelemine on võrreldav viljatu eneserahuldamisega. Üksikisiku tulumaks on Põhja-Euroopas muuseas kohalik maks.
Marek Strandberg: Kümmeli seisukohast ja faktoloogiast on võimatu mu meelest mitte aru saada. Otsus ja valitsemine tähendab ressurssi. Siit ka küsimus: kust lisandub ressurss ja otsustusvõime kasv, kui see ei ole haldusreformi eelduseks.
Toomase peaküsimus on omavalitsuste ja riigi eelarve omavahelisest suhtest. See suhe, et tekiks tõesti eeldus oma-valitsemiseks, peab muutuma. Kuidas vaesusele suurema piiri ümber tõmbamine muudab fiskaalpoliitikaga paika pandud suhet riigi ja omavalitsuste korralduslike võimsuste vahel? Juhin tähelepanu sellele, et Kümmeli ettepanek on seotud esmajoones tõsiasjaga, et muutmist vajab fiskaalproportsioon: riigi osakaal peaks maksutulude kasutamisel olema võrreldav, mitte ületav, võrreldes omavalitsuste tuludega.
(Sekkub regionaalminister)
Siim Kiisler: Püüan selgitada, et suured eelarverahad liiguvad koos ülesannetega. Ei saa ju rääkida tõsimeeli, et „suurendage rahastamist kolm korda, aga ülesandeid ärge juurde andke, sest me oleme liiga väikesed ja meil polegi nii palju elanikke, et seda avalikku teenust neile korraldada“. Kui omavalitsus ütleb, et ta jätkab 700 elanikuga ja ei kavatse kellegagi liituda, siis ta ütleb ka paljuski ära, milliseid ülesandeid ta edaspidi täidab. Ja sellega koos ütleb ta ka ära, milline on tema osakaal avaliku sektori eelarves. Kui omavalitsuses on 98 kodanikku (see on reaalne näide), siis vali vallavanemat, kuidas tahad, suurtes arengutes oled ikka pealtvaataja. Tüüpiline Eesti omavalitsus ei ole Jõelähtme, tüüpilises omavalitsuses on alla 2000 elaniku.
Toomas Kümmel: Siim Kiisler, siin räägitakse omavalitsustest, majanduslikust toimetulekust, fiskaalpoliitika muutmisest, kohalikest kogukondadest ja teeninduspiirkondadest, võimu otsustavast detsentraliseerimisest. See külanõukogude ja kolhoosipiiride jura on poliitiline demagoogia ja sisutühi plära. Kulla Siim Kiisler, no ei hakka tarkus külge, kui kõrvad ja silmad kõvasti kinni pigistada. Arutelu saab tekkida ikka mingite mõistlike argumentide ja põhjenduste pinnalt. Kurat võtaks, missugune ruumiline asustussüsteem põhineb „mitte-tõmbekeskustel“? Ühe raamatu läbilugemisest ei aita, Siim, et külanõukogude ja kolhoosipiiride ümberjoonistamise tasemelt kõrgemale tõusta. Rahast rääkimine haldusreformi puhul ongi selle peamine sisu. On meie valik, kas elada väljaspool mõnda suurlinna Valgevene või Albaania elukorralduse järgi või valida Soome, Rootsi ja Taani elukorraldus. Maitsed on erinevad, mina eelista
