PATRIOOTILINE EUFOORIA: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel tutvustab meetodeid, millega Venemaal suukorvistatakse teadlasi, kes ei laula kiidulaulu putinistlikele vaadetele ja Ukraina-vastastele rünnakutele.
Selle aasta kevadel hakkasid Venemaa akadeemilistes listides ringi käima kirjad, millega koguti allkirju Moskva Tööpunalipu-nimelise Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (ehk MGIMO) professori Andrei Zubovi vallandamise vastu. Ajaloolane, politoloog ja religiooniteadlane Zubov oli avaldanud ajalehes Vedomosti Krimmi okupeerimise ja annekteerimise vastase artikli, milles ta võrdles juhtunut Austria Anschlussiga. Venemaa juhtiva diplomaatide ja rahvusvaheliste septsialistide taimelava reaktsioon oli karm: professor vallandati seoses „riikliku ametliku välispoliitikaga mittenõusolemisega“. Asi läks aga suure kella külge, protsessi lülitusid BBC ja rahvusvaheline akadeemiline üldsus. Tramburai kestis tükk aega: Zubov ise väitis, et ta ikkagi vallandati, MGIMO aga eitas seda, siis avaldati instituudi kodulehel selgitus, millega kuulutati Zubov vallandatuks, siis võeti see tagasi ja lõpuks ennistati teadlane tööle – kohtuotsusega!
Võib-olla ei tahtnud Vene eliitõppeasutus tekitada liigset rahvusvahelist furoori, sest äsja olid lekkinud andmed sellest, kuidas neil diplomeid müüakse. Võib-olla oli põhjus miski muu. Ent sõnum oli saadetud: Venemaal on teadus suukorvistatud. Zubov ise kommenteeris kogu teatrit nii: „Veel kaks aastat tagasi poleks ma uskunud, et see on võimalik!“
Zubovil vedas. Sama asja eest lasti töölt lahti lugupeetud õppejõud Sahhalini ülikoolis, ent tema kui provintsiaali juhtum jäigi tähelepanuta. Ja nende juhtumitega asi ei lõpe. Näiteks üks mu kolleeg Moskvas väitis, et teda ei võetud Teaduste Akadeemiasse tööle, sest direktorile ei meeldinud „opositsioonilised“ väljendused kodaniku Facebookis. Ning nüüdseks võib juba kokku panna pika nimekirja poliitilistel põhjustel vallandatud teadlastest.
Lojaalse teaduse vohamine
Praegu on Venemaal tuntav teaduse politiseerimine. Just politiseerimine, mitte politiseerumine. See on surve alt, ülevalt ja kõrvalt, et suunata teadust tootma soovitud tulemusi ehk siis kirjandust, uurimusi ja eksperthinnanguid.
Politiseerimine on seda lihtsam, et väga suur osa Venemaa ja eriti vene teadlasi on kaasa läinud Krimmi annekteerimise järel puhkenud patriootilise eufooriaga ja teeb kogu hingest kõik, et õigustada Vladimir Putini poliitikat, tõestada vene rahva, keele ja kultuuri ülimuslikkust teistest kultuuridest ja demonstreerida seda, kuidas „Euroopa“ ja „Lääs“ tahavad Venemaad hävitada.
Eriti on sellest puudutatud ühiskondlikud teadused ehk ajalugu, sotsioloogia, etnoloogia ja filoloogia (ning teised analoogid). Huvitaval (ja loogilisel) kombel on löögi all eriti ajalugu. Asi on läinud juba nii kaugele, et Izvestija (mis on iseenesest ametliku propaganda häälekandja, nii nagu telekanal Rossija 24) avaldas artikli, milles nõutakse vene ajaloolaste välismaasõitude, stažeerimiste ja õpingute keelustamist. Põhjus: välismaal nakatuvad vene teadlased riigivastaste ideedega ja õpetavad seda hiljem ka oma üliõpilastele.
Esikommunist Gennadi Zjuganov tuli mitte väga ammu välja seaduseelnõuga, mis keelustaks vene teadlaste publitseerimise välismaa ajakirjades. See eelnõu lükati küll tagasi, aga mul tuli meelde see, mida ma olin lugenud Stalini-aegse lõssenkismi kohta.
Vaenlase otsingud
Laias laastus võib öelda, et Venemaa teaduses käib praegu vaenlaste otsimine. Ja neid ka leitakse. Hiljuti saadeti Venemaalt välja kaks ameeriklasest õppejõudu. Nad olid õpetanud ühes Tšuvassia ülikoolis. Süüdistus: viisarežiimi rikkumine (ameeriklased õpetasid turistiviisaga) ja „Lääne väärtuste propaganda“. Sama hiljuti oli võimalik jälgida etendust Norra-Vene ühistööna sündinud kogumiku „The Barents History Book“ ümber. Raamatu kirjutasid norralaste Barentsi mere koostööprogrammi raames paljud Soome, Norra ja Vene ülikoolide ajaloolased.
Regnumis avaldas (kah nagu) ajaloolane (tema nimi ei vääri siinkohal nimetamist) pika ja põhjaliku mahategeva retsensiooni. Retsensiooni (tõsiselt argumenteeritud kirjatükk kusjuures) autor süüdistab regionaalse ajaloo viljelejaid plaanis lagundada Vene Föderatsioon. Süüdistused on muide suhteliselt sarnased Eesti eurovastaste reaktsioonile väljaandele „Eesti ajalugu II“. Barentsi mere regiooni nähakse raamatus ühtse piirkonnana oma kompleksse ajaloo ja majandusega. Selles leiab retsensent Norra soft power΄ijälgi, regionalismi propageerimist ja nimetabki teose peamist vene autorit „Norra mõju kohalikuks agendiks“. Trofim Lõssenko ajal, 1930. aastatel, kvalifitseerusid välismaa teadusajakirjad, kus tema oponendid oma artikleid avaldasid, mingil hetkel fašistlikena.
Välismaa agendid
Vene teaduse politiseerimine ei alanud aga selle aasta kevadel. Juba mitu aastat eksisteerib Venemaal nn välismaa agendi seadus. Seaduse eesmärk on kontrollida välismaaga teaduskoostöö tegemist. Välismaa agendiks muutumiseks on vaja kahte asja: saada raha välismaalt ja tegeleda poliitikaga. Mõlemad asjad on sealjuures suhteliselt umbmääraselt tõlgendatud. Ka näiteks komandeeringu kinnimaksmine või läptopi ostmine on rahasaamine. Poliitikaga tegelemine on aga veel laialdasemalt interpreteeritav.
Tagajärjena puhkes Venemaal 2013. aastal tõeline välismaa agentideks kuulutamise laine, mis läks kohati absurdini. Nii kuulutati Novosibirski lähedal välismaa agendiks näiteks sookurgede kaitseala (mille peale üks mu kolleege kirjutas iroonilise kommentaari „Aga kes käskis siis presidendiga lennata!“).
Akadeemiliste vaenlaste otsimine omandas juba sellise hüsteeria vormi, et Putin ise oli sunnitud sekkuma ja manitsema üliagaraid vene teadlasi piiri pidama, enne kui teadusele lõplik pauk pannakse.
Välismaa agent olemine on Venemaal igat pidi trikiga asi. Siiamaani pole tõsiseid repressioone välismaa agentideks kuulutatud institutsioonide, assotsiatsioonide ja ühingute vastu toimunud. Ent samas ei tea keegi, millal need hakkavad. Nagu mulle seletasid Moskva kolleegid, on välismaa agenda staatusest sisuliselt võimatu lahti saada. Kes on juba sihile võetud, see ka varem või hiljem välismaa agendiks saab. On võimalik otsus kohtus vaidlustada ja viidata argumentide vildakusele, ent see lükkab kogu protsessi edasi, mitte ei muuda asja.
Putin kui esiteadlane
Kogu selle protsessi üle valvab president Putin isiklikult. Putin ei ole mitte ainult president, vaid ka üks „Venemaa tippteadlasi“. Hiljuti avaldatud enamtsiteeritud vene humanitaarteadlaste edetabelis asub ta auväärsel seitsmendal kohal.
Üks uuendusi, mis Putin (tehniliselt peaminister Medvedev) hiljuti sisse viis, oli Teaduste Akadeemia direktorite pensionilesaatmine. Põhimõtteliselt saavad kõik üle 65-aastased teadlased soliidse rahalise preemia, aukirja, lillebuketi ja võivad asuda pensioni nautima. Niimoodi vallandatakse sajad tippteadlased. On raske öelda, mis oli selle sammu taga. Räägitakse tippteaduse puhastusest, et asemele panna ametnikest funktsionäärid, kes alandlikult lasevad Teaduste Akadeemia ülevenemaalise kinnisvara riigistada. Võib-olla ka, et tegemist on tippteaduses vohava putinismi-vastase passiivse vastupanu murdmisega.
Hiljuti näiteks andis Venemaa esiülikooli, Moskva Riikliku Ülikooli rektor kinga putinismi esiideoloogile Aleksander Duginile ja pani kinni tema konservatiivsete uuringute keskuse. Väiteks oli, et Dugin on ennast diskrediteerinud seoses üleskutsetega tappa ukrainlasi ja Novorossia idee propageerimisega. Mis edasi saab, tuleb ära oodata.
Teine juhtum oli aga suisa naljakas. Nimelt süüdistas Vene kultuuriminister humanitaare selles, et nood tegelevad maksumaksja raha eest mõttetute asjadega, näiteks jäneste uurimisega. Üks Peterburi ülikoole tegi siis väikese küsitluse ja avastas, et tegelikult pole ükski vene humanitaarteadlane juba ammu jänestest kirjutanud. Et seda lünka täita, korraldati juunis Peterburis teaduslik sümpoosion „Jänese filosoofia“.
Teine novaatorlik samm Venemaa ühelt tipphumanitaarilt oli käsk tõsta vene autorite osakaalu rahvusvahelistes publitseerimisindeksites nagu Web of Science. Vene riigis lahendati see küsimus väga venelikult: selle asemel, et õpetada oma teadlasi rahvusvahelisel tasandil avaldama, töötati kiirkorras välja hulgaliselt legitiimseid publikatsioonide ostmise mooduseid. Näiteks on terves reas Venemaa ülikoolides grandid, kus välismaa teadlasele makstakse uurimistöö kinni tingimusel, et ta mõne ülikooli teadlase endale kaasautoriks võtab. On olemas ka skeem, kus hästi publitseerivatele teadlastele tehakse ettepanek hakata fiktiivselt tööle mõnes ülikoolis. Inimene ei pea midagi tegema, saab kuni tuhat eurot kuus ja tema artiklid lähevad automaatselt ülikooli statistikasse.
Riigijuhtimine ja eksperdid
Kogu Venemaa teaduse politiseerimise tulemus saab olla vaid lojaalsete karjeristide juhtpositsioonile saamine. Väga hea näide oli üks Zubovi kritiseeriv artikkel. Kah nagu professor tõestas ära, et diplomaatide koolis ei tohi ebalojaalsed õppejõud õpetada. Peale selle kritiseeris õpetlane Zubovi kui kahepalgelist teadlast. Nimelt olla Zubov omal ajal pooldanud natsionaliseeritud omandi tagastamist ehk restitutsiooni. Kriitik ei saanud aru, kuidas Zubov sai sel juhul olla Krimmi „tagasiandmise“ vastu. Õpetlane, kes ei tee vahet omandireformil ja rahvusvahelisel õigusel… no minus tekitab see mõningaid kahtlusi.
Tänaseks on vene teadus rakendunud riikliku poliitika õigustamisele. Etnoloogid tõestavad, et Ida-Ukraina vene kultuur suudab säilida vaid föderaliseerimise kaudu, sotsioloogid vorbivad küsitlusi, mis tõestavad rahva toetust Putinile, ajaloolased kirjeldavad Krimmi kui „põlist vene ala“, politoloogid jälle leiavad argumente, miks Krimmi annektsioon on sama legitiimne kui Kosovo iseseisvumine, Kiievi „hunta“ ebalegitiimsusest jne. Varsti lülituvad protsessi ka majandusteadlased ja reaalteadused. Esimese linnukesena esines rida majanduseksperte Moskva Kõrgemast Majanduskoolist (seni üks liberaalsemaid vene ülikoole üldse) televisioonis, kus nad tõestasid ära, et Maidani revolutsioon sai toimuda ainult välise finantsabi korral.
Vene teadus kui selline on korrumpeerunud ja klanniintriigidest läbi põimunud. Diplomeid müüakse, doktoritöid plagieeritakse, uurimistööde andmeid varastatakse. Ma tean teadlasi, kes oma tööarvutit kunagi internetti ei lülita – kartuses, et keegi häkib nende uurimistööde tulemustesse.
Samal ajal on see tohuvabohu lülitatud riigi teenistusse. Hiljuti teatas Venemaa siseministeerium oma ametkondliku sotsioloogiliste uuringute laboratooriumi asutamisest. Rahva arvamuse uurimiseks. Tõsiasi on see, et kõigi selliste riigistatud teadusprojektide ja -asutuste juhid hakkavad tulevikus produtseerima neid andmeid, mida riik neilt saada tahab. Ja kuna sellised akadeemilised konformistid püüavad vältida mis tahes kriitilisust, siis hakkab see kõik kunagi mõjutama ka riigi juhtimist, iga valdkonda. Juba praegu kaebavad isegi lojaalsed vene tippteadlased, et Venemaa provintsides on kohalike administratsioonide nõustajateks saanud tutvuse kaudu nõrga tasemega või suisa pseudoteadlased. Aga see on alles algus.
Putin ei ole mitte ainult president, vaid ka üks „Venemaa tippteadlasi“. Hiljuti avaldatud vene humanitaarteadlaste edetabelis asub ta auväärsel seitsmendal kohal.
Vene kultuuriminister süüdistas humanitaare selles, et nad tegelevad mõttetute asjadega, näiteks jäneste uurimisega. Seepeale korraldati Peterburis teaduslik sümpoosion „Jänese filosoofia“.
